Aastalõpu väljakutse (6b) - kõige jaburam olukord

Eile Tallinnas minipuhkuse raames mööda vanalinna ringi traavides oma direktorilt väga ebameeldivat kõnet saades (selle kõnega hoidis ta ära minu jaoks väga nõmeda olukorra, mille eest ma olen talle kohutavalt tänulik, kuid mis samal ajal tekitab minus siiani häbi, et ma oma asju korras pole hoidnud) meenus mulle, et tegelikult oleks 6. väljakutse teema all (kõige jaburam asi), kus ma meie kolimisest rääkisin, võinud kirjutada hoopis ühest teisest loost. Ja kuna lugu on, noh, nii jabur :D, räägin ära.

Asi oli nii, et kord tulime kolleegiga baarist. Eh, tegelikult ei tulnud :D Tavalisest söögikohast täiesti tavalisel varaõhtusel ajal. Mulle meenus, et olime eelmisel päeval Ruudiga talle raamatukokku ühe kohustusliku kirjanduse raamatu tellinud, ning mõtlesin, et toon ära. Ütlesin seda ka kolleegile ja nii me sõbralikult lahku läksimegi.

Raamatukogus selgus, et mul polnud rahakotti kaasas (ärge parem mõtisklege, kuidas ma söögikohast rahakotita ausal kombel tulema sain, ma ise ka ei tea), nii et raamat jäi saamata.

Hakkasin kodu poole kõndima, kui  seesama kolleeg mulle tänaval vastu jalutas. Viisakas smalltalk ka:

Vat kus nali, näemegi jälle
Näeme jah
Said raamatu lapse jaoks?
Jaa, muidugi.
Oh, näita mulle ka seda raamatut.

Saate aru, ma olin just mingitel segastel põhjustel valetanud, et ma sain raamatukogust raamatu, mida ma ei saanud. Ja nüüd tahtis vestluspartner seda raamatut näha :D

Mul jooksis reaalselt mitu stsenaariumi korraga peast läbi, kuidas olukorrast väljuda - teeselda kotist otsimist ja karjatada meeleheitlikult "Ma olen raamatu kaotanud!!!!" või lihtsalt ära joosta või teeselda, et ma ei kuulnud.

Õnneks (sest muidu oleks hiljem veel piinlikum olnud) tekitasin lihtsalt väikese pausi ja tunnistasin siis üles, et ma ei saanud raamatut. Ja ega sellest midagi ei olnudki.

Lihtsalt. Ükskord ma ka valetan ja KOHE jään vahele. Mind ajas veel terve nädal itsitama töö juures, kui seda konkreetset kolleegi nägin.

Vähemalt olen saanud nüüd inimestele rääkida õpetliku loo, kuidas ei tasu luisata.