Esimest korda üle kolme aasta lähen tänasele päevale vastu vaid mõtetega: "Oooo, ma pean nii pikalt paigal istuma..." Mitte ühtki muret selles osas, kas ülesanded on keerulised, kas tupsud suudavad end kokku võtta (v.a siis väike mõttepoeg sellest, kas prl Kastekann ja hr Peatoimetaja on oma ülesannete kõrgusel).

Ma olen vaba, vaba, vaba

Kaasa võtan 2*42 tööd tagasisidestamiseks, "Harry Potteri" (sellega seoses, kujutate ette, keegi on meie korterisse sisse murdnud ja varastanud ära minu HP 4. osa -.- Ma pidin LAENAMA endale raamatu, sest aeg on selline, et eskapism on taas päevakorral) ja arvuti. Peaks hakkama saama.

Eheee, kindlasti saan sellise välisvaatleja, kes ütleb, et meie töö on lapsi jälgida (sest on ju reaalne oht, et laps kirjutab kirjandi kuskilt maha) ja ma pean kuus tundi tuimalt istuma.

Ja jälle ma mõtlen, et oleks võinud ise proovida uut formaati. Hr H küll pakkus, et ma võiksin teha töö ja seda ise parandada, olen ma hindaja või mitte. Aga jääb vist ära.

Igatahes on täna ilus ja pidulik päev.

Eile oli arenguvestlusepäev. Minu eeldatava pooltunni asemel kulus suisa poolteist. Mitte et meil oleks olnud midagi väga uut või muret tekitavat rääkida, sest ilmselgelt oleme õpetajatega viimase kolmveerandaasta jooksul väga tihedalt suhelnud. Aga eile sai siis rohkem keskendutud Ruudi kognitiivsele arengule, mis on jätkuvalt liiga hea, kui kasutada Ruudi enda terminoloogiat. Kokkulepe jäi lõpuks nii, et järgmisel aastal läheb ta ikkagi koolieelikute rühma. Kusjuures kui veel sügisel seda teemat arutades soovitasid ka õpetajad poisslast pigem mitte aasta varem kooli panna, leidsid nad nüüd, et Ruudi puhul võiks see isegi kasulik olla. Mind ennast paneb kõige rohkem muretsema võimlemine, sest see on ka praegu probleem. Kuigi minu arust saab kõik alguse sellest, et ta kardab oma võimlemisõpetajat. Lisaks see, et ka õpetajad avaldasid arvamust, et tema jaoks ongi võimlemistunnid pisut liiga rasked, sest ta on (nagu ikka) koos suuremate poistega, kes on osavamad. Ja see kehv iseloomujoon on Ruudis küll, et talle meeldib teha asju, kus ta on hea. Ja kui ta ei saa olla esimeste seas, siis talle ei meeldi. Näiteks meeldib talle väga tantsimine, sest sellest saab ta aru ja kepsutab kaerajaani nagu vana taidleja.

Meeskonnatööd ta ka ei armastavat, aga see mind imestama ei pane, sest midagi võiks lapses ikkagi tema vanematest ka olla :) Kusjuures näide selle kohta, et Ruudi ei armasta rühmas töötada, oli pisut veider. Sisuliselt. Liikumisnädala raames korraldati koolieelikutele viktoriin. Loomulikult suvatses ka kõnealune härra kohale ilmuda ja kõigepealt võidelda selle eest, et tema saaks vastuseid kirjutada. Lõpuks suudeti teda veenda, et las ikka suuremad kirjutavad. No hüva, vastasid siis küsimustele, kuni tüli küsimus "Kuidas kasvavad head lapsed?" Variandid olid a) vitsaga, b) vitsata. Vale vastus tuli maha tõmmata. Ja grupp oli nagu üks mees olnud kindel, et ikka vitsaga kasvavad. Välja arvatud Ruudi, kes oli täiesti veendunud, et ilma vitsata. Ja kui siis grupp tõmbas siiski vitsata variandi maha, nii et vastuseks jäi vitsaga, olevat härra püsti tõusnud, öelnud, et tema on ikkagi väike ja väsis nüüd ära, ning minema kõndinud.

