OMG. Tegelikult OMFG.

Ma proovisin täna elus esimest (ja loodetavasti viimast) korda kiikingut. See oli jõle :D Ma kartsin nii kohutavalt, et ma mõtlesin, et minestan ära. Ma tõesti ei teadnud, et ma nii väga pelgan üle võlli kiikumist. Mitte et ma oleks selleni jõudnudki.

Nüüd on mul (pärast nii umbes 3-minutilist pungutust) kõik lihased täiesti krampis, sest ma kasutasin neid kõiki 120-protsendiliselt, sest mulle tundus, et ma sajan kohe alla. No jalad olid õhus ja käed olid hirmust nõrgad ...

Pean ikka pigem tikkimisega tegelema.

Täna oli selline ... pahhh-pahhh-pahhh päev. Siinkohal oleks elegantne panna mõni selline tore liikuv pilt, kus keegi endale viis korda järjest kuuli pähe laseb. Aga ma ei ole siiani aru saanud, kuidas inimesed neid leiavad, päriselt ka :D Kui aus olla, siis ma pole muidugi kunagi ka proovinud midagi leida.

Alustuseks sattusime Ruudiga täna lasteaeda jõudma just sel hetkel, kui üks tema rühmakaaslane otsustas kogu oma pettumuse maailmale välja karjuda ja mul oli tema emast ja isast nii kahju. Kõige kurvem oli see, et vanemad käitusid absoluutselt õigesti, aga selline situatsioon on paradoksaalsel kombel säherdune, et õige käitumine võib kõrvaltvaatajale tunduda vale ja vale käitumine õige. Sest vale käitumisega saab lapse vait, aga ... hiljem võib vähe keerulisemaks minna. Igatahes püüdsin ühelt poolt kangesti poisi vanematele näidata, et kõik täiesti tore, ja teiselt poolt vaigistada Ruudit, kes miskipärast suvatses demonstratiivselt häiritud olla situatsioonist. No leidis ka, mida taunida, eksole. Ja kogu selle ebamugava olukorra juures peesitas minus üks vastikult tänulik ja rahulolev maduuss, kes rõõmustas, et tema laps pole vähemalt avalikus kohas temaga niiviisi kunagi käitunud. Üks asi on kuulda, kuidas su lapse õpetajad sellest räägivad, teine asi on seda reaalselt läbi elada. 

Edasi läks mu päev viis tundi eksamil, sest ma tõepoolest võitsin sel aastal komisjonidega jackpoti ehk eesti keele (6 tundi), matemaatika (5 ja pool tundi) ja matemaatika katseeksam (5 tundi). -.- Siia oleks jälle seda pilti vaja. Viiest tunnist viimase veetsin eriti asjalikult ja arvutasin. Ümbritsev keskkond mõjus ilmselgelt inspireerivalt. 

Kõige rohkem ajas mulle aga kuuli pähe see, kui sain visata pilgu peale järgmise aasta tundide jaotusele, mis mulle üldse ei meeldi. Aga kui ma palka tahan, siis pole mul valikut. Tervelt üks aasta sain siis nautida südame rahus töötamist, järgmisel kevadel enne eesti keele eksamit on närvid jälle läbi nagu politseikoeral. Natuke kurb on ikkagi see, et vahetasin töökohta lootuses jäädagi valik- ja vabaainete peale, nüüd aga on pool mu koormusest ikkagi põhiained ja kõige hullem siis, et ka abituuriumis. Mulle kukkus nagu rändrahn kõhtu, kui ma sain aru, et see, mille eest ma viimased kuu aega olen püüdnud põgeneda, siiski juhtub. 

Ja homme on meil rannamängud, kuhu ma solidaarsuse mõttes ilmun kohale nagu põgenenud vang, sest meie klassile langes õnn riietuda üleni halli. Kuidagi...märgiline või mis :D

Trummipõrina saatel võib öelda, et õppeperiood on peaaegu läbi. Hurraa-hurraa-hurraa!!! Nüüd on jäänud veel erinevad hindamised. Eile töölt koju sõites arutasime pr Inspiraatoriga, kes olid küll need lollid, kes arvasid, et on hea mõte üheks arvestuslikuks hindeks lugeda õpilaste mappe. Ma olen praeguseks neli tükki läbi vaadanud, 38 on veel (õnneks üks inimene ei esitanud). No ja siis on veel kirjalikud arvestustööd, mida tuleb kokku 60, sest esimese aasta omadega tegin siiski pigem jooksvat hindamist ja arvestustenädalal on ainult suuline vastamine. Ja siis veel täiendavad õppetööd, mida mu tugevatele pingutustele vaatamata siiski on mõni kogunenud. 

