Tööd hinnatud

Traditsiooniliste teemadega jätkates saan ära märkida ka selle, et riigieksamid said hinnatud ja juba ka tagasi saadetud. Selle viimasega juhtus natuke kummaline lugu, sest andsin oma paki Eesti Posti kenale teenindajaneiule (pakil on kõik andmed saaja ja saatja kohta olemas), palusin tal turvakoti kinni kleepida (ma ise ei julge, sest ükskord rikkusin paki ära, nii et enam kinni ei kleepunudki, nii et ma olin erakordselt pinges. Õnneks oli see seekord, kui tööd läksid tagasi koos matemaatikaeksamitega, nii et vähemalt ei pidanud ma seda pooletoobist kotti võõra teenindaja kätte usaldama...) ja oligi kõik. Ma ei pidanud ühtki paberit täitma (võibolla pole ka varem, ma ei mäleta) ja ma ei saanud ühtki paberit selle kohta, et oleksin paki üle andnud. Õhtul kodus hakkasin mõtlema ja korraks käis kõhust jõnks läbi - mõtle, kui see teenindaja ei panegi pakki edasi liikuma. Mul pole siis ju ühtki tõestust, et eksamitööd enam minu käes pole...

Tööd ise olid sellised tavalised. Keskmiselt võibolla natuke tugevamad, sest poolitusvigu oli suhteliselt vähe. Muidu on inimeste jaoks täiesti adekvaatne olnud poolitada südame rahus sõnu sealt, kus Jumal juhatab. Kor-stnad või ko-er on täiesti okeid inimeste jaoks. Kusjuures poolitamist õpitakse teises klassis, mis tähendab, et mingi kümme aastat on keegi neile eeldatavasti ikka öelnud, et hei, tegelikult meie reeglite järgi ikka niiviisi poolitada ei saa. Selle ajaga võiks ju vähemalt nii palju selgeks saada, et poolitamine on miski, mida ma ei oska. Ja seda siis mitte teha.

Sisuliselt võib rõõmustada selle üle, et ma ei pannud sisu eest mitte kordagi nulli, mis tähendab, et päris mööda keegi ei tekstist ega küsimusest ei lugenud. Üle mitme aasta panin mõned maksimumtulemused kõigile kolmele küsimusele, nii et vähemalt minu poolt on tehtud kõik, et lõpuks ometi oleks 100-punktiseid töid ka eesti keele eksamil. Võrreldes matemaatikaga meil neid praktiliselt polegi. Jõhkralt palju eksitakse likkus-lõpuliste sõnadega (jätkusuutlikkus oli julgelt 70%-l valesti kirjutatud), teine levinud veakoht oli sõna "efektiivne". Kusjuures nii jätkusuutlikkus kui ka efektiivne olid tekstis õigesti kirjutatult olemas, ole ainult mees ja kirjuta õigesti maha.

Minus endas tekitas aga sel aastal kõige rohkem küsimusi see, et ma nägin päris palju õpetajate kätt vastustes. Mitte selles osas, et õpetajad oleksid eksamil vastused valmis kirjutanud ja siis vetsu pannud, kus iga soovijad neid lugeda võiks, vaid ülesehituslikult. Mul on ju igas pakis ühe kooli tööd. Ja need tööd olid sarnased. Ja see oli vahetevahel natuke kurb, sest oli pakke, kus oli näha, et õpetaja teab, kuidas eksamitöid hinnatakse ja kuidas tuleb lugeda küsimust ja kuidas vastata. Ja siis oli pakke, kus õpilased olid vastanud nii, nagu torust tuli. Üldnõuded on loomulikult kõigile teada ja avalikult Innove lehelt leitavad. Aga kui neisse mitte süveneda või neid mitte eraldi rõhutada, siis ei tule punktid nii kõrged. Umbes nii nagu kaugushüppevõistlustel. Loomulikult teavad kõik, kes võistlema lähevad, et tuleb võimalikult kaugele hüpata. Aga mõned võtavad hoogu ja hüppavad, teised jälgivad seda, et tabaks võimalikult täpselt pakku ja maandudes ei pane käsi selja taha. Ja saavadki parema tulemuse kui need, kes hüppavad 30 sentimeetrit paku tagant ja panevad pepu potsti maha.

Näiteks seda tüüpi ülesanded, kus on kirjas "Analüüsi teksti põhjal tekkinud olukorda. Too välja neli iseloomulikku tunnust". Sellise küsimuse vastus eeldab viit elementi - analüüs+neli näidet. Minu omad teavad seda, sest me oleme alates kümnendast klassist sellega maadelnud, alguses trotsiga, hiljem alistunud leppimisega. Ma ei saa muidugi pead anda, et neil kõigil eksamisituatsioonis tekib arusaamine, et see on see küsimus, aga ma olen kindel, et suurem osa näeb küsimuse läbi. Samamoodi teavad nad, mida tähendab näide tekstist, tekstinäide ja tsitaat tekstist. Ja et vastusesse tuleb kirjutada see, mida küsitakse, mitte see, mis endale meeldib.

