Mulle nii meeldib see pilt

Reis Iisraeli. Sissejuhatus

Nonii, üritan siis esimese osa oma mõtetest-muljetest-soovitustest kirja panna. Kuna ma teen seda esiteks iseenda ja oma tuleviku, aga teisalt ka kõikide teiste jaoks, kel plaan see pikk retk ette võtta, alustan üldiselt tähelepanekutega, mida oleks endal tarvilik meeles pidada, aga millest ehk mõnel vapral guugeldajalgi abi oleks. Ja lisaks kogu see värk, millest tahaks rääkida, aga mis ühegi reislooga otseselt ei haaku. Ehk siis pikki ja värvikaid seiklusi sellest postitusest loota pole :D Ainult minu isiklik lobisemishimust ajendatud arvamus ning ma baseerun siiski eelkõige Jeruusalemma-kogemusel, seega Tel Avivi minejad peavad otsima uue lehe, mida lugeda :D

1. Kuidas Iisraeli kohale saada
Üldiselt soovitan ikka lennata :D Tõsisemalt rääkides tuleb ära märkida, et ka Eesti reisifirmad pakuvad Iisraeli ringreise. Hetkel leidsin kaks firmat, kes sellega tegelevad: UpTravel ja Germalo. Neist esimesega mul kokkupuude puudub, Germaloga käisin Lõuna-Inglismaal ja jäin üsna rahule, selliste hindade juures siiski rekkajuhtide ööblat ei oleks oodanud. Germalo suure ringreisi hind on 999 eurot, UpTarvelil 1079, kusjuures Germalo pakub ka õhtusööke, UpTravel ainult hommikut, samuti on Germalol otselend, UpTravelil läbi Varssavi. Ma programmidesse ei viitsi väga süveneneda, kiirel pilgud tundub, et mõlemad katavad olulisemad kohad ära. Grupireisi planeerides tuleb muidugi arvestada, et need toimuvad üsna harva ja täituvus on üsna hea. Ehk siis tuleb pikemalt ette planeerida oma reisi. Muuseas pakutakse ka laiemaid ringe - Iisrael ja Jordaania nt.
Teine variant on osta endale ise lennupiletid ja vaadata, mis edasi saab. Praegu Reisieksperdi online otsingut kasutades oli odavaim variant 494 eurot edasai-tagasi (koos lennujaamamaksudega), umbes sellesse hinnaklassi kõige odavamad lennud ka jäävad. Meie kasutasime Air Balticut ja pileti hind oli kuskil 450 eurot. Odavlennufirmade puhul tuleb muidugi arvestada seda, et neis tänapäeval enam tasuta süüa ja juua ei pakuta. See poleks märkmist väärt fakt, aga kuna Iisrael on väljaspool Euroopa Liitu ja üle keskmise tasemega riskirühma kuuluv riik, seetõttu on turvakontroll eraldi ja karm ning toimub "tsoonis", ning üle 100 ml vedelikupudelt pardale ei lasta, lend kestab aga nt Riiast neli ja pool tundi, seega võib see tekitada teatavat ebamugavust, kuna lennukibaari hinnad on kirved.
Kui reisida ümberistumisega (eriti eksole Tallinn-Riia marsruudil) soovitan tungivalt teha ära online check-in, et välistada selliseid olukordi, nagu meie endale kaela saime.


