Üks, kes kõik on...

Trummipõrina saatel võib öelda, et õppeperiood on peaaegu läbi. Hurraa-hurraa-hurraa!!! Nüüd on jäänud veel erinevad hindamised. Eile töölt koju sõites arutasime pr Inspiraatoriga, kes olid küll need lollid, kes arvasid, et on hea mõte üheks arvestuslikuks hindeks lugeda õpilaste mappe. Ma olen praeguseks neli tükki läbi vaadanud, 38 on veel (õnneks üks inimene ei esitanud). No ja siis on veel kirjalikud arvestustööd, mida tuleb kokku 60, sest esimese aasta omadega tegin siiski pigem jooksvat hindamist ja arvestustenädalal on ainult suuline vastamine. Ja siis veel täiendavad õppetööd, mida mu tugevatele pingutustele vaatamata siiski on mõni kogunenud. 

Aktiivse õpetamisperioodi lõpu puhul toimus meil eile öölaulupidu, mis oli väga tore üritus. Ilmaga muidugi vedas ja mulle üldiselt selline laulmise värk täitsa meeldib. Meie kõrval oli positsiooni sisse võtnud mingisugune meeskoor, mis aitas oluliselt kaasa, sest eeslauljad võtsid tihtipeale asja nii kõrgelt, et nendest polnud abistamise mõttes suurt kasu. Rahvast oli üsna korralikult, kuigi õpilasi oleks võinud rohkem olla. Kuigi arvestades meeleolusid, mis mu oma klassiski praegu valitsevad, tuleb vist öelda, et hea et niigi läks. Uue koolimaja seinad jäid igatahes püsti, kuigi õhtujuht tegi korduvalt ettepaneku need ümber laulda. 

Pärast sellist meeleolukat õhtut oli täna hommikul üsna raske end veenda üles tõusma, et minna Ruudi laulu- ja tantsupeole. Kui ma hommikul lõpuks voodist välja sain ja nägin, milline ilm välja on, mõtlesin nukralt, et see on küll ülim solidaarsus õpetajaskonnaga, mis mind sunnib ennast ja oma last sellele üritusele kohale minema. Jõle ilm oli. Kahjuks olin ma riietust valides arvestanud ergava soojusega, millega meid siiani kostitatud on, nii et vaene laps pidi põlvikutes ja lühikestes pükstes 13-kraadises ilmases ringi vantsima. Kõige toredam oli muidugi see, et just siis, kui üritus pihta hakkas, algas ka sadu. 

Muidu oli ka see ettevõtmine täitsa armas, paraja pikkusega, et mitte kohutavalt ära tüdineda, sest ega need lasteaialapsed puhast lauluhäält või filigraanseid tantsusamme ei pakkunud. Rohkem ikka rõhuti nunnumeetrile, mis eelkõige hakkab üles minema ju oma last nähes. Ma isegi natuke muretsesin, kas ma selles massis Ruudit ka silman, kuigi loomulikult oleksin pidanud juba oma last nõnda palju tundma, et teada, et selliste asjade pärast ei tule mul muretseda. Nimelt oli ta ainus nende (ma pakun) 150 lapse hulgast, kes lavale minnes suvatses oma sukkmütsi üleni pähe tõmmata ehk oli tema siis ainus, kes nägi välja nagu pangaröövel. Aga taas: arvestades asjaolu, et ta üleüldse ei tahtnud kohale minna, peab vist rõõmustama, et niigi läks. 

Ülejäänud nädalavahetuse kavatsen töötada aktviiselt selle nimel, et mitte tööd teha. Ja esmaspäeval seda kibedalt kahetseda, sest siis langeb kogu tegemata asjade koorem mulle kaela ja ma ei jaks selle hunniku all mitte midagi teha.