Minu jaoks on ausalt öeldes uskumatu, et tänapäeval on vitsaga kasvamine laste jaoks normaalne. Mul ei ole viimasel aastal Ruudiga lihtne olnud, aga ma ei tulnud kordagi selle peale ka, et mingis situatsioonis oleks vitsast või rihmast kasu olnud. Ja ilmselgelt saigi asjad korda ilma füüsilise karistuseta. Ja nagu ikka elus juhtub, sattusime täna Ruudiga lasteaeda tulema just sellisel hetkel, kui üks ema rääkis väga veendunult, kuidas lastel peab olema see hirm, et nad saavad rihma. Et nüpeldama (tolle ema väljend) ei pea iga päev, aga mõnikord peab. Ja tõi näite oma vanema poja kohta, kes kõõlus kolmanda korruse akna peal ja viskas asju välja. Ühe korra sai pahandada, järgmisel korral, kui ema nägi, et ta seda jälle teeb, olevat saanud niiviisi rihma, et ema ise arvas, et oh, kui lastekaitse oleks seda näinud... Kusjuures juhtus see lapsega, kes polnud veel kolmeaastaseks saanud. Ma tundsin, kuidas veri kogunes pähe nii et kõrvus kohises. Mis mõttes on kaheaastasel lapsel üldse võimalus kolmanda korruse avatud aknal kõõluda? Ja seda mitte üks kord. Ja siis, kui vanematel on täitmata elementaarsed ohutusnõuded, saab selle eest karistada üks väga väike laps. Ma tean, et see on teema, kus vaidlemine on täiesti lootusetu, ja seepärast ei avanud ma isegi mitte suud, aga ju mu nägu ja kehakeel rääkisid välja, mida ma mõtlen, sest edasi teema ei arenenud. Ruudi oli ka täiesti kangestunud, ma kujutan ette, et tema jaoks oli väga ootamatu see teada saamine, et keegi kuskil saab päriselt ka rihma. Loodetavasti polnud see nii karm reaalsuslaks, kui oli minul endal, kui ma viieaastasena sõbral külas olles kuulasin pealt, kuidas sõber teises toas sai rihma. Ma tõesti ei ole sellest vastikustundest siiani üle saanud. Ilmselgelt ei käinud ma mitte kunagi enam sellel sõbral külas. Lisaks kartsin ka paaniselt, kui tema isa mulle õues vastu tuli.

Ja Ruudi juurde tagasi jõudes: kui sügisel arvas ta, et oma isikliku sabaga oleks hea pead kammida, siis nüüd leidis ta, et kasulikum oleks saba kasutada tolmupühkimise eesmärgil.

Natuke tööhuumorit ka. Mulle anti viimasesse tsüklisse ka üks abituurimiklass. See ei tekitanud minus mingeid emotsioone, kuni hakkasin mõtlema, et need inimesed lähevad ju eksamitele. Üritasin ette kujutada, kuidas ma väga optimistlikult üritan eksamite vahel tunde anda ja olin hämmingus. Kuni selgus, et jah, viimasel tsüklil käivad abituriendid koolis siiski vaid kaks nädalat. Mulle eraldatud tundide arv kukkus hoobilt kolmekümne viielt kümnele. Siis selgus viimase tsükli tunniplaan, millega kaotasin kolm tundi lihtsalt sellepärast, et tunnid olid paigutatud tutipäevale ja eksamiks ettevalmistasmise päeval. Seega kümnest tunnist sai seitse. Järgmine samm oli see, kui õppealajuhataja palus väga, et ma annaksin ühe tunni inglise keelele, sest see on riigieksamiaine. Seitsmest sai kuus ja selle teadmisega ka kursust alustasin. Kui siis minu plaani kirjeldava sissejuhatuse peale ütlesid lapsed isegi natuke süüdlaslike nägudega: "Aga meid ei ole viimasel nädalal..." 

Nii et esimesed topelttunnid olid "Sissejuhatus kursusesse" ja teised topelttunnid oli "Kokkuvõte kursusest ja arvastustöö".

Töö kiire ja korralik. 

Ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et poest lihtsalt ei saa osta neid asju, mida oleks vaja. Eelmisel nädalal käisin läbi KÕIK oma kodulinna poed (vähemalt ei tule mul rohkem neid pähe, miskid keldripoed, kus müüakse õlut ja leiba äkki on veel), et osta oma pojale kaht asja: a) kevadkindad; b) šabloon, mille järgi maju joonistada/konstrueerida. Ma ei saanud kumbagi. Milline üllatus, eksole. No kindad oleks muidugi saanud, aga minu mõistus ei võta kinni, miks peaksid kevadkindad olema puuvillased sõrmikud. Nendega ei saa ju kevadel õues mängida! Talvekindad on ju võimalik teha vetthülgava pealispinnaga, miks siis kevade omi ei saa? Ma isegi tean, et saab, Ruudil on ühed. Aga ma tahtsin teisi veel, sest lisaks kinnastele on Ruudil suurepärane oskus muuta kõik oma õueriided ühe käiguga täielikuks jõleduseks. Šabloonidest oleks ma saanud osta sellise, kus saab joonistada tüdrukute päid. Jätsin ostmata.

