Nukuteatri "Dorian Gray portree"

Viimaseks planeeritud ürituseks sel suvel oli "Dorian Gray portree" etendus. Mõrvarliku Tallinn-Tartu maantee läbimise järel meil see tõepoolest ka õnnestus.

Teatri veebilehel on etenduse kohta kaks märkust, üks ütles, et alla 16aastastele on see vaatemäng keelatud (mis on arusaadav, sest laval oli päris ehedat tissi ja üsna selgelt mängitud vahekorda), ja teine manitses soojalt riidesse panema, sest etendus toimus jahedas kohas. Teine märkus oli vist siis kirja saanud, kui lavastaja ihuüksi saalist etendust nautis, sest vähemalt mina vaatasin sedasama asja lõppkokkuvõttes paljajalu ja maika väel :D Nii palav oli :D

Aga sisulisema poole pealt. Mart Müürisepp oli Dorianina väga ehe. Erinevalt prl Lumivalgekesest arvan mina muuseas, et tegemist on väga ilusa mehega. Lisaks oli ta just nõnda vormis ja nõtke, nagu igavesti noor Dorian Gray olema pidi.

Tarmo Männard Basilina oli esimesel hetkel natuke üllatav (filmis olnud kaunis kannatav kunstnik on ilmselt mu ettekujutusi rikkunud), aga tegelikult mõjus väga hästi. Vähemalt senikaua, kuni prl Lumivalgeke vaheajal meenutas Männardi rolli Muhvina ja kuldset lauset: "Milline suurepärane kissell!" Sel dramaatilisel hetkel, kui Dorian näitab Basilile, milliseks tema maal on muutunud, pidin ma panema oma pea sviitri sisse, sest ma naersin lihtsalt nii ohjeldamatult, sest ma vannun, et Tarmo Männardi ümmargusest suust tuli just siis täpselt see lause.

Lavastuslikus mõttes oli minu jaoks huvitav see, et Doriani näidati algusest peale oma ilust teadliku ja enesekeskse inimesena. Et ta mitte ei muutunud selliseks, vaid oli algusest peale. Ja aastate jooksul (tänu ilule) andeks saadud alatu käitumine üksnes võimendas seda, mis juba olemas oli. Sibyli mahajätmine oli nii jõhker, et ma sain täpselt aru, miks Sibyl end pärast seda ära tappis. Ma oleks ka seda teinud.

Kui nüüd üldse märkusi teha, siis võiks ära mainida, et lavastajad võiksid arvestada õpetajatele teada-tuntud teadmisega: normaalne terve inimene suudab järjest ühel (suhteliselt ebamugaval) kohal keskenduda ühele tegevusele 75 minutit. Sealt edasi hakkavad erinevad ihuliikmed endast märku andma. Kusjuures sel konkreetsel etendusel oleks esimese vaatuse viimased kümme-viisteist minutit sisuliselt väga hästi sobinud teise vaatuse algusesse.

Aga muidu väga viis teatrikülastus.

Ahjaa, kava oli taas väga äge!

Elu võimalikkusest väikelinnas

Sesamy andis mulle ülesande.

Ülesandeks oli kirjutada teemal "Elu võimalikkusest väikelinnas".

Johhaidii, mõtlesin ma, kui seda nägin :D Miks mina nii keerulise teema sai. Ma võiks kirjutada näiteks teemal "Mina, raamatusõber" või "Kuidas introverdina kasvatada ekstroverdist last" või hoopis "Millised toonivad juuksemaskid on parimad punastele juustele". Aga ülesanne on ülesanne, nii et ma püüan oma mõtted ritta seada.

Esiteks tuleb vist ära märkida, et ma pole kunagi suurlinnas elanud. Enne kooli elasin alevis, kooliajal väikelinnas, siis ülikooli ajal Tartus, pärast seda viis aastat maal ja nüüd tagasi väikelinnas. Et võrdlusmomenti mul tegelikult pole, kui jätta kõrvale pea kuuaegne resideerumine Berlinis (mis muuseas meeldis mulle to-hu-tult).

Teine asi, mis tuleb kohe selgeks teha, on see, et minu meelest pole mu kodulinn üldse väike väikelinn. Ses mõttes et meil on siin teater, gümnaasium, kolm tavapõhikooli pluss Waldorfkool (ja lasteaed), päris mitu päris mõnusat kohvikut, ööklubi (tegelikult äkki isegi rohkem kui üks?), rong sõidab läbi, isegi peaaegu kino on olemas (kuigi miskipärast kipume ikkagi Tartusse kinno minema, sest seal saab vaadata 3D-kino ja osta filmi kõrvale nachosid), rand, kaks raamatupoodi, akadeemia, pärismusmuusika ait, staadion, Hessburger, muusika- ja spordikool... Ühesõnaga, palju asju :D

Väikelinnaks muudab mu kodulinna asjaolu, et tuttavaid inimesi kohtab kahtlaselt tihti. Professioonist lähtuvalt on minu jaoks suvel suht nõme poes käia, sest igal pool naeratavad leti taga vastu inimesed, keda ma muidu olen harjunud istuvas asendis nägema. Mul on selline kiiks, et töö käigus olen ma väga huvitatud oma õpilastest, ma vestlen nendega kõikvõimalikel (ka isiklikel) teemadel, aga oma isikliku vaba aja tahan ma endale jätta.

