18. september aastal 2018 jääb igaveseks maailma ajalukku kui päev, mil ma panin esimest korda ilma spikrita kokku Rubiku kuubiku :D Veel paar nädalat tagasi ei uskunud ma, et see on üldse võimalik, kuigi olin endale kuubiku kokkupaneku selle aasta eesmärgiks pannud. Ma ei saanud valemilehtedestki aru :D Aga siis hakkasin keerutama ja keerutama, kuniks sain aru, mida tähendab, et esimene kiht on koos. Ja pärast seda hakkas mineama. Esialgu tundus ka uskumatu, et ilma valemileheta on võimalik seda teha, aga noh, hr H lubas mind ühel hetkel hullumajja puhkusele saata sundkäitumise pärast, sest ma kogu aeg keerutasin oma kuubikut. Ja pähe jäid valemid. Hetkel on olukord küll selline, et põhimõtteliselt ma oskan, aga igakord ei tule meelde, mis valem mida teeb. Nii ma siis keerutan... kuni jõuan selleni, mida mul parajasti vaja on :D
Nii et sõbrad, kõik on võimalik, kui sõnastada oma eesmärk ja selle nimel tööd teha.
Muus osas kobistame ikka sama moodi nagu varem. Töö ja kool. Ruudi vahetas küll spordiala, olles nüüd noor aerutaja. Eeskujulikult on ta igal trennikorral ka oma süsta tagurpidi saanud, nii et ta on saanud anda meile informatsiooni, kuidas järvevee temperatuuriga lood on. Nüüd loomulikult köhib ja nohutab nagu hobune, aga mulle tundub, et see käib lihtsalt konkreetse spordialaga kaasa.
Mina ise olen vanem ja targem. Ja ei viitsi enam nii kena olla, mis kulmineerus alles hiljuti, kui ma lihtsalt enam ei suutnud taluda ühe kolleegi pidevat negatiivsust. Lihtsalt. Ei. Suuda. Ma ei suuda taluda ei tema häält, sõnu, näoilmet ega isegi seda, kuidas ta kõnnib. Pärast oli endal ka natuke piinlik ja kõik tegid näo, et midagi ei juhtunud, aga samas on nüüd natuke hea ka olla, sai auru välja lastud. Garderoobi minnes siiski vaatan esmalt, ega toda konkreetset kolleegi üksi seal nagide vahel pole. Nii igaks juhuks...
Tööl on üldse palju muudatusi. Üks väga tore inimene läks üldse ära, vahetas karjääri. Teine väga oluline inimene otsustas, et tema tahab last saada..., mille õnnestumise üle on mul muidugi kohutavalt hea meel ja pidin end tagasi hoidma, et mitte kohe tormata imearmsaid bodisid ostma... Aga ikkagi. Meie väljakutsetiimi neljas liige õnneks enam lapsi ei taha ja nagu me oleme arutanud - meie haridusega on raske leida töökohta, kus sama head palka saaks :D, nii et tema ehk jääb. Ja lisaks on meil terve hulk uusi noori kolleege, aga nende suhtes näitame üles küll sõbralikku huvi, kuid samas oleme valvsad. Nii igaks juhuks.
Uus klass on nõus minuga Poola ekskursioonile tulema. Või vähemalt ei vaidle nad vastu, vaid on nõus minuga, et muidu nad vist sinna tõesti ei läheks. Nii ehk näevad ka minu silmad Auschwitzi ära. Ja Krakowi.
Ja lõpetuseks üks meelolupilt.
Käisin poes endale nalle ostmas. Selles, kus igasuguseid juukse- ja muidu iluasju müüakse. Samal ajal oli poes ka ema kahe pojaga, sellised... 6-8 aastat vanad ehk. Üks poistest sobras hoolega sõrmuste hulgas, kuniks leidis eriti uhke liblikaga sõrmuse ja näitas seda emale, ise hullult rõõmus. Ema oli ka siiralt vaimustunud, oligi tore sõrmus :D Aga siis tuli emale Elu meelde: "Aga kooli sa sellega minna ei saa." Ja poiss noogutas arusaavalt: "Muidugi."
Ma ei tea, aga ma läksin nii kurvaks. Mis maailmas me ikkagi elama peame, et kaheksaaastane poiss ei saa isegi liblikaga sõrmusega kooli minna, sest ... nii lihtsalt ei tehta.
Kui keegi ütleks, et ma peaks uuesti sünnitama - vabalt, uuesti sõidueksamit tegema, ebameeldiv, aga okei, rase olema, võtaks mõtlema, aga no hüva. Aga põhikooli ei läheks ma muidu tagasi, kui keegi ähvardaks Ruudile midagi teha. Ja minul oli okei põhikool ja klass.
