Viimaseks postituseks aastal 2016

1. Mida sa tegid aastal 2016, mida sa polnud varem teinud?

Sellest sai juba kirjutatud ka, aga ravimassaaž ja Positivusel ujumine võiksid siinkohal saada ära märgitud.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Mul oli kolm lubadust - lugeda vähem Dontsovat, panna kokku pusled ja kirjutada rohkem. Kaks lubadust sai täidetud :)

Uusi lubadusi pole. Vist.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Kahjuks mitte.

4. Kas keegi su lähedastest suri?
Seekord siis õnneks mitte. Taat ja memm on küll väikseks jäänud...

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2017, mis puudus aastal 2016?
Järgmise viisaastaku plaan. Niisama kulgeda on ka tore, aga mulle hakkab tunduma, et see toob kaasa teatava mandumise.

6. Mis riike külastasid?
Läti ja Norra. Oleks võinud rohkem olla, aga pole ka väga viga.

7. Mis kuupäev aastast 2016 jääb igaveseks su mällu? Miks?
Ma ei tea... Nii märgilisi sündmusi sel aastal polnud, et päris meelde jääks.

8. Mis oli su suurim läbikukkumine?Ma ei ütleks, et ma milleski oleks läbi kukkunud. Võibolla on suurim läbikukkumine see, et metsikuid õnnestumisi polnud? (kordan eelmise aasta sõnu. Loe ka vastust küsimusele 5)

9. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Jaaa. Mul oli pitsunud närv ja mittetöötav vasak käsi. 

10. Möödunud aasta parim ost.
Parka, saapad, voodi. Vanaks olen jäänud :D

11. Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Luisa Lotta ja peika jalgrattamatk. (Minu jaoks täiesti arusaamatu, kuidas inimesed vabatahtlikult jalgrattamatkale lähevda). Prl Vaprakese toimetamised. 

12. Kuhu läks enamik su raha?

Eks ta toidule kulus. Mõnevõrra ka siseturismile. Riietele (ma pole aastaid nii palju uusi riideid ostnud). Uuele kodule.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Eeee, Trump? Õnneks mu elus päriselt pole selliseid inimesi. 

14. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Reis Norra. Perepuhkuste planeerimine. Saapad :D

15. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2016 meenutama?
Raske valik. Vist ikka Bon Iveri "Holecene". 

16. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
I õnnelikum või kurvem? Sama seis
II kõhnem või paksem? Vist sama.
III vaesem või rikkam? Rikkam. Ma just avastasin, et mu palk on viimase viie aasta jooksul täpselt kaks korda kasvanud :D Sama amet iseenesest kogu aeg. 

17. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Loomulikult vähem internetis olnud. (Kordan eelmise aasta mõtet)

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Helistanud inimestele ja küsinud, kuidas neil läheb. Hmmm, sellest võiks saada uusaastalubadus. Issand, ma arvan, et inimesed saavad rabanduses, kui ma neile niisama helistama hakkan :D

19. Kas sa armusid aastal 2016?
No niiviisi ülepeakaela ja piire lõhkuvalt mitte.

20. Kui palju üheöösuhteid?
Isegi kui oleks mõni olnud, ei tunnistaks ma seda oma avalikus blogis :D

21. Mis oli su lemmiksari või telesaade?
"Miranda". "My Kitchen Rules". 

22. Parim raamat, mida lugesid?

Kui nüüd tõesti ainult üks välja valida, siis "Algarvude üksildus"

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Ei vihka kedagi, aga olen avastanud, et üks kolleeg käib mulle hullult närvidele. Kui päris aus olla, siis lausa kolm kolleegi. 

24. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Te teate ju, et Cigarette After Sex ja Bon Iver. Ma ei tea, mitu korda ma seda sel aastal kirjutanud juba olen :D

25. Mis oli selle aasta parim film?

Ma arvan, et kõik kolm täiskasvanute filmi, mida ma vaatamas käisin (Dr Strange, Bridget Jones ja Brooklyn),meeldisid mulle :D Multikatest SSH ja Zootroopilis. Viimati Tallinnas vaadatud Laula oli ka päris armas. 

26. Mida sa tahtsid ja said?
Tahtsin muusikaviktoriinil Vennaskonda kuulda ja seda ma sain :D

27. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
Sain 32 ja olin koos perega. Taas oli tore. Traditsioonilise viktoriini asemel oli muusikaviktoriin loomulikult :D

28. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Selgem olukord elukohaga. Eh, kui meil oleks oma kodu, siis ei oleks meil üldse sel aastal midagi põnevat sündinud :D Seega vist hea, et selgust polnud. 

29. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Rohkem kleite. Soojem. Jepp, need saavad koos eksisteerida. 

30. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Teadmine, et kõik laabub. Alati laabub. 

31. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Ei meenu kedagi. Kindlasti oli toredaid kuulsusi, ma lihtsalt ei mäleta praegu.

32. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Uued juhid ja kitsed. 

33. Kes oli parim uus tutvus?

Veel ühe kolleegiga (lisaks eelmise aasta kahele) olen tuttavamaks saanud. 

34. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2016 õpetas.

Eelmisel aastal võtsin õppetunniks "Lase vabaks!". Lubasin, et õpin 2016 edasi. Õppisin :D Nüüd ütlen, et uuel aastal võiks juba uuesti kinni haarata :)

Imeilusat uue aasta saabumist meile kõigile :)

Aastalõpu väljakutse lõpetuseks

Ma ei saa öelda, et väljakutse sajaprotsendiliselt õnnestus, aga päris hea oli ikka. Kokku 17 temaatilist postitust, lisaks 2 niisama postitust detsembris (pluss praegune ja võibolla homne?), mis tähendab, et aasta viimasel kuul kirjutasin rohkem kui kaks korda tihedamini kui teistel "tiheda kirjutamisega kuudel". Oktoobris ilmutasin näiteks ainult kaks teksti :D

Mõned teemad jäid kajastamata. Näiteks suurim üllatus (milleks arvatavasti oleks hr H õe abiellumine), parim film (ei hakka seda piinlikku punnitamist siia tegema), suurim pettumus (ma ei teagi, mis see oli. Praegu ei meenu midagi väga suurt), suurim õppetund (ma ei tea, kas see just õppetund on, võibolla pigem muutus, aga sel aastal olen ma õppinud, et tegelikult ei juhtu midagi hullu, kui ei ole kogu aeg inimestega poliitiliselt korrektne. Ma kuidagi nagu ei viitsi enam) ja suhted inimesed (mis on arenenud, sest ma suhtlen inimestega väljaspool perekonda ja väljaspool tööaega. See pole väga omane mulle olnud mingi viimased kümme aastat).

Sedasi ta siis läkski.

Aastalõpu väljakutse (6b) - kõige jaburam olukord

Eile Tallinnas minipuhkuse raames mööda vanalinna ringi traavides oma direktorilt väga ebameeldivat kõnet saades (selle kõnega hoidis ta ära minu jaoks väga nõmeda olukorra, mille eest ma olen talle kohutavalt tänulik, kuid mis samal ajal tekitab minus siiani häbi, et ma oma asju korras pole hoidnud) meenus mulle, et tegelikult oleks 6. väljakutse teema all (kõige jaburam asi), kus ma meie kolimisest rääkisin, võinud kirjutada hoopis ühest teisest loost. Ja kuna lugu on, noh, nii jabur :D, räägin ära.

Asi oli nii, et kord tulime kolleegiga baarist. Eh, tegelikult ei tulnud :D Tavalisest söögikohast täiesti tavalisel varaõhtusel ajal. Mulle meenus, et olime eelmisel päeval Ruudiga talle raamatukokku ühe kohustusliku kirjanduse raamatu tellinud, ning mõtlesin, et toon ära. Ütlesin seda ka kolleegile ja nii me sõbralikult lahku läksimegi.

Raamatukogus selgus, et mul polnud rahakotti kaasas (ärge parem mõtisklege, kuidas ma söögikohast rahakotita ausal kombel tulema sain, ma ise ka ei tea), nii et raamat jäi saamata.

Hakkasin kodu poole kõndima, kui  seesama kolleeg mulle tänaval vastu jalutas. Viisakas smalltalk ka:

Vat kus nali, näemegi jälle
Näeme jah
Said raamatu lapse jaoks?
Jaa, muidugi.
Oh, näita mulle ka seda raamatut.

Saate aru, ma olin just mingitel segastel põhjustel valetanud, et ma sain raamatukogust raamatu, mida ma ei saanud. Ja nüüd tahtis vestluspartner seda raamatut näha :D

Mul jooksis reaalselt mitu stsenaariumi korraga peast läbi, kuidas olukorrast väljuda - teeselda kotist otsimist ja karjatada meeleheitlikult "Ma olen raamatu kaotanud!!!!" või lihtsalt ära joosta või teeselda, et ma ei kuulnud.

Õnneks (sest muidu oleks hiljem veel piinlikum olnud) tekitasin lihtsalt väikese pausi ja tunnistasin siis üles, et ma ei saanud raamatut. Ja ega sellest midagi ei olnudki.

Lihtsalt. Ükskord ma ka valetan ja KOHE jään vahele. Mind ajas veel terve nädal itsitama töö juures, kui seda konkreetset kolleegi nägin.

Vähemalt olen saanud nüüd inimestele rääkida õpetliku loo, kuidas ei tasu luisata.

Minu (ja mu ema) jõulumälestused ja -traditsioonid

Täna on täitsa paslik ilma igasuguse väljakutseta jõule meenutada. Nagu nii mõnigi teine on teinud.

Ma olen selle teema peale päris tükk aega mõelnud. Eriti pärast VVN-i kommentaari Ritsiku juures, kus ta loetles erinevaid kingitusi, mis ta lapsena saanud oli. Ma nimelt ei mäleta peaaegu mitte ühtegi.

Ükskord sain vanaemalt "Nils Holgerssoni" raamatu. Sellest, et kingitus vanaemalt oli, sain ma muidugi hiljem aru, raamatusse oli sisse kirjutatud "Jõuluvanalt". Aga vanaema käekirjaga. Ma kahtlustan, et see kingitus pidi olema sel aastal, kui ma esimeses klassis käisin. Võibolla selle pärast on mul "Nils Holgerssonist" suhteliselt õõvastavad mälestused. Kõige eredamalt on mul meeles too kuninga ausammas, kes ellu ärkas. Gustav II Adolf?

Üks kingiks saadud raamat on veel eredalt meeles. Isa kingitud armastuluuletuste kogumik, selline paks ja valgete kaantega. Selle kaudu tutvusin Doris Kareva ja Juhan Viidinguga, kes on siiani väga armsad mulle.

Lapsepõlvest mäletan veel üht kingitust - see oli algklassides ehk 90ndate esimesel poolel. Ja siis oli mingi rootslaste pere, kes saatis mulle ühe barbie-laadse nuku koos riietega. See oli täiega fantastiline kingitus, sest esiteks oli nukk blondide lokkidega, mida kellelgi teisel ei olnud. Ja kleidid olid lihtsalt enneolematud.

Jõuluõhtutest on mul oluliselt rohkem mälestusi. Eriti hästi meenub üks kord, kui olime maal mu vanaema juures ja tädil "läks kõht hullult lahti just siis, kui jõuluvana tuli". Ükskord vedasid isa ja teised mehed jõululaupäeval saepuru (??? need võisid ka lauad olla, kui ma järele mõtlen) meie pööningule. Mäletan seda, et oli juttu, et niiviisi ei tehta, ikkagi püha päev ja puha, et halb enne. Ja mäletan seda arvatavasti sellepärast, et järgmise aasta 1. juunil suri mu tädi.