2. Kuidas jõuda Jeruusalemma
Pärast õige lennumarsruudi valimist peaks asjade plaanipärase kulgemise korral jõudma õnnelikult kohale Tel Avivi Ben Gurion International Airpor-i. Ja nüüd on siis küsimus, kuidas sealt edasi saab. Guugeldades saab päris hea ülevaate kõikidest võimalustest, piilu nt siia . Mainin kohe ära ka selle, mida kavatsen ka edaspidi mainida: ÜHISTRANSPORT TOIMIB IISRAELIS. Pidage see meeles :D Shuttled sõidavad lennujaamast kogu aeg, meie maabusime umbes kell üks öösel ja nii kui lennujaamast välja saime, nii ka shuttle-mehed juures olid. Taksojuhtidest rääkimata.
Meil oli muidugi konverentsi korraldaja poolt takso valmis seatud. Sellega seoses ka kerget huumorit. Ühesõnaga, meile, kolmele eestlasele, oli takso tellitud, taksojuhile oli kätte antud suur silt konverentsi nimega, et me ta ikka üles leiaksime. Pärast pikka otsimist meil see isegi õnnestus :D Aga...meie taksojuhi oli leidnud ka konverentslane Taanist, kellele millegipärast polnud kedagi vastu tulnud. Lahkete idaeurooplastena võtsime ta muidugi enda kampa, mis tähendas seda, et kogu tee Tel Avivist Jeruusalemma olin mina surutud tagaistmel kahe täiskasvanud suure mehe vahele. See selleks iseenesest. Esimese päeva õhtul toimus meil pidulik semi smart (elik black tie) vastuvõtt, veinid, peened suupisted, mehed ülikondades, naised kaunites kleitides. Ja sellel kenal vastuvõtul kohtusime uuesti härrasmehega Taanist, kes sõbralikult pöördus minud poole: "How are you today?" "Fine, thank you," oli minu kergelt hämmeldnud vastus. Ja siis see härrasmees selgitas ülejäänud seltskonnale: "Yeah, I´ve met her before, she was a sandwich last night between me and this gentleman." osutades siinkohal lause ilmestamiseks käega .... nojah... võileiva teisele poolele :D Wtf, ütlen ma selle peale :D
Et valige siis oma taksokaaslasi. Taksoga Jeruusalemma on muidugi üsna kulukas ettevõtmine, shuttle on oluliselt odavam. Takso hinnas soovitan selliste pikemate sõitude puhul alati enne kokku leppida, vähemalt tead, millega riskid. Araablastega annab paremini läbi rääkida, nagu eeldada võikski.


3. Ööbimine Jeruusalemmas
Meile oli ka ööbimine korraldatud loomulikult. Prima Royales Kusjuures praegu just avastasin kodulehel surfates, et vähemalt mina küll olin delux toas, mitte standardis. See tähendab, et kohale jõudes ootas mind kena puuviljavaagen, igal hommikul oli ukselingi küljes värske ajaleht ning tuppa ilmusid meeldivad suupisted. Sussid olid ka, aga need avastasin ma siis, kui ära minnes asju pakkisin :D Mööda minnes vaatasin, et üks öö selles toa koos hommikusöögiga maksis 148 USD. Selle hinna eest sai siis magada konditsioneeriga toas, käia duši all ja vannis, kanda hotelli hommikumantlit ja süüa hommikuti buffet-lauas, taustaks elav klaverimuusika. See viimane mõjus ausalt öeldes päris lõbusalt, kell seitse hommikul munapudru kõrvale "My heart go on"- stiilis muusikapalu kuulata on...meeleolukas :D
Netis surfates leiab mudugi ka odavamaid hotelle, näiteks sellelt lehelt , samas jäävad ka odavaimad hotellid siiski kuskil 60-70 USD/öö, nii et mitte midagi kohutavalt odavat. Kõhnema rahakotiga inimesed peaksid pöörama pilgu pigem hostelite poole, siin üks kena lehekülg , samas jah, linnas jalutades nägin nii mõndagi neist pakutud hostelitest ja tuleb tõdeda, et vähemalt väljast näevad nad suhteliselt ebaromantilised välja. Samas on ikka üsna põhimõtteline vahe, kas maksad magamise eest 150 dollarit või 15 eurot :D

