Valimissaade

Ühel õhtul kuulasime hr H-ga Kuku Raadiost valimissaadet Edgar Savisaare ja Taavi Rõivasega. Täielik huumor. Mida rohkem me kuulasime, seda naljakamaks läks. Ainult siis, kui ma mõtlesin, et tegemist ei ole sketšiga teemal "Uskumatu poliitik", oli natuke kurb. Aga siis naersime edasi.

Täna lippasin raamatukogust läbi ja olin üllatunud, kui garderoobitädi ei tahtnud minuga üldse rääkida. Isegi terele ei vastanud. Muidu on ta väga tore. Ära minema hakates analüüsisin olukorda täpsemalt ja mõistsin - tädi kuulas raadiost sedasama valimissaadet Edgar Savisaarega.

Ainult et tema ei naernud. Ja ka minu naerutuju läks üle.

Minipuhkuse aruanne

Suurejoonelised sünnipäevapidustused juhatasime sel aastal sisse Tartus. Kõigepealt maainimestele omaselt suurlinna kaubandusvõrku väisates, mille seekordne eesmärk oli leida hr Abikaasale jope. See oli paras õudus, sest kõikidel jopedel oli midagi viga - krõbisev, pikk, liiga värviline, paks, natuke krõbisev, liiga tavaline (?!?) ja kindlasti midagi veel. Lõpuks ostis härra endale jope niiviisi, et ta ei heitnud kordagi pilku peeglisse, uskudes lihtsalt minu sõnu, et on okei. Pärast parklas uurisin ta käest, kas ta ikka teab, et uus jope on hipsteri oma. Kehitas õlgu ja leppis olukorraga.

Pärast seda väsitavat ettevõtmist läksime hotelli. Seekord oli valikus Villa Margaretha. Pärast seda, kui olime ühesuunalisel tänaval vastassuuna vööndis sõitnud (ausõna, mina ei olnud roolis) ja auto sisehoovi ära parkinud, saime lõpuks tõepoolest ka hotelli sisse astuda ja uksekaardi endale nõutada. Algus oli paljutõotav - selle asemel, et tuppa astudes naerma pursata (nagu viimase aja ööbimiskohtadega juhtunud on), avaldasime vaikset tunnustust. Tuba oli suur. See võib tuleneda muidugi asjaoludest, et pärast mõningasi harjakapis ööbimisi valisime seekord de lux toa. Aga tõesti, tuba oli suur, kenasti sisustatud ja jõhkralt suure voodiga. Ma kordan veel - jõhkralt suure. Hr H silmitses seda kahtlustavalt ja arvas, et sinna võiks vabalt kaheksa töömeest magama panna. Madrats oli meeter paks ja imes meie kehad endasse. Mõne aja pärast selgus, et vaatamata oma imposantsele välimusele ei ole tegemist kuigi kindla voodiga, sest igasuguse liikumisega kaasnes uskumatu krigin ja krägin, voodi andis ilmselgelt märku, et ta laguneb peagi tükkideks. Ühel hetkel haaras hr H taskulambi ja läks uurimisretkele voodisügavustesse. Mitte et ta sealt midagi väga huvitavat oleks leidnud (ühe hügieenilise huulepulga korgi ainult), aga kinnitusvahendite puudujäägi tuvastas ta küll. Etteruttavalt võin öelda, et päris maatasa me seda voodit siiski teha ei suutnud, aga palju itsitamist sai küll.

Isu täis naernud, suundusime romantilisele õhtusöögile ja seejärel kinno "Imiteerimismängu" vaatama. Ma küll ütlesin enne söömaminekut, et ostame piletid ära, aga kas siis keegi kuulab mõistuse häält. Karistuseks saime kohad esimesse ritta, mis oli peaaegu sama naljakas kui krägisev voodi. Õnneks oli film piisavalt paeluv, et ma vahepeal unustasin ära oma ebamugavuse. Film meeldis meile, kuigi nagu hr H arvas - Alan Turing (Benedict Cumberbatch) oleks võinud natukene vähem nutta ja homoteema oleks võinud olla kuidagi orgaanilisemalt muuga seotud. Aga koodimurdmine on äge ja küsimus sellest, kuidas otsustada, kes elab ja kes sureb, oli väga valus. Lõbus oli see, et kui pärast seanssi oma kangeid kaelu masseerisime, kostis ülevalt üllatunud hüüatus ja pimedusest ilmus meie ette prl Luisa Lotta :D

Vanaimestele kohaselt liipasime pärast kino koju magama.