Täna emaga viimasteks jõululauaostudeks valmistudes uurisin temalt, kuidas neil jõulude ja nääridega oli. Ema sõnul neil jõule ei peetud, mu vanaema ja vanaisa olid võimude poolt liiga ära hirmutatud. Samas ema vanaema Nänn olevat jõuluõhtul alati kirikus käinud. Ka muude pühade puhul. Ja sellest ei tulnud mingit pahandust. Ema rääkis, et ka koolilapsed käisid, aga pärast pidi minema direktorile aru andma. Ema, kes ei olnud kommunistlik noor, ei pidanud minema. Hiljem lahendati olukord lihtsalt ja efektiivselt - jõuluõhtul oli noortel kohustus minna surnuaeda eesti kultuuri suurkuju hauale laulma.

Küll mäletas ema juba varasest lapsepõlvest nääripidusid, mida peeti koolimajas. Just seal saadi kingitusi, kodus neid enam ei jagatud. Kõige ägedam olevat olnud enne tantsu tühjas saalis mööda värskelt vahatatud põrandat joosta.

Praegu on meil jõulukombestik üsna hästi paigas. Ühel aastal oleme jõululaupäeval minu vanemate juures, järgmisel siis hr H vanavanemate juures. Ja kui oleme jõululaupäeval hr H sugulastega, toimub minu suguvõsa jõuluõhtu koos kõigi mu õdede ja nende peredega 25. detsembril. Viimased 23 aastat on meil käinud jõuluvana, kes ei ole keegi meie sugulane. Ka sel aastal on ta tulemas :D Kingitusi on alati kohutavalt palju, sest vaatamata mu ema paarile hädisele katsele võtta jutuks loosipakid pole see siiani käiku läinud. Loodan, et niipea ei lähe ka.

Jõuluõhtul on alati väga palju süüa, soe toit ja lisaks alati kartulisalat ja täidetud munad. Magustoit ka. Kõige olulisem on, et järgmisel päeval oleks võimalik jääke süüa. Enne seda, kui jõuluvana tuleb, sööme ja siis on "milline oli sinu aasta" ring, kus kõik inimesed räägivad, milline aasta oli.

Meie oma pere jõulutraditsioonideks on hästi palju karda, sest Ruudi jumaldab karda. Kusjuures see on vist ainus sõna, mille käänamisega tal tõsiselt palju pusimist on olnud :D Lisaks loomulikult "piparkookide" küpsetamine ja kaunistamine. Jutumärkides sellepärast, et Ruudi ei kannata piparkoogitaigna lõhna ja mina lihtsalt ei armasta piparkooke. Hr H ... sööb üldse ainult liha :D Nii et me küpsetame küpsiseid ja kaunistame neid. Täna just valmis meil lõpuks vaagnatäis päkapikke, südameid, lumehelbekesi ja ringe.

Kuusk on meil ka alati olnud, hr H metsast toob. Sel aastal ei kannatanud me Ruudiga teda ära oodata ja panime ise püsti, mis oli väga naljakas, sest see kuusk oli ... ütleme siis erakordselt äbarik. Kui me ehetega lõpetasime, siis kuusk enam välja ei paistnud. Sest teda oli lihtsalt nii vähe :D

Lõhnaküünlaid on meil sel aastal päris palju. Ruudi näiteks ostis oma jõululaadale kaasa saadud raha eest ühe kukekommi ja karbi mandariinilõhnalisi küünlaid.

Minu isiklikuks traditsiooniks on jõulude ajal "Bridget Jonesi päeviku" lugemine. Peangi välja otsima. Saunas on käidud, mandariinid on ootamas -  pühad on käes :)

Aastalõpu väljakutse (16) - reisid

Eile olin ma koolilaste jõulupeol, mis oli väga meeleolukas. Nii suure kooli eeliseks on see, et meil on väga palju andekaid inimesi, kes muidu jaguneksid erinevate koolide vahel ära, aga nüüd on kõik meil ja täidavad aktuseid ja muidu esinemisi. Eeskava kestiski üle pooleteise tunni ja oli täitsa muhe vaadata.

Aga tänane teema on siis reisid.

Reiside alla läheb sel aastal kindlasti see, kui me Norras käisime. Ja teiseks perekondlik Peipsi-veere-retk. Salacgrivas käimine reisi alla ei lähe, sest siis ei läinud me mitte Lätti, vaid festivalile.

Aga Norra oli väga mõnus. Mul on ääretult hea meel, et ma nägin tõeliselt mägist Norrat kogu tema karmis ilus. Nägin esimest korda liustikku. Mägedes sõitmine oli samuti üsna tore, ainult süda kippus pahaks minema. Ostsin endale parka ja kindad. Elasin nädal aega järjest hotellis. Sõin traditsioonilist Norra jõulusööki. Ühesõnaga, oli üks tore reis.

Teine märkimist vääriv reis kulges mööda Peipsi järve kallast alt üles. Selle käigus sõitsime korraks läbi Venemaa, ületasime Emajõge selle toreda alusega, külastasime Piusa koopaid, nägime hr H sugulasi surnuaial (nende hauaplaate siis), imetlesime Alatskivi lossi (Ruudi lemmikatraktsioon, tal on siiani telefoni taustapildiks Alatskivi loss), käisime Voronja galeriis, kus sõime suurepärase lõunasöögi vabas looduses, ujusime öises Peipsis ning olime lihtsalt niisama suguseltsiga koos.

Selline mõnus retk oligi

Aastalõpu väljakutse (15) - suurim õnnestumine

Tööalaselt oli eelmisel aastal vist suurim õnnestumine see, et kolm mu õpilast sooritas eksami maksimumilähedase tulemusega. Mitte et ma enda rolli siinkohal ainumääravaks peaks, aga tore oli ikka. Lisaks oli üle 80 punkti laksutajaid ka päris viisakas hulk.

Teine (samas suurusjärgus) õnnestumine oli see, et ma suutsin järjest 4 minutit ja 30 sekundit plankida. Oleks ehk kaugemalegi jõudnud, aga siis lõpetas mu vasak käsi töötamise.

Huvitav, kas need on omavahel seotud?

Pagan.

Mulle meenus just üks asi, mis jäi tegemata (kuigi ka seda jõuaks veel teha), ehk suurim ebaõnnestumine.

"Mäeküla piimamees" jäi ikka lugemata.

Aastalõpu väljakutse (14) - mis jäi tegemata

Ma ikka üritan mitte täielikult läbi kukkuda oma väljakutsega ning kindlalt lõpuni jõuda. Mul teemasid nagunii detsembri viimase päevani pole :D

Niisiis, asi, mis jäi tegemata.

Esimesena meenub mulle kohe see, et ma ei jõudnud hambaarsti juurde, mis on natuke paha lugu, sest ma tunnen, et tegelikult oleks parem olnud, kui ma oleks jõudnud sel aastal ära käia. Aga ma lihtsalt ei saanud enam aega, nii et see väga ei loe.

Minu oma laiskusest jäi tegemata rabas ööbimine koos päikesetõusu vaatamisega, Ma ei tea, miks ma selleni ei jõua. Okei, kaks viimast aastat olen suve liiga jahedaks põlanud, aga ma saan ise ka aru, et tegelikult on see ettekääne. Nii et ehk uuel aastal.

Terve hulk potentsiaalselt toredaid raamatuid jäi lugemata.

Käsitöö jäi täiesti tegemata (ma tegelikult ei tea, kas ma ikka tahtsin seda teha. Vist tahtsin)

Joogatrenni ma ka ei jõudnud.

***
Siia lõppu siis ka see, mis sai sel aastal tehtud. Nimelt rääkisime täna hommikul Ruudiga ausalt läbi, mis värk nende jõuluvanade ja päkapikkudega on. Mul polnud südant talle otse silma vaadates valetada: "Oh, pojake, muidugi ei pane meie iss´iga sussi sisse üllatusi." Muidu ma seda jõuluvana-värki valetamisena ei võta, aga nüüd oli seis ikkagi sealmaal, et on valetamine. Kahju oli küll. Poiss ise ei võtnud asja kuigi traagiliselt. Meie jutt sai alguse üldse sellest, et ta mainis, et "jõuluvana pole ikka päris. Ma nägin, kuidas vanaema R. kingitusi kotti pani." ja "keegi saab ka sel aastal kingituseks ilutulestikku". :D

Aga see hämming on tal ikka, kuidas mul on õnnestunud sussi niiviisi täita, et tema pole kunagi näinud. Väike jõuluime seegi ;)

Aastalõpu väljakutse (13) - blogimaailm

Ma hakkasin juba eelmisel aastal tundma, et ma olen kõigest kirjutanud ja kõigest lugenud. Ja kui ma enda puhul tundsin, et ma ei viitsi siis enam uuesti kirjutada, siis teiste puhul see mind ausalt öeldes ei häiri. Eriti vist seepärast, et tegelikult ei kirjuta keegi mu blogrollist teemadel, mida ma oksendamiseni lugenud oleksin.

Praegu neid kokkuvõtvaid postitusi kirjutades kahetsen küll natuke, et üks kolmest uusaastalubadusest (kirjutan rohkem) siiski täitmisele ei läinud. Tegelikult on tõesti hullusti tore sirvida oma möödunud elu :D

Teistest blogidest on tegelikult ka raske midagi öelda. Loen kõiki, kes rullis on, vahel järjepidevalt, vahel võtan mitme nädala postitused korraga ette. Vahel mõtlen, miks inimene ei postita, kas midagi on juhtunud, kas ta on loobunud blogimisest (ma ei ole siiani üle saanud sellest, et Eveliis ära lõpetas. Kusjuures praegu kontrollisin linki (mhmh, ta on mul ikka blogrollis :D) - ütleb, et puudub luba lugemiseks. Ei tea, kas see tähendab elu või lõplikku surma?)

Lemmikud on ikka samad nagu igal aastal :D Kommenteerijad ka ikka samad vanad Kaur ja Notsu.

Praegu jäin mõtlema, kas mitte sel aastal ei lisanud v.v.n mind oma blogirulli. Igatahes on see üks koht, kus mulle hulk vaatamisi tuleb. Lisaks venelastele ja usakatele, kes ka Marcat vaatamas käivad :D

Kusjuures ma juba mõnda aega mõtlen, kas praegu on Eesti blogimaastikul üldse midagi toimumas. Mitte et ma arvaks, et minu stabiilne vaikelu tähendabki blogimaastiku surma, lihtsalt ma ei ole ammu enam näinud verd ja pisaraid. Mingil ajal oli Mallukas ja Merje ja see teine Eveliis (diip), kes ikka väheke elevust massidesse tõid, aga praegu ei ole neist keegi enam kuigi poliitilselt ebakorrektne. Kes siis nüüd on?

Aastalõpu väljakutse (12) - raamatud

Raamatutega on täpselt sama lugu nagu kõige eelnevaga - kuna ma pole olnud märkmetes järjepidev, on mul karvane tunne, et terve hulk loetud raamatuid on üles märkimata. Oli mingi hulk teoseid, mille sain raamatukogu ajaloost kätte, siis on mingi hulk raamatuid, mille kohta ma tõesti mäletan, et neid lugenud olen. Ja siis on need ülejäänud. Lisame siia juurde ka mõningal hulgal tekste (eriti uuemaid), mida ma diagonaalis lugesin, on mõtteliselt võimalik visandada mu lugemisaasta.

Mulle tundub, et aasta 2015 oli lugemise mõttes parem, kuigi ma tõesti täitsin oma uustaastalubadust ja mitte ühtegi D. Dontsova kriminaalromaani endale koju ei toonud. Selle eest lugesin teisi krimiautoreid, kellest kõige rohkem meeldib mulle Läckberg. Tõele au andes sain tema viimast raamatut lugedes küll raamatu keskel aru, kes on mõrvar, aga ikka oli päris mõnus lugemine.