Tundub, et põhiline, mis inimesi suuremate linnade poole tõmbab, on võimaluste rohkus. Seda nii tööalaselt kui ka meelelahutuse osas. Raske kommenteerida, sest oma esimese töökoha sain ma päris väikeses linnas ja on üsna selge, et oma tollase haridusega ma Tartus või Tallinnas seda poleks saanud. Õige haridusega inimesi on seal lihtsalt nii palju. Aga just tänu sellele kogemusele sain ma oma praeguse töökoha.

Väikestes kohtades on ametite jagamisel muidugi see nüanss, et inimesed tunnevad üksteist. Ja vahet pole, kui väga me püüaksime vältida onupojapoliitikat, paratamatult mängib see kaasa. See on see vana lugu, et vabamüürlased valitsevad maailma. Valitsevadki.

Meelelahutuse osas oskan ma veel vähem kaasa rääkida, sest ma ei vaja väga palju väljaspool kodu toimuvat. Kohvikutest ja teatrist peaaegu piisab mulle. Eile aga käisime Ruudiga 7D kinos. See ei ole küll pikk meelelahutus, aga see-eest intensiivne :D

Miks mulle siin linnas elada meeldib:

• teoreetiliselt on siin võimalik hakkama saada ilma autota. See on küll puhas teooria, sest kui auto on olemas, siis kipub ta ka kasutusel olema;
• Ruudi saab südame rahus (nii minu kui enda südame) omapäi ringi hängida;
• siin ei ole eriti palju kiirmoekettide poode, mis muidu võiks tarbimisharjumust negatiivselt mõjutada;
• loomulikult meie teater;
• meie mõnusad kohvikud;
• meie linn on äärmiselt ilus :D Siin tuleb nüüd mängu ka fakt, et ma olen siin linnas alati väga heades kohtades elanud. Alguses miljoni dollari vaatega järvele, siis järveäärses eramajade rajoonis ja nüüd miljoni dollari vaatega eramajas. Aaa, vahepeal elasime veel vaikses piirkonnas peaaegu teatri kõrval :D Ka minu igapäevased teekonnad on alati läinud läbi looduse või imearmsate vanalinna tänavate. Ehk et kui ma elaksin mõnes magalapiirkonnas, siis äkki ei tunduks mu kodulinn mulle nii ilus. 

Mis siin linnas mulle nii palju ei meeldi:

• pealinn jääb natuke ebamugavasse kaugusesse. Seda enam, et öisel ajal puudub meievaheline ühistranspordiühendus;
• teatav konnatiigistumine ja ringkaitse mõningates olukordades (nagu see inetu lugu ühe meie põhikooli ja selle juhtimisega);
• inimesed tunnevad tänaval ära ja teavad, kes on su vanemad ja teised sugulased (see oli ka põhjus, miks ma pärast ülikooli oma sünnilinnast kaugele kolisin. Mitte et see oleks mind päästnud äratundmisest :D )
• ägedaid baare pole. Ma mõtlen sellist mõnusat hängimispaika, kus vahel harva käia. Tegelikult meil üks on, aga see on väga väike ja üsna kindla seltskonnaga. Pigem on ööklubilaadsed tooted või pubid karaokeõhtutega;
• puudub veekeskus ja kino. 

Üldiselt tundub mulle, et väikeses kohas elamine eeldab inimtüüpi, kes ei vaja väga palju välist stimulatsiooni, kes on valmis töötama mõnel pigem klassikalisel töökohal (või siis saab hakkama igapäevaste sõitudega või vabakutseliseks olemise stressiga) ja kes suudab üle olla faktist, et inimesed räägivad temast.

Minu jaoks kaalub väiksus kõik muu üle. Tallinna pikad vahemaad ja närviline liiklus kurvastab mind, meil siin oli ummik ükskord siis, kui peatänava foor hulluks läks :D

Ma ei oskagi öelda, kuivõrd ma nüüd teemas suutsin püsida, sest nagu ma juba alguses ütlesin - teema oli minu jaoks keeruline, sest tegelikult on mul laias laastus ükskõik kus elada, kui ma saan teha tööd, mis mulle meeldib, ja kus mu kõige lähedasemad inimesed on õnnelikud :)

Linnateatri "Krabat"

Eile oli lõpuks see oodatud päev, mil meil oli võimalus vaadata Linnateatris lavastust "Krabat".

"Krabati" raamatust olen ma kirjutanud siin ja seal, aga ikka ei väsi kordamast, et see on üks kõige ägedamaid raamatuid üldse. Sest see on nii kohutavalt hirmus :D

Tuleb tunnistada, et Linnateatri "Krabat" nii hirmus ei olnud. Mitte et seal oleks puudunud asjad, mis raamatus olid olemas. Ma kohati mõtlesin, et isegi natuke liiga palju oli sisse pandud, sest etenduses pikkus kolm tundi on ikka päris palju.

