Teised riigigümnaasiumid

Enne veel, kui me puhkusele läksime, käisime oma kollektiiviga ekskursioonil kolmes riigigümnaasiumis. Ma pean tunnistama, et ma olen kolme aasta jooksul mõelnud, miks küll inimesed meie kooli nii palju vaatamas käivad. On jah tore uus maja, aga midagi niiii erilist ju ikka pole. Aga pärast Tartu Tamme, Jõgeva ja Jõhvi külastamist mõistan ma seda värki natuke rohkem. Tegelikult on päris põnev näha uudseid lahendusi.

Arhitektuuriliselt on Jõhvi Gümnaasium oma ringja ülesehitusega kõige ägedam.

Mulle meeldis ka nende amfiteaterlik aatrium, ...

... mille ühes ääres oli gong, mida igaüks, kes soovib kedagi duellile kutsuda, võib kõmistada. Pärast lööki on inimesel kolm minutit aega, et ringi keskel oma mure ära rääkida ja teatada duelli toimumise aeg. Väljakutseid võivad esitada kõik kõigile, k.a õpilased õpetajatele. Siiani kahjuks polnud ühtki duelli toimunud. Mida kauem meie ekskursioon kestis, seda rohkem tekkis mul tunne, et ma olen sunnitud nende direktori duellile kutsuma, sest ta oli jälle see inimene, kes tekitab tahtmise vastu rääkida isegi siis, kui tegelikult muul ajal oleks tema esitatud mõtetega päri. Mind lihtsalt kohutavalt häirib, kui õpetajate ja direktorite seltskonnas läheb hästi kiiresti jutt sellele, et palk on liiga väike. Too direktor viis jutu madalatele palkadele kohe pärast tervitamist. Ja kui ma tema küsimuse peale, miks ma ei streigi madala palga vastu, ütlesin, et ma ei streigi, sest ma ei taha, siis hakkas ta peaaegu mu põskedele pluti-pluti tegema, sest see tundus talle vist nii nunnult naiivne ja tobe.

Nojah, see osa, mis ta rääkis kooli mahutuvuse kohta, oli muidugi asjalik. Uued koolid nimelt ehitatakse mingi hulga õpilaste jaoks. Meie oma on vist 600 õpilasele mõeldud. Samal ajal tähendab see teatud arvule õpilastele mõeldud mahutuvus seda, et selline hulk inimesi mahuks põhimõtteliselt majja ära, nii et igaühel oleks koht, kus olla, aga mõne jaoks tähendab see koht WC-d. Klassides nii palju ruumi pole. Meil on hetkel üle 500 õpilase ja juba praegu on kohati täielik karauul. Muutunud õpikäsitus ja ümberpööratud klassiruum ja õppida saab igal pool, k.a näiteks koridoris või aatriumis või aulas ja muu bla-bla-blaa. Reaalsus on aga selline, et esiteks on need mõned üksikud õpetajad (näiteks mina-.-), kes peavad moodsalt suvalises ruumis ilma tehnikata ise pea peal seisma, sest suurem osa peesitab rahumeeli oma kindlas klassis. Ja teiseks - koolis, kus ei eksisteeri kindlaid vahetunniaegu, on tiba ebamugav avalikus ruumis õppetundi läbi viia, kui samal ajal paar klassitäit õpilasi sööb, puhkab või teeb rühmatööd.

Jõhvis on muuseas ka n-ö tagumiktunnid, sest kõik õpetajad peavad tööl käima kaheksast viieni. Või neljani? Igatahes mingid kindlad kellaajad. Mõte on ju kena - õpetaja teeb oma töö ära koolimajas, mitte ei tegele sellega õhtul pliidi või televiisori kõrval. Selline asi aga eeldab individuaalseid töökohti, sest proovi sa gümnasistide kirjandeid ühises õpetajate toas hinnata :D

Tartu Tamme Gümnaasium oli ka mõnusa aatrimiga, kus asub nende avatud raamatukogu.