Sel nädalavahetusel (pärast seda kui olin läbi käinud kõik kodulinna poed) läksin Tallinna, et osta endale kevadjalanõud. Lootuses, et pealinnas on ikka mitmekesisem valik. Ei olnud. Ma saan aru, et probleem on minus, aga ikkagi - miks peavad naiste kevadkingad olema kontsadega? Ma ei taha kontsi. Lihtsalt ei taha. Ja nõnda olin sunnitud ostma endale riidest sussid, mis on väga toredad, aga praegu pole mul ikka midagi jalga panna, peale tanksaabaste, mida ma lihtsalt ei viitsi enam nöörida.

Muidu on tore kevad.

Läheb juba natuke üksluiseks, aga pole midagi parata. Ka eilne õhtu möödus teatris. Sedapuhku Tallinna draamas, käisin vaatamas Nüganeni lavastust "Utoopia rannik. II osa. Laevahukk". Seekord polnud ma küll ise initsiaator, vaid mu isa, kes ise tahtis vaatama minna ja kuna ma olin parajasti tol hetkel oma vanematel külas, võttis pileti ka mulle. Mis oli väga suurepärane, sest kuigi ma meeleldi käiks ka Tallinnas teatris, tundub mulle, et kogu see tehniline pool kohalejõudmisega on liiga keeruline. Eelkõige just Eesti ühistransporti silmas pidades, sest bussiga kohale ma saaks, aga ära enam mitte.

Aga meie ühiskülastusest siis. Kuna tegemist on väga populaarse etendusega, saime vist sõna otseses mõttes viimased piletid. See tähendas teise rõdu kolmandasse ritta. Mul ei oleks olnud midagi selle koha vastu, kui ma poleks ootamatult avastanud, et õigus oma jalgu sirutada kuulub tegelikult inimõiguste hulka (või vähemalt peaks kuuluma) ja teise rõdu kolmandas reas rikuti minu õigust räigelt. Kusjuures ma ei ole teab mis pikakoivaline tegelane, tavaline 1,7 meetrit pikk inimene, aga mu jalad lihtsalt ei mahtunud ära. Nii et pärast kaht tundi hakkas mu parem jalg krampi tõmbuma, mis pisut tõmbas tähelepanu lavalt toimuva pealt ära.

Lugu räägib üldiselt 19. sajandi revolutsioonist ja revolutsionääridest. Lavalt käis läbi nt Karl Marx (keda kujutati üle keskmise naeruväärses võtmes), peategelaseks oli A. Herzen, keda (nagu ma ema jutust aru sain) vanem põlvkond on ka koolis õppinud, aga kellest mina tean eelkõige tänu sellele, et olen juba varases nooruses lugenud kirjandusklassikasse kuuluvaid teoseid a´la "Kasvatus Uljanovite perekonnas". Bakunin oli ka, kelle kohta ma terve õhtu mõtlesin, mis on see oluline fakt, mida ma peaks tema kohta teada. Kuni nüüd guugeldades meenus - see on ju see vana anarhist :D No ja siis muud tegelased. Lavastuslikult sarnanes tegelikult "Sajandiga". Aga "Sajandis" polnud nii palju huumorit.

Minu jaoks oli see lugu mõttetusest. Lugu sellest, kuidas endised noored revolutsionäärid jätkavad oma tegemisi, aga see, mis oli noorena ehk ilus, puhas, võluv, muutub üle kolmekümneaastaste juures natuke liiga mõttetuks. Tahaks juba tulemust, tahaks, et midagi muutuks, midagi saaks. Aga paratamatult lööb elu sisse ja sõprade abielud lähevad lõhki ja su oma naine leiab end armukese juurest ja su poeg on kurt. Ja kokkuvõttes tuleb välja, et vaba Euroopa, mis pidi olema vabaduse lipulaev, pole teps seda mitte. Ja see omakorda muudab kogu tegevuse veel kraadi võrra mõttetumaks. Vaidlused, mis kuskile ei vii, kus toimub vaidlus sellepärast, et ... inimesed on harjunud üksteisega vaidlema. Ideed, mis on omaks võetud ja mis peaksid muutma elu paremaks, ei näi kehtivat ja lõpuks ongi olukord, kus tundub, et mõte "enne tegutse ja küll siis ideed ka järele tulevad" polegi nii absurdne, kui alguses paistis. Sest sellisel juhul vähemalt ju midagi toimuks.

Näiteseltskond oli muidugi väga super. Mul küll Tiit Suka (Bakunin) ja Mait Malmsteni (Herzen) ühiste stseenide ajal meenus väga teravalt kuuldemäng "Püha Graal", mida ma ikka ja alati soovitan kuulata (loomulikult ka lugeda), mis oma meeleolult sobis tegelikult väga hästi.