Ma arvan, et prl Lumivalgekesel oli õigus, et hirmus polnud sellepärast, et Meister (Andrus Vaarik) polnud hirmus. Sest ta tõesti polnud. Kas see oli taotluslik või mitte, ei saanud täpselt aru.

Poisid olid see-eest väga ägedad. Ja kujundused - lihtsalt super. Alustades lihtsalt lavakujundusega (põrandast välja tõstetavad lauad on väga tore mõte), lisades sinna juurde muusikalise poole (Ardo Ran Varres, kes on originaalmuusika autor) ja videoinstallatsioonid, mis oli vist etenduse parim osa. "Krabatis" on ju unenägudel väga suur roll ja ma mõtlesin juba kodus, kuidas nad on need kohad lahendanud. Vastus oligi, et videotega ja väga-väga ägedalt.

Mustkunstitrikid olid ka lahedad.

Probleem oli minu jaoks natuke ka selles, et ma tunnen alusteksti pisut liiga hästi. Ja mul kõlasid peas mõnes kohas väga täpselt laused raamatust. Ja kui siis etenduses oli seesma mõte teiste sõnadega, siis tekkis mu peas segadus. Jaa, ma saan aru, et raamatu põhjal tehtud filmid ja lavastused ei peagi sõna-sõnalt järgima teksti. Aga ma ei saa aru, miks peab tegema ebaolulisi muudatusi :D

Saalis istudes mõtlesin veidi ka sellele, kellele see lavastus suunatud on. "Krabat" ei ole päris lasteraamat, aga see pole ka päris täiskasvanute oma. Meiega koos vaatas etendust saalitäis täiskasvanuid, paar last oli. Et huvitav, kas need olidki kõik meiesugused vanad "Krabati"sõbrad? Või tulid lihtsalt niisama teatrisse. Meie kõrvalt kadus pärast esimest vaatust peaaegu terve rida inimesi ära, miks või kuhu, ei tea.

Samamoodi ei suuda ma siiani mõista prl Vapraksest, kes ütles, et tema arvates ei olnud "Krabati" raamata hirmus. Selle raamatu peale on isegi hirmus mõelda, rääkimata lugemisest :D

Ühesõnaga, nunnu lavastus on, mis ei teki unehäireid.

Kuidas me kodulinnas veist otsisime

Kuna hr H on jällllle kodust ära, tegin Ruudile ettepaneku lohutuseks välja sööma minna. Tema oli loomulikult nõus. Isegi sellega, et läheks vahelduseks normaalsesse kohta ja sööks midagi, mis ei oleks pannkook. Ruudi arvas suisa, et see on hea mõte ja otsustas, et tema tahaks sedapuhku proovida veiseliha. Ma küll kirjeldasin talle, kuidas hr H (ehk siis issi) viimati saapatalda sõi, aga ka see ei morjendanud Ruudi rõõmsat meelt.

Kuna ma ei ole kodulinnas veist kunagi proovinud ega teadnud, kus seda saab ja kus see ka hea on, otsustasime lihtsalt otsast erinevaid kohti külastama hakata.

Esimeses kohas oli veiseliha otsa saanud (selgus pärast tellimuse esitamist).

Teises kohas veisepraadi ei pakutud.

Kolmas koht oli suletud (vaatasime ukse pealt).

Neljas koht oli suletud (selgus sees olles).

Viies koht oli juba peaaegu, aga tekkis kaks tõrget. Esiteks oli koht erakordselt rahvast täis. Ja teiseks serveeriti veist porgandipüreega, mis tekitas Ruudis äratõuke.

Kuuendasse kohta sisse astudes teatas Ruudi, et siin on halb lõhn. Põgenesime.

Lõpuks leidsime end seitsmendas kohas, kus Ruudi tellis endale (üllatus-üllatus) pannkooke :D Tal oli vahepeal veiseprae isu üle läinud.

Nii palju siis peenest õhtusöögist :D

John Green

Kuna ma olen selline lihtne inimene, siis keerulisematest raamatutest ei oska ma tavaliselt väga midagi kirjutada. Aga lobeda lugemise noortekate kohta tekib mul arvamust küll :D

Ma olen nüüdseks läbi lugenud kõik kolm John Greeni eesti keeles ilmunud teost - "Süü on tähtedel", "Alaskat otsides" ja "Paberlinnad". Ja ma pean tunnistama, et mulle meeldib John Green. Minu meelest kirjutab ta väga toredaid noorteraamatuid.

Selle žanriga on üks igavene häda. Mingi osa noortekatest keskendub ainult pidutsemisele ehk joomisele, narkootikumidele, seksile (mulle tundub, et eesti noortekad esindavad suuremas osas seda varianti), mingi osa on ulmelised tulevikuühiskonnad (nt "Lahkulööja" sari) või siis nõidusega seotud (nt Strandbergi ja Elfgreni sari, mis algas "Ringiga"). Ja siis on mõned üksikud raamatud, mis räägivad tavalistest noortest, mis pahatihti kipuvad olema igavad (kuna nad on igavad, ei tule mul ühtki näidet meelde).