Nii, ja nüüd hommikusöögist. Ruum oli armas nagu kõik muu Villa Margarethas. Olime pisikeses saalis ainsad sööjad ja pälvisime teenindaja kogu tähelepanu. Esialgu toodi lauda kohvid, seejärel külm laud ja uuriti, mida soojaks söögiks tahame. Hr H võttis inglise hommikusöögi, mida mina ikka veel süüa ei suuda, sest Inglismaal käies sõin seda kohusetundlikult igal hommikul terveks eluks ette. Püüdsin endale pannkooke välja rääkida, aga neid siiski ei toodud, sain omletti. Nii et põhimõtteliselt oli hommikusöök okei, sest puuviljad, müslid ja muu selline kraam oli nagunii lisaks. Kahjuks küll rohkem kui okei öelda ei saa, sest pannkooke ju polnud. Üldse on vist nii, et kui oled oma elus kuidagi poolkogemata sattunud elama hotellides, kus hommikusöögi kõrvale mängib keegi inimene klaverit, on hiljem normaalsetel hotellidel raske vau-elamust tekitada. Aga Villa Margaretha sai täitsa hästi hakkama.

Kokkuvõttes oli üks tore olemine jälle :)

Valitud!

Esiteks siis loomulikult Eesti Laul, mille võidulugu mulle täitsa hästi meeldib. Isiklik lemmik oli mul vist Kali Briis, aga ma väga ei lootnudki, et see võidab.

Teine ja natuke tähtsam otsus oli Riigikogu valimistel hääle andmine, mis oli palju keerulisem. Kompass näitas mulle, et kõige parem valik oleks Vabaerakond, IRL või Rohelised. Teisalt on mul õe eeskujul soov valida naiskandidaate. Aga neid kahte asja kahjuks meie valimisringkonnas ei andnud hästi ühildada, sest naisi praktiliselt polegi nimekirjades. Täitsa masendav. Ma keski peale ei tahtnud ka päris üle minna.

Edaspidi palun rohkem naisi!

Soodne meelelahutus

Käisin täna kodulinna kaltsukaid üle vaatamas ja skoorisin endale ühe oma lapsepõlve lemmikmängu - koodimurdja! Tegelikutl pole mul õrna aimugi, mis selle mängu nimi on (ja kas tal üldse mu lapsepõlves nimi oli), aga mõte on selles, et üks inimene paneb mängulauale mingis suvalises järjekorras värvilised nupud ja teine peab ära arvama, mis värvid ja mis järjekorras on. Mäletate ju küll :D

Lisaks sain endale uue 1000-tükilise pusle, mille peal ei ole jääkarud jääväljal, vaid erinevad majad. Mulle väga meeldivad suured pusled, aga ma ei viitsi väga palju vaeva näha, seepärast eelistan pilte, kus ei ole jääd, merd ja taevast.

Mõlemad mängud maksid 1 euro.

Siis käisin veel raamatukogus ja võtsin (täitsa tasuta) endale mõnusat (loodetavasti) lugemis.

Selline kokkuhoidlik inimene olengi.

Pudrulugu

Täiesti uskumatu lugu, aga mul õnnestus jälle sattuda koolitusele, kus üheks juhiks oli naine siidsallidega :D Mitte et kordagi pärast meie esimest kohtumist oleks ta oma sallid kotist välja võtnud, aga esmamulje oli lihtsalt nii võimas, et ta jääb aegade lõpuni naiseks siidsallidega. Meie pidevat taaskohtumist hakkan ma aga varsti juba mingi salapärase märgina võtma, ainult interpreteerida veel ei oska.