Krimiromaanidest kõige kohutavam oli kindlasti Wallanderi-lugu, mida lugedes hullusin täiega. Kunagi Ritsik kirjutas Wallanderist ja ma nii naersin, kui ta ütles, et ta ei viitsi lugeda seda, kuidas Wallander vaatab pool tundi aknast välja, kuidas vihm sajab. Oleks ta ometi sinna juurde kirjutanud, et autor kasutab peaaegu eranditult lihtlauseid! Või jumal seda teab, äkki oleks selline kirjeldus mulle hoopis huvi pakkunud? Igatahes ajasid need lihtlaused mind lausa väänlema, mulle tundub, et seda võiks kasutada eriti rafineeritud piinamisvahendina. Kõige hullem oli see, et lugesin raamatu ikka kohusetundlikult läbi, sest lootsin, et lõpuks selgub, kuidas mõrvar on piimamees. Ei olnud :D

Raamatud, mis mulle sellest aastast ka päriselt meelde jäävad, on arvatavasti järgmised:
"Kehade mets"
"Kõik see silmale nähtamatu valgus"
"Tubakapoodnik"
"Üheksatest minutit"
"Viienäpu"
"Algarvude üksildus"
"Siili elegants"
"Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal"
"Kes kardab Sveta Grigorjevat?"

Neist "Algarvude üksildus" ja "Äärmiselt vali..." on hästi sarnased, pettumust valmistava lõpuga lood. Ühelt poolt seepärast, et lõpp pole selline, nagu võiks loota. Ja teiseks sellepärast, et lõppu polegi. Mõlemad on aeglased, mitut lugu paralleelselt jutustavad, eriliste sündmusteta, aga väga-väga paeluvad. Koos "Siili elegantsiga" (mille osas ei ole ma veel läbi mõelnud, mida ma sellest raamatust kaasa võtan) moodustavad "Moodsa aja" trio.

"Viienäpu" ja  "Kehade mets" on lapsepõlvelood, kuigi Ashilev läheb ajas kaugemale, aga mõlemad on lood sellest, kuidas laps olla pole üldse nii lihtne, kui me täiskasvanutena mäletame. Ashileviga seoses tuleb mul meelde, et ma olen sel aastal väga palju elus kirjanikke näinud. Me nimelt kirjutasime eelmisel aastal projekti, mis läks läbi, nii et nüüd on meil viimasel aastal hullult palju külalisi koolis käinud. Kohati täitsa väsitav. Aga näiteks Ashilev käis ja oli väga äge. Vadi meeldis mulle. Eda Ahi ja Maarja Kangro olid mõnusad. Samas Kivisildnik aga oli ebameeldiv. Mikitat ma ei kuulnud, sest ma ei mahtunud saali. Küll oli mul võimalus kuulata Heinsaart. Kindlasti oli külalisi veel, aga mälu noh.

Hmmm, tegelikult polegi mul nende raamatute kohta suurt midagi öelda. Aasta kõige parem lugemiselamus läheb kindlasti Sveta Grigorjeva luulekogule. See on lihtsalt nii ... ma ei tea seda sõna veel, mis see on, aga lajatas mulle nii vastu otsaesist, et oli lajatatud. Kui kellelgi on juhuslikult kodus tema kogu "Kes kardab Sveta Grigorjevat?", aga ta teab, et ta seda nagunii ei loe, siis ma hea meelega ostaksin ära. See on lihtsalt läbi müüdud. Ja kuigi ma olen veeretanud peas mõtet öelda raamatukogus, et raamat läks põlema, on siiani südametunnistus mind takistanud. Ilma naljata, kes teab, kust ma seda saaks, annab teada, eks.

Aastalõpu väljakutse (11) - aasta kultuurisündmus

Päris huvitav oli blogi kaudu oma aasta uuesti silme eest läbi lasta. Ilma nende märkmeteta ei mäletaks ma suuremat osa oma tegemistest. Kindlasti mingil hetkel mõnes kindlas seoses meenuks nii üks kui ka teine, aga niiviisi maha istudes ja mõtlema hakates kahtlustasin esteks, et aasta kultuurisündmuseks saab muusikaviktoriinil käimine.

Tegelikult aga on võimalik valida päris mitme asja vahel:

• Muusikaviktoriin
• Loodusloomuusem Tartus
• Ahhaa mänguteemaline näitus
• Peipsi ääre tripp 
• Festival NoTaFe
• Positivus
• Viljandi folk
• Tervishoiumuusem Tallinnas
• Tallinna vanalinna müürid 
• Estonias käik
• ERM Tartus
• KGB muuseum Tartus

Võimalik, et midagi jäi ikkagi välja, sest ma pole sel aastal olnud just maailma kõige järjekindlam ülesmärkija, aga juba nende hulgast on raske seda kõige ägedamat kogemust leida. No Looduloomuuseum ei võida, sest minu meelest  ei päästa seda muuseumi isegi kaelkirjak :D Aga tunnistan, et asi on minus, mitte muuseumis, tunnen isiklikult mitut inimest, kellele see muusem väga meeldib, kahega neist elan koos. Ahhaa mänguteemaline näitus ka eriti põnev polnud, ootan hoopis rõõmsa elevusega uue näituse vaatamist. Millalgi vaheajal kobistame Ruudiga kindlasti kohale.

Eh, vaatasin praegu, et ma ei suuda isegi muuseumide kategoorias ära otsustada, kas ägedam on Tervishoiumuuseum või ERM :D Ja need vanalinna müürid olid ka hullult ägedad, mina aru ei saa, kuidas ma varem nende peale kõndima pole saanud. Ma arvan, et järgmine klassiekskursioon sisaldab endas ringkäiku Tallinna vanalinnas koos giidiga. Mis tuletab mulle meelde, et eelmisel nädalal käisime ekskursioonitamas Tartus, mille käigus väisasime KGB muuseumit.(just kontrollisin ÕSist, kuidas sõna muuseum käändub. Kui kedagi huvitab, siis nii seminari kui ka õpiku eeskujul, nii nagu ma kahtlustasin), mis vaatamata oma väiksusele ja mitte veel väga kogenud kuraatorile oli väga põnev koht. Ja lisaks käisin siiski veel korra teatris sel aastal (mitte ei saa aru, kuidas ma selle positust kirjutades ära unustada sain) - Sadamateatris vaatamas "Meie oma tõde, meie oma õigus".

See lavastus väärib eraldi lõiku, sest see on kõige nunnum Tammsaare, mida mu silmad näinud on. Me just lugesime "Tõe ja õiguse" I osa, mis õpilastele väga meeldis ("kõige huvitavam kohustusliku kirjanduse raamat üldse") ja ka etendus meeldis neile. Minu jaoks avanes nt Mari hoopis teisel moel kui muidu. Ja Pearu. Ja saate aru, isegi Sauna-Madis armastas oma eite, rääkimata Pearust ja Lambasihvrist. Ja uskumatul kombel armastas Andres Marit. Seda viimast olen ma alati täiesti võimatuks pidanud, aga Urmas Lennuk koostöös Tanel Jonasega suutis mind seda uskuma panna. Kokkuvõttes võiks vabalt olla just "Meie oma tõde..." selle aasta suurim teatrielamus. Kui "Karin ja Indrek" sellel kohal ees ei oleks :D Ilmselgelt olen saavutanud kirjandusõpetaja vaimuseisundi :D

Aga aasta kultuurisündmus... Olgu siis minu ja Ruudi Tallinnas käik, mis sisaldas endas muu hulgas nii Tervihoiumuusemit kui ka vanalinnamüüre. Tegelikult oli kogu meie retk väga vahva, mulle tõsiselt meeldib koos Ruudiga sellistes kohtades käia, sest ta on üks väheseid inimesi maailmas, kes tajub kulgemise biiti :D Kusjuures kohati on see täitsa kurb, sest kui me suurema grupiga liigume, ei jõua me Ruudiga veel vaatamagi hakata, kui teised juba lõpetavad. Aga me oleme hakanud sellega leppima ja kahekesi käies võtame oma aja. Hr Hga on ka veel võimalik liikuda, sest ta vähemalt seisab paigal. Ja kohati vaatab isegi pikemalt kui mina (nt looduloomuuseumis kivide juures).

Et siis selline tore aasta oligi kultuuri osas.

Aastalõpu väljakutse (10) - muusika

Üllatuslikult pole aasta jooksul muusika ja minu suhetes suurt muutust toimunud. Kuigi kaks korda kuus muusikaviktoriini võiks ju selles osas mingeid mõjusid omada. Aga ei, olen väljakujunenud isiksus :D

Kokkuvõttes jääb aasta 2016 kindlasti meelde kui Bon Iveri ja Cigarette after Sexi aasta. Kahjuks olen ma mõlemast juba kirjutanud. Pole vist mõtet postitust kunstlikult pikemaks venitama hakata, lugege parem Marca kokkuvõtet, on sisukam.

Aastalõpu väljakutse (9) - uued asjad

Sedapuhku siis nimekiri kõikidest uutest asjadest, mis sel aastal minuni jõudsid ja mis mul meeles on:

• kodu (kobadega :D)
• soeng (tegelikult küll unustatud vana. äkki peaks loomuliku värvi ka tagasi kasvad laskma?)
• saapad (jätkuvalt mu Martensid)
• voodi (jätkuvalt jumalik)
• kontsaga kingad vahetusjalanõudeks (ausalt öeldes ei kasuta ma neid eriti palju. Aga olemas nad on)
• 2 toataime (hr H omad tegelikult)
• vakstu (pitsiline)
• 3 voodipesukomplekti (kahjuks mu kodu lähedal asuvas vabrikupoes rohkem ilusaid komplekte pole)
• trikoo (õnnetuseks sportimiseks natuke ebamugav, sest kiire ujumisega ujuvad rinnad trikoost ette)
• mingi hulk raamatuid 
• disc golfi kettad (Luisa Lottalt kingituseks, paar korda käisime Ruudiga proovimas, ei tule ikka veel hästi välja :D Vaja oleks entusiastlikumat treeningpartnerit)
• parka (see võib vabalt olla Aasta Ost)
• müts (kuna oma vana musta kaotasin Tallinna ja Oslo vahel ära)
• telefon (ilmselgelt pole väga oluline minu jaoks, kui mul tuli enne teda isegi uus müts meelde :D)
• tagumine kojamees (ühel päeval seda enam lihtsalt polnud)
• neli (?) uut kleiti (üks kaunim kui teine)
• üks paar õiget värvi ja hästi istuvaid tekseseid
• Natura Siberica astelpajuga šampoon ja palsam (lihtsalt jumalikud)

Lisaks muidugi lugematul hulgal asju Ruudile. Ja kõik need suvalised asjad, mis tulid mu juurde, tegid korraks rõõmu ja ununesid. Te ei ole kindlasti vähem olulised kui need, mis kirja said. 

Aastalõpu väljakutse (8) - asi, mis läks hinge

Selle teemaga ei ole pikka pidu, vaen, mis ma vaen, kõige rohkem läks hinge ikkagi lugu sellest väikesest poisist, keda ükski kool ka enam ei tahtnud. See on üks kurvemaid lugusid üldse, mida ma kuulnud olen.

Kui mulle üldse midagi veel meenub, siis on see üks kummastav olukord tööl. Istusin puhkeruumis ja hindasin töid, kui kuulsin kõrvalt pealt kahe kolleegi vestlust. Kolleeg nr üks andis teisele teada, et kolleeg nr 2 klassis on õpilane, kes tahab kolleeg nr 2 lahti saada. See oli õudselt kurb jutt. Okei, kolleeg nr kaks ei ole ka minu jaoks kõige sümpaatsem inimene, aga see pole hetkel asja juures üldse oluline. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas on võimalik, et sa lähed kolleegi juurde ja räägid talle edasi sellist külajuttu, mis sõna otseses mõttes on sinu juurde külas jõudnud. Kuidagi hästi nukker oli. Lisaks tundsin end kohutavalt ebamugavalt, sest rääkivad kolleegid ju teadsid, et ma kuulsin, mida nad rääkisid.

Lisaks ON (mitte ei läinud) mu hinges üks väike beebi, kelle saabumist ühte armsasse perre ma väga ootan. Ja igaks juhuks, et vältida vääriti mõistmist - meie ei ole väga armas pere :D

Aastalõpu väljakutse (7) - kõige halvem asi

Ma ei tea, kas asi on selles, et ma lihtsalt keeldun halbu asju mäletamast, või selles, et pärast prl Vaprakese haigusesaagat ja Ruudi sisseelamisprobleeme ei tundu igapäevased väljakutsed enam kuigi olulistena. Maja, millesse kavatsesime kolida, müüakse maha? Eks leiame uue.