Ja siis on John Greeni raamatud :D Mitte et ta oleks mingi maailma alustalasid kõigutav kirjanik, aga mulle meeldib, kuidas ta kirjutab suhteliselt tavalistest noortest ("Süü on tähtedel" Hazeli ja Augustuse haigust välja jättes, jumal tänatud, aga see pole tavaline. Küll on tavaline see, mida nad teevad ja tunnevad), kellega on võimalik positiivses mõttes samastuda. Nii "Alaskas" kui ka "Paberlinnades" on peategelane pigem mitte eriti populaarne poiss, kes elabki oma tavalist elu, käib koolis, õpib hästi, loeb raamatuid, saab oma vanematega hästi läbi. Greenil on tegelased, kes orienteeruvad kirjandusklassikas ja kasutavad oma kõnes viiteid maailmakultuurile, kusjuures nad teevad seda mööda minnes, oma sõpradega vesteldes.

Ja siis on selle tavalise tegelase kõrval üks ebatavaline tegelane - keegi, kes aitab tavalisel tüübil astuda oma mugavustsoonist välja, leida see, mis tegelikult erutab, rõõmu pakub, elama paneb. Aga ka see eriline tegelane pole midagi kujuteldamatut, vaid pigem tüüp, kes julgeb teha neid ägedaid asju, mida inimesed tavaliselt puhtalt oma mugavusest ei viitsi tegema hakata. Ehk siis selline tegelane, kes võiks noort lugejat inspireerida oma turvalisest elust sammukese kõrvale astuma.

Ja just sellepärast mulle Greeni raamatud meeldivadki - ühelt poolt see, normaalne olla on normaalne. Ja teiselt poolt see, et ei tasu oma rutiini niiiii hirmsasti kinni jääda, vaid mõelda, katsetada, otsida midagi muud, saada aru, kas vanemate ja ühiskonna poolt soovitud elutee on miskit, mida ma ise tahan.

Kokkuvõttes minu meelest sellised hästi positiivsed noortekad.

Supitegu. Ja kõik, mis juhtus enne seda

Keetsin täna suppi. Imehead kana-klimbisuppi. Ja mõtlesin, miks on supid suhteliselt ebapopulaarsed söögid. Näiteks koolis. Lasteaias vist ikka süüakse suppi? Vähemalt Ruudi tagasiside järgi :) Koolis võib olla probleem muidugi selles, et tühjema kõhuga inimesed jäävad natuke näljaseks pärast supisöömist, kuigi supipäevadel pakutakse ka magustoitu ja see võiks ju vahe võrreldes praega väiksemaks teha.

Asi võib olla ka minu tutvusringkonnas, aga mulle näib, et supp on kõige tihedamini nimetatud "mida ma ei armasta süüa" nimekirjas. Supi järel on puder :D Kuigi nii suppe kui ka putrusid on niiii palju erinevaid. Näiteks piima-aedviljasupp on minu arust tõeline õudus. Ja porgandipüreesuppi minu käed ei tõuse tegema. Samamoodi ei meeldi mulle eriti mannapuder, aga ülejäänud supid ja neljaviljapuder või tatrapuder on vägagi head.

Supiteo ajal mõtisklesin ka selle üle, et maailmas on inimesi, kes ei armasta klimpe. Täiesti uskumatu. Meil on elupäevad kana-klimbisupile klimpe juurde tehtud, sest klimbisõbrad on oma maiused kulbiga välja riibunud. Ülikooli ajal ei hakanud ma end juurviljade ja lihaga üldse vaevama, vaid keetsin lihtsalt puljongis klimpe.

Enne seda, kui ma supi juurde jõudsin, käisin täna ka tööl. Koolimaja oli peaaegu inimtühi :D Mõned näitlejad tegid proovi, raamatukogu oli töös ning administratsioon ka. Tühi koolimaja on ... kummastav koht.

Aga enne tööleminekut käisime Ruudiga perevestlusel, et natuke tutvuda õpetajaga. Hästi tore on see, et Ruudi on täiesti veendunud, et tema õpetaja on kooli kõige parem õpetaja :D Vestlus on ka tore. Mitte et mina oleksin rääkida saanud, seda tegi Ruudi. Luges ja kirjutas. Ja lobises.

Kusjuures enne perevestlust käisime perearsti juures tervisekaarti tegemas. kus Ruudi üle mõõdeti (ta on 139 cm pikk!?! Kuidas see juhtus, et ta niii suureks on kasvanud...) ja silmi kontrolliti (mis on, jumal tänatud, korras, sest ma tõesti ei kujuta ette, kuidas väikesed lapsed oma prillidega hakkama saavad).

See perevestlus on natuke supiga ka seotud, sest õpetaja uuris, mis siis saab, kui lõunaks pakutakse toitu, mis üldse ei maitse. Mina jäingi mõtlema, mis siis saab. Algklassides on päevad nii lühikesed, et saab koju sööma, aga mis saab põhikoolis. Näiteks siis, kui pakutakse suppi. Kuigi praegu sööb Ruudi suppi väga hea meelega.

Tegelikult on mul kerge blogispliin. Samas oma vanu postitusi sirvides olen endale väga tänulik, et olen seda kõike jäädvustanud. Aga praegu tundub, et pole nagu midagi maailma muutvat öelda.