Täna oli meil varasem ärkamine, kuna Ruudi pidi üheksaks lasteaeda minema. Et ta on sel nädalal söögilt maas, pidin tal kodus kõhu täis söötma. Uurisin talt riietumise kõrvale, mida ta tahaks - võileiba, banaani, jogurtit. Tüüp palus putru. Ma valetaks, kui ma ütleks, et ma polnud üllatunud. Mul endal on pudruga selline veider suhe, et süüa ma seda võin, aga teha ei suuda. Süüdistan rasedust, sest ükskord raseduse alguses, kui ma parajasti endale putru keetsin, tabas mind sajandi iiveldus, pärast mida ma ei söönud putru mitu aastat. Nüüd olen söömise jälle ära õppinud, aga tegemisega on jätkuvalt tõrge. Õnneks oli hr H kodus, kes taas kord päeva päästis. Ja Ruudi sõigi suure taldrikutäie putru. See rõõmustas mind, sest sain aru, et kui mina olen inimene, kes ei suuda hommikul korraliku söögi peale mõelda enne, kui olen natukene tööd teinud, on Ruudi selline, kes võib põhimõtteliselt ka voodis hommikuputru süüa. Mis tähendab, et järgmine aasta ei tundu enam nii hirmutav.

Loodan, et see postitus pakkus kõigile lugejatele intellektuaalset naudingut :D

Haigla puhkenurk

Kuna üks mu lähisugulastest hiljuti natuke ebaõnnestunult Ants Antsonit tegi, olen viimasel ajal sattunud päris mitmel korral maakonnahaiglasse aega parajaks tegema. Suur oli minu rõõm, kui selgus, et inimestele, kes peavad haiglas mitte sihtotstarbeliselt olema, on üles seatud tore puhkenurk väikese raamatukoguga. Terved riiulid igasugust toredat kraami :) Kohe esimesel korral laenutasin endale sealt Toom Õunapuu "Katkestusseisu". Mäletan seda raamatut oma lapsepõlvest, aga kuna see oli väikeseformaadiline liimköites teos, oli see minu ajaks juba üsna kulunud. Nagu ka näiteks "Karlsson katuselt", mille lõpp, kus Hildur ja Julius abielluvad, tundub mulle täiesti vale, sest minu lapsepõlveraamatus seda osa enam polnud. Või mu lemmikraamat "Tee viib kaugusse", mille algust sain ma lugeda alles täiskasvanuna. Igatahes. Laenutasin "Katkestusseisu" ja lugesin rõõmsalt läbi. Süsteem on selles raamatukogus tore - laenuta, loe kas koha peal või võta kaasa, too tagasi või asenda mõne teise raamatuga. Mina viisin tagasi, sest teist korda ma seda enam lugeda vist ei viitsiks. Täna jäi mulle silma Gorki "Ema", millega on juhtunud nii, et seda lugenud mu pole. Analüüse küll :D Kahjuks sattusin puhkenurgas nii hoogu, et lugemiseni ei jõudnud. Ehk mõnel järgmisel korral.

Aga põhiline on see, et mulle meeldis selle väikese raamatukogu mõte. Muutis mu haiglasoleku kohe palju rõõmsamaks :)

Minu päev

Daki alustas "Minu päeva" postitustega ja see on minu meelest jumalast lahe :) Vaikselt hakkab see edasi imbuma, nii et ma panen oma päeva ka kirja.

Ses mõttes on jama, et meil oli sel nädalal arvestuste nädal, nii et graafik on vähe segane. Aga kuna järgmisel nädalal on vaheaeg (jeeeeesssss!!!), oleks järgmisel nädalal veel jamam kirjutada. Sellist päris üldist asja ka ei taha kirjutada :) Nii et tuleb päev sellest nädalast.

Telefon hakkab äratama mind 6.35. See pole päris tavaline aeg, sest mu tööpäev ei alga tavajuhtudel kell kaheksa (natuke teeb mind murelikuks asjaolu, et uuel tsüklil algavad mu tunnid kahtlaselt tihti kaheksast...), aga arvestused pannakse loomulikult esimesest tunnist alates. Seega viis enne seitset ajan end voodist püsti. Ma olen see tüüp, kes vajab eeläratust.