Mõtlik paus.

Kavatsesin siia kirjutada nimekirja asjadest, mida võiks nimetada halvaks, aga mis pole üldises plaanis nii olulised. Ja mul ei tulnud midagi meelde peale majasaaga. Kindlasti oli 2016. aastal hetki, kui ma olin kurb. Kui ma olin hirmul. Kui ma olin pettunud. Veel märtsis oli Ruudiga probleeme (see oli see aeg, kui ta sai märkuse, et ladus matemaatikatunnis endale kõik laual olevad asjad pähe. Tõeline rõõm lugeda igale emale), möllasime muusikakooliga, Ruudi omaette möllas oma suhetega.
Siiski polnud need probleemid nii hullud kui 2015. aasta omad.

Tuleb vist õnneks tõdeda, et midagi tõeliselt jõledat sel aastal polnud.

Aastalõpu väljakutse (6) - kõige jaburam asi

Ma arvan, et selle aasta kõige jaburam osa oli kolimine. See käis umbes nii.

Panime kuulutuse lehte ja hr H hakkas kohti läbi käima. Käis päris paljudes kohtades, aga praakis need kõik erinevatel põhjustel välja. Lõpuks ühe maja kohta arvas, et seda võiksin mina ka vaatama tulla. Võtsime siis käest kinni ja jalad selga ning vaatasime. Maja ise oli räämas. No ikka väga räämas - must ja koledaid asju täis. Aga koht oli tore, üür okeika ning maja enda planeering meile vägagi sobilik. Juba samal kohtumisel lõime käed ja saime võtmed.

Kaks päeva hiljem helistas omanik, vabandas ette ja taha ning teatas, et nad leidsid majale ostja. Kurvastasime natuke ja hakkasime alternatiivide peale mõtlema.

Umbes nädal hiljem helistas omanik uuesti ja uuris ettevaatlikult, et kuidas meil elukohaga on, neil kadus ostja ära.

Imestasime natuke, aga kuna üüriturg on siinkandis selline, nagu ta on, rõõmustasime, et kuuse alla kolima ei pea, ja asusime maja prahist tühjaks tassima.

Kuniks...

... loomulikult helistas omanik, et nad on majale ostja leidnud :D

Kurvastasime natuke rohkem, sest nüüdseks olime oma peas juba hakanud ette kujutama, kuidas me just selles majas elame. Jäime kurvalt vaatama, kuidas elu mailmas edasi läheb.

Elu läks edasi täpselt nii, nagu arvata oli. Ehk omanik helistas jälle ja uuris ääri-veeri, kuidas meil elukohaga on, sest neil kadus ostja ära. Lubas üüri veel alla lasta ja mitte ühestki majaostjast meie kuuldes rääkida, kui me ainult nende majja koliks.

Kolisimegi. Sanitaarremondi ajal sattus meie juurde ka maja müügiga tegelev maakler (koos võimalike ostjatega :D), kellest me ennast üldse häirida ei lasknud. Ära kadusid.

Aaaa, koristamise käigus leitud proteesid ja kasutatud tampoon on ka päris head kandidaadid kõige jaburama asja tiitlile.

Nii me siis elamegi. Koos ustega :D

Aastalõpu väljakutse (5) - uued kogemused

Kuigi see aasta ei tundu mulle praegu järele mõeldes väga seikluslik või miskit, on päris mitu asja, mida ma sel aastal esimest korda kogesin.

Esiteks käisin ma esimest korda rahvaspordiüritusel. Nimelt ümber Viljandi järve kepikõnnil. Meil töökoht sponsoreeris üritust ja nii me kambakesi kohal olimegi. Mõned meie hulgast olid eriti võitlusjanused ja kõndisid kiiresti eest ära, meie kamraadiga võtsime sihiks saada ring tehtud alla kahe tunni, mis väga napilt ka õnnestus.

Teiseks oli jätkuvalt väga kummastavaks uueks kogemuseks see, et kuulsin enda kohta räägitavat kuulujuttu.

Siis käisin sel aastal esimest korda massaažikuuril. Sellega seoses tuleb tunnistada, et esimest korda elus oli mul pitsunud närv kaelas, mis tähendab, et mu vasak käsi polnud alati nagu minuga ühendatud. Ja vahepeal oli ta nagu liiga intensiivselt ühendatud. Massaaž muuseas on päris kallis ettevõtmine. Nüüd on enam-vähem paigas, mõnikord annab natuke tunda. Aga üldiselt, kallid lapsed, ärge köögutage nii palju ekraanide taga, võite saada endale pitsunud närvi. Ja ma räägin seda oma kogemusest.

Kõik eelnevad on väga meeleolukad kogemused, kuid kõige tähtsamaks on ikka loomulikult see, et mul on nüüd hobi, millega ma tegelen väljaspool kodu, ehk muusikaviktoriin. Tartu Naivi viktoriin võiks ka mu hobi olla, aga ma lihtsalt ei jaksa tööpäeva õhtul sõita. Vaimselt siis. Aga muusikaviktoriin on super. Tundub isegi kummaline, et sellest saab veebruaris alles aasta, kui esimest korda viktoriinile läksime. Ajaga olen kuulnud palju sellist muusikat, mida ma varem pole kuulnud. Õudselt palju uute muusikate olemasolust olen ka kuulnud :D Näiteks viimane kord oli täiesti košmaarne kogemus. Juhtumisi oli kamraad just tol päeval oma korteri maha müünud, nii et tähistasime seda. Aga no 9,5 punkti 60 võimalikust on kaine pilguga vaadates päris piinlik. Ja me polnud viimased :D Korraldajatiimis olnud Andres jagab oma muljeid ja lugude tausta ka oma blogis. Tema valitud Cohen oli üks vähesid asju, mida me ära tundsime. Ja seda, et masin matkib biitleid, mõistsime ka. Ja loomulikult siis Valter Ojakäär. Praegu mõtisklen, kust me üldse ülejäänud punktid saime :D Muidu üldtabelis oleme hetkel lausa kolmandad :)

Aastalõopu väljakutse (4) - suurim muutus

Suurima muutuse osas ei ole väga palju konkurente, vaieldamatult kõige rohkem muutus mu elus see, et me kolisime. Mitte küll väga kaugele ja eelnevast väga erineva standardiga elukohta, aga fakt on see, et aadress on uus. Ja uksed on ka.

Muudest asjadest võib mainida ehk seda, et kasvatasin lokid välja ja olen nüüd siis täiesti pulksirgete juustega üle mitme aasta. Niiskusega tuleb kruss siiski veel sisse, aga kammides muutuvad juuksed sirgeks tagasi. Pidevast lokitamisest olid juuksed lihtsalt suht pekkis. Nüüd on üldmulje juba päris kena, nii et mängin mõttega uuesti lambaks hakata.

Oi,üks suur asi tuli veel meelde. Meil on nüüd ümbrelai voodi. Eelmises majas magasime lihtsalt madratsil, sest voodiraami teisele korrusele saamiseks oleks pidanud maha lammutama kas trepi või katuse. Ega siingi olukord parem olnud, aga Hr H ostis kokkupandava voodi, mis on nii lai, et mahume sinna isegi kolmekesi, kui vaja on. Ausalt öeldes on tõesti parem magada. Mitte ainult sellepärast, et ruumi on rohkem, vaid ka seetõttu, et vanad madratsid hakkasid juba oma elu lõppu jõudma.

Potentsiaalsetest muudatustest rääkides. Nädalavahetusel helistas Hr H sõber, et esiteks väljendada oma hämmingut. Ja teiseks soovida meile õnne uue beebi sünni puhul. Hr H väljendas vastu hämmingut ning vandus, et tema küll pole tähele pannud, et ta naine vahepeal rase oleks olnud. Segadus tulenes sõnumist, mille sõber oli saanud, ja mis kõlas umbes nii: "Täna öösel sai Ruudi endale vennakese. Kaalus teine 4217 ja oli 53 cm pikk. Nimeks sai vahva jõmm Kusti." Kuna sõber ühtki teist Ruudit ei tea, tegi ta loogilise järelduse, et ju need meie pidime olema :D

Kellega tegelikult tegemist oli, pole siiani teada. Number oli võõras ja sõber minu meelest sõnumit vastu ei saatnud. Igatahes õnnitlused tollele uuele Kustile sündimise puhul :)

Aastalõpu väljakutse (3) - jõulukingid

Ma natuke muretsesin seda teemat kirja pannes, et äkki ei tule see teema mõistlikul ajal, nii et ma ei saagi rääkida, mida ma jõuludeks kingituseks tahaksin. Õnneks mõistis saatus mu muret ja ma ei pidanudki teemade järjekorraga manipuleerima.

Huvitaval kombel pole inimesed minult juba mitu aastat küsinud, mida ma tahaksin. Ma saaks kohe vastata - uut pidžaamat (pikkade pükstega). See on üks asi, mida ma ise ei taha osta, aga kingiks saaduna kannaksin rõõmuga :D

Muidu sellest, et ma täiega fännan (jõulu)kingitusi, on vist kõik aru saanud. Sel aastal on mul nimekiri praeguseks peaaegu täidetud, ainult pakkida on veel vaja. Üldiselt on minu kingid midagi sellist, mida ma ka ise saada tahaksin.

Kellegi blogist lugesin, et sel aastal toimub blogijate vahel loosipakkide jagamine. Kus mina olnud olen? Kunagi, kui Pereklubi veel elas, toimusid seal sellised ettevõtmised. Hullult tore oli :D

Kas on peale minu veel keegi, kes tahaks võõrale inimesele pakki teha? Ma pakun ennast välja. Ja vastu teeksin ka :D

Aastalõpu väljakutse (2) - vaatasin teatris

Sel aastal käisin teatris 9 korda, mis teeb peaaegu üks kord kuus. Mida on ikka vähevõitu, aga no ehk mitte liiga piinlik. Iseenesest on 9 väga loogiline tulemus, sest ma andsin ju lubaduse, et ma ei lähe vaatama ühtki suvelavastust, ning täitsin seda.

Tegelikult on võimalik, et ma olen ka paar korda rohkem kui 9 teatrisse sattunud, sest blogis on üles märgitud 8, aga üht, millest ma kirjutanud ei ole, mäletan täpselt. Võibolla oli mõni selline veel, mida ma aga kahjuks ei mäleta.

See, mis märkimata jäi, oli "Klaasist loomaaed". Ja fakt, et ma sellest ei kirjutanud, on seda tähelepanuväärsem, et see on üks mõnusamaid asju, mida ma üldse sel aastal vaatamas käisin. Ma ei ole siiani ära otsustanud, mis selles loos kõige masendavam oli, sest masendavat oli selles palju. Esiteks too Ema oma vananevate mälestuste ja unistusetega, ning arusaamaga, et kuidagi tuleb saada keegi, kes tema heaolu eest seisaks. Ja kuna ta ise oli juba vana, pidi seda tegema tema poeg. Või siis õnnetu tütar, kes ei olnud suurem asi seltskonnadaam, aga pidi endale mehe leidma, kes kogu peret ülal peaks. Teine masendav osa oligi poja liin, sest tegelikult on nii kohutavalt kurb, kui inimesed peavad loobuma oma elust, et hoolitseda teiste eest. Ja kolmas asi on minu jaoks kõige segasem. See on see koht, kus tütar tantsib selle tüübiga, kellesse ta juba koolis armunud oli, ja suudleb temaga ja siis lõhuvad nad ükssarviku ära, nii et ükssarvik kaotab oma sarve ja muutub teiste hobustega sarnasemaks. Et kas kõikidel ükssarvikutel tuleks sarved ära murda, et nad hobuste seas kodusemalt end tunneks?