Raamatukogu all paremal nurgas

Uute koolimajade avatud kontseptsioon laieneb nimelt ka raamatukogudele. Meil on täiega avatud ruum :D Ja kui alguses võis see natuke hirmutav tunduda (raamatud niimoodi täiesti vabalt riiulitel kõigile ahvatlevalt kättesaadaval), siis tegelikult on see päris võluv. Tammes olid nad suutnud aga avatuses ja suletuse ühendada sel kombel, et aatriumi keskel on spiraal, mille ääres on individuaalõppekohad, kus on lamp ja võimalus oma läpakas seina pista. 

Tamme oleks mulle parema mulje jätnud, kui meid oleks vastu võtnud mõni teine inimene, kes oleks enne natuke läbi mõelnud, kes me oleme ja mida me juba teame. Ses mõttes, et me saime tavalise ekskursiooni, kus meile näidata uudseid ägedaid lahendusi, mida me viimased kolm aastat oleme kasutanud :D Taustaks (teatval määral arusaadav) uhkus - vaadake, mis MEIL on, hakkas natuke kade, jah? Ei hakanud :D Natuke kadedaks tegi hoopis see, kui ma sain aru, kui palju koostööd saavad nad ülikooliga teha. Tammes on näiteks meditsiinisuund, kus ongi iganädalased tunnid ülikooli laborites. Rääkimata kõikidest külalistest, kes neil tundides rääkimas käivad. Meil käivad ka, aga paratamatult peame leidma vähemalt nii palju raha, et inimene kohale transportida, neil jääb see mure ka ära. Kuna nende maja on uuem kui meie oma, on neil sisustus kohati ägedam, sest aeg on lihtsalt edasi läinud ja ägedaid asju (näiteks keemialaborisse) on lihtsam saada. 

Ja viimasena minu lemmik Jõgeva Gümnaasium. Ma arvan, et lemmik oli ta just sellepärast, et meid vastu võtnud direktor ja õppealajuhataja olid ise nii vaimustuses oma koolist, et see kandus ka mulle üle. Jõgeva maja on eriline, kuna ta on ainsana meie külastatud hoonetest tõesti vana maja, mis tähendab, et selliseid suuri avatud alasid seal pole. Selle eest on neil väga palju peegleid :D Tõeliselt palju :D Kogu aeg on võimalik oma välimust kontrollida. Muus osas on nende maja lihtsalt ilus ja värske, mingeid erilisi arhitektuurilisi ootamatusi polnud. 

Õppekorralduselt on huvitav see, et kõik need kolm kooli on üle läinud 75-minutilistele tundidele. Me oleme ka sellise ettepaneku teinud, sest keeles ja kirjanduses on tõesti 45 natuke liiga vähe, 90 (tavaliselt nagunii on topelttunnid) natuke palju, viimased kümme kipuvad lorutamiseks minema. Üleminekut takistavad kaks ainevaldkonda. Üheks on kehalised, kelle murest ma tegelikult üsna aru saan, sest meil endal spordiruume pole, mis tähendab, et liikumise peale kulub osa tunnist ära ja siis olekski päris lühike tund. Teised on matemaatikud, kes ütlevad, et kui kontakttunde arvuliselt on vähem (viis 45-minutilist vs kolm 75-minutilist), ei saa nii palju koduseid töid anda. Matemaatika ja tema eristaatus meie koolisüsteemis... Kusjuures seda vist rõhutati ka igas koolis, et tund on õppimise koht, seda aega tuleb maksimaalselt ära kasutada. Ja koduseid töid minimaalselt anda. See on ka meie kooli üks põhimõtteid. Välja arvatud siis matemaatika, mis on ainus aine programmis, mida ei saa selgeks muidu kui koduste tööde varal. Võibolla ei saagi. 