Äratusele järgnevad hommikused tegevused, mille käigus toimub ka poja äratamine. Ka tema jaoks on "esimese tunni päevad" mõnevõrra häirivad. Ta küll väga ei protesti, lihtsalt magab edasi. Lõpuks, kui ma olen saanud oma asjad aetud ja kohvi tassi, lükkan Ruudi lihtsalt voodist välja ja sunnin tegutsema. Hirmuga mõtlen järgmisele aastale, kui ta peab hakkama enne kooli hommikust sööma. Ma ei jaksa seda ju teha!

Viis pärast poolt kaheksat saame uksest välja. Auto on õnneks katuse all, tänu sellele on ka külmematel päevadel aknad puhtad. Ma kusjuures ei ole päris täpselt aru saanud, kuidas see võimalik on, sest auto on tõesti lihtsalt katuse all, mitte garaažis.

Siis sõidame läbi linna (city nagu meil siin on), passime valgusfooride taga, kuulame Raadio 2 hommikuprogrammi, Ruudi tukub. Lasteaias läheb kiirelt, tervitused ja juba ongi head-aega-kallistused.

Tagasi töökoha poole, võitlus parkimiskoha eest ja tööpäev algab. Konkreetsel päeval on kavas kuus tundi proovieksamit. Või siis kuus tundi puhast piina. Raamatukogu juhataja lubab pärast üheksat mulle hommikusöögipausi võimaldada. See on järgneva kolme ja poole tunni jooksul ainus rõõmus hetk. Kella poole üheks hakkan vaikselt hulluks minema. Kõht on ka tühi. Hiilin välja ja raamatukoguhoidja, hea inimene, võtab vahikorra taas üle. Lõunasöök ja kohv, mille kõrvale klõpsin televiisorit. Ilmselgelt ei ole sealt midagi vaadata.

Kell 14.21 on ametlik lõpp, viimane õpilane lõpetab kümme minutit enne seda. Otsin tugevaid noori, kes aitaks ÕSe riiulisse tagasi viia, aga ei leia kedagi. Tassin siis ise, kerge füüsiline koormus teeb ainult head.

Vajun täiesti kurnatult õpetajate tuppa ja asun enda klassi töid üle vaatama, tuvastan neli puudujat ja püüan loiult ette kujutada, kuidas nad proovieksamit järele teevad. Pärast tunde.

Ainesektsiooni juht on tööindu täis ja sunnib meid tegelema peagi saabuva õigekirjatesti kallal. Kuna unistus on koju pääseda on suur, paistan silma terava pilguga.

Kell pool neli sõidan koju. Kuna täna on muusikakooli päev, jätan Ruudi veel lasteaeda, et pärast otse minna. Kodus võtan tassikese kohvi ja üritan end veenda, et pean järgmiseks päevaks õpilaste tagasiside ära tegema. Mitte et ma sellega väga kaugele jõuaks, vaim on täiesti nõder :D

Viiest on lasteaias ja jandin Ruudiga, kes ei taha oma mängu lõpetada. Suurtes rühmas on see häda, et mängida saab ainult enne hommikusööki ja pärast õhtusööki. Kuna enne hommikusööki ei jõua me eriti tihti kohale, võtab Ruudi õhtust kõik, mis võtta annab. Samal ajal kui tema asju kokku paneb, räägin mina õpetajaga, et Ruudil on uuel nädalal vaheaeg. Üllatuslikult palub õpetaja, et ta ikka ühel või kahel päeval kohale tuleks - nad hakkavad näidendiks valmistuma. Saame kokkuleppele, et ta tuleb proovide ajaks.

Taas autoga läbi linna, taas võitlus parkimiskoha eest ja siis 25 minutit tundi. Seda aega sisustan tavaliselt järgmise päeva tunde üle vaadates või tunnikaid parandades. Kui ma tunnikaid üldse teen, siis alati Ruudi muusikakoolipäevadel, sest siis on kindlalt 25 minutit "tühja aega". Seekord mul töid pole, sest kirjandid ja lugemisülesanded vajavad hindamiseks vaikust ja rahu, mida muusikakoolis pole. Seega vaatan üle tulevasi arvestusi.

Pärast tundi käime poest läbi (meil on kehv komme iga päev poes käia, kindlasti kulutaksime oluliselt vähem raha, kui me seda ei teeks) ja poole seitsmeks jõuame koju. Heal päeval on hr H juba kodus ja vaaritab süüa, Kui ei ole hea päev, lähen katlasse tuld tegema ja õhtuks sööme pelmeene või midagi muud, mida väga tegema ei pea. Täna on hea päev :) Ruudi vaatab lastekaid, mina loen blogisid, mängin, vastan kirjadele või passin niisama netis.

Pärast õhtusööki on vaba aeg. Mängime Ruudiga kaarte - potikut ja perekonnatola. Poole üheksast hakkame Ruudit magama suruma. Ta ei protesti selle vastu, aga venitab, kuis jaksab. Nii lahturiietumiseks ja pesemiseks kulub vabalt pool tundi. Loeme raamatut, hetkel on käsil "Harry Potter ja saladuste kamber". Pärast ettelugemist tuletab Ruudi mulle meelde, et ma lubasin, et ta võib alati raamatut lugeda, kui ta tahab. Mis on tõsi. Lubadust välja käies ei arvestanud ma lihtsalt võimalusega, et ta tahab seda õhtuti nii pikalt teha. Aga lubadus on lubadus, nii et annan talle tema "Miki-Hiire" ja lähen ise hr H juurde.

Siis hängin veel netis ringi (löön aega surnuks), kontrollin, kas Ruudi on magama jäänud. Ja vaatamata igahommikusele lubadusele õhtul kell üheksa magama minna, jõuan voodisse napilt enne poolt kahtteist. Nagu tavaliselt. Tavaliselt on see aeg voodis enne magamajäämist väga mõnus, sest saame hr H-ga suhelda. Täna tunneb ta end aga kehvasti (algav külmetus) ning minuga juttu rääkida ei taha, keerab hoopis selja ja jääb magama. Mina loen raamatut, jumal teab kui kaua. Hommikul igatahes nean kõiki raamatuid, sest ärkama peab jälle enne kella seitset.

Ja mägedelt kajas vastu

Pärast tugevat "Lohejooksja"-elamust hakkasin suhteliselt sama soojaga lugema järgmist Khaled Hosseini raamatut. Kuigi inimesed ümberringi soovitasid võtta "Tuhat hiilgavat päikest", läksin mina mägede teed, sest noh, ma olen lihtsalt nii mugav ja see raamat oli mul tööl olemas. Päikest pole.

Ja ma ei teagi nüüd, kas olla selle pärast õnnetu või mitte, sest "Ja mägedelt kajas vastu" ei meeldinud mulle väga. Võibolla pole "ei meeldinud" kõige täpsem väljend, ehk pigem "ei paelunud nii palju", "ei toonud hüsteerilisi nutuhoogusid" ja "ei tekitanud vajadust hommikuni lugeda". Iseenesest ei ole raamatud, mis eelnevalt loetletud asju ei teki, tegelikult ju halvad raamatud. Aga ma ootasin nii palju enamat.

Algus oli paljutõotav. Taas traagilised lood, mis muutuvad seda traagilisemaks, sest neist otsesõnu ei räägita. See on vist Hosseini parim osa minu jaoks. Või noh, see, mis mind paelub. Jätab enesele võimaluse taibata, mis juhtus. Aga mägede-raamatus oli neid lõpunirääkimata lugusid kuidagi palju. Jah, kõik olid ju omavahel kuidagi seotud, põimunud, vastastikmõjus. Aga mõjusid oli nii palju, et kokkuvõttes ei tekkinud minu jaoks seda tunnet, et me kõik oleme samasugused inimesed nagu selles raamatus. See tunne, mis "Lohejooksjaga" tekkis, et me kõik oleme vist mingil hetkel pidanud otsustama, kas me julgeme teha midagi, mis ei pruugi meile endale kasuks tulla, küll aga võib tulla kellelegi teisele. Ja see kaasatundmine sellele elule, mis järgneb süükoormaga, sest hetk läks. Ühesõnaga seda ei olnud.

Ja mind häiris see, et detailid kordusid. "Lohejooksja" detailid. Natuke nagu Raimond Kaugver - inimesed ja situatsioonid on erinevad, aga mingid laused, mida nad ütlevad, või pisikesed situatsioonid, kuhu nad satuvad (süžee seisukohalt isegi mitte väga olulised asjad, ballast pigem), on samad. Hosseini kirjutab minu jaoks küll mõjusamalt, aga natuke sama tunne tekkis kohati.

Muidu täitsa korralik raamat :)

***

Ühel õhtupoolikul kõndisin tööl ringi, kui trepil tuli mulle vastu keegi tütarlaps, kes tundus hägusalt tuttav. Minu töökohal pole see midagi erilist, ikka tuleb keegi hägusalt tuttav ette. Aga too neiu naeratas kahtlaselt rõõmsalt ja siis lõi pildi selgeks - neiu on pärit minu eelmisest elukohast.

Jagasime uudiseid ühiste tuttavate kohta ja midagi pole öelda, uudiseid ikka jagus. Jättes kõrvale poliitika ja hariduse, oli kõige põnevam ikkagi see, et üks minu klassi tüdruk on nüüd juba emaks saanud. Pärast mõningast arvutamist jõudsin järelduseni, et ta peaks nüüd juba kaheksateist täis olema. Kool jäi küll pärast kümnendat pooleli, aga mis seal ikka. Üks teine minu endine õpilane, kes ka kümnendas klassis lapse sai, pärast seda kooli tagasi tuli ja edukalt gümnaasiumi ära lõpetas, võitis täna telesaates oma toreda küsimuse eest raha. Ja praegugi on mul ühes klassis tüdruk, kes sünnitas pärast 9. klassi. Väga asjalik noor inimene on.

Loodan väga, et ka selle uue beebi, tema armsa ema ja selle pere meespoole elu kujuneb ilusaks.

***
Täna hindasin viis tundi olümpiaaditöid. SEE oli keberniit. Tegelikult võiks ikkagi nii olla, et need inimesed, kes töid koostavad, katsetavad need päris inimeste peal läbi ka, sest tõsiselt hull oli. Tulemused olid meeldivad, kuigi ma jätkuvalt ei julge väga tugevaid seoseid tekitada olümpiaadide võitjate ja nende õpetajate vahele. Aga täna olen nõus seda tegema ja natuke aega oma tublide laste aupaistes peesitama.

Meie aja kangelane

Kui ma avastasin, et Pärnu mängib "Meie aja kangelast", plaksutasin käsi ja müügisin mõnda aega. Ikkagi Lermontov, Vene aristokraatia spliin 19. sajandil, tühjad armulood ja duellid. Seda kõike ma armastan. Kuigi "Meie aja kangelane" pole juba ammu enam õppekavas kohustusliku lugemise all kirjas, meeldib mulle sellest ka noortega rääkida, sest minu meelest on see lahe raamat.

Siis mingil ajal kirjutas Ritsik, et tema käis vaatamas ja talle meeldis, sest see polnud mingi "sõidame Moskvasse, õekesed" hala (refereering mälu järgi, kui Ritsik teisiti kirjutas, siis... kirjutas ta teisiti :D). See pani mind pisut muretsema, sest just see mind tolleaegse vene kirjanduse juures võlub. Et kui seda pole, mis siis üldse alles jääb?!?

Eile käisime siis vaatamas seda asja ja ma olin täiesti vaimustunud! Tõepoolest, spliini polnud, vähemalt mitte klassikalises mõttes, aga see-eest oli kõike muud hästi palju.

Esiteks oli lavakujundus täiesti geniaalne. Asju oli palju, aga kõik olid kasutusel, kõik mängisid kaasa, kusjuures kõik asjad mängisid mitut rolli ja väga hästi sobisid kõiki neid mängima. Muusikaline kujundus meeldis mulle väga. Ja näitlejate mäng meeldis ka. Ma sain väga hästi aru, miks naised pärast Petšorinit enam kedagi teist armastada ei suutnud.

Kogu lavastus oli lopsakas, samal ajal hästi harmooniline. Huvitav, kas lopsakus tuleneski slaavi verest, mis voolab nii lavastaja kui ka kunstniku veres? Igatahes oli see vaatamisväärsus.

Ja kuna lugu ise meeldib mulle nagunii, oli väga hea elamus.

Enne teatrit hüppasime läbi ka Uue Kunsti Muuseumist ja vaatasime nõukogudeaegset eesti kunsti, mis oli ka tore.

Selline tore laupäev oli.