Muud asja siis, mis nähtud said:
"Ooperifantoom" (jaanuaris)
"Faust" (märtsis)
"Arkaadia" (aprillis)
"Sügise unenägu" (augustis)
"Indrek ja Karin" (augustis)
"Oscar ja Roosamamma" (oktoorbris)
"Klaasist loomaaed" (eeldatavasti oktoobris)
"Karlsson" (oktoobris)
"Tasujad" (novembris)

Ütleme nii, et üheksast viis meeldisid mulle väga (2., 3, 5, 6. ja 7.), mis on päris hea tulemus, sest igas teises oli ka midagi, mis mulle meeldis. Kõige magedam oli vist "Sügise unenägu", kuigi Linnateatri näitlejaid on ikka huvitav näha.

Kõige-kõige-kõige rohkem meeldis mulle loomulikult "Indrek ja Karin", aga tegelikult meeldis mulle "Arkaadia" ka väga, mulle lihtsalt hullusti meeldib see tekstina, peaks olema ikka midagi väga hullu tehtud lavastuses, et mulle ei meeldiks.

Mõttekoht

Viimase lausega meenus mulle, et kunagi oli ju Rakvere teatri "Kolm õde" ka mul vaatamisel. Ja see pidi olema kevadel, sest ma kohutusin seal oma lapsevanematega (:D), keda ma enne kevadet ei tundnud. Aga see kogemus oli väga piinav, ju ma sellepärast pole üles kirjutanud.

See oli tõesti väga-väga-väga kurb kogemus mu elus :D

Aga see teeb siis 10 korda teatri aastal 2016, kui ma just ei kavatse detsembris veel mõnd käiku ette võtta, mida arvatavasti ei juhtu.

Uuel aastal kavatsen hoida sama taset, et vähemalt pooled vaadatud asjadest meeldiks mulle eriti palju :)

Aastalõpu väljakutse (1) - vaatasin telekast

Alustagem siis väljakutsega, mis loodetavasti aitab mul kirjutamislainele tagasi saada. Igatahes teemad olen endale valmis pannud ja random.org arvas, et täna oleks mõistlik panna mind rääkima 2016. aasta televiisorist nähtu üle.

Ma olen ses suhtes veel üsna vanamoodne inimene, et ma ei vaata ei saateid ega seriaale netist. Sellega seoses ei vaata ma erinevaid saateid väga palju.

Aga sel aastal oli üks telemaastiku tippsündmusi "My Kitchen Rulesi" viimane hooaeg, mida ma suurte mõnudega vaatasin. Finaali jaoks korraldasime prl Vaprakesega suisa ühisvaatamise koos ahjupardi ja creme brulee´ga.

Teine saade, mida vaatan, on pühapäevaõhtune "Su nägu kõlab tuttavalt".

Suur oli mu rõõm, kui avastasime, et ETV näitab "Minu peret".

Hr H juhtis mu tähelepanu sellele, et mingi kanali pealt saab vaadata "Seksi ja linna" algusest peale, mida ma nädalavahetustel ikka ajupuhkuseks vaatan.

Aga kõige toredam teleavastus sellest aastast on minu jaoks "Miranda", sest see on lihtsalt nii jabur.

Saated, mida oleks võinud sel aastal vaadata, aga mida ma ikkagi ei teinud:
1. "Eesti parim koolikokk" - minu meelest nunnu mõte ja reklaamide järgi tundub, et koolikokad teevad päris vahvaid asju. Kuna saade praegu alles käib, võiks ju vaadata, aga ma olen üsna kindel, et ma ei hakka seda tegema.
2. "Aktuaalne kaamera" - ma tõest olen mõelnud, et korra päevas võiks ju uudiseid vaadata. Aga tavaliselt läheb ikka nii, et kell üheksa õhtul passin netis ja uudiseid kuulen hommikul pudrukeetmise kõrvale "Terevisooni" vaadates või hr H käest.

Rohkem ei tule mul meelde isegi selliseid saateid, mida oleks võinud vaadata. "Rakett 69t" sel kevadel vist polnud? Seda vaatan ma ka alati suure mõnuga.

Sõnatu

Mul oli plaan alustada tänasest suurejoonelist aastalõpu kirjutamisväljakutset, aga igaks juhuks ei kuulutanud seda kõva häälega, sest äkki poleks tuju olnud. Tuju oli tegelikult olemas küll, aga elu murdis vahele.


Ühel päeval tekkis mul oma klassis väike arutelu, millal päkapikud käima hakkavad. Et kas advendiaja algusest või detsembri algusest. Selle arutelu käigus jõudsin mööda minnes mainida, et mul endal pole päkapikud juba mitu aastat käinud.

Ja täna siis...

Tuli üks mu klassi tüdruk, ütles, et ma paneks silmad kinni ja sirutaks käed ette. Ja kui ma olin seda teinud, pani mulle kätte ühe asja.

Sellise asja :D

See on minu jõulukalender.

Ma ei oska siiani piisavalt oma tänulikkust väljendada.

Esimese trimestri muljed

Poisi koolis hinnatekse alates teisest klassist eesti keelt ja matemaatikat numbritega. Ja kuna täna sai neil esimene trimester läbi ja esimesed kokkuvõtvad hinded Stuudiumisse üles, siis on paras hetk muljetada.

Esiteks tuleb tunnistada, et minu mõningaseks pettumuseks poisile hinded väga meeldivad. Eks ta on enam-vähem ainult viisi ka saanud. Ja see üks neli, mis eesti keeles kukkus... seda ta ei tunnista. Sellega oli see lugu, et oli iseseisev töö iseseisvate tööde kogumikust. Kõik istusid ja tegid. Ruudi oma pinginaabriga tegid esialgu jumal teab mida. Ja kui said aru, et peab ka tööd hakkama kirjutama, siis lõid kogumikud suvalise koha pealt lahti ja tegid. Loomulikult hoopis midagi muud. Ja kui siis õpetaja tunni lõpus märkas ja õige töö ette andis, tulid vead sisse.

Mina hinnete osas nii rahulolev pole. Hüva, ma saan aru, et need hinded näitavad, et ta on eakohased oskused neis ainetes omandanud, aga mind häirib natuke, et ma ei näe tegelikult, mida ja kuidas ta teeb. Muidu ei olekski see probleem, aga kuna ma mõnda tööd olen näinud, siis kipub ta ikka ja jälle näiteks lauset väikese tähega alustama. Aga kuna tööd on ikkagi viiega hinnatud, ei pea ta ise seda probleemiks. Sest väga hea hinne on ju käes. Et mina lapsevanemana tunnen, et hinne on formaalsem tagasiside küll kui sõnaline hinnang.

Teistes ainetes on ikka sõnaline ja see on kuidagi selgem. Näiteks inglise keeles oskab kasutada neid ja neid sõnu, hääldab korralikult ja püüdlikult. Aga "asjad pilla-palla kogu aeg, kunagi ei saa tundi õigel ajal alustada". See on kusjuures üldse kummaline seik seekordse tunnistuse juures - kõik, need õpetajad, kes Ruudit ka eelmisel aastal õpetasid, hindasid tema käitumist heaks (parim, mis seal koolis antakse), mõlemad uued õpetajad aga rahuldavaks. Mõtisklesime siin, kas asi on selles, et vanade õpetajaga käitubki ta normaalselt, või siis selles, et vanad õpetajad on temaga nii harjunud, et peavad teda normaalseks...

Üldiselt on esimene trimester läinud mingi 120 korda rahulikumalt kui eelmisel aastal, asi seegi. Igatahes saan ilma ärevuseta Stuudiumis käia, eelmisel aastal oli pidevalt pinge - kas täna on midagi nõmedat toimunud või läks õnneks. Paar päris vastikut narrimisjuhtumit on neil klassis olnud, aga ma olen Ruudi jutust aru saanud, et klassijuhataja reageeris neile päris jõuliselt, nii et nüüd pole rohkem kuulda olnud.

Ja seda juttu, et kool on uskumatult mõttetu koht, räägitakse ainult siis, kui tuleb meelde, et niiviisi peaks nagu mõtlema. Muul ajal polegi väga hull koolis käia.

Minipuhkusel

Sel aastal tegime oma pulma-aastapäeva nädalavahetuse juba novembris ära. Selle kohta, et me tegelikult üldse ei plaaninud abielluda ja ametliku põhjusena lõpuks ühisele nimele üle läksime ainult ühise tuledeklari pärast, oleme päris usinasti oma aastapäeva tähistanud. Välja arvatud too mälestusväärne kord, kui ma alles paar päeva hiljem aru sain, et hr H oli mind just selle puhul tervitanud :D Sealt edasi olen minagi hoolega numbreid peas veeretanud ning lõpuks aru saanud, millal see päev oli.

Miks me sel aastal juba nii varakult tähistamise ette võtsime, ei sõltunud üldse meist. Nimelt saime hr H õe käest kutse pulma, mis täiesti juhuslikult toimub täpselt samal päeval, kui meie pulmgi toimus. No ja teiseks tahtsime kinos "Dr Strange´i" vaadata ja polnud kindel, et see film nii kaua veel kavas on :D

Meie romantilisest minipuhkusest ei hakka lähemalt rääkima, nii palju ehk küll, et Tartu hotell Pallas üllatas mind meeldivalt. Ehk oli asi selles, et mul polnud juba ette kuigi kõrged ootused. Ja need niigi keskpärased ootused langesid veelgi, kui auto parkimisest hotelli parklasse tõeline sündmus sai, sest see paganama parkla oli lihtsalt nii kitsas. Aga hotell oli täitsa meeldiv. Esiteks saimegi toa vaatega kesklinnale ja see andis meie puhkusele suurlinna hõngu. Lisaks oli ka meie täiesti tavaline standardtuba avar, suure vannitoa ja seinamaalinguga. Hommikusöök oli siiski väga keskpärane, pannkooke loomulikult polnud, aga ka puuviljad oli närtsinud ja kohv oli termoskannudes. Samas kõike jagus, nii et oleks võinud ka hullemini minna.

Kinos vaatasime romantiliselt "Dr Strange´i". Eelmisel aastal käisime muuseas ka just Benedict Cumberbatchi vaatamas (toda enigma filmi), loodetavasti tuleb tal ka järgmisel aastal midagi toredat, et me saaksime oma traditsiooni jätkata. "Dr Strange" oli väga tore film, kuigi tõesti, kui mõelda, mis oli lugu, siis võiks kahtlustada, et see on üks mõttetu film. Aga see reaalsuste muutumine oli lihtsalt nii ilus. Ja paar päris head nalja oli ka.

Naljadest rääkides. Panen selle ka kohe kirja, et käisime Ugala uuslavastust "Tasujad" vaatamas. Mõnes mõttes vajaks see lausa omaette postitust, sest kuigi ilmselt ei olnud me kuidagi etenduse sihtrühm, tekkis nii mõnigi mõte. Muidu lavastus ise räägib sellest, kuidas meedia kujundab meie vaenlased ja kangelased. Ja kui sa tead, kuidas meedia inimeste peal toimib, saab neid kangelaslikustamisi juhtida. A kuna teatrisse püütakse vist meelitada nooremat publikut, on kogu lugu suht kummalise soustiga üle valatud, mis kokkuvõttes tekitab nõutu "möh?" reaktsiooni lõpuks. Ma saan aru, mida on püütud saavutada, aga ma kardan, et ilma selge juhendamiseta noored selleni ei jõua. Tegelikult oli päris häid leide. Ja väikseid viipeid täiskasvanud publikule ka (pane valge kampsun selga, kui lähed rahva ette). No ja TEGELIKULT ei jookse mööda külgi maha meenutada endale, et meile valitakse uudiseid (mis paneb mind mõtlema, mis jama selle uue valitsusega on, et need Repinski kitsed nii fookuses on).

Nii oligi. Jõulutuled panime ka esimese advendi puhul üles.