Kokkuvõttes siis - mul on natuke kahju, et mitte kõik Eesti õpilased ja õpetajad ei saa veeta oma päevi nii mõnusas keskkonnas, nagu see on riigigümnaasiumides loodud. Ja teiseks, kui ma üldse kaaluksin töökohavahetust, siis ainuke variant oleks Jõgeva, mis näitab, et olgu see keskkond milline tahes, põhiline on ikkagi õhkkond, mille loovad (juhtivad) inimesed.

Ja pildid on guugli otsingust.

Ka sel aastal lõpetati

Täna oli meil lõpetamine. Sel aastal oli kuidagi vähe lilli. Ja seda ei pannud tähele ainult mina, vaid ka teised. Mitte et keegi otseselt arvet peaks, kes toob lõpetamisel õpetajatele lilli, aga mõni jääb lihtsalt silma. Ja administraatorilauas jäi see eriti hästi silma, sest tavaliselt tuuakse sinna kokku päris kena kimp, aga seekord said nad täpselt ühe gerbera :D

Mis mind tegelikult siiani peaaegu et nutma ajab, pole üldsegi seotud lilledega. Meil oli päris palju medaliste. Eks meil oli palju lõpetajaid ka. Ja medalistidega on see lugu, et ette kutsutakse ka nende vanemad. Sel aastal oli meil suisa minister kohal, kes medalid ja tänukirjad üle andis. Enne seda, kui me üldse pidulikku saali kohale jõudsime, kohtus meie rongkäik ühe suhteliselt agressiivse isaga, kellele miskipärast ei meeldinud ei korraldus ega miski muu. Natuke aega hiljem (medalite kätteandmisel) selgus, et tegemist oli ühe kuldmedalisti isaga. Kogu see kätlemise ja tänamise situatsioon oli hästi kummaline kõrvalt vaadata, eriti hilisem lavalt lahkumine, kus isa lihtsalt tormas oma pisikese naise juurest minema.

Veel mõnda aega hiljem selgus, et sellest isast õhkus korralik alkoholivine ning ta oli ka kooli helistanud ja administraatorit suisa sõimanud, suutmata tegelikult väljendada, mis mure tal on.

Ma läksin selle kõige peale hästi kurvaks. Mõtleks vaid, su laps lõpetab gümnaasiumi kuldmedaliga, see on nii ilus ja uhke päev. Ja sina võtad oma nina niiviisi viltu. Mul oli lapsest nii kahju, tema jaoks võis see situatsioon olla õudselt vastikult piinlik.

Vussud jalgpallurid

Ma olen nüüd juba mõnda aega mängindu Fantasy League´i ja tuleb tõdeda, et kui mängus on mõni tõsiselt vuss mees, siis suure tõenäosusega mängib ta minu meeskonnas :D Isegi kui ta muidu on täitsa tubli jalgpallur.

Võtame kas või näiteks eilse mängupäeva. See, et mu iiri poiss midagi väga erilist korda ei saatnud, polnud suur üllatus. Kena, et ta vähemalt kollast kaarti ei saanud. Selle eest kodanik Aadam Nagi (Adam Nagy Ungarist, kes arvatavasti pole tegelikult üldse mingi supermängija ja pääses minu juurde eelkõige sellepärast, et ta on Ungarist ja päris toreda nimega) oli eile terve mängu vältel täpselt ühe korra suures plaanis - siis, kui ta kollase kaardi sai. Minu meelest ei näidatud isegi seda situatsiooni, mille eest ta selle sai. No ja siis kõige tipuks lööb Ronaldo penalti posti :D Hea, et ma seda ise otse ei näinud, ma oleks talle sellise needuse peale pannud, et hiljem oleksin ise ka häbenema hakanud.

Ibrahimovitš on kahe mängu jooksul andnud üle resultatiivse söödu, pärast minu meeskonda tulemist on Neuer teinud kaks tõrjet (mille väärtuseks on null punkti)... Poisid, mis teil viga on?!?