4. Raha ja kulud
Iisraelis on käibel seeklid, sellised toredad Piibli-hõngulised rahad. Oma eelmises postituses kurtsin, et rumalast peast jätsin rahad vahetamata. Tegelikult selgus, et see oli pigem mõistlik samm. Nimelt siis, Eestis eurode eest seekleid ostes oleks kurss 1 euro - 4,6 seeklit. Mina vahetasin kohapeal. Jeruusalemmas on väga lai valik rahavahetuspunkte, väljenägemiselt alates tõelisest välikäimlast kuni korralik eurotualetini. Sealt edasi nende välimus ei kerki :D Aga seda ei maksa peljata. Mina valisin lihtsalt südame järgi ühe keskpärase interjööriga rahaputka, käsin letti 95 eurot ja sain vastu 470 seeklit, mis teeb kursiks 4,9. Nii et selle summa pealt võitsin ma seitse eurot. Arvestades asjaolu, et Iisrael ei ole teps mitte odav riik, ning puhtalt oma rahakoti peal olles kuluks sula oluliselt rohkem kui mul, muutub vahe märgatavaks.
Hindadest rääkides: kohv kesklinna kaunis kohvikus maksab üldiselt 10 seeklit. Ääremärkusena tuleb muidugi mainida, et kohv pole selle riigi jook :D Mingit jõhkrat elamust sellest ei saa ning arvestada tuleb ka sellega, et mitte igas kohvikus pole võimalik saada lisandiks piima/koort. Suhkrut selle eest saab igas võimalikus variandis - valget, pruuni ja sünteetilist. Salat kesklinna piirakonna söögikohas maksab umbes 45 seeklit, praad alates 60, karastusjook 15. Veini saab alates 25 seeklit pudel, kusjuures väga mõnus vein oli too 25-seekline. Mu armas teekaaslane ostis ka paki suitsu, mis maksis samuti 25 seeklit, aga ma ei kontrollinud, kas see on tavaline hind, kuna suitsud, mis ta valis, olid peened, naistekad :) Trammipilet oli 6.70 või midagi taolist, igatahes 2 piletit kokku oli üle 13 seekli. Samas haaremipüksid kohalikul turul maksid 20 seeklit. Ühesõnaga, hindades ei ole kohati loogikat. Taksosõite me üldiselt alla 35 seekli ei saanud, välja arvatud üks eriti meeldejääv kogemus, millest kirjutan ühel teisel korral pikemalt :D

5. Ühistransport Jeruusalemmas ja Iisraelis muidu ka
Nagu juba korra mainitud - ühistransport selles riigis toimib. Linnas see polnud meil põhjust busse kasutada, küll sõitsime korduvalt trammiga. Jeruusalemmas on uues eurotrammid, mis on tõesti suured ja mugavad. Turistile (eriti sellisele, kes kavatseb ka linnast välja sõita) on oluline lõik Jaffa tänav. See on üks uskumatult pikk tänav, aga oluline on see seetõttu, et see viib kesklinnast (vanalinna müüri juurest) bussijaama. Trammipileteid saab osta peatustest, kuhu on üles pandud piletiautomaadid (kirjutasin alustuseks lihtsalt automaadid, aga selle riigi kontekstis tundus see kole vale, relv, päris selline relv, millega saab inimese maha lasta, on sealkandis normaalne aksessuaar...) Kahjuks ei tööta need ...noh.. automaadid :D väga hästi, nii et me olime sunnitud mitu korda jänest sõitma, sest kuskilt ei olnud võimalik piletit kätte saada. Muidu on süsteem ääretult inimsõbralik, menüüs on ka inglise keele valik (meenutagem heebrea tähestikku, eksole) ja automaat võtab vastu nii paberraha kui ka münte ning oskab üleliigse raha tagasi anda. Ja lisaks, mis on eriti tore inimeste suhtes, kes ei suuda kohe mõigata, mis vääringus rahad tal käes on - automaat näitab kohe ka ära, mitu seeklit veel puudu on. Trammis sõidab alati kaasa ka turvamees, külmrelvad küljes, ning jälgib, et kõik oleks kontrolli all.
Suur bussijaam on nagu juba mainitud Jaffa tänavat pidi väga pikalt edasi sõites, tramm kenasti peatub otse bussijaama ees. Sinna sisenedes tuleb arvestada riigi eripäraga ehk siis kotid kas otsitakse läbi või lastakse läbi valgustuse. Samamoodi tuleb ise turvaväravatest läbi kõndida. See kehtib muuseas ka teiste kaubanduskeskuste kohta. Justnimelt ka teiste kaubanduskeskuste kohta, sest bussijaam on mööda minnes ka tõeline ostlemispaik, bussi peale saab minna teisel korrusel. Informatsioonitöötajad on väga sõbralikud ja abivalmid, bussid sõidavad meeldivalt tihti ja hinnad on normaalsed. Oluline on aga aru saada, kuhu sa sõita tahad: Jeruusalemma keskbussijaamast saab sõita siiski ainult paikadesse, mis kuuluvad Iisraeli riigi mõju alla, Palestiina aladele sealt sõita ei saa. Kuulsmatest kohtadest on Petlemm üks neist, mis kuulub palestiinlastele.
Selleks, et Petlemma sõita, tuleb minna araablaste bussijaama. See asub Damascuse värava juures, teisel pool teed :D Ühesõnaga, Damascuse värava kandis tuleb nii kaua ringi jalutada, kui märkad kohta, kus seisab rohkelt busse.
Igasuguste liikumiste puhul soovitan alati passi kaasas kanda, Palestiina alale sattudes kontrollitakse seda kindlasti, jumal tänatud, et hetkel mingeid piiranguid pole veel peale pandud. Erinevalt nüüd keskjaamast saab pileteid osta bussijuhi käest, nad ei pruugi inglise keelt rääkida, aga mõni sõbralik moslemist taksojuht tiirleb kindlasti läheduses, kes rõõmuga aitab. Muidugi enne seda on ta pakkunud kordi ja kordi, et viib ise kohale, ääretult väikese tasu eest muidugi :D