Miks ma kommentaarid kirjutamata jätsin

Natuke aega tagasi kirjutas Indigoaalane ühel väga põneval teemal. Ta kirjutab muidugi tihtipeale põnevatel teemadel :D, aga seekordne oli haridusest ja haridusteemad erutavad mind väga. Ma pole ainus, nii et kommentaarium oli sama erutav kui postitus ise.

Mul on praegu ajajärk, kus ma ei saa täpselt aru, kuidas ma ennast blogimaastikul positsioneerin, mu enda postituste pikkade vahede järgi on see vist ilmselge :D Aga ka teiste blogide lugemisega on asi kuidagi hootine, nii et vahepeal ei loe ma üldse ja siis kõik korraga järele. Ja see ei tulene ajapuudusest, vaid lihtsalt on nii. No ja seekord sattus nii, et enne Indigo haridusteemat oli just lugenud Ritsiku blogi viimast külalispostitust, mida lugedes ma lihtsalt niiviisi pillisin, et ma ei suutnud isegi kommentaari kirjutada, et ma pillin, sest see tundus nii vähe ja mõttetu ja kõik muu selline. Kogu see hirm ja kurbus ja jõuetus, mis selles loos olemas oli, tuletas meelde kolme aasta tagust olukorda. Lisaks süümepiinu tekitav tänu, et meie perel läks kõik palju lihtsamalt - ei olnud alkoholi, ei olnud narkot, ei olnud tablette ega kiirabiga haiglasse sõitmisi. Samas ka ärritus meditsiini suhtes - kuidas on võimalik, et sellises olukorras laps jäi ilma radikaalsest ravist? Jepp, see põhimõtteliselt sundhospidaliseerimine, mille prl Vaprake üle pidi elama, oli kohutav, aga kokkuvõttes tõi see kasu. Või oli see juhus? Äkki aitas miski muu? Okei, seda ei tea ja ausalt öeldes ei ole vaja vist teadagi.

Igatahes pärast selle postituse lugemist jõudsin siis Indigo juurde, kus vanad sõbrad olid juba kohal ja mõnusalt arutlev vestlus juba käis. Jõudsin minagi oma emotsiooni edasi anda (arvatavasti emotsionaalsemalt, kui ma seda oleksin teinud ilma eelneva löristamiseta) ja siinkohal väike täpsustus - Kaur, ma ei mõelnud otseselt seda, et sina arvad, et õpetajad on ajudeta trollid. See on selline põhimõtteline probleem, mis mind kõige rohkem häirib õptejate endi, aga ka koolijutide juures. Jepp, Eestis on olemas riiklik õppekava, mida üldjoontes peaks järgima. Samas pole riikliku õppekava kõige olulisem osa mitte õpisisu, vaid väljund. Ehk siis just see, mida õpilane kogutud teadmistega peale hakkab. See, kuidas klass õpetaja juhtimisel kooliastme (mitte klassi!) lõpuks selleni jõuab, on iga õpetaja otsus. Kui õpetaja ütleb, et ta peab mingit asja tegema, sest ministeerium nõuab seda, siis see ei ole tõsi. Meil ei ole ühtki õpikut, mis tuleb kaanest kaaneni läbi võtta, pole ühtki töövihikut, milles tuleb kõik ülesanded ära lahendada. Riiklikult kinnitatud õppeavara lihtsalt pole enam olemas, on turumajandus, kus kirjastused müüvad koolidele oma komplekte. Ja neid paganama töövihikuid ei pea igal aastal igale õpilasele tellima.

Kunagi ütles Notsu siinsamas mu enda blogis umbes midagi, et tundub, et meil on kool, kus õpetajat väga toetatakse, igalpool see niiviisi pole. Eks ma sõnastamata kujul teadsin seda ise ka. Lihtsalt ei mõelnud nii sügavalt, et minu jaoks ongi igapäevane normaalsus see, kui mu direktor ja õppealajuhataja kinnitavad, et nad usaldavad minu otsuseid õppeprotsessi juures, sest ma olen professionaal, kes teab, mida ta teeb, kuhu tahab jõuda ja olen võimeline ise oma tee valima. Ja selle nelja aastaga olen ma sellise suhtumisega nii ära harjunud, et vahetevahel läheb mul meelest ära, et kõikjal see nii polegi. Et kõikides koolides ei olegi direktoreid, kes usuvad siiralt, et nende meeskonnas on kõige paremad õpetajad. Meie direktor usub. Ja kui ta kaotab usu, siis tähendab see töölepingu lõppemist. Ka seda on kaks korda juhtunud. Aga neist pole vist viisakas avalikus blogis rääkida :D

Nojah, miks ma seda kõike kommentaariumisse ei kirjutanud? Esiteks tundus see miski, mida ma olen öelnud ja mis ei anna mingit lisandväärtust. Teiseks (palju olulisemaks) põhjuseks oli see, et ma süvenesin ka teistesse kommentaaridesse, k.a sellesse kommentaari, mis viitas SELLELE loole. Ja siis alles pillimine algas. Ja pärast sellist lugu tundus täiesti kohatu rääkida õpetajate hindamisest ja sellest, et nad on professionaalid ja nad suudavad iseseisvalt mõelda ja ... üldse kõigest. Waldorfkool ütleb, et nad ei saa hakkama käitumusliku eripäraga? Süsteem, mis enam-vähem sunni korras saadab 8-aastase lapse, kes ei kohandu, eriinternaatkooli? Selle kõrval on kõik probleemid väikesed.

Ja nii need kommenataarid kirjutamata jäidki.

Kuidas sõbrad ujumistunnis käisid

Teise klassi  kohustuslik ujumiskursus on jätkuvalt käimas. Meil on välja kujunenud kena süsteem, mis tähendab, et Ruudi saab minna koos ühe klassivenna ema ja tema autoga. Sama võimalust kasutab tihtipeale ka Ruudi sõber.

Täna juhtus nii, et klassivend oli haige, hr H linnast ära ja mina tööl. Seega läks käiku plaan C ehk Ruudi isapoolne vanaisa, kes lubas poisid pärast kooli ujulasse kohale viia.

Kõik läks kenasti, kellaajad olid kokku lepitud, sõber oli olemas koos ujumisasjadega, vanaisa ka kohal... Kui siis kümme minutit enne ujumistunni algust helistab Ruudi (mul oli just tund algamas):
"Eeemps, mis ma teen, vanaisa sõitis juba ära, aga ma jätsin ujumisasjad kogemata koju!?!"

What, sa sõitsid terve tee kodust ujulasse ega märganud, et kotti polnud kaasas. Ja mis põhiline, astusid autost välja ja ikka ei pannud tähele, et kotti pole?!?!

Mis mul muud üle jäi, kui soovitada tal minna õpetaja juurde ja vabandada, et asjad jäid koju ning jääda sõpra ootama, kuniks tund läbi saab.

Selle peale kurdab Ruudi: "Tal läks veel halvemini, ujumisasjad jäid vanaisa autosse...."

Unistuse täitumine

Tikker kirjutab igapäevaselt asjadest, mis talle rõõmu teevad (väljakutsetest ka iseenesest). Ma ei hakka isegi unistama, et ma millegi  sama intensiivsega hakkama saaksin, aga täna mõtlesin, et mul kaks (tehniliselt võttes isegi kolm) übertoredat uut asja, mille eest ma universumile väga tänulik olen.

Ma isegi ei mäleta enam, millal mul tekkis idee sellest, et KUNAGI pean ma endale punased Dr Martensid saama. Mingi kümme aastat tagasi? :D Võibolla mitte just nii kaua aega tagasi, aga siiski üsna ammu. See pole kunagi olnud selline pean-nüüd-kohe-saama mõte, vaid just selline kindel teadmine, et ühel päeval nad mul on. Seniks olen muudkui oma tavaliste mustade Alpi3ga ringi käinud. Viimased 11 ja pool aastat muuseas. Vahepealsete libastumistega tavaliste talvesaabastega, aga alati vanade heade alpide juurde tagasi jõudes.

Ja nüüd on mul mu punased martensid :) Öelge veel, et asjad ei tee õnnelikuks :D

Teine asi, mis mulle viimase aasta ostudest tõelist rõõmu valmistab, on Norrast ostetud parka. Ma tõsisel ei saa aru, kuidas on üldse võimalik väljas liikuda sellise riideesemega, millel pole suurt karvase äärega kapuutsi ning mis ei kata peput. Ma armusin oma parkasse juba siis, kui teda riidepuul nägin, aga kui ma ta selga panin, tundsin, nagu oleksin voodis, seega keeldusin seljast võtmast.

Siia lõppu sobib kenasti ka muusikapala, mida ma viiamastel aegadel muudkui kuulan, sest see on nii ilus. Hr H küll küsis juba, kas ta kaevab mulle aeda kaevu, sest ilmselgelt on tegemist kaevuhüppamise looga. Tegelikult ei ole. Päris tegelikult on see hoopis lihtsalt üks ... sõltuvust tekitav lugu.

Lõpuks ometi

Peaaegu aasta otsa kohusetundlikku muusikaviktoriinil käimist ja lõpuks saabus täna see päev, mil arvamiseks tuli lugu, kus ma sain kohe algusest peale aru - see on SEE lugu, SELLELT plaadilt, mis anti välja SELLEL aastal. Jõudsin ära oodata :D

Lugu ise on see

Muidu vahepeal jõudsin käia ära ERMis (mis mulle tohutult meeldis, ma ei saa aru, miks inimesed ütlevad, et seal pole veel kõik asjad paigas ja peaks kunagi hiljem minema, ma jõudsin vaevu kolmandikuga tutvuda) ja Estonias "Karlssonit" vaatamas (mis oli ka äge).

Kõige õudsem asi

Eile käisin teatris. Ma arvan, et olin oma tutvusringkonnas viimane, kes lõpuks Rakvere teatri "Oscari ja Roosamamma" ära nägi.

See on üks erakordselt populaarne tükk. Mul juhtus nii, et teatrisse sõites käivitus autopiloot, mis tähendas seda, et ootamatult avastasin end Ruudi ujumistrenni ukse eest :D Sellesse linnaotsa sõidan ma nimelt ainult eesmärgiga laps ujulasse viia. Nojah, mu kodulinn pole just teab mis suur, seega väga hull polnud, aga teatrisse kohale jõudsin lõpuks ikkagi täpselt siis, kui muusika "saali" kutsus. Kogu kvartal oli autorsid täis pargitud ning piletimüüja juures seisid inimesed, kes ootasid, kas äkki jääb mõni koht vabaks, et samuti sureva 10-aastase poisi lugu nautida. Ühtegi kohta ei jäänud... mina jõudsin ju ka kohale :D

Lugu oma olemuselt on väga kurb - väikese Oscari viimased kaksteist päeva, mille jooksul jõuab ta läbi elada kogu elukaare. Esimene armastus ja abielu, keskeakriisi vaevused ja abielupettuse, Roosamamma lapsendamise. Ning jõuda selleni, et Jumal tuleb talle külla. Niiviisi, nagu Jumal tuleb, inimese sisse.

Vähki põdevate laste lugude juures on minu meelest kõige valusamad kohad need, kus vanemad püüavad olukorraga hakkama saada. Ma ei teagi, miks. Võibolla sellepärast, et ma ise olen lapsevanem ja lapse surmast hullemat asja ei suuda ma ette kujutada. Tähendab, ma ei suuda seda tegelikult ette kujutada. Või on asi selles, et tekstid on kirjutatud täiskasvanute poolt, kes samamoodi tajuvad oma lapse surma kõige suurema õudusega maailmas, nii et need kohad on lihtsalt kõige siiramad. Sureva lapse vaatevinkel on meile ju veel võõram, või pole? Igatahes oli mul Oscari vanematest nii kahju, sellest, kuidas nad ei osanud kuidagi olla ja tõid Oscarile kingitusi, millel olid pikad kasutusjuhendid, mida lugedes sai mööda hiilida vajadusest suhelda oma lapsega. Või kui nad ei julgenud Oscariga suhelda, kui oli selge, et enam ei ole mitte midagi teha.