Tore film "Pahupidi"

Kuidagi läks nii, et viimase aja kõige kuumema päeva (teisipäeva) magasime maha. Ma sain alles nii kahe paiku päeval aru, et tegemist oli tõelise rannailmaga. Mõtlesime siis, et läheme kolmapäeval mere äärde. See päev oli aga pilvevines ja äikese-eelselt lämbe. Nii ka läks - päeval hakkas hullusti mürisema ja taevast sadas alla meeletus koguses vett. Meie tänaval on vee voolamist väga huvitav jälgida :D Mäealune tänav uputas - vesi voolas ka kanalisatsioonikaevudest välja. Mere äärde me ei saanud. Eile oli aga ilm juba nii jahe, et ei tundunud enam mõistlik sõitu ette võtta. Nii tegimegi Ruudiga spontaanse otsuse ja läksime kinno vaatama filmi "Pahupidi".

See oli üks hullusti vahva film. Ei olnud pätte ega vargusi ega tagaajamist, aga oli põnev ja südamlik ja ajas naerma ja liigutas ja pani natuke isegi mõtlema.

Mõte sellest, kuidas tunded meie peas kogu meie elu korraldavad, on väga nunnu. Ja kui oluline on kõikide tunnete olemasolu, sest ainult rõõmuga ei saagi kõike korda ajada. Ja vahetevahel on ka viha väga oluline.

Teine pool oli unustamise teema, sest kõiki mälestusi ei saa ju ometi kogu aeg kaasas kanda, mõned saadetakse mäestuste krematooriumisse. Ja kui peategelase lapsepõlvest pärit kujuteldav sõber Ping-Pong ennast ohverdas ja unustusse jäi, olid mul küll pisarad kurgus. Väga selgelt meenus Londiste-raamatu teine osa, kui Siim juba suur poiss oli. Ja kui kurb ma olin seda lugedes.

Selline tore film.

Siin ja seal

Vahepeal jõudsime teha kaks väikest reisu - ühe Eestimaal, teise välismaal.

Nädalavahetusel sattusime üsna ootamatult mere äärde. Ööbimisega. Ma ei mäletagi, millal ma viimati kaheks päevaks järjest mere ääres käisin. Kui ma väike olin, oli meil Kablis suvila, seal veetsime küll öid, aga ühel hetkel hakkas järjest rohkem nii minema, et inimesed tahtsid rohkem ööseks koju saada. Ja lisaks remontisid mu vanemad kodu, mille jaoks oli raha ka vaja, nii et suvila sai maha müüdud. Selleks ajaks käisime suvilas ikka üsna harva juba nagunii.

Igatahes meie väike seltskond (mina, Ruudi, prl Lumivalgeke ja prl Baleriin) veetsime öö Krapi külalistemajas. Selle astutuse kohta ei oskagi midagi väga öelda. Ühine duširuum, WC ja televiisor, hommikusööki ei saa. Aga samas väikeseks puhkuseks mere ääres neile, kes telkida ei taha, piisab küll. Kui glamuuri ja hubasust ei eelda, pole ka pettumust :D

Pettumust valmistas muidugi ilm, mis tund pärast meie mereranda maabumist vihmale keeras ja selliseks jäigi. Aga mis seal ikka. Ilma vastu pole meil midagi teha.

Teine asi, mis pettumust valmistas, oli Lepinina hotell. Mu vanemad nimelt veetsid seal oma minipuhkust ja mu isa kutsus meid sinna õhtusöögile. Lubas restoranis laua broneerida ja puha :D See kõlas nii peenelt. Kui me kohale jõudsime, selgus, et lauda siiski broneeritud polnud, sest teenindaja oli öelnud, et selleks pole vajadust. Ja kui me siis õhtusöögiajaks üritasime restorani siseneda, selgus, miks polnud vaja broneerida. Nimelt oli terve saal mingisugusele soomlaste üritusele reserveeritud. Seda pisiasja unustati mu isale mainida.

See võttis natukene hoogu maha, sest pidime terrassile istuma, aga viimased mõned tunnid oli ju vihma ladistanud. Seega lauad ja toolid olid märjad ja kuskilt ei paistnud märki ka sellest, et keegi probleemiga tegeleks. Peale meie oli veel teisigi perekondi, kes kurbade nägudega ringi käisid. Lõpuks tõi mu ema (kes alati leiab praktilisi lahendusi) WC-st paberit ja kuivatasime ise. Lõplik kuivamine toimus tänu meie pükstele ja seelikutele, mis seejärel märjad olid. Ei taibanud ju kohe toast käterätte tuua, mida istumise alla panna. Pärast selgus veel, et lubatud menüü asemel pakuti jätkuvalt päevapakkumisi ehk grillliha ja lõhet. Mis ei olnud ju halb valik, aga taas - miks päeval sellest juttu ei tehtud.

Kokkuvõttes jäi selline kurb tunne. Selline mittesoovitu tunne. Eks tänu soomlaste üritusele oli hotell oma nädalavahetuse rahad juba kätte saanud, nii et ülejäänud siseturismi harrastajad polnud enam pingutamist väärt. Mitte et ma suudaks maailma mõjutada, aga sellise suhtumise peale ma seda kohta kuskil soovitama igatahes ei hakka.

