Vahepeal on toimunud nii palju nii toredaid ja häid emotsioone pakkuvaid sündmusi ja ettevõtmisi, et ma ei kujuta ettegi, kuidas ma nende kõigi kohta märkmeid jõuan teha. Aga väga tahan, sest kõik on väärt ajalukku jäädvustatud saada. Oli meie reis Barcelonasse, enne seda käisime külas teistes riigigümnaasiumides, eilne jaaniõhtu oli erakordselt armas ja tore koosviibimine.
Aga kuna ma ei ole reisist päris taastuda jõudnud (saabusime koju öösel poole kahest, järgmisel hommikul ajas must südametunnistus mind juba kaheksast üles, sest töö vajas tegemist, sinna otsa kohe lõpetamine ja hilisem koosviibimine ja siis jaanipäev, kui ka magada ei saanud), siis jagan täna ainult lõpetamisega seotud emotsioone.
Esiteks pidin pikali kukkuma, kui nägin oma eesti keele klassi õpilaste eksamitulemusi - nende keskmine tulemus ületas mu ootusi umbes 10 punktiga. Nende keskmine oli peaaegu 72. Ja see keskmine tulemus 70 on selline müstiline piir, mille ületamisest olen unistanud, aga pole kunagi päris reaalseks pidanud. Meil on siiski tavaline piirkonnakool, kuhu tulevad õppima peaaegu kõik, kes natukenegi tahavad. Päris soojast hingeõhust ei piisa, aga enam-vähem. Nii et see on super tubli tulemus ja ma olen nende üle väga-väga uhke.
Teiseks oli sel aastal niiiiii tore aktus. Ma tükk aega mõtlesin, kas ma jaksan sinna üldse minna. Reisiväsimus kontides ja üldse... Eelnevale õpetajate tänuüritusele pidin minema, kuna mul oli lubadus vaja täita. Ja juba seal kohal olles läksin edasi ka. Ja olen väga rõõmus, et läksin.
Aktus oli niivõrd stiilne, korraga akadeemiline ja lõbus, pidulik ja noorte nägu, selline tõeline koolilõpu tähistamine.
Üks väike jupike, telefoniga filmitult (mitte minu oma), mis FB-s ka ringi rändab. TANTSUPEOLE
Tantsu osa oli spontaanne, videos ei ole näha, aga kogu saal (õpetajad ja külalised) olid samamoodi püsti ja elasid kaasa).
Ilus aktus oli :)
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Saturday, June 24, 2017
Wednesday, June 14, 2017
Hindamine ja tagasiside
On üks teema, millest olen juba mõnda aega mõtteid mõlgutanud, aga pole olnud nagu õiget stiimulit, et postitus valmis kirjutada. Nüüd on seikasid nii palju kogenud, et oleks viimane aeg need ka internetti raiuda.
Et siis hindamine ja tagasiside.
Sel kevadel oli meil tööl esimest korda kohustulikus korras arenguvestlustel käimise nõue. Kõigil töötajatel siis. See tekitas palju elevust, ärevust ja mõtteid. Ärakäinud andsid minejatele nõu, milliseis küsimusi küsida, et direktor ise aja täis räägiks, ja julgustasid, et tegemist ei ole millegi hirmsaga. Ma olin varem juba käinud ja teadsin ka ette, et kindlasti on pigem positiivne kogemus. Oligi. Pärast oleme lihtsalt paari kolleegiga arutanud, mis on sellise vestluse mõte. Meie kooli vestlused on sellised positiivse tagasiside saamise kohad üldiselt. Üks kolleegidest leidiski, et tema oleks tahtnud saada rohkem negatiivset, sest ta teab isegi, et ta pole ideaalne ja selline puudustele viitamine aitaks tal paremaks saada, sest areng toimub ikka negatiivse tagasiside põhjal. Ma olen selle peale nüüd mõelnud ja jään ikka seisukohale, et mulle annab pigem parema tulemuse see, kui räägitakse positiivsest poolest. See annab mulle märku, et ka kõrvalt nähakse, et mu pingutused annavad tulemust. Ja selle baasilt on mul rohkem motivatsiooni tegeleda sellega, mis parandamist vajab. Ma tegelikult ju tean, mis mu puudused on :) Ka neist sai räägitud, aga taaskord positiivses võtmes, nii et ma tundsin ka ise, et asjad on pigem hästi, sest ma tean, millega peab tegelema, ja juhtkond on näinud, et ma olen juba tublimaks saanud.