Kusjuures kõige liigutavam hetk oli tegelikult etenduse lõpp, kui rahvas püsti seistes aplodeeris ning Ines Aru oli nii heldinud ilmega. Siis lõpuks tundsin, et NÜÜD võiks rahulikult nutta.

Lõpetuseks aga õudsetest asjadest teise nurga alt.

Ruudi oli töövihikus ülesanne, kus tuli kirjutada, mis on kõige õudsemad asjad maailmas. Töö toimus sektsioonides ehk kolm poissi olid oma arvamust avaldanud. Üks oli öelnud, et surm on kõige hullem. Ruudi poolt oli perekonna surm. Ja kolmas poiss leidis, et kõige õudsem asi maailmas on okse. Suht eluterve lähenemine :D

Sünnpäev - plaanid vs reaalsus

Meie majas oli ühel inimesel sünnipäev. Ja kuna see oli tal juba järjekorras üheksas, otsustasime seekord, et mängutoad on oma aja ära elanud ja on paras aeg alustada koduste sünnipäevadega. Minu ajal (kui dinosaurused veel ringi käisid) olid kõik sünnipäevad kodus. Lapsed istusid laua taga, sõid kartulisalatit ja võileibu, jõid morssi ning pärast oli viktoriin. Hiljem mängiti midagi, aga mida, seda ma enam ei mäleta. Ainult see oli mingi värk, et sünnipäeval õue ei mindud, kuigi mul on suvine sünnipäev.

Igatahes siis plaanisime mõnusa koduse sünnipäeva, mis pidi välja nägema umbes nii:

Poiss kutsub kohale mõned valitud sõbrad (kokku viis). Pidu algab kell 7 (reedesel päeval ma lihtsalt poleks ise varem valmis olnud), lõppeb kell 11. Külalised saabuvad täpselt õigel ajal, kõigepealt on pidulik kingituste üleandmine, seejärel vaba aeg tantsuks. Ruudil oli nimelt kindel plaan, et tegemist peab olema diskoga. Laenutasime selleks puhuks ühelt tuttavalt isegi diskokuuli. Tantsu ajal pakutakse suupisteid (popkorn ja marineeritud kurgid) ning jooke. Umbes kolmveerand kaheksast riietutakse soojalt ning minnakse aaretejahile, see kestab umbes 45 minutit. Samal ajal, kui hr H igaks juhuks poistega mööda kvartalit jookseb, teen mina valmis ahjukana ning valmistan ette viineri- ja vahukommiküpsetamise. Poole üheksast saabuvad väsinud ja näljased lapsed, söövad hea isuga, seejärel taas vaba aeg tantsuks. Kell kümme toimub pidulik tordisöömine, pärast mida riietutakse taas soojalt ja liigutakse lagedale platsile ilutulestikku laskma pärast mida lähevad lapsed koju. Kõik on õnnelikud.

Ja nüüd reaalsus.
Kuidagi läks nii, et külalisi sai kokku üheksa (kuidas see juhtus, mina ei tea). Esimene tüüp oli ukse taga pool seitse, viis minutit hiljem saabus järgmine. Kingitused visati üle ja kohe läks väga intensiivseks tantsuks. Diskokuul oli tõeline hitt. Paar minutit enne seitset olid kõik külalised kohal ning esimesed olid juba tantsimisest väsinud ning tahtsid maadlema hakata. Moodustusid tõelised vabavõitluse paarid, Ruudi koos ühe klassivennaga valis muusikat. Ruudi nimelt ei ole siiani mõistnud maadluse võlusid, tema jaoks on kaks varianti - kehaline kontakt puudub või kaklus. Kuna ta teab, et kakelda ei tohi, siis ta maadlusmängudes ei osale. Teisel poisil on prillid, ju ta sellepärast ei maadelnud. Ühel hetkel kuulsin, kuidas üks tüüp hüüdis: "Teeme võistluse, kes teeb mulle kõige rohkem haiget!" Selle peale tundus olevat aeg küps maastikumänguks.
Härra H lahkus koos kambaga, küsides enne minult, kas ta võib mõne poisi otse järve juhatada. Ma ei lubanud. Nautisin hetkeks omaette olemist ning tõmbasin põranda popkornist puhtaks.
Umbes 20 minuti pärast traavisid poisid tuppa viimast ülesannet lahendama. Viie minuti pärast laekus ka hr H, kes kommenteeris mängu: "Jooksid täiesti suvalises suunas." Igatahes sai aare leitud ning siis oli mõnda aega rahu majas, sest kõik said pakikese eriti räigeid hapusid komme, mille söömiseks korraldati väljakutse. Minu pakutud kana ja viinereid ei tahtnud keegi, selle eest vahukomme küpsetati päris palju, kuigi lõpuks läks see võistluseks, kes suudab oma kommid suurema leegiga põlema panna. Mina istusin köögis, õõtsutasin end ja vaatasin kella. Nii palju oli teine vaba aeg parem, et maadlusi ei toimunud, sest ma keelasin selle ära. Ainult kolm korda pidin seda ka poistele meelde tuletama.
Mingil hetkel tuli Ruudil meelde, et tal olid ju kingitused. Toimus pidulik avamine. Suurem osa oli küll ümbrikes, aga ühest pakist tuli välja tongipüstol. Sellega seoses veetsid nad ülejäänud vaba aja aias pätti ja politseid mängides. See oli selles mõttes hea, et ma ei õõtsunud enam köögis :D
Täpselt nagu plaanitud, algas kell kümme tordisöömine. Kuna poisid olid nüüd lõpuks tükk aega joosta saanud, sõid kõik ja olid päris toredad ja viisakad lapsed. Seejärel lasime tuult ja vihma trotsides ilutulestiku ka õhku ning saatsime lapsed koju ära.
Kõik olid õnnelikud.

Kummalisel kombel on see kõik natuke nagu sünnitus - esimese hooga ütlesin, et ei iial enam. Aga mida päev edasi, seda vähem hirmus tundub. Pidu oli ju kõva, just nii nagu sünnipäevalaps soovis.

Nagu päris norrakad

Täna toimus meil väljasõit liustiku juurde. Ilm oli umbes selline:

Ja kui ma siinkohal  liialdan, siis tõesti ainult natukene. Ilm on ausalt öeldes jõle :D Lakkamatu tihe sadu, tugev tuul ja kraade alla kümne. Aga noh, kuna me olime siiski üle elanud bussisõidu mööda neid kohutavaid käänulisi teid, tundus narr ka paar tundi suveniiripoes veeta. Ühesõnaga, läksime poodi, ostsime endale üheskoos vihmakeebid lausega "I love Norway" ja panime aga üles minema.

Ja selgus, et asi ei olnud üldse nii hull. Osalt muidugi sellepärast, et meid ümbritsevad mäed pakkusid hingematvaid vaateid. See oli lihtsalt nii ilus. Ma kahtlustan, et pool ajast olime umbes selliste nägudega:

Meie juuksed ja habemed lehvisid tavalises tuules

Pilte sai ka tehtud, aga need on originaali täiusest kaugel maas.

(Hmmm, praegu just vaatasin, et mõned pildid on päris ägedad, aga kuna ma unustasin oma isikliku usb-i juhtme koju, siis ei saa fotosid nagunii arvutisse tõmmata.)

Ma ei ole kunagi varem näinud nii jõulist vett kui täna mägedes. Samal ajal (kahtlustan ma) pole ma ka nii kõrgeid mägesid nii lähedalt varem näinud. See viimane väide on iseenesest vaieldav. Aga jah, mägijõed on ikka paganama võimsad. Hästi äge oli ka mäejalamil olev järv, sest see oli täiega roheline. Asi on liustikus ja mineraalides, mis jõgede kaudu järve jõuavad.

Minu jaoks oli päris huvitav teadmine (või siis pigem teadvustamine), et see lõhe, mida me sööme, see on kasvanduses sündinud ja ma ei tea, kas nüüd surnud, aga igatahes kinnipüütud. Ja mõnikord (tormide aegu) põgenevad väiksed ja suured lõhed oma puuridest ning hakkavad elama jõgedes, nakatades nõnda oma vangistuses arenenud haigustega vabas looduses elavaid metslõhesid.

Kokkuvõttes tekkis mul vastupandamatu soov osta endale korralik sofshell, sest norrakatel on kõigil nii mõnusad ja, mis pea sama oluline, ilusad joped. Lisaks on neil ka väga ilusad vihmajoped. Kuigi kui aus olla, sai ka minu tuulejope oma ülesannetega väga hästi hakkama, alla tulles ma enam "I love Norway"´t ei kandnud, aga ikka oli mul jope sees soe ja kuiv olla.

Pärast sellist 8,5kilomeetrist mägitrippi pakuti meile traditsioonilisi Norra sööke - lameleiba, siis kastmes härjaliha koos hernepudru, köömnerikka hapukapsa, porgandi ja pohlamoosiga (sel on mingi nimi ka, eelkõige sellel lihaosal, aga muidugi ma ei mäleta) ning magustoiduks mandliküpsiseid, pähkliküpsiseid ja seda kahtlast magustoitu, kus taigna peale on läilat kreemi määritud ja siis tainas kokku volditud. Kusjuures potentsiaalselt väga hea maiustus, aga nii paganama läila :S

Rohkem täna ei jõudnudki.

Kerge kobistamisega siiski kohal

Täna oli siis meie esimene täispikk päev Norras. Ühtlasi on see üle pika aja esimene täispikk laus sajuga päev, mida ma näinud olen. See osa on natuke nukram, kuigi ega mäed sellest sajust kuidagi vähem uhkeks ei muutu. Kahjuks jalutama väga ei tõmba ning tänane grill jäi ka ära, sest vihm on tihe ja lõputu :(

Aga algusest alustades tuleb minna tagasi Oslosse, kuhu me esialgu lendasime, et sealt edasi Alesundi jõuda. Sinna me kokkuvõttes ka jõudsime, lihtsalt kolm tundi plaanitust hiljem, sest me jäime lennust maha. Ja see ei olnud üldse meie süü, sest me jäime maha pagasi pärast, mille me pidime vahepeal kätte saama, aga ei saanud. Lennujaam võttis süü kohe omaks, muutis meie piletid ära ning andis 90 NOKi eest süüa. Aga see hetk, kui me üritasime oma pagasit ära droppida (pärast seda, kui me olime seda kolmveerand tundi taga ajanud) ja saaliteenindaja ütles, et see ei õnnestu, sest me jäime lennult maha, oli päris ... humoorikas tagantjärele meenutades :D Igatahes sain ma siis esimest korda elus lennukist maha jääda, kogemus missugune!

Kui päris aus olla, siis esialgu pole Norra kohta suurt midagi kirjutada. Me oleme läänerannikul ühes orus, mis on ikka täitsa oru mõõtu org, mitte mingi niisama asjake. Saia oleme juba praeguseks liiga palju söönud, isegi sellele vaatamata, et hommikuks sai hotellis munaputru ja tomatit.

Ma ei ole Norras esimest korda, aga mingitel segastel asjaoludel olen ma täiesti unustanud, kus ma eelmisel korral olin :D Ja ikka täielikult ära unustanud. Nii et kui ma täna hommikul blogist kiirelt järele vaatasin, pidin kulmud kuklasse tõstma, kui lugesin, et me olime tookord Trondheimis :D Ma ei olnud hetkekski selle peale tulnud, minu meelest olime nimelt Bergenis... Igatahes tasub blogida, sest inimese mälu on ikka nõrk nähtus.

Homme peaks liustikule minek olema. Loooodame, et vihm annab natuke järele.