Meie teine reis oli Ruudi kauaoodatud esimene reis linna, kus on metroo. Vaene laps nimelt polnud kunagi metrooga sõitnud, nii et oli viimane aeg see asi korda ajada. Kõige lihtsam oli meil jõuda Helsinkisse, nii me sinna ka läksime. Kulges päris kenasti, ma pidin ainult ühe korra Hr H-le ütlema, et TEDA rohkem kuskile kaasa ei võeta. Pärast seda ta natuke parandas oma käitumist ega virisenud nii palju. Tegelikult, kui päris aus olla, siis Helsinki loomaaed oli tõesti igav :D Aga lõvid ja tiigri nägime ära. Ja isegi lumileopardi naha, aga no muid loomi seal peaaegu polnudki. Paar karu, mõned ahvid, minikänguru. Ja piisonid. Võrreldes Tallinna omaga ikka paras nali.

Kui keegi sellele vaatamata sinna minna tahab, siis kasutage praami, sest kuigi buss tõepoolest raudteejaamast üsna tihti väljub ja inimesed kohale viib, teeb ta seda tehes möödaminnes päris suure tiiru Helsinkis. Praamisõit, mida me tagasitulekuks kasutasime, oli see-eest väga vahva. Parim osa loomaaiast.

Pärast loomaaeda käisime ka Kaljukirikut vaatamas, millest kujunes kena jalgsimatk Helsinkis, sest me keerasime korra liiga vara ära ja sattusime põnevate tänavate keerisesse. Mis ei olnud üldsegi halb, sest ilm oli mõnus, majad olid ilusad ja midagi muud suurt meil nagunii plaanis polnud. Kirik ise oli Ruudi jaoks pettumus. Ma ei teagi, mida tema oma peas ette kujutas :D

Hr H oleks tahtnud veel šoppama minna, aga seda talle ei võimaldatud.

Laeva peal selgus, et Ruudil on ikka päris suur probleem sügava veega, sest kui laev ära hakkas sõitma, siis tuli kergelt paaniline läige silmisse, mida me päris tükk aega pidime leevendama. Laevas sees polnud enam väga viga.

Kokkuvõttes täitsa mõnus päev, minu maitse jaoks ehk liiga vähe kohvikuid, aga muidu ilus.

Lõpetuseks pilt esimest-korda-metroos näost :)

Roadtrip (ja "Kass tulisel plekkkatusel")

Mulle ja prl Lumivalgekesele annetati piletid Draamateatri suveetendusele "Kass tulisel plekkkatusel" Laitse Graniitvillas. Ainus tingimus oli, et peame ise kohale saama, nii et varustatuna gepsuga alustasimegi kolm tundi enne etenduse algust oma trippi. Ilm oli idüll ja geps teadis hästi, kuhu me minema peame. Raplas kõiki neid ringteid (minnes kolm, tagasiteel näiteks kuus, ma ei mäleta enam) läbides mõtlesin küll, kuidas inimesed enne GPSe autoga reisisid :D

Koht, mida meie geps ei teadnud, oli Graniitvilla, nii et sõitsime Laitse lossi ja vaatasime natuke aega seal ringi. Tähendab, istusime autos ja vaatasime ringi. Kuna ühtki silti silma ei hakanud, sõitsime edasi. Kui mõne aja pärast põllud juba liiga voogavad olid, võttis prl Lumivalgeke oma telefoni välja, et googlemapsilt nõu saada. Sealt saadud info peale keerasime otsa ringi ja vaatasime uuesti voogavaid põlde :D Tegelikult oleks võinud Graniitvilla silt ikkagi natuke suurem ja silmatorkavam olla.

Tagasi sõitsime juba gepsuta, sest me ju teadsime, kus me oleme. Kuni jõudsime Varbola kindluse juurde, mida me tulekust ei mäletanud. Me sisse ei  hakanud minema ja kuna ilmakarte järgi tundus suund õige olevat, nautisime uusi põnevaid Raplamaa kohanimesid. Ma loodan, et Raplamaa inimesed mõistavad ka ise, millistes kuldaväärt nimedega kohtades nad elavad. Me olime korduvalt sunnitud oma vestluse katkestama, et juhtida teineteise tähelepanu mõnele eriti toredale nimele.

Tagasitee viis meid läbi Paidest, tänu millele õnnestus mul läbida see põnev viaduktidesüsteem, mis Mäo juurde ehitatud on. Õnnestus on teatava reservatsiooniga :D Kuna me olime juba Laitses kokku leppinud, et Statoilis teeme pausi, põrutasime tanklasse. Sealt välja sõites põrutasime endalegi üllatuseks Mäo keskusesse :D Teisel katsel saime Tallinn-Tartu peale tagasi.

Juba kodumaakonnas olles sattusime teeremonti, mis suunas meid taas põldude vahele. Pikalt-pikalt, kuni lõpuks jõudsime Pilistverre, kus me kumbki polnud ammu käinud. Jüri Vilmsile austust avaldama ei läinud, sest kell oli juba peaaegu üks.

Ehk siis meil õnnestuski tagasi tulla suuremas osas teist teed sõites kui minnes. Korralik tunne-oma-kodumaad-tripp.


Aaaa... etendusest ka natuke.