Kõige selle valguses on imekspandav see, et ma olen liigas kaheksas. Meeskondi on kümme :D Üldiselt tiksuvad mulle punktid selle eest, et mu mehed saavad vähemalt platsile, asi seegi. Ja üks Horvaadi mees on päris asjalik olnud. Ta on ainus, kes on värava löönud.

Ma muidugi ei kaota mängurõõmu :D Igal hommikul vahetan ootusärevalt mehed platsil ära. Aga noh, mõni võiks nüüd klassi ka ikkagi näidata. See võib olla viimane võimalus :D

Selle aasta lõpetuseks

Pikk ja kannatusterohke kooliaasta lõppes meie kräämiku jaoks eelmisel neljapäeval. Viimane nädal oli küll paras hullus, sest ekskursioonid ja õppekäigud said kooli eelviimasel nädalal tehtud, seega käisidki nad reaalselt tundides ja muudkui aga õppisid. Mida, seda ma ei tea :D Õhtune magamaminek oli igatahes täiesti võimatu, sest isegi mul endal oli täielik vaheajatunne peal, mis siis veel nooremast generatsioonist rääkida. Aga lõpule me igatahes saime. Ühiste pingutustega. Vähemalt koduseid töid enam polnud.

Mis mind aga peaaegu pisarateni liigutas, oli see, kui hakkasid tulema viimase trimestri hinnangud. See, et ta õppekavas ette nähtud asjad on omandanud, polnud mulle üllatus, aga kommentaarid "oled sel trimestril olnud põhjalik, tähelepanelik, püüdlik" tähendasid minu jaoks väga palju. Samuti see, et nii matemaatikas kui ka KTÕ-s (suurimad murelapsed aasta jooksul) olid nii käitumis- kui ka hoolsushinded head (kõrgeim hinne). See on rõõm, mida need vanemad, kellel on olnud kogu aeg korralikult käituvad järglased, ei vist ei saagi mõista. Meie jaoks on tegemist aga meeletu töövõiduga :D 

Üks selline kummalisevõitu olukord seoses lõpetamisega siiski tekkis. Neljapäeval saatsin Ruudi lillesülemiga kooli, enam-vähem õnnestus tal vist oma lilled ka laiali jagada. Järgmisel päeval saatis klassijuhataja kõigile lastevanematele kirja, milles tänas lillede ja kingituse eest. Ma tundsin ennast nagu koolikiusamise ohver, sest mina ei teadnud mitte midagi õpetajale tehtavast kingitusest. Kuna ma oma tööga seoses kasutan Stuudiumit sõna otseses mõttes igapäevaselt, ei saanud ma ka maha magada ühtki kirja, mis sel teemal saadetud oleks võinud olla. Ilmselgelt oli mind kingituse tegijate hulgast lihtsalt välja arvatud. Õnneks on ühe mu kolleegi laps samuti samas klassis, tuli välja, et ka tema ei teadnud asjast midagi. Vähemalt pole ma ainus tõrjutu :D

Hiljem selgus, et kingitus oli mingi plakati- või pildilaadne asi kirjaga "Kõige parem õpetaja". Aga kuidagi veider maitse jäi suhu. 

Väljakutsega hobid

Kuna tööelu enam nii palju väjakutseid ei paku, olen leidnud endale paar hobilaadset toodet, millega oma vaimu värskemana hoida. Esiteks muusika ja teiseks jalgpall. Ilmselgelt ei kuulu kumbki mu tugevuste hulka :D Aga lõbus on ikka.

Minu esimene muusikaviktoriini hooaeg sai juuni algusega läbi. See on väga kurb, sest tegemist on äärmiselt meeleoluka ettevõtmisega. Aktiivse viktoriinitamise tagajärjeks on see, et ükskord kõndides tabasin end katsetamas, kas ma suudan Placebo "Medsi" lugusid õiges järjekorras nimetada. Juhuks kui ühel päeval peaks tulema Placebo lugu, oskaksin kindlasti plaadinime ja aasta ka juurde lisada :D "Meds" on suhteliselt hästi omandatud, samuti "Without you I´m nothing". Samas "Sleeping with ghosts" on väga nõrk ja ülejäänud albumitest ei tasu üldse rääkidagi.