Aga nad teavad seda eelkõige tänu sellele, et ma olen seda öelnud. Ja mina olen seda rõhutanud, sest ma tean, et see on tähtis. Õpetajad, kes ei ole tuhandete kaupa väga erinevaid lugemisülesannete vastuseid lugenud ja hinnanud, ei tea seda. Ei saakski vist. Loomulikult on ka sellistes pakkides, kus muidu on ebamäärase ülesehitusega tööd, mõni selline, mis on täpne, sest mõni lihtsalt hüppabki kaugele. Ja tegelikult pole neis nõuetes mitte midagi ebaloogilist. Lihtsalt tavaliselt me ei süvene vist detailidesse nii palju.

Vähemalt on selleks aastaks töö jälle tehtud.

Kevadine tänulikkus (traditsiooniline)

Õppeaasta lõpp tuleb alati kuidagi ootamatult, aga sel aastal on veel kuidagi eriti ootamatu. Kahtlustan põhjusena ilma - sel aatal pole mul tööl veel palav hakanud, ju seepärast ma ei saagi aru, et lõpp on lähedal.

Igatahes oli meil eile iga-aastane tänuüritus kõigile töötajatele. Ma olen neist varem ka kirjutanud. Ja just sellest, kuidas mu direktor oskab inimestele ilusasti öelda. Nii et kuigi ma teadsin seda ette, olin eile tema sissejuhatavat kõnet kuulates täiesti hämmingus. Kuidas on võimalik, et üks inimene tõuseb lihtsalt püsti ja hakkab rääkima (ei mingeid paberitel olevaid spikreid) ning sa tunned, et
- sa oled töötajana lihtsalt fantastiline;
- sa töötad meeskonnas, mis on erakordne;
- sa töötad asutuses, mis on kui mitte kõige ägedam, siis üks ägedamaid Eestis;
- sa töötad ametis, mis kõige olulisem üleüldse kogu maailmas.

Ja seda kõike räägitakse mitte eesmärgiga sind selles veenda, vaid lihtsalt meeldetuletuseks, sest rääkija jaoks on see iseenesest mõistetav tõde. Ja see muudab jutu niivõrd veenvaks.

Ma ei väsi kordamast, kui väga meil on vedanud oma direktoriga. Ja kui oluline oleks, et kõik koolijuhid oleks sama head, sest hullult hea on sellises kohas töötada.

Veel üks kivinäitus

Kirjutasin enne pika-pika postituse Ruudist. Kuidas me käisime arenguvestlusesl ja sellest, millised iseloomuomadused mulle tema juures kõige rohkem meeldivad.

Kirjutasin enam-vähem valmis ja siis kustutasin ära. Ma kogu kirjutamise aja tegelikult mõtlesin sellele, et Ruudile ei meeldiks see postitus. Tegemist on jätkuvalt inimesega, kes keeldub igasugustest võistlustest, sest "äkki ma võidan ja siis pannakse pilt ajalehte". Nii et...las jääb. Ütlen lihtsalt lühidalt, et Ruudi on üks ägedamaid inimesi, keda ma üldse tean.

Muist asjust.

Reedel oli eksam, mis tähendas, et ülejäänud kodanikud komandeeriti koolist välja. Iga eksami ajal on nii ja traditsiooniliselt on matemaatikaeksam teistele loodusõppepäev. Eelmisel aastal käisime Soomaal ühes õppekeskuses, kus oli väike loodusretk koos looduslike ülesannetega, pärast oli lõke, mille kohal sai tokisaia küpsetada, ja vastavalt valikule kunsti- või detektiiviülesannet lahendada.

Eelmise aasta kogemusele toetudes panin reede hommikul spordiriided selga ja rõõmustasin ilusa ilma üle. Sõit viis sedapuhku Pärnumaale ühte õppekeskusesse, mis on keskendunud kividele.

Jättes üleüldse käsitlemata organisatoorses probleemid, mis kätkesid endas eelkõige küsimust, millal see päev läbi peaks saama ja kas bussidest sõltuvad õpilased jõuavad õigeks ajaks õigesse kohta, pean tunnistama, et ma olen jätkuvalt hämmingus, et me sõitsime pea poolteist tundi, et alustuseks kuulata tund aega powerpointi loengut fossiilidest.

