Kõigepealt aitäh Kaamosele heade soovide eest (tundus veider kommentaarile nüüd vastata)!
Aga muidu siis kolm kuud beebit ongi täis ja aeg on kokkuvõteteks. Kolm imelist kuud :D Ma saan aru, et kordan ennast, aga see lihtsalt on nii. Väike Matilda areneb jõudsalt, sööb ja kosub kenasti, magab suhteliselt kulda ja on väga suure osa ajast väga heas tujus. Aga lähemalt siis ka.
Kui 2 kuud täis said (see oli esmaspäev), siis kohe järgmisel päeval osalesime esimest korda beebide võimlemisringis, mis oli väga tore. Matilda oli selgelt kõige noorem (teised olid pigem 4-kuused) ja seepärast ka kõige rohkem nunnutatud. Juhendaja kasutas teda mannekeen-nukukesena, kelle peal harjutusi ette näidata. Tänu sellele märkas ta, et Matilda on natukene kerest kange ja eelistab paremat poolt (loomulikult hakkas mul nüüd peas kummitama Dagö "Vaadake vaid paremat poolt"). Seda mõlemat olin ka ise märganud ja kui järgmisel päeval teise elukuu arstikontrolli läksime, saime suunamise füsioteraapiasse, kuhu me saime küll aja alles kuu lõpuks, kui see kangus tegelikult hakkas juba üle minema. Võimlemisringis saime märtsis käia veel ühe korra, sest tegemist on popi kohaga, kuhu me lihtsalt ei saanud igal nädalal kohta.
Igasugustest käimistest veel nii palju, et kahel korral käsin koos beebiga tööl. See oli väga lõbus, sest kuigi ma olin palunud oma ema igaks juhuks appi, oli reaalsus selline, et noored seisis järjekorras ja palusid: "Kas mina võin ka beebit süles hoida?" Esimesel korral jätkas Matilda kommet magada kõik sündmused maha, kuid teisel korral, kus mul tegelikult oli plaanis tavalist tundi teha, ta seda enam ei teinud. Nii et olin sunnitud seisma klassi ees ja samal ajal last hüpitama. Kuniks üks neiu hüpitamise osa üle võttis :D Ühel korral käisime ka hr Isa tööl, aga see oli ses mõttes igavam ettevõtmine, et olime kahekesi (mina ja Matilda) hr Keemiku kabinetis ja pärast tegime lihtsalt tiiru puhketoast läbi, et näidata, milline ilus laps meil on. Veel käisime prl Matemaatiku sünnipäeval (mille M. oleks meeleldi täielikult maha maganud, aga pärast 3 tundi magamist ajasin ta siiski üles) ja õepoja 18. sünnipäeval, mis läks magamise mõttes hästi, sest nad elavad meist nii 2 tunni autosõidu kaugusel ehk Matilda magas mõlemad sõidud maha ja oli sünnipäeval popp beebi. Kahel korral külastasime ka Tartu sõbrakesi Hertat ja Hermanit (ja muidugi nende vanemaid), esimesel korral sel päeval, kui Matilda sai oma rotavaktsiini (mille mõju oli täpselt selles, et Matilda magas väga palju tol päeval) ja teine kord sel märgilisel päeval, mil käisime notaris (sündmus, mille Matilda algusest lõpuni maha magas).
Eelmisele lõigule jätkuks sobiks öelda, et Matilda oli ka oma kolmandal elukuul väha vahva magaja. Päeval muidugi järjest vähem, kuigi üks selline 2,5-3tunnine uni on, aga ülejäänud on pigem tund või isegi pool. Hommikul ärkab ta nii kaheksa paiku, natuke annab venitada, aga üldiselt pigem mitte. Õhtul läheb magama poole kümne ja kümne vahel (seda kusjuures ei muutnud ka kellakeeramine). Enne seda on vann, siis pudel issiga (120 ml) ja siis voodisse, kus ta joriseb end 5-20 minutiga magama. Et ei mingit jama uinutamisega pole tekkinud. Päeval üldsiselt samamoodi sööb kõhu täis ja magab, siis lihtsalt vankris või diivaninurgas. Öösel sööb esimesel korral suurusjärgus kella kolmest ja teisel korral umbes kuuest. Ja üldjuhul sööb ja magab. Kusjuures nüüd seoses sellega, et päike tõuseb varem, näen ma, et ta tõepoolest öösel magab, kui ta sööb. Üks kord juhtus nii, et mul tuli tema söömise ajal köha (kell 3.10), mis ehmatas last nii kõvasti, et järgmine kord magasime kell 5.10. Aga muidu pole öiseid üleval olemisi tema pärast olnud.
Arengu osas on tekkinud veel rohkem lobisemist ja veel rohkem suhtlust mänguasjadega. Rõõm erinevate inimeste üle on suurem, nt tekib hea tuju juba eemalt isa või venda nähes. Ja no see vannitoas elav beebi on ka hullult tore semu Matilda arvastes (täiega huvitav oleks teada saada, mida ta mõtleb, nähes titat sellesama inimese süles, kelle süles temagi on). BB tool meeldib nüüd lapsele päriselt, ta on aru saanud, mida peale hakata nende lilledega tooli küljes, ja naudib kiikumist. Mänukaare all lobiseb koaalaga ja virutab talle teadlikult, aga üldjuhul üritab end kõhuli keerata. Seda viimast suudab teha selle piirini, et kõht on pmts maas, aga pea on vales kohas ja see ajab ta nii vihale. Tegelt on hullult äge vaadata, kuidas ta pingutab, kehas on iga lihas töös, aga no see pea, eksole. Lisaks pn huvitav see, et inimeste iseloom tundub olevat siiski kaasa sündinud. Matilda üritab täiesti vihaga, on näha, kuidas see, et ta ei saa hakkama, paneb teda püüdma ja pingutama. Samal ajal Suur Vend isegi mitte ei üritanud ennast keerata enne, kui ühel päeval selle lihtsalt ära tegi. Ütleme nii, et poeg on minusse ja tütar isasse.
Mina ise ... olen vaimses mõttes mingis veidras kohas. Sünnitusjärgsest depressioonist räägitakse päris palju ja jagatakse ka soovitusi, mida teha oma vaimse tervise heaks. Kehv osa on see, et need soovitused meenutavad mulle natuke seda, kui eelmise MASU ajal, mil mul oli majanduslikult väga raske, anti soovitusi, kuidas oma olukorda parandada. Stiilis "ära osta kohvi kaasa" või "lõpeta ajakirjade tellimused, kui sa neid ajakirju nagunii ei loe". Ehk siis soovitusi, mis aidanud mind edasi, sest nagunii ma kohvi ei ostnud ja ajakirju ei lugenud. Praegu on siis põhiliseks soovituseks "puhka!". Ja see, et jäta need majapidamistööd, sest tähtsam on ... noh puhata :D Mul ei ole mingit vajadust puhata, sest ma olen puhanud. Füüsiliselt. Ja kui ma majapidamistöid ka ei teeks, siis ma ei tea, mida ma veel teha võiks :D 3-kuune beebi on imearmas ja puha, aga sellise pikema seltsilisena siiski intellektuaalselt pisut vähestimuleeriv. Samas selle vastu on mul esiteks see 16-aastane, kellega täiega ägedad asju arutada. Ja sõbrannad, kellega jalutamas käin. Ma käin iga päev pikal jalutustiirul, vahet pole mis ilm on. Kuulan inspireerivaid ja toetavaid podcaste. Teen abikaasale draamat ja nutan (peaaegu) ilma häbitundeta. Mul on käepärast vanemad ja õde, kelle juurde alati külla minna või kellele helistada. Mul on majanduslikult kõik hästi, erinevalt paljudest teistest tõusis nt abikaasa palk uuest aastast märkmisväärselt, mis tasakaalustab suure varuga ära selle, mille mina VH-l olles kaotan oma viimase aasta palgast. Mul on tööalased väljakutsed, märtsis oli taas uurimistööde kaitsmine, tegelen riigieksamiga, UWC koolides on mul kokku 7 õpilast, kellele anda tunde, kelle töid lugeda, kelle tegemisi tagasisidestada. Ja seda saan teha siis, kui mul endal on tunne, et jaksan (no tunnid on suurusjärgus kokku lepitud, aga ka neid saan liigutada, kui tahan). Lisaks on Matilda väga lebo beebi, kes tõesti tegutseb väga kenasti omaette, nii et ma osalen tema mängudes pigem seepärast, et imelik on jätta 3-kuune matile ja minna ise telefoni skrollima. Ehk siis ... paberil tundub, et kõik peaks olema hästi. Aga no kurja need hormoonid :S Ma kardan, et need hormoonid toovad praegu üles kõik mu lahendamata porobleemid alates vähemalt esimesest koroonaisolatsioonist, mis pani kõva põntsu mu vaimule. Võibolla isegi kuskilt kaugemalt, aga neid pole ma veel avastanud. Igatahes lähen uuel nädalal kliinilise psühholoogi juurde. Vaatame, kas ta aitab mind kuskile otsa peale, sest mul endalgi on vaimselt kurnav olla nii ebastabiilne, täiega bipolaarne tunne on :S Loodame igatahes parimat!
Lõpetuseks aga siis see, et 2 kuu vanuse Matilda parameetrid olid 58 cm ja 4610 g, kolmanda kuu (ebaametlikud) andmed ja 60 cm ja 5300 g.