Ma arvan, et meie tunded võtab kenasti kokku vestlus enne teise vaatuse algust, kui ma esitasin küsimuse, et huvitav, kas me oleme nii mitte entusiastlikud selle pärast, et me oleme nii diibid ja etendus on liiga selge, või oleme meie liiga ebadiibid ja mõtleme juba Statoili hot dogidest. Prl Lumivalgeke jäi tükiks ajaks mõttesse ega suutnudki lõpuks ära otsustada :D

Igatahes on minu meelest kurb, kui esimene vaatus kestab poolteist tundi ja sa saad pärast esimest viitteist minutit täpselt aru, millega see vaatus lõppeb. Päris lõpule leidsime veel paar twisti, mis oleks asjale hoopis teise hingamise andnud. Kahjuks ei olnud neid ei T. Williams ega ka Ingomar Vihmar kasutanud. Me ei suutnud ka seda ära otsustada, kas probleem oli ikkagi algtekstis või lavastuses, aga meie jaoks jäi tõesti liiga lamedaks. Kõik tegelased peale Vihmari Bricki olid karikatuursed, ainus, kelles ma veel mitmekülgsust nägin, oli Suur Papa. Teised aga... Kersti Heinloo on lihtsalt niiiii ilus. Mul poleks midagi selle vastu, kui ma näeksin välja nagu Kersti Heinloo.

Aga trip oli lahe :D

Liikuv mina vol 9

Kuna mingeid erilisi sisulisi edasiminekuid minu sportlaskarjääris toimunud pole, on liikumispostitused keskendunud välisele atribuutikale. Kusjuures kesine areng on seotud jõleda suvega, päriselt ka. Mul pole midagi vihmas jooksmise vastu, aga ma ei suuda joosta tugeva tuulega. See on täiesti välistatud, sest mingil hetkel on tuul igatahes vastu ja ma ei jaksa joosta. Ja nagu kõik arvatavasti on märganud, on sel aastal lisaks madalale temperatuurile olnud päris palju tuult.

Nüüd on siis palavus lõpuks kohale jõudnud, nii et ei eile õhtul sain esimest korda minna jooksma lühikeste pükstega :D

Ausalt öeldes oli tõesti tunne, et midagi pole jalas, aga muidu iseenesest vahet pole. Võibolla alguses alguses natuke mõtlesin selle peale, kuidas reiepekk kahte lehte vonkleb, aga tegelikult ju vahet pole. Minu isiklik pekk.

Öösel toimus midagi uskumatut. Ma üldiselt magan nii, et ma ei kuule ei lindude sädinat ega naabri koerte haukumist (kaks asja, mille pärast hr H teinekord hommikuti näost hallina tõuseb ega taha pikemalt oma unenägudest rääkida). Aga täna öösel tõusin küll üles, sest unesegasena näis mulle, et meie maja pommitatakse. Hetke pärast sain aru, et pommitamist ei ole, ainult orkaan. Koos veeuputusega :D

Tegelikult ei tea ma siiani, mis toimus, aga meeletu kolin ja mürin oli küll. Meie maja on nii kipakas, et natuke hirmus oli. Aga see ei takistanud mind edasi magamast.

Kooliasjad olemas (ehk kui palju meil kulus)

Enam-vähem kõik kooliks vajalik on vist varutud. On mõningaid asju, mille oleme pannud ootele - kui näeme miskit ägedat, siis ostame (õpikute kleepsud, millele nimi peale kirjutada, paber õpikute ümber), või kui tuleb tunne, et on vaja ja näeme (ekstra särk kehalise tundi).

Meie kulud olid sellised

Kontoritarbed 
Meil oli tegelikult päris palju asju enne olemas, nt pinal ja pliitasid (nii harilikud kui värvilised), kustutuskumm ja joonlaud. Ostsime värvilisi pabereid (trukiga kileümbrikus, nagu kästud oli), koolikäärid, kunstitunni asjad (lauakatet ei ostnud, sest seda polnud nimekirjas, praegu mõtlen, kas äkki peab olema), kriidid. Ja klammerdaja (seda polnud nimekirjas, aga Ruudi väga palus :D).

Kokku 22 eurot

Spordiriided
See oli palju keerulisem, kui värvide-paberite ostmine. Eriti lühikeste pükste osa, ma Ruudile juba ütlesin, et ta peab aluskatega kehalisse minema. See ajas teda ainult naerma ega takistanud kõiki minu pakutud variante maha tegemast (need on ju TAVALISED püksid, mitte SPORDI omad). Täna täiesti juhuslikult leidsin ühed, mis välimuselt sobisid ja jalas olid "nagu polekski midagi jalas". Pika dressi leidsime päris kena, istub hästi. Tossud said ka lõpuks ostetud (õige värvigammaga). Ja ainult ühed, kõigepealt käib väljas, siis peseme puhtaks ja käib sees.

