Ma arvan, et selle aasta kõige jaburam osa oli kolimine. See käis umbes nii.
Panime kuulutuse lehte ja hr H hakkas kohti läbi käima. Käis päris paljudes kohtades, aga praakis need kõik erinevatel põhjustel välja. Lõpuks ühe maja kohta arvas, et seda võiksin mina ka vaatama tulla. Võtsime siis käest kinni ja jalad selga ning vaatasime. Maja ise oli räämas. No ikka väga räämas - must ja koledaid asju täis. Aga koht oli tore, üür okeika ning maja enda planeering meile vägagi sobilik. Juba samal kohtumisel lõime käed ja saime võtmed.
Kaks päeva hiljem helistas omanik, vabandas ette ja taha ning teatas, et nad leidsid majale ostja. Kurvastasime natuke ja hakkasime alternatiivide peale mõtlema.
Umbes nädal hiljem helistas omanik uuesti ja uuris ettevaatlikult, et kuidas meil elukohaga on, neil kadus ostja ära.
Imestasime natuke, aga kuna üüriturg on siinkandis selline, nagu ta on, rõõmustasime, et kuuse alla kolima ei pea, ja asusime maja prahist tühjaks tassima.
Kuniks...
... loomulikult helistas omanik, et nad on majale ostja leidnud :D
Kurvastasime natuke rohkem, sest nüüdseks olime oma peas juba hakanud ette kujutama, kuidas me just selles majas elame. Jäime kurvalt vaatama, kuidas elu mailmas edasi läheb.
Elu läks edasi täpselt nii, nagu arvata oli. Ehk omanik helistas jälle ja uuris ääri-veeri, kuidas meil elukohaga on, sest neil kadus ostja ära. Lubas üüri veel alla lasta ja mitte ühestki majaostjast meie kuuldes rääkida, kui me ainult nende majja koliks.
Kolisimegi. Sanitaarremondi ajal sattus meie juurde ka maja müügiga tegelev maakler (koos võimalike ostjatega :D), kellest me ennast üldse häirida ei lasknud. Ära kadusid.
Aaaa, koristamise käigus leitud proteesid ja kasutatud tampoon on ka päris head kandidaadid kõige jaburama asja tiitlile.
Nii me siis elamegi. Koos ustega :D
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
No comments:
Post a Comment