TO BE CONTINUED...

Tssssss....saladuskattel all ....

...ütlen, et ma olen elus :D Tagasi Eestissegi ennast smuugeldanud :D Ja täielikus vaimustuses oma reisist :D

Oi, sellest tuleb üks korralik kokkuvõte, seda ma teile luban. Ma küll ei tea, millal ma seda tega jõuan, sest praegu on väismus ikka nii suur, et pea käib stabiilselt ringi. Aga Iisreal on väga põnev maa (Y)

Riia 18:10

Nonii, tripi esimene (lühem) osa on seljataga, meie meeleolukas kolmik on õnnelikult Riia rahvusvahelisel lennujaamal Euroopa-välises tsoonis. Just 10 minutit tagasi otsiti meid uuesti läbi. Äkki tungisime niisama lennujaama sisse, eksole....
Tegelikult nalja ka - minul ja Üllel polnud ju lennukile kohta :D Saate aru, teil on suur plaan sõita kaugele maale, teid on sunnitud tegema seda läbi Riia (justnimelt sunnitud, sest lennukiga Riiga sõitmine tegi piletit Jeruusalemma odavamaks kui Riiast alustades oleks olnud) ja siis teatatakse teiele lennujaamas: "Vabandust, kohti pole, lennuk on ülebroneeritud." Täiesti kreisi. Esiteks ei saa ma aru, kuidas selline asi saab olla võimalik, firma PEAB ju läbi mõtlema, mis siis saab, kui kõik broneeritud inimesed kohale tulevad. Teiseks oli minu jaoks täielik hämming letitöötaja suhtumine. OK, meiega tegelenu oli veel mureliku näoga, aga kõrvalleti taga oli täielik muumia. Meiega koos üritas lennukile tungida ka üks neiu, kes on teel Aserbaidžaani. Ta oli täiesti endast väljas, eriti pärast seda, kui tema küsimustele vastati täie süüdimatusega "Ei tea". "Kes maksab mu piletid kinni?" "Ei tea" "Kas lennufirma teeb midagi?" "Ei tea" jne. Täiesti ebanormaalene. Õnneks saime kõik ikka Riia lennule. Tüng on muidugi see, et Aserbaidžaani lend lükati 20 tundi edasi.

Üldiselt aga on meeleolu laes, teised kaks tipsutavad juba rõõmuga, ma olen püüdnud madalamat profiili hoida, aga tundub, et kaua ma vastu ei pea. Igatahes on äärmiselt tore.

Ja Ülle andis teada, et tõepoolest, sel aastal tuleb mul veel vähemalt üks välisreis, Norra nimelt siis. Jätkuvalt olen ma lihtsalt õpetaja.

Seda ka veel, et selle paganama Fokkeriga ei taha mina enam kunagi sõita (kurb on see, et Riiast tagasi Tallinna saab ju ka ainult Fokkeriga). Igatahes jah, ma olen oma elus ikka mõned korrad lennanud ka, aga esimest korda tundsin ma tõesti hirmu. Päriselt ka. See lennuk kõikus küljelt küljele, sattus stabiilselt õhuaukudesse ja lisaks tegi täiesti uskumatut häält. Selline tunne oli, nagu sõidaks maanteel autoga ja roolis on keegi oinapea, kes arvab, et on kohutavalt naljakas vaadata, kui kiiresti auto on võimaline sõitma. Mul läks süda pahaks.

Ainus rõõm oli see, et me ei jõudnud selle lühikese maa peal eriti kõrgele tõusta, seega polnud ka laskumine kuigi valus. Ainult pisut.

Hüva, praegu rohkem ei olegi midagi põnevat. Jeruusalemma on nii tihe kava, et ma ei luba midagi. Aga proovin. Pilte äkki vähemalt.

Et siis homme!!!
Ma ei suuda ei suuda seda veel uskuda, sest jätkuvalt on võimalus, et mulle kukub homme hommikul telliskivi pähe; või et Iisraelis kuulutatakse välja sõjaolukord ja lennuväli läheb pahade kätte; või öeldakse mulle homme hommikul: "Nali!!!! Me tahtsime näha, kas sa päriselt jääd ka uskuma, et kellelgi veab nii palju, et ta saab minna riigi toel Jeruusalemm." Ühesõnaga, variante on nii palju, kuigi olgem ausad, õnneks pole need variandid väga reaalsed.
Vaatasin GStrV-s tänavad ka üle, uskumatult lõbus. Seal kasvavad muuseas päris palmid. OK, seda võiks iseenesest kõik teada, sest see kant on üsna lõunamaine. Aga ma lihtsalt pole sellele enne mõelnud. Kusjuures....praegu....oi-oi, meenub mulle üks loeng, kus oli juttu sellest, et just Jeruusalemmas piirkonnas ei kasva palme. Sest ennustus nägi ette, et eesli seljas sõitev messias võetakse vastu palmilehtedega viibutades, aga et see pole loogiline, sest Jeruusalemmas pole palme. Kui ainult mäletaks, millises aines võis see lugu esile kerkida...siis võiks konspekti üles otsida ja kontrollida. Aga näe, üldse ei mäleta. Ja googles ju ometi olid palmid. Või on need mingid muud puud (taimed?)? Bioloogia EI OLE minu ala.
Homne päev tuleb muidugi karm. Kaks laskumist lennukiga, sest otselendu pole ja seega põristame esiteks Riiga ja sealt edasi juba Tel Avivi. Jumal tänatud, et vähemalt Tallinna saab ilma lennukita, sest teoorias oleks ju võimalik ka Tartu-Tallinn liinil ka lennata. Ma arvan, et ma oleksin nõus pigem kaks korda sünnitama kui seda katsetama. No tõesti pelgan oma õrnade kõrvade pärast. Viimati Frankfurdist tulles oli ikka põrgupiin. Ei, kaks põrgupiina. Sellest hullem oli ainult Portugali minnes. See jääb ka vist elu lõpuni meelde. Mõtleks, sünnitusvalud on ununenud, aga see mitte. Ju vist ikka on maandumisvalu hullem.
Eh, ja ma olen nii taibukas, et unustasin endale raha vahetada. Kusjuures taustauuringut tehes jätsin just meelde, et Iisaelis on normiks jätta jootraha, seega peaks nagu sula kaasas olema. Nad on seal ju USA-usku ka, nii et mul on tunne, et ma olen kerge tropp seal oma euridega. Võib-olla ikka ostan mõned dollarid lennujaamast kaasa. Isa küll soovitas minna selle peale, et ei võta üldse sula kaasa, aga tal on ju loomulikult erinevad krediitkaardid, mis toimivad igal pool. Mul on suvaline noortekaart :D
Igatahes mõelge siis mu peale. Et ma ei saaks kuumarabandust. Et mind ei röövitaks. Ja et pommirünnaku ajal oleks mul taipu püsida väljapääsu lähedal, sest nagi perekond Siimso kenasti selgitas, on sealt oluliselt lihtsam ennast välja kaevata, oluliselt suurem on võimalus, et päästjad leiavad mu kiiremini üles, ja lisaks võib loota, et see sein on kandesein ja ei kuku mulle pähe.
Muzzzzzi!

?

Ma ikka vahel vaatan ja mõtlen, et KUIDAS ometi on võimalik, et see tädi keerleb mõne inimese jaoks vastupäeva. Tõsiselt kummaline. Ta jalad on ju niiviisi, et ta saab ainult päripäeva keerutada. Ohissandküll. Müstika.