Pärast poolt tundi viisakat püüdmist andsin alla ja lihtsalt kurvastasin. Väljas paistis päike, jõgi sillerdas sealsamas... Ja meie kuulasime loengut, millest meile mitte midagi meelde ei jäänud. Loengule järgnes kivinäituse külastamine, mida juhtis tudeng, kes tõesti püüdis asja apetiitsemaks muuta, aga fakt jäi faktiks, me olime kivinäitusel.

Jättes taaskord vahele organisatoorsed probleemid, mis sedapuhku kätkesid endas küsimust, kas tõesti pole võimalik asju niiviisi korraldada, et me ei peaks alles õhtul koju tagasi jõudma, leidsime end lõpuks kivilihvimise töötoast. Mis oli väga tore töötuba - kivid said väga ilusad ja siledad, lisaks oli tegevus ise erakordselt rahustav. Aga. Kas ma sellest midagi uut ka teada sain? Nope :D

Et siis - me sõitsime kokku peaaegu kolm tundi, et kuulata loengut, mis ei haakunud mitte millegagi, vaadata näitust kividest, mis ei kõnetanud kuidagi, ja lihvida kive, mis oli tore, aga ... millel kasutegurit nagu ka polnud. Teine rühm sai kivilihvimise asemel vaadata kive mikroskoobi all, mis tundub mulle kõige mõistlikum osa kogu selle päeva juures.

Tegelikult on õudselt kahju, et see niiviisi läks. Muidugi võib öelda, et me ise olime pirtsud ega tahtnud midagi saada, aga ausõna, me saabusime väga entusiastlikena. Valmis matkama looduses, õppima tundma Eestis leiduvaid kivimeid, saama teada, kuidas tekkis elu. Kahjuks me seda ei saanud.

Vajab kommentaari

Üldiselt on vist teada, et on alanud Eesti Blogiauhindade hääletusvoor (SIIN). Süsteem oli sama, mis eelmisel aastal ehk et igaüks, kes tundis, et soovib osaleda, leidis endale sobiva kategooria ja lisas oma blogi. See kirjapanemise aeg langes enam-vähem sinnakanti, kui mul tekkis vastupandamatu tung kirjutamisega uuesti reele saada. Ja oma blogi lisamine EBAle tundus hea välise motivaatorina.

Mängisin selle mõttega mõnda aega, sirvisin oma vanemaid postitusi ja peas olevaid tulevasi postitusi ning üritasin end õigesse kategooriasse sobitada. Suurema osa sain õnneks eos välistada, sest ükskõik kuidas ma ka end tunnen, noorteblogiks ma ei kvalifitseeru. Või uustulnukaks :D Tegelikult ei sobinud õieti nagu ükski, arvamust pole, perest ei kirjuta eriti, eluline blogi peaks minu meelest olema midagi sellist, nagu on Ritsiku või Iibise oma... Lõpuks leidsin, et kõige paremini sobib mulle kirjeldus, mis selgitas kultuuriblogide olemust, sest seal oli lause "haridus on sinu kirg". Ja see vastab tõele - ühel või teisel moel on mu postitused ikka haridusega seotud. Registreesin end ära ja püüdsin kirjutamisega reel püsida. Enam-vähem on see ka õnnestunud, vähemalt natuke paremini.

Nüüd algas hääletamine ja ma sain pilgu peale visata, kes on teised kultuuriblogijad. Ja ma sain aru, et kultuuriblogide kategooria on vist ikka rohkem nagu spordiblogi või siis toidublogi. Ehk siis ainult temaatilised postitused. Nii et mina oma rosoljega võiks ikka eluliste blogide alla kuuluda, kuigi enam-vähem ainus osa, mida ma siin blogis juba mõnda aega jaganud olen, on seotud vaid väikese osaga mu elust.

Seda tahtsingi kommenteerida. Et ma lihtsalt võtsin kultuuri vist natuke laiemalt, kui mõeldud oli.

Ja et vastaks tõele mu väide, et kõik mu postitused on haridusega seotud, lõppu väike nali hindajate tööpõllult.

Riigieksamitel tutvustatakse õpilastele alati ka lugemisülesndeks oleva teksti autorit. Umbes nii:

Autorist

Eliisabet on sündinud 1984. aastal ja
kandideerib sel aastal EBAl kultuuriblogide hulgas.







Nojah. Tänavu oli keegi ülinunnu naljanina oma riigieksamil kirjutanud umbes selliseid laused: "Autorist kirjutab oma luuletuses, et inimesed ja raamatud ei ole enam sõbrad." Sõna autorist lugeda siis samamoodi nagu traktorist või arborist.

Ma naersin mingi kümme minutit järjest, kui aru sain, misasi see autorist on. Samasugune valgustuslik hetk nagu see, kui soola-ugas tähenduslikuks sõnaks muutus. Ma loodan, et autoristi autor suudab ka enda üle naerda.