Ühesõnaga, lugege Päevalehe arvustust.

Ka sel nädalal jõudsin teatrisse. Meil käisid külalised Tallinnast - VAT Teater ja "Liblikapüüdja". Kui mängukava sirvides esimest korda märkasin, et "Liblikapüüdja" tuleb, ei suutnud ma oma silmi uskuda. Fowles on minu jaoks midagi ... mida on raske seletada. See on kuidagi segu ülikoolist ja gümnaasiumist, nendest mõtetest ja unistustest ja segadustest, mis tol ajal olid, kuigi need kaks haridusastet olid minu jaoks väga erineva hingusega ajad. Sest näiteks ei suuda ma meenutada keskkoolist mitte ühtegi lugu sellest, kuidas me tõesti õppisime, ülikoolist meenuvad eelkõige just need. Kuigi kindlasti õppisin ka gümnaasiumis (ainult et mida?!?) ja ülikoolis oli pidutsemist ja puhkamist päris kindlasti ka (kusjuures, isegi mäletan). Igatahes on Fowles´is olemas mõlema ajastu mälestused ja meeleolud ning mul on väga kahju, et keegi pole märganud, et ka minul oleks vaja raputust, et ma saaksin aru, kes ma olen. Äkki peaksin ma selleks Kreekasse minema, et keegi tähele paneks?

Aga etendusest siis. Ma olin täiesti vaimustuses. Laval oli kaks näitlejat - Margo Teder ja Marilyn Jurman. Pean tunnistama, et Jurmanit olen ma varem näinud ainult televiisoris ja sedagi põgusalt, sest erinevalt Ruudist pole kunagi väga suur "Kättemaksu kontori" austaja olnud, ja Margo Teder oli täiesti tume maa. Seda võimsam oli mulje, sest just Fredi roll oli SUUREPÄRANE. Nagu mainitud - "Liblikapüüdja" on tekstina mulle pehmelt öeldes tuttav, nii et mul on üsna selge pilt kogu loost silme ees. See, mis toimus laval, kattus vaid osaliselt minu mõtete ja tunnetega. Ja kui Miranda roll tekitas minus ebakõla, siis Fredi oma (kuigi minu ettekujutusest mõneti erinev) avas mulle palju suuremalt ja sügavamalt kogu teose. 

Probleemid, millele ma varem polnud tähele pööranud - kas või see lastetoa teema - hakkasid ootamatult mu peas kuju võtma ja lausa karjuma: see ongi ju nii. Ja kuidagi häirivalt meenus jälle üks lugu, kui ma olin (ma arvan, et umbes) 13 ja ühes vägagi ootamatus situatsioonis sain tänuliku käepigistuse mingisuguse tühise heateo eest, ja kuidas ma siis nägin, et käesurujal on küünealused mustad. Ja mäletan oma esimest emotsiooni "Issand, mustad küünealused" ja siis teisena seda halba tunnet, et ma seda nägin, tähele panin ja hinnangu andsin. 

Igatahes suutis Margo Teder tõesti mängida nii, et mul oli pisarateni kahju temast, samal ajal tundes piinavat hirmu, sest kuigi ta nägi välja ohutu lontu, oli vägivaldus kogu tema olekus kogu aeg kohal. Ja see on seda tähelepanuväärsem, et päris palju tegevust jäi minu jaoks sõna otseses mõttes kapi taha, kuna ma läksin saali viimasena ja head kohad olid kõik juba ära võetud. Väikese saali rõõmud :)

Marilyn Jurman mind ei veennud. Pigem tekkis mul küsimus, miks oleks pidanu Fred just tema ära röövima. Raamatus oli see arusaadav, lavastuses tekitas küsimust. Ma esialgu arvasin, et asi oli üksnes minus ja selles, et olen endale Mirandast väga selge (ja idealiseeritud) pildi loonud, aga mida rohkem ma mõtlen, seda enam tundub, et ainult selles ei saanud ju probleem olla. Mul ei olnud kordagi Mirandast kahju. Pigem jättis ta mulje, et sellist raputust oligi temasugusele vaja. Mis võis ju olla ka osa taotlusest, aga ikkagi jäi see poolikuks. Sama hästi oleks võinud ju Fredist ainult kahju olla, aga see, et ka paine oli olemas, muutis rolli terviklikuks. 

Igatahes soovitaksin "Liblikapüüdjat" kõigil vaatama minna, aga kahjuks käisin mina viimasel etendusel, nii et kes ei näinud, peab lugema raamatut.