Inimesed rõõmustavad mu väsinud meelt

"Võta mind kaissu"
"Ei saa, nii palav on."
"Eile küll hoidsin mind veel hommikulgi kaisus..."
"Eeeee...tegelikult hoidsin ma sust kinni, et mitte voodist maha kukkuda."

Paari sõnaga eksamist ka

Jee-jee,  hr H. tõi mu auto suvepapud kohale ja pani alla ka, nii et saan ikka edasi sõita. Auto nüüd mitme kraadi võrra uhkem, valuvelgedega ja puha :)

Üldiselt aga mõtlesin, et annan eksklusiivse ülevaate uuest eesti keele eksamist, ikkagi ühiskondliku kõlapinnaga teema.

Esiteks võib öelda, et pole häda kedeagi, eksam nagu eksam ikka. Võrreldes kahe eelmise aastaga oli küll viimase poole tunni jooksul lõpetavaid õpilasi rohkem, nii et võib-olla pisut mahukam kui varasem formaat. Samas oli ka kaks inimest, kes said valmis kahe ja poole tunniga, nii et oleneb rohkem ka sellest, kuidas sulg lippama saab.

Konkreetselt selleaastase eksami juures hämmastas mind ülesannete väga erinev raskustase. Kommentaariks neile, kes asjaga üldse kokku pole puutunud: iga õpilane sai valida ühe lugemisteksti nelja hulgast ja samamoodi ka kirjandi aluseks oleva probleemi. Lugemistekstid olid neljas žanris - proosatekst (novell), luuletekst (vabavärsiline jutustav tekst), publitsistika (arvamusartikkel) ja teadustekst. Eks oli ette teada, et luule ja teadus on valdkonnad, mis tekitavad õpilastes ebamugavust. Ja ehk seetõttu oligi nõnda, et need kaks teksti ja nende kohta esitatud küsimused olid võrreldes kahe teisega oluliselt lihtsamad. Teadustekst oli esiteks kirjutatud väga lihtsas keeles (mis on eriti üllatav, kuna autoriks oli semiootik ja no semoiootilised tekstid on üldjuhul....kuul pahe :D Proovige mõne süvasemiootikuga kätt, talvel pidin peast halliks minema, kui tekste redigeerisin), teiseks olid küsimused sellised, et kaks kolmest oli otse tekstist maha kirjutamise rõõm, kolmas eeldas seda, et lood kahe erineva lõigu vahel seoseid. Luule juures oli umbes sama, võib-olla pisut rohkem kahest kohast korraga vaatamist. Ja siis proosa ja publitsistika - ma pole muidugi nüüd hindamisvõtit näinud, aga peale vaadates tundus ikka üsna pead murdma panev. Muidugi võib siin kaasa mängida ka minu mõtlemise eripära ja eelnev kogemus, aga siit-sealt olen sarnast hinnangut juba ka kuulnud.

Kirjandi aluseks olevad probleemid olid selles suhtes ootuspärased, et kaetud olid kõik põhimõisted - maailmavaade, kultuur, keel ja põlvkondadevahelised konfliktid. Iga probleem eeldab, et õpilane on läbi mõelnud, mida vastav teema üldse tähendab (maailmavaate juures panin just tähele, et tegelikult on see mõiste noortele pisut häguseks jäänud, kuigi see on teema, millest sai ühel viimastest tundidest ka räägitud). Probleemide nõrkuseks võib pidada seda, et üsna ühte malli kippusid jääma, vabalt oleks võinud kirjutada kirjandi, mis oleks kokkuvõttes paigutunud ükskõik millise teema alla. Samas jättis see muidugi lastel käed vabaks, millest kirjutada, igaüks sai jutustada oma loo, just selle, mis tal hingel on. Siiski tundub mulle, et varasem teemapõhine variant andis suurema võimaluse eripalgelisuse jaoks, kardan, et 12. klassi lõpetajate hulgas pole väga palju neid, kes suudaksid eksamisituatsioonis riskida ning leida midagi uut, põnevat selles teemas. Ei tea muidugi, ja ega ei saagi teada, sest neid töid ma ju lugeda ei saa.

Vähemalt on see asi nüüd möödas ja järgmine hullem hetk tuleb juuni keskel, kui tulemused hakkavad saabuma :)