Aktiivse õpetamisperioodi lõpu puhul toimus meil eile öölaulupidu, mis oli väga tore üritus. Ilmaga muidugi vedas ja mulle üldiselt selline laulmise värk täitsa meeldib. Meie kõrval oli positsiooni sisse võtnud mingisugune meeskoor, mis aitas oluliselt kaasa, sest eeslauljad võtsid tihtipeale asja nii kõrgelt, et nendest polnud abistamise mõttes suurt kasu. Rahvast oli üsna korralikult, kuigi õpilasi oleks võinud rohkem olla. Kuigi arvestades meeleolusid, mis mu oma klassiski praegu valitsevad, tuleb vist öelda, et hea et niigi läks. Uue koolimaja seinad jäid igatahes püsti, kuigi õhtujuht tegi korduvalt ettepaneku need ümber laulda. 

Pärast sellist meeleolukat õhtut oli täna hommikul üsna raske end veenda üles tõusma, et minna Ruudi laulu- ja tantsupeole. Kui ma hommikul lõpuks voodist välja sain ja nägin, milline ilm välja on, mõtlesin nukralt, et see on küll ülim solidaarsus õpetajaskonnaga, mis mind sunnib ennast ja oma last sellele üritusele kohale minema. Jõle ilm oli. Kahjuks olin ma riietust valides arvestanud ergava soojusega, millega meid siiani kostitatud on, nii et vaene laps pidi põlvikutes ja lühikestes pükstes 13-kraadises ilmases ringi vantsima. Kõige toredam oli muidugi see, et just siis, kui üritus pihta hakkas, algas ka sadu. 

Muidu oli ka see ettevõtmine täitsa armas, paraja pikkusega, et mitte kohutavalt ära tüdineda, sest ega need lasteaialapsed puhast lauluhäält või filigraanseid tantsusamme ei pakkunud. Rohkem ikka rõhuti nunnumeetrile, mis eelkõige hakkab üles minema ju oma last nähes. Ma isegi natuke muretsesin, kas ma selles massis Ruudit ka silman, kuigi loomulikult oleksin pidanud juba oma last nõnda palju tundma, et teada, et selliste asjade pärast ei tule mul muretseda. Nimelt oli ta ainus nende (ma pakun) 150 lapse hulgast, kes lavale minnes suvatses oma sukkmütsi üleni pähe tõmmata ehk oli tema siis ainus, kes nägi välja nagu pangaröövel. Aga taas: arvestades asjaolu, et ta üleüldse ei tahtnud kohale minna, peab vist rõõmustama, et niigi läks. 

Ülejäänud nädalavahetuse kavatsen töötada aktviiselt selle nimel, et mitte tööd teha. Ja esmaspäeval seda kibedalt kahetseda, sest siis langeb kogu tegemata asjade koorem mulle kaela ja ma ei jaks selle hunniku all mitte midagi teha.

Ja nagu narrimise mõttes tuli just täna see postitus matemaatika õpetamise kohta.)

Eksamil olles, kui ma enam midagi väga asjalikku ei jaksanud teha, tegelesin teemadega, mille üle ma juba ammu olen mõelnud. Nimelt paari tõlkevärgi üle Harry Potteris. Mul on kaks asja, mille osas ma olen aru saanud, et asja tuuma mõistmiseks peaks originaali lugema. Üks on MHES (Majahaldjate Heaolu Edendamise Selts) ja Lima (ehk Fleur). MHES on originaalis S.P.E.W (Society of the Promotion of Elfish Welfare), mis muudab oluliselt paremini mõistetavaks, miks Ronil oli kiusatus kasutada lühendit sõnana ja Hermione seda alati pahaks pani. Huvitav, miks eestikeelseks tõlkevasteks on valitud selline fraas, mille lühend ei anna kokku mitte mingit sõna. Näiteks oleks võinud ju olla kas või Majahaldjate Eluolu Edendamise Selts (lühendina MEES), mis annaks natukenegi ruumi mängida tähendusega. Lima on originaalis Phlegm, mis (ma eeldan) on häälduselt suht lähedane Fleuriga. Selles osas ma väga head tõlget ei näe, Nöör äkki? Nöör pole küll nii halvustav kui Lima, aga vähemalt oleks arusaadavam, kust see nimi tuleb, ja samuti annaks mängida tähendusega ("Ole ettevaatlik, köögis on praegu palju Nööri." "Eks ma püüan siis mitte kukkuda.")

Ilmselgelt olen überasjalik jätkuvalt :)

Järjekordsel istumismaratonil. Ma leian, et tegelikult on ikkagi ebaõiglane, et ma olen nii eesti keele kui ka matemaatikaeksami komisjonis. Ehk siia kahel eksamil, mis on ilgelt pikad. Õnneks lahendas hr Peatoimetaja  äsja ühe mu suurtest probleemidest ehk palus pissile, nii et ma sain ise ka ära käia. Metsikult palav on, see ajab jooma ja see omakorda ajab loomulikult jalutama. Hea, et ise ei pea sellistes tingimustes eksamit tegema.

Nädalavahetus möödus riigieksamite ja Eurovisioni tähe all. Eksamite osas pole mul muud öelda, kui tõdeda, et inimvõimetel pole piire. Ja tegelikult teeb see meeletu tasemevahe esimeste ja praeguste tööde vahel meele nukraks. Ma ei liialda, kui ütlen, et esimesed sadakond tööd olid kõik üle 30 punkti (75% protsenti tulemusest); praegu viimased tööd on olnud sellised, kus üle 30 punkti on saanud iga viieteistkümnes töö. On tõeliselt masendav vaatepilt, kui gümnaasiumilõpetaja ei taju isegi väga selget metafoori, võtab seda sõnasõnaliselt ning kirjutab ilma igasuguse piinlikkuseta, et loodust peab hoidma, sest nii viin kui ka metanool kahjustavad tervist. Hallllooo!?!?

Ja tegelikult on kurb ka see, kui ühe kooli töödest on suurem osa alla 20 punkti, isegi alla 10 punktiseid töid oli. Ja need olid tööd, kus kõik neli küsimust oli "vastuse saanud", mitte inimene ei olnud jäänud ajahätta. Võib ju loota, et kirjandiga korjavad nad oma vajaliku kuus-seitse punkti kokku, kuigi seegi on natuke kahtlane, eriti alla 10 punkti töödega, sest kui juba lugemisosas midagi ei tule, siis kirjandi osas on asi ju veelgi kahtlasem. Ja sellistes olukordades mõtlen ma ikka, kui paha võib sellisel õpilasel olla gümnaasiumis õppida. Suurem osa räägitavast läheb ju kõvasti üle pea, näides hiina keele või tuumafüüsikana. Ja kuidas võib selline asi eneseusule mõjuda - päevast päeva ainult üks jant, et aru ei saa, sest funktsionaalse lugemisoskuseta lähevad kõik õpikud väga keeruliseks.

Laupäeval vaatasime Eurovisonit, seekord suisa korraliku ürituse raames. See tähendas, et meie pidulaual oli iga finaalis osaleva maa toit või jook, mis tuli laulule eraldatud 3 minuti jooksul ära tarbida. Algus võttis olemise natuke kõhedaks, sest esimene laul oli Prantsusmaalt (pokaal punast veini), kolmas oli Moldova (Belõi Aist sinna otsa) ja siis kaheksanda ja kümnendana Valgevene ja Venemaa, mis mõlemad olid loomulikult viinariigid. Ehk siis pidu sai hoo üles, ja hilisemad joogid on mul natuke segi läinud. Kindel on see, et üks viinariik oli veel, ja kaks korda jagati veini. Ja kõik tipnes viimase laulu ajal Guinessi õllega, mis on jätkuvalt väga koleda maitsega. Süüa oli muidu ka.

Lauluvõistluse osas väga üllatusi polnud. Kokkuvõttes meeldis mulle vist ikkagi Ungari kõige rohkem. Kuigi Malta meeldis ka. Sellega seoses - kas keegi teab mingit produkti, mis oleks Maltale omane Malta toode, mida Eesti kaubandusvõrgust osta saaks? Me nt vaatasime läbi kõik kodulinna veinipudelid, aga ükski neist polnud Product of Malta.

Igatahes väga hariv üritus oli.

 Ja lõpetuseks siis Ungari lugu, mis kaudselt kinnitab minu kui hipsteri kuvandit.

Maikuine füüsikapostitus

Praegune paus kirjutamises on olnud seotud sellega, et ma teen kogu aeg tööd. Maniakaalselt. Nüüd olen tööde parandamise juures jõudnud selliste isendite juurde, mis esialgu ajasid mind nutma, nüüd aga tekitavad vimma kogu universumi vastu. Mis mõttes kirjutavad abituriendid südame rahus oma eksamitöös, et suur keskkonnaprobleem on see, et vihmametsade asemele on rajatud turg?!? Kas nad peavadki silmas, et mingid mehed võtavad kuskil metsa maha ja panevad putkad püsti ja hakkavad Poola kaupa müüma? Või mida? Ühesõnaga oli hirm seoses teatud normaaljaotisega põhjendamatu ning on asendunud kerge huviga selle vastu, millised on need tööd, kus alustekst ja küsimused olid kordades keerulisemad.

Selle kõrvalt nühin oma päristööl käia ja tunnen, et perioodi lõpp pole kunagi nii ihaldusväärne olnud. Kuigi ma saan aru, et objektiivselt võttes ei ole midagi kurta, sest lastel pole häda midagi, mina olen see, kes jõuab tööle, silmad paistes ja maailm keerlemas, sest taastumisaega lihtsalt pole. Hr H kommenteerib kõrvalt, et asi on ikkagi selles, et ma panustan liiga palju. Ja kohati võib tal isegi õigus olla, sest reaalselt ma ei peaks tegelema tundideks valmistumisega, sest ma valdan teemat. Aga mul on HOOPIS teistmoodi tunne, kui ma lähen tundi ilma, et oleksin eelnevalt läbi mõelnud, mida ja kuidas ma teen. Ja isegi kui kõik läheb väliselt normaalselt, siis MINA ju tean, et oleks võinud efektiivsemalt, selgemalt, huvitavamalt minna. Ja see segab mind.

Ja lisaks jääb kolmveerand mu rühmast füüsikas suvetööle ja ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab see võimalik olla. Okei, nad on humanitaarid, aga minu mõistuse järgi ei ole loogiline, et nad kõik on füüsikalised tuutud. Või on see võimalik?

Igatahes tahaks lihtsalt lamada ja raamatut lugeda, aga ma ei saa, sest kui ma liiga pikalt (üle kümne minuti järjest) paigal olen, kukutan lihtsalt maha iga asja, mis mul käes on, ja magan nagu imik.

Pausike kirjutamises ei ole seotud sellega, et ma teeksin ohjeldamatult tööd. See on seotud asjaoluga, et aastalõpumeeleolud on mind nii endasse haaranud, et ainsad mõistlikud tegevused näivad olevat mõnus pikutamine või kena vaikne loivamine mööda päikeselisi tänavaid. Mitte et ma kumbagi ülemäära palju teha saaks, sest mu tunniplaan on uskumatul kombel seoses riigieksamitega VEEL veidram, nii et nüüd alustan päeva varavalges, seejärel loivan pool päeva koolimajas ja lõpetan siis, kui päike pole enam nii kõrgel.

Riigieksamite osas pean tegema mõningasi mööndusi oma esialgses hinnangus: viimane ülesanne (teadustekst) on naeruväärselt lihtne. Mis tekitab minus vastakaid mõtteid, sest proosa ja luule osas jään oma arvamuse juurde (ehk tegemist on keeruliste ülesannetega). Kuidagi ... ebaaus tundub. Aga kuna ma just seda varianti hindan, väga ei virise, sest lugemine ja punktide panemine läheb oluliselt ladusamalt kui eelmisel aastal. Punktid on muidugi omapärased, Gaussi kõverast on asi valgusaastate kaugusel, kangesti paremale kiiva kisub see graafik.

Täna käisime veel ka nõustaja juures Ruudi rindelt aru andmas. Saime mõningaid näpunäiteid, kuidas edasi minna, üldiselt aga kiitsime lihtsalt, kui kenasti kõik toimib. Kuna probleem polnud seekord enam nii põletav nagu eelmine kord, oli mul aega ka muudest asjadest mõelda, näiteks avastasin, et mulle üldse ei meeldi, kui inimesed räägivad vaikse ja rahustava häälega. Samas olin ma ääretult tänulik, et nõustaja mäletas eelmisest korrast, et peegeldamine ei sobi mulle üldse. Kahjuks ei laiendanud ta seda teadmist nii kaugele, et mulle ei meeldi ka see, kui minu juuresolekul teiste inimeste mõtteid peegeldatakse. Minu meelest on see üks võte, mis on asjakohane väga üksikutel hetkedel, nii et minu arust võiks peegeldamise puhul kehtida nõue: "Kui kahtled, ära peegelda," koos väikese joonealuse märkusega: "Kahtle võimalikult tihti." Muidu olen äärmiselt tänulik meie nõustajale ja usun jätkuvalt, et ta teeb suurepärast tööd.