Vana vs uus

Ma mõtlesin, et pole meie uuest kodust peaaegu mitte midagi siia üles märkinud. Ja siis mõtlesin, et peaks selle kohe ära tegema, enne kui päris külmaks läheb .. juhuks kui siin hullult külm on, nii et ma enam mitte millestki muust mõelda ei suuda :D

Igatahes, me oleme siin nüüd kaks kuud elanud, mis tähendab, et suht kodune on juba olla. Algus ei olnud eriti roosiline, alustades sellest, kuidas omanik ei suutnud ära otsustada, kas on okei, kui me siia kolime, lõpetades kahe paari proteeside ja kassikakaga. Proteesid valasime mingisse karpi, kassivärki pesin umbes miljon korda ja lõpuks värvisime põranda üle. Asi võis olla psühholoogiline, aga minu meelest ei aidanud pesemine haisu vastu. Värv aitas.

Kui maja seisukord ja vastuvõtt välja jätta, meeldib mulle uue kodu juures päris palju asju. Esiteks on täiesti jumalik elada kohas, kus on uksed. Vanas kodus oli uks ainult Ruudi toal. Noh, välisuks oli ka muidugi. Ja vannitoal. Aga kõik muu oli voolav avatud ruum ja seda kahe korruse jagu. Põhimõtteliselt tähendas see seda, et ruutmeetreid oli palju, aga olla nagu ikka kuskil polnud. Nüüd on uksed kõikidel ruumidel. See on üks väga suur pluss uue kodu poole.

Teine asi, mis mulle meeldib, on köök. Meil on nüüd nii suur köök, kuhu mahub ära suur ümmargune laud, nii et me saame päriselt normaalselt laua taga kolmekesi süüa. Lisaks on köögis puupliit, mis mulle ka väga-väga meeldib. See teeb kaks lisaplussi uuele.

Kolmandaks meeldib mulle uue kodu asukoht üldises plaanis natuke rohkem kui vana. Eelmine oli ka muidugi tore, hunnitu vaatega ja kesklinnale väga lähedal. Uue vaade pole nii uhke, aga kesklinn ja minu töökoht on veelgi lähemal, lisaks ei pea aiast välja astudes kohe püstloodis üles või alla minema :D Ja Eesti parimat kohvi pakkuv kohvik on veelgi lähemal.

Miinuseks on jätkuvalt automajandus, sest aeda on võimalik parkida korraga üht masinat, teine peab tänaval seisma. Ja kuna meie maja ees on suisa peatumist keelavad märgid üleval, ei saa teine auto isegi mitte akna all seista.

Lisaks on mul natuke kurb meel sellepärast, et meil pole enam sauna. Ma olen suur saunasõber ja viimastel aastatel tegime stabiilselt kaks korda nädalas sauna. Siin on põhimõtteliselt saun kui selline olemas, aga see pole hetkel töökorras. H küll tasapisi tegeleb teemaga, aga praegu oleme täitsa saunatud :(

Hetkel selliseid põhimõttelisi asju meelde ei tule. Nii et kui suhtumise pool välja jätta, on uuel kodul vana ees rohkem eeliseid. Praegu igatahes võib üsna rahul olla :)

Vaatasin teatris ja kinos

Ma ei saa ise ka aru, mis mu blogi toimub. Miks siia üldse postitusi ei ilmu? Aaa, ma ei ise ei kirjuta? Võibolla tõesti on asi selles :D

Igatahes leidsin, et vähemalt mõned käigud tuleks üles märkida. Noh, nii et ma ise saaksin aasta lõpus vaadata ja mõelda, näe, sai ikka midagi tehtud ka, mitte ainult "My Kitchen Rules" vaadatud ja teiste blogisid loetud.

Enne veel, kui september kätte jõudis, käisin kaks korda Tallinna Linnateatris. Esimene oli "Sügise unenägu", mis oli paras jauramine, kui lõpuni aus olla. See paganama narratiiv ja selle puudumine ikka...Pärast kodus töötasin kavalehe korralikult läbi ja sain teada, et tegemist on ühe Euroopa ägedaima näitekirjaniku tekstiga, norrakaga, keda võrreldakse Ibseniga. Ma olen Ibsenilt laval näinud ainult "Norat", lugenud olen rohkem. Ja Ibsen mulle meeldib, tema teemad lihtsalt kõnetavad mind (mis värk sellega on, et mõnele inimesele ei meeldi sõna "kõnetama"? Ma tõesti ei tea teist eestikeelset sõna, mis sama tähendust nii hästi edasi annaks, seega jagan asju tihtipeale selle alusel, kas nad kõnetavad mind või mitte), Jon Fosse nagu ei kõnetanud, kuigi põhimõtteliselt teema kui selline polnud ju halb ega igav. Vist liiga ninnu-nännu puust-ja-punaseks minu jaoks. SIRBIs ilmunud arvustus (Alvar Loog) võtab mu meelest asja päris kenasti kokku :D

Teisena käisime vaatamas "Indrekut ja Karinit", mis oli absoluutselt fantastiline. Mulle "Tõe ja õiguse" neljas osa üldse väga meeldib. Ja kui sellesse meeldimisse on veel lisatud kaks nii ilusat inimest nagu Indrek Sammul ja Hele Kõrve, siis möödusidki kaks korda kaks tundi niiviisi, et ma üldse ei tundud oma tagumikku. Üldiselt olen ma seda meelt, et 75 minutit on piir, mil inimene suudab passiivselt keskenduda ühele tegevusele. Aga see lavastus oli midagi enamat. Ma kahtlustan, et viimati sain sellise teatrilaksu umbes 15aastaselt "Kolme õde" vaadates. Tegelikult tuleb praegu meelde ka "Onu Vanja" Olustvere lossis ja "Enigma variatsioonid" Tõnis Mäe ja Mikk Mikiveriga. Rohkem hetkel niiii tugevaid tundeid ei meenu.

Ja et mitte liiga diibilt lõpetada, mainin ära ka selle, et käisime vaatamas viimast Bridget Jones´i, mille kõige suurem üllatus oli see, milline nägi välja R. Zellweger. Ma saan aru, et ta oli lasknud oma nägu kohendada, aga midagi oli selle käigus väga viltu läinud, sest ta nägi välja ühtaegu õudselt ebaloomulik ja väga vana, mis ei saanud ju eesmärk olla :D Muidu film oli täitsa tore, mulle on Bridget tegelasena alati meeldinud, raamatu esimest osa loen tihtipeale uneraamatuna, sest see on mõnusalt jabur. Teine osa on minu jaoks vindi liiga üle keeranud, kolmas raamat on selline nii ja naa, päris sama vahva pole kui esimene, aga usutavam kui teine. Ja nüüd see beebiga film oli jälle päris muhe. Kohati naersin ikka täitsa südamest. Ma isiklikult oleksin lõpu teistsugusena teinud (laps oleks võinud olla mitte selle mehe oma, kelle oma ta siis oli, siis oleks too tingimusteta armastus veel paremini esile tulnud, aga mis seals ikka).

Isiklikus plaanis oli minu jaoks päris suur üllatus, et too Norra reis, mis mind peagi ootab, kestab nädal aega, mis muudab logistika seoses Ruudi sünnipäevaga palju põnevamaks, kui ma alguses arvasin. Aga loodetavasti on tulemas tore reis :D

Segadus võlusilmaga

Loeme praegu poisiga Harry Potteri viiendat osa. See tähendab, et mina loen, tema kuulab. Ja vahepeal kommenteerib või küsib.

Lugesime siis mingil õhtul ja järsku (peaaegu nagu poole lause pealt) küsib ta:
"See Moody silm näeb kõigest läbi?"
Mina: "Jjjjahhh." (Mul on raskusi keset lugemist ja erilist sisseelamist koos häälte ja asjadega ümber lülituda)
"Aga siis näeb ta ju tühjust," mõtiskleb Ruudi edasi.
"Eii," sisistan mina läbi hammaste, "ta..." Ja saan aru, et tal on õigus :D

Kui Moody võlusilm näeb kõigest läbi, siis näeb ta ju KÕIGEST läbi ehk lõpuks jõuab ta pilk... ma ei tea... tema enda silma tagumisse poolde?

Targemaks?

Tänasel teadmistepäeval on paslik kirjutada sellest, kuidas me kodulinnas viktoriinil käisime. Tegemist oli üsna omapärase kogemusega.

Eks mingil määral mõjutab mind see, et olen korduvalt Tartu viktoriinil käinud ja sealse süsteemiga harjunud. Aga mõned asjad ongi Tartus minu meelest paremad. Näiteks oli meie omal küsimustele aega vastata (vist) kaks minutit. Kui lisada siia fakt, et küsimused esitati kirjalikult (lauda asetati paberileht küsimusega) ning võistkond oli neljaliikmeline, kulus selleks, et kõik tiimiliikmed saaksid küsimusest õieti sotti, päris palju aega. Nii et sellist arutelu või vastuste tuletamist tegelikult ei olnud, sest juba tuli midagi kirja panna. Sellest oli tõsiselt kahju, sest arutlus on mälumängu juures vaat et kõige mõnusam osa.

Aga eelnev oli tehniline osa, mis võib olla harjumuse küsimus, mis aga mind tõsiselt hämmastas, oli küsimuste raskus. Tartus on ka raskeid küsimusi ja ma olen nurisenud, et on küsimusi, mida ei annagi isegi umbkaudselt õiges suunas vastata, sest point on selles, kas sa tead või mitte. Mulle meeldivad sellised küsimused, millele on võimalik vastata ka siis, kui sa tegelikult päris täpselt ei tea. Ja kui sa siis isegi vale vastuseni jõuad, on tore emotsioon ikkagi. Kahjuks selliseid küsimusi meie kodulinna viktoriinil peaaegu polnudki. Seda ilmestab hästi fakt, et küsimusi oli 26, millest suurem osa oli vähemalt kaht punkti väärt, mõni ka rohkem. Ja võitjad said 13 punkti :D Meie saime tagasihoidlikud 4.

Lõpuks oli nii, et kui tuli küsimus "Kes jooksis 1924. aastal 10 000 meetri rekordi?" (täpselt selline küsimus oli), kõlas meie vastus nii: "Lenin ei saanud see olla, sest ta suri selle aasta jaanuaris."

Kokkuvõttes ei tekkinud tunnet, et me oleks väga palju targemaks saanud, sest noh, mul ei jäänud vastused meelde :D Muidu see jooksja oli P. Nurmi, keda oleks ju võinud teada, kui see oleks olnud veel sel hetkel, kui me mõelda suvatsesime :D

Tants vetsuuksel

Mul on tunne, et ma olen sel aastal augusti kuu jooksul rohkem Tartus käinud kui muidu kolme aastaga kokku :D Välja arvatud see aeg, kui ma seal elasin. Ja rasedus vist ka, sest ma olin Toomemäel arvel ja lõpus pidi vist tihedamalt käima, ma nagu mäletaks.

Aga nüüd viimasel kuul olen usinasti Naiivi mälumängul käinud. Ja mida kord edasi, seda rohkem ma nagu teaks :D Kuigi on suured-suured valdkonnad, millest mul absoluutselt igasugune aimdus ka puudub. Nii et olen palju uusi teadmisi saanud, millest ma küll suurema osa olen ära unustanud, aga midagi ehk jääb. Võibolla. 

Põhitiim selles seltskonnas, kus ma mängimas käin, on priima. Kui ma esimest korda käisin, tundus mulle, et ma olen sattunud "Suure paugu teooriasse". Päriselt. Aga mida kord edasi, seda vähem sellist tunnet on. Ja eile tekkis näiteks liblikaküsimusega (mida üks meesliblikas pärast suguühet naisliblikaga teeb) eriti palju kelmikaid mõtteid. 

Aga eile tekkis mul tunne, et lisaks teadmistele sain ma mälumängul näha ka Notsut. Ja mitte ainult näha, vaid vetsuuksel tantsida ka klassikalist tantsu "Astume koos, seisame koos, astume koos" tantsu :D Kuna eile oli minu kord autoroolis olla, siis ma (alkoholiga) õlut ei joonud ja olin häbelik maatüdruk ega julgenud tantsuhoos küsida, kas tegemist oli Notsuga, sest see tundus natuke veider küsimus, mida peaaegu päise päeva ajal võhivõõralt küsida :D

Igatahes, Notsu, kui see olid sina, siis tervitused sulle :)