Kokku 47 eurot

Riided ja jalanõud
Ma sorteerisin kõik poisi riided ära ja selgus, et tegelikult midagi väga juurde ostma ei pea. Olemas on nii püksid, T-särgid kui ka viisakad dressikad. Aga juurde ostsin kaks pikkade käistega pluusi. Ja loomulikult esimese koolipäeva kostüümi. Ruudi näeb nii ilus välja, kuigi ma pidin lubama, et ma pärast esimest septembrit ei sunni teda enam mitte kunagi seda pluusi selga panema. Lubasin, kuigi vaikselt loodan, et talle endale hakkab ka meeldima. Sandaalid vahetusjalanõudeks ja ühed ketsilaadsed tooted said ringihängimiseks ka ostetud.

Kokku 61 eurot (imeilus pluus maksis kaks eurot. Ma tõesti ei saa aru, miks)

Lisades siia koolikoti hinna (60 eurot), saab tulemuseks 190. Natuke tuleb siia veel (õpilaspiletipilt tuleb teha. Ja need ägedad asjad, mis me leiame kunagi). Vihikute osas ma ei teagi, koolist antud nimekirjas neid polnud, kas neid polegi vaja või ostab õpetaja ja küsib hiljem raha, ma ei tea. Ja koolipäeviku eest maksime juba kevadel (jumal teab kui palju. Vähe arvatavasti, muidu mäletaks).

Nii et isegi meie üsnagi tagasihoidliku ostlemise juures kulus(b) kooli alustamiseks umbkaudu 200 eurot.

Ehee, mõtlesin praegu, et linn maksab ju kooliminekutoetust. Et kui see ükskord meieni jõuab, siis on see ju nagu maast leitud, sest vajalikud asjad on selleks ajaks juba olemas :D

Jääboiler ja Dagö

Reedel oli meil abikaasaga taas kohtumine väljaspool kodulinna. Seekord käisime Inboili ja Dagö kontserdil. Need on kaks kooslust, mis tulid mu ellu suhteliselt samal ajal kui hr H, nii et kerge nostalgialaks :)

Jääboiler tuli mu ellu aastal 2003. Enne seda olin põgusalt tuttav mõne kuulsama looga. Need olid aastad, kus pühapäeval pärast folgi viimast kontserti (või isegi viimase kontserdi ajal) algas Suure Venna hoovis päris viimane kontsert, mis oligi alati Jääboiler. See oli veel see aeg, kui folgi viimane ametlik kontsert kestiski esmaspäeva varaste hommikutundideni, mitte ei olnud nii, et pühapäeva õhtul võetakse kesklinnast peotelk juba maha.

Jääboiler hakkas mängima nii umbes kell kaks või kolm, pimedusekanti hämar oli igatahes, ja laksutas siis kuueni. Ja rahvas hullus veel viimast korda, et siis järgmise aasta folki hakata ootama. Pärast seda võis näiteks lossadesse veel magama minna, sest folgi ametlik lõpetamine oli liiga valus.

Minu esimesed tantsud Abikaasaga said sealsamas Suure Venna hoovis tehtud.

Just Jääboiler oli kooslus, tänu millele ma avastasin Juhan Viidingu luule. Üks olulisemaid laule kogu mu elus on olnud see

Kunagi hiljem mängis Jääboiler isegi suures telgis, aga see polnud enam see. Kuulasime kassette, nii maki kui ka pleieriga (jah, mul oli veel kassettpleier :D).

Minu ja hr H esimene väljaspool kodulinna toimunud kontsert oli ka loomulikult Jääboiler. Tartus.

Esimene Dagö kontsert oli mul samuti folgil, aastal 2000, kui nad mängisid kell kaksteist öösel Kaevumäel ja Saatpalu joigus kogu kontserdi :D Aasta või kaks hiljem olid nad Kirsimäel, kus ma ennastunustavalt tantsisin.

Dagölt olid mul juba plaadid. "Toiduklubi" kuulasin nii palju, et mõned laulud enam ei töötanud. Ülikooliajal tuli "Hiired tuules".

Huvitaval kombel on Dagö ansambel, kes mu kõige lähedamastele (loe: hr H ja Getter :D) väga ei meeldi(nud). Minu jaoks täiesti müstika, sest ma olen esimesest hetkest peale olnud lummastud Saatpalu sõnad. Nendes on just see, et maailm on kuri ja paha, aga tegelikult on miski muu hoopis-hoopis olulisem. Et ma võin selle hirmsa maailmaga leppida, aga samas on mul võimalus keskenduda sellele, mis on päris ja hea.

Kõige-kõigem lugu on "Kuula kuula"

Read "Kõik mu haamrid ja kruustangid minema, milleks riistad, kui nendega luua ei saa" on mul aastaid kuklas olnud. Ja sõna  "tüüne" armastus on mul ka sealt :D Kui me mõned aastad tagasi õe perega Hiiumaal käisime, siis tema mees ütles merd vaadates, et see on nii tüüne. Ja see pani mind kogu Hiiumaad veel rohkem armastama.


See reedene Tartu kontsert oli väga-väga ilus. Enne seda sadas metsikut vihma, aga kontsert oli täiesti kuiv. Ja need tunded kontserdi ajal :D

Pärast käisime veel Ristiisas, sest seal müüdi Krieki, mis ei olnud tegelikult nii hea kui Brüsselis. Ja ööbisime Karlova tööliskorteris, kus me kuulasime hr H kõige lemmikumat Jääboileri lugu