Teine bänd, mille loomingu ma kindlasti ära tunneksin, on Vennaskond, aga nende plaatidega on veel keerulisem. Selgelt äratuntav on "News from nowhere", sest seal on lihtsalt sellised laulud, mis on selgelt selle plaadi omad. Enam-vähem tean ka plaati "Usk. Lootus. Armastus", "Võluri tagasitulek" on selline nibin-nabib, ma tean kindlalt, mis lood selle peale EI ole :D

Aga sellega mu teadmised vist piirduvadki plaatide osas, sest peale nende kahe pole ma ühtki ansamblit niiviisi süstemaatiliselt kuulanud. Praegu hakkasin mõtlema, mis võis olla selle U2 albumi nimi, mida me 2001.(?) aasta suvel kuulasime. Kassett oli igatahes :D

Nojah, muusikaviktoriin suvel ei toimu, nii et tuli leida endale uus väljakutse. Selleks sai jalgpalli Fantasy League. Point on selles, et kõikidest jalka EMi finaalturniiri mängijatest tuli valida endale 15 tüüpi, keda saab siis platsile saata. Ja vastavalt sellele, kuidas sinu valitud mehed päriselt mängivad, saab punkte. Tjahh. Kui ma muusikast olen midagigi kuulnud ("jaah, seda lugu olen ma kuulnud!!! Ei, mul pole õrna aimu ka, kes laulab ja millisel aastal..."), siis jalgpalluritest tean ma veel vähem :D Pealegi oli ju eelarve ette antud, nii et ei saanud valida 15 sellist meest, kes kindlasti mingid ägedad on. Lisaks ei kata 15 mehega ära kõiki osalevaid maid. NÜÜD, kus mängud juba käivad, saan ma aru küll, et oleks võinud enne natukenegi vaadata, kes kellega mängima peab, et ma ei peaks ägedaid tüüpe üksteise vastu mängima panema :D Ja noh, minu valikud näitavad ka kenasti ära, kelle poolt ma üldse olla võiksin, sest mu meeskonnas pole näiteks ühtki inglast. Tol hetkel, kui ma mehi valisin, olin ma erakordselt segaduses, nii et peamiseks mureks sai, et ma eelarvesse ära mahuksin :D Nii et pole ime, et mul on kahe mängupäevaga kogunenud 8 punkti, samas kui meie liiga esimesel on juba 27 (ma ei saa aru, kuidas see võimalik on). Samas annab selline mäng väikse lisahuvi mänge jälgida juba alagruppide tasemel. Praegugi ootan huviga, kes Türgi ja Horvaatia mängus platsile saavad, sest terve mängu ära mänginud tüübi pealt saab 2 punkti, kui ta just mingi lollusega hakkama ei saa (üks mu tüüpidest näiteks sai reedel kollase kaardi, mis tähendas, et ta kaotas need punktid, mille oli mulle teeninud. Ta tegi seal veel mingit värki).

Juuli teiseks pooleks peaks vist Tartu mälumängu turniiriga liituma. See tundub ka päris suur väljakutse olevat. Esiteks tunduvad küsimused päris keerulised ja teiseks tundub Luisa Lotta (läksin tagasi vana nime peale, tundub kuidagi sobivam siin) jutu järgi, et tegemist pole nii boheemliku seltskonnaga, nagu ma muusika omas harjunud olen :D

Liiga palju informatsiooni

Mul tuleb töös ikka teinekord ette, et ma tunnen, et see oli nüüd info, mida ma ei tahtnud teada. Või et ma ei oska selle infoga midagi peale hakata. Kõige tavalisemad on igasugused joomiste ja suitsetamistega seotud asjad, mida ikka siit ja sealt mõnikord kuuleb. Kuna ma olen ka ise gümnaasiumis kunagi käinud, läheb sedasorti info ühest kõrvast sisse, teisest välja. Või nagu Ruudi just täna avastas, et tegelikult võiks öelda, et ühest kõrvast sisse, ninast välja.

Ühesõnaga, joobes olekuga mind väga ei ehmata. Aga mõned asjad mõjuvad kuidagi tugevamalt.

Ma ei mäleta, kas ma olen seda varem ka kirjutanud, aga üks esimesi selliseid "liiga palju informatsiooni" hetki oli juba tükk aega tagasi, kui üks abituuriumi noormees täiesti möödaminnes küsis mu käest: "Kas sa ikka tead, et suurem osa gümnaasiumipoistest ei kanna aluspesu?" Fakk, ma ei saanud mitu nädalat ühtki poissi normaalselt vaadata :D Mitte et see oleks minus mingeid seksuaalseid mõtteid tekitanud, aga kummaline oli :D

Teine selline tugevam lugu oli eelmisel aastal, kui ma ühe uue klassi (11.) esimesi kirjandeid lugesin. Täiesti rahulikult lugesin ja märkisin puudvaid ja üleliigseid komasid, kui järsku jõudsin ridadeni: "Mul on endal pooleteistaastane poeg /.../" Raputasin pead ja lugesin uuesti. Tõesti oli niiviisi kirjas :D Ja sel tüdrukul ongi tore väike poeg, olen neid nüüd mõnikord tänaval kohanud, väga armas noor perekond on :)

Kirjanditest saab üldse õudselt palju asju õpilaste perede kohta teada. Ja nende suhete kohta. Ja loomulikult nende alkotarbimisharjumuste kohta.

Ja nüüd siis sellenädalane huvitava teabe olukord. Oli kirjanduse arvestus. Kümnendas klassis. Viimane ülesanne seisnes selles, et tuli nimetada üks kursusel käistletud (kirjanduslik) tegelane, kellega õpilane tunneb kõige suuremat sarnasust, ning põhjendada oma valikut. Palju erinevaid variante oli - kes tundis end Dorian Grayna, kes Toomas Nipernaadina, kes Punamütsikesena. Ja siis oli üks tüüp, kes kirjutas, et tema on kõige rohkem Gilgameši moodi. Samamoodi natuke taltsutamatu, kohati agressiivne, otsib ennast alles. Ja biseksuaalne.

Ma ei tea nüüd :D Kindlasti mitte ei ole mul midagi selle vastu, et keegi on bi. Aga kas ma seda fakti oma õpilaste kohta tahan teada? Pigem mitte :D

Mida mängida?

Poisil oli mingi päev sõber külas. Toimetasin oma asjadega ja paratamatult kuulsin, mida nad omavahel teevad. Esialgu mängisid PS-iga, aga tundus, et see ei tulnud neil ülemäära hästi välja. Pidevalt oli kuulda lauseid "Ära tee! Ära lõhu! Ma ei taha sinuga võidelda! Ehitame niisama!" jne. Üldiselt siis minu poja suust. Teine poiss on natuke vaiksema loomuga.

Lõpuks Ruudi vist vihastas millegi peale ja pani PSi kinni. Teine poiss arvas selle peale, et ta läheb siis koju ära, midagi muud nagunii teha pole. Selle peale jäin ma juba teadlikumalt kuulama. Et mis saab. Ruudile ei meeldi, kui külalised ära lähevad. Nii ta hakkas pakkuma, mida veel võiks teha.

- "Lähme ratastega sõitma."
- "Ei saa, mu ratas on keldris ja ma ei saa seda kätte."
- "Lähme mänguväljakule."
- "Ei saa, mu ema ei luba. Mängime parem telefonis grow´i"
- "Ma ei viitsi telos olla. Mängime legodega."
- "Ei saa, ma ei oska."

Selle viimase peale tõusid mul kulmud küll pealaele.

Lõpuks võeti legod siiski välja ja mängiti küll.

Kuidagi kummaline tunne jäi. Ruudi armastab väga PSiga mängida. Ikka nii palju, et on päevi, mil tuleb talle meelde tuletada, et nii palju ei ole sobilik mängida. Nii et tegemist ei ole kindlasti sellise ägeda tüübiga, kes ainult õues elaks ning muul ajal keemakatseid teeks ja raamatuid loeks. Aga kui talle öelda, et nüüd aitab, pane riided selga ja mine kas või üksi rattaga sõitma, kui keegi teine õue ei taha tulla, siis ilma suurema kobinata läheb. Ja siis on küll vahel mure, et teda enne kümmet õhtul tuppa saada. See, et üks laps ütleb, et ta ei oska legodega mängida, kõlab aga väga valesti.

Akadeemilisusest

Sõna akadeemiline tuli meie perre sel sügisel, kui prl Vaprake gümnaasiumis ebaakadeemiliselt kõva häälega naeris ja selle eest rühmajuhendajalt noomida sai. Sealt edasi viskame ikka teinekord nalja üksteise pihta. Nii käitumise kui ka riietuse osas. Aga praeguse kuumalainega seoses on asi naljast juba kaugemale läinud.

Ma olen riietumisse üldiselt pigem leebelt suhtunud, aga enda arvates millegi vastu väga hullusti eksinud ka pole. Asi võib muidugi olla selles, et ma ei tea reegleid, seega ei tea ma ka seda, kui nende järgi ei riietu :D Kuumalaine alguses siiberdasin tööl suvistes plätudes ja prl Vaprake leidis kohe põhjust akadeemilisusele viidata. Mõtlesin järele ja edaspidi olen toekamaid jalanõusid kandnud. Mitte et ma otseselt kardaksin ebaakadeemiline välja näha, aga noh, lihtsalt...

Palju suurem probleem on Ruudiga. Ka tema jaoks on praegu kuumalaine. Ja ma olen korduvalt soovitanud tal hommikul lühikesed püksid jalga panna. Kusjuures mitte lörtse värvilisi pükse, vaid ikka selliseid viisakaid ja põlvi katvaid. Aga ei. Koolis ei tohi lühikeste pükstega käia ja mingeid erandeid selles reeglis pole. Samal ajal vaatan gümnapoisse nende karvaste jalgadega ja minu jaoks pole selles midagi häirivat. Normaalsed tugevamast riidest ühevärvilised püksid, mitte midagi pole häda. Pigem on mõnikord pilk peale jäänud tüdrukute pükstele, mis kohati püksikute mõõtu on. Samas arvestades asjaoluga, et meil on hetkel klassides ligi 30 kraadi sooja, pole siingi midagi väga laita. Aga jah, Ruudi lühkaritega kooli ei lähe, sest klassijuhataja kunagi ütles, et nendega koolis ei käida. Ja see tähendab, et ei käidagi.

Nüüd lugesin perekoolist, et pidulikel juhtudel peaks koolilapsed kandma viigipükse. Ruudil on viigipüksid isegi olnud. Kunagi. 1. klassi 1. septembriks valmistumisel igatahes ei tulnud ma selle pealegi, et peaks ostma. Nii alustaski Ruudi oma kooliteed rohelistes velvetites koos šampanjakarva tikitud pluusiga, sest tema ema ei tulnud selle pealegi, et akadeemilises maailmas kantakse pidulikel päevadel ülikonda. Või vähemalt viigipükse koos valge triiksärgiga.

Praegu mõtisklen, kas pärismaailma pärisinimesed vaatasidki teda pilguga, et on alles perekond, pole lapsele pidulikke riideidki selga pannud. Mitte et ka see mind ülemäära erutaks, lihtsalt praeguste lühikesi-pükse-koolis-ei-kanta arutelude valguses on kuidagi mõtetes.

Muidu on mul sel õppeaastal vaja veel kuus tundi klassi ees seista, siis veel arvestused, eksam ja saabki hakata joont alla tõmbama. Suurepärane :D