Üks, kes kõik on...

Põgusalt ka eesti keele eksamist.
Nagu tähelepanelikud lugejad teavad, võtsin kaasa korraliku varustuse, et mitte igavust tunda. Ilmselgelt pingutasin kõvasti üle, sest selle viie tunniga, mis ma reaalselt istusin, jõudsin üle vaadata ainult 2*42 tööd. Pärast seda üritasin süveneda ka selleaastasesse eksamitöösse, mis ei olnud sellise tugeva vaimse pingutuse järel ilmselt hea mõte, sest ma lausa ehmusin, KUI raske töö sedapuhku oli. Üldiselt alustan nende tööde puhul küsimustest, olen soovitanud seda ka õpilastele, sest kui küsimusest aru ei saa, siis pole võimalik ammendavalt vastata. Ja küsimused olid keerulised, ma ei saa midagi muud väita. Mis mind kõige rohkem hämmastas, oli see, et korralikeks vastusteks ei piisanud üksnes sellest, et loed teksti korralikult (on ju eesti keele eksami esimese osa esmane eesmärk kontrollida funktsionaalse lugemisoskuse olemasolu), vaid eeldatud oli siiski ka n-ö ainealaseid teadmisi. Nt palve võrrelda kahe autori keelt. Ma ei anna küll pead, aga minu meelest oli küsimus just nõnda ka sõnastatud. Mina nägin muidugi ka oma hägustunud silmadega, et üks kasutab võõrkeelseid väljendeid, teine kurikasutab võõrsõnu, aga mul on tunne, et õpilane, kes pole harjunud lugema uut luulet, nägi mõlema puhul ilma grammatikata joru :) Võib muidugi loota, et ülesandeid värske pilguga vaadates need nii rasked ei tundunud. Küll tean selgelt, et varem olen kohe aru saanud, millist tekstikohta saaks vastates kasutada, sel aastal pidin siiski mõtisklema teemal: "Huvitav, mida täpselt siin mõeldud on." Pean muidugi veel kord rõhutama, et probleem võis tuleneda minu väsinud meelest.

Üsna sarnased kommentaarid tulid muuseas peale inglise keele katseeksamit, mida tegid 11. klassi õpilased. Et kuulasmisülesanne möödus nii kiiresti, et ei jõudnud veel mõtlemagi hakata, ning lugemisosas peituv sõnavara oli nii laialdane, et ka aastaid Inglismaal ingliskeelsel töökohal töötanud õpetaja leidis, et oli raske.

Ja kui juba jorisemiseks läks, siis on minu jaoks täiesti arusaamatu ka see, miks meie iga-aastane e-etteütlus 14. märtsil nii tempokalt peab kulgema. Minu arust eeldab see mõne kiirkirja oskust.

Kokkuvõttes jääbki mulle arusaamatuks, miks kõik need kontrollid nii keerulised peavad olema. Kuidagi kahju hakkab neist noortest - nad niigi ju pingutavad nõnda palju, sest programmid ja nõudmised on minu meelest kohati selgelt üle mõistuse. Tuleb tänada õnne, et olen sündinud ajal, mil kõik ei olnud veel nõnda kõvasti üle vindi keeratud.