Ja nädala nali pärineb muidugi Delfist: lugu sellest, kuidas Mustvees korraldati jooming.

Universum üritab mulle vist midagi teada anda või miskit, igatahes selgus pärast mõningat segadust, et minu riigieksamitööd rändasid Tartusse. Ma ei ela Tartus. Kusjuures väga enam ei igatse ka, liiga ülikoolilinn ikka. Mul on praegugi seal teinekord imelik käia sedasi vastutustundliku täiskavanuna.

Aga armas oli täna see, kui mu lapsed helistasid mulle minu vaba tunni ajal: "Õpetaja, meil jäi tund ära, teeme filosoofiat."

Nii kena neist.

Põgusalt ka eesti keele eksamist.
Nagu tähelepanelikud lugejad teavad, võtsin kaasa korraliku varustuse, et mitte igavust tunda. Ilmselgelt pingutasin kõvasti üle, sest selle viie tunniga, mis ma reaalselt istusin, jõudsin üle vaadata ainult 2*42 tööd. Pärast seda üritasin süveneda ka selleaastasesse eksamitöösse, mis ei olnud sellise tugeva vaimse pingutuse järel ilmselt hea mõte, sest ma lausa ehmusin, KUI raske töö sedapuhku oli. Üldiselt alustan nende tööde puhul küsimustest, olen soovitanud seda ka õpilastele, sest kui küsimusest aru ei saa, siis pole võimalik ammendavalt vastata. Ja küsimused olid keerulised, ma ei saa midagi muud väita. Mis mind kõige rohkem hämmastas, oli see, et korralikeks vastusteks ei piisanud üksnes sellest, et loed teksti korralikult (on ju eesti keele eksami esimese osa esmane eesmärk kontrollida funktsionaalse lugemisoskuse olemasolu), vaid eeldatud oli siiski ka n-ö ainealaseid teadmisi. Nt palve võrrelda kahe autori keelt. Ma ei anna küll pead, aga minu meelest oli küsimus just nõnda ka sõnastatud. Mina nägin muidugi ka oma hägustunud silmadega, et üks kasutab võõrkeelseid väljendeid, teine kurikasutab võõrsõnu, aga mul on tunne, et õpilane, kes pole harjunud lugema uut luulet, nägi mõlema puhul ilma grammatikata joru :) Võib muidugi loota, et ülesandeid värske pilguga vaadates need nii rasked ei tundunud. Küll tean selgelt, et varem olen kohe aru saanud, millist tekstikohta saaks vastates kasutada, sel aastal pidin siiski mõtisklema teemal: "Huvitav, mida täpselt siin mõeldud on." Pean muidugi veel kord rõhutama, et probleem võis tuleneda minu väsinud meelest.

Üsna sarnased kommentaarid tulid muuseas peale inglise keele katseeksamit, mida tegid 11. klassi õpilased. Et kuulasmisülesanne möödus nii kiiresti, et ei jõudnud veel mõtlemagi hakata, ning lugemisosas peituv sõnavara oli nii laialdane, et ka aastaid Inglismaal ingliskeelsel töökohal töötanud õpetaja leidis, et oli raske.

Ja kui juba jorisemiseks läks, siis on minu jaoks täiesti arusaamatu ka see, miks meie iga-aastane e-etteütlus 14. märtsil nii tempokalt peab kulgema. Minu arust eeldab see mõne kiirkirja oskust.

Kokkuvõttes jääbki mulle arusaamatuks, miks kõik need kontrollid nii keerulised peavad olema. Kuidagi kahju hakkab neist noortest - nad niigi ju pingutavad nõnda palju, sest programmid ja nõudmised on minu meelest kohati selgelt üle mõistuse. Tuleb tänada õnne, et olen sündinud ajal, mil kõik ei olnud veel nõnda kõvasti üle vindi keeratud.