Teistlaadi tagasisidet saan ma viis korda aastas. Meil on nimelt iga perioodi lõpus õpilastel võimalik anda tagasisidet lõppenud kursusele. Seal tuleb 6-pallisel skaalal hinnata, kui palju paranesid teadmised ja oskused, kas õpilane sai piisavalt tagasisidet oma õppimise kohta, kas hindamine oli arusaadav, kas tunnis valitses õppimist toetav õhkkond ja kas tunnid olid huvitavad. See on selline otsesem hinnang minu tööle. Ja seda on paganama raske vastu võtta. Mis mõttes ütleb keegi, et tunnid on ainult 4 palli vääriselt huvitavad, kui ma olen ninast vere välja punnitanud, et oleks mitmekesine, arendav ja eluga seotud?!? Mis mõttes arenesid oskused ainult 3 palli eest, kui ma näen, et kõik õpilased on nii palju osavamaks muutunud?!?! Ma tean mitut kolleegi, kes seda tagasisidet üldse ei vaata, sest nad ei taha saada seda negatiivsust, mis seal olla võib. Mina vaatan, sest mis seal salata, üldiselt on see selline positiivne egolaks. Aga selle lehekülje avamine on ikka natuke ärev, sest ega ette ju ei tea, mis sealt tulla võib. Samas on see minu meelest hästi oluline teadmine. Mul on olnud nii sedapidi kogemust, et minu meelest oli kõik ülevõrdes, aga tagasiside on pigem keskpärane, aga ka sedapidi oli just sel aastal, kus ma ise olin pettunud ja kurb, aga tagasiside näitas, et õpilased olid väga rahul. Mõtlemise koht mõlemal korral.
Ja kolmandaks olen viimasel ajal mõelnud kujundavale hindamisele. Poiss sai ju eelmisel nädalal oma tunnistuse kätte, kus mateamaatika ja eesti keel olid hinnatud hindega, teised ained veel kujundlikult. Tema jaoks olid need saadud viied tähtsamad. Muidugi olin ka mina rõõmus, kuigi mitte ülevoolavalt, sest iseenesest ma näen, et kui hinded oleksid olnud madalamad, siis mitte teadmiste ja oskuste, vaid lohakuse ja hoolimatuse pärast. Ja seepärast rõõmustasid mind hoolsuse ja käitumise head vist isegi rohkem. Mis mind aga tegelikult kurvastas, oli kehalise hinnang. Mitte sellepärast, et seal oli kirjas, et poiss ei jaksa joosta pikka maad. Mida Ruudi muuseas ei tunnista, sest ta ütles, et ta jaksas küll, ta lihtsalt jooksis aeglaselt. Mind lihtsalt kurvastas natuke see, et seal polnud sõnagi arengust, mis minu arusaamist mööda peaks kujundava hindamise kese olema. Mitte sõnagi sellest, et hüppenööriga hüppamises toimus aasta jooksul hüppeline areng (esialgne pusimine sellega, et saaks 40 hüpet minuti jooksul jõudis aasta lõpuks 110 hüppeni pooleteise mintuti jooksul, mis näitab, et koordinatsioon arenes meeletult, sest esialgu ei saanud ta viit hüpetki järjest hüpatud, aga järjepideva harjutamisega sai ta selle päris hästi käppa) või korvpallirõnga tabamises. Või kas või palliviskes. Ehk kõik asjad, mida nad õppisid, arenesid väga palju, aga selle kohta pole sõnagi, vaid on lakooniline teade, et teed kõike keskpäraselt. Ainult orienteerumise eest oli kiitus, aga see oli kiitus mitte arengu eest, vaid selle eest, ta on loomu poolest osav mõtlemises ja kaardilugemises, seda tegi ta keskpärasest paremini juba enne, kui koolis üldse jutuks võeti.
Meie koolis on just kehaline kasvatus aine, kus antakse ainult kujundavat hindamist. Klassijuhatajana näen seda. Neil on sedalaadi tagasiside: Sinu osalemine pallimängude tundides on olnud asjalik ja püüdlik. Arvestused said sooritatud positiivselt ja võimetele vastavalt. Meeldis Sinu töökus ja kannatlikkus oodata ära harjutamise tulemusi. Oled julge panema ennast proovile. Enesekindlus ning kehalised võimed arenevad järjepideva praktika jooksul. Õpitud oskusi soovitan kindlasti edasi arendada. Kiidan Sinu analüütilist mõtlemisoskust ja seoste loomist!
Või siis samas grupis selline: Sinu osalemine pallimängude tundides on olnud aktiivne ja motiveeritud.Arvestused said sooritatud positiivsete tulemustega ja võimetekohaselt. Tugevuseks oli võrkpall. Meeldiv oli märgata, et vajadusel abistasid ja suunasid ka kaasõpilasi. Oled hea meeskonnas tegutseja ning positiivse suhtumisega. Tunned oma tugevaid ja nõrku külgi. Sea endale selged sihid, mille poole liikudes saad ennast veelgi arendada ning teadlikumaks oma võimetest.
Või siis kolmas variant: Sinu osalemine pallimängude tundides on olnud püüdlik ja asjalik. Arvestused said sooritatud positiivselt ja võimetele vastavalt. Kõige keerulisemaks osutus Sinu jaoks võrkpalli arvestus. Mängulises osas arenesid iga korraga ja muutusid julgemaks ning enesekindlamaks. Siit edasi arenemiseks oleks vajalik järjepidev võrkpalli mänguga tegelemine vabal ajal. Märkasin, et olid ise motiveeritud ja näitasid üles huvi pallimängudega tegeleda ning õppida. Arendada võiksid ka üldiseid kehalisi võimeid ja koordinatsiooni. Sooritamata jäi kooliväline praktiline osalemine liikumisüritusel.
Ma ei tea, kuidas teistele, aga mulle tunduvad need palju sisulisemad kui lihtsalt loetelu asjadest, mis said tehtud ja mille kohta inimesed said ise ka aru, kas neil õnnestus võrgus serv üle saada või mitte. Kusjuures sellist tagasisidet saavad kõik meie kooli enam-vähem 500 õpilast iga kursuse lõpus ehk kaks korda aastas.
Sellised lood siis hindamise ja tagasisidega. H
Et siis hindamine ja tagasiside.
Sel kevadel oli meil tööl esimest korda kohustulikus korras arenguvestlustel käimise nõue. Kõigil töötajatel siis. See tekitas palju elevust, ärevust ja mõtteid. Ärakäinud andsid minejatele nõu, milliseis küsimusi küsida, et direktor ise aja täis räägiks, ja julgustasid, et tegemist ei ole millegi hirmsaga. Ma olin varem juba käinud ja teadsin ka ette, et kindlasti on pigem positiivne kogemus. Oligi. Pärast oleme lihtsalt paari kolleegiga arutanud, mis on sellise vestluse mõte. Meie kooli vestlused on sellised positiivse tagasiside saamise kohad üldiselt. Üks kolleegidest leidiski, et tema oleks tahtnud saada rohkem negatiivset, sest ta teab isegi, et ta pole ideaalne ja selline puudustele viitamine aitaks tal paremaks saada, sest areng toimub ikka negatiivse tagasiside põhjal. Ma olen selle peale nüüd mõelnud ja jään ikka seisukohale, et mulle annab pigem parema tulemuse see, kui räägitakse positiivsest poolest. See annab mulle märku, et ka kõrvalt nähakse, et mu pingutused annavad tulemust. Ja selle baasilt on mul rohkem motivatsiooni tegeleda sellega, mis parandamist vajab. Ma tegelikult ju tean, mis mu puudused on :) Ka neist sai räägitud, aga taaskord positiivses võtmes, nii et ma tundsin ka ise, et asjad on pigem hästi, sest ma tean, millega peab tegelema, ja juhtkond on näinud, et ma olen juba tublimaks saanud.
Teistlaadi tagasisidet saan ma viis korda aastas. Meil on nimelt iga perioodi lõpus õpilastel võimalik anda tagasisidet lõppenud kursusele. Seal tuleb 6-pallisel skaalal hinnata, kui palju paranesid teadmised ja oskused, kas õpilane sai piisavalt tagasisidet oma õppimise kohta, kas hindamine oli arusaadav, kas tunnis valitses õppimist toetav õhkkond ja kas tunnid olid huvitavad. See on selline otsesem hinnang minu tööle. Ja seda on paganama raske vastu võtta. Mis mõttes ütleb keegi, et tunnid on ainult 4 palli vääriselt huvitavad, kui ma olen ninast vere välja punnitanud, et oleks mitmekesine, arendav ja eluga seotud?!? Mis mõttes arenesid oskused ainult 3 palli eest, kui ma näen, et kõik õpilased on nii palju osavamaks muutunud?!?! Ma tean mitut kolleegi, kes seda tagasisidet üldse ei vaata, sest nad ei taha saada seda negatiivsust, mis seal olla võib. Mina vaatan, sest mis seal salata, üldiselt on see selline positiivne egolaks. Aga selle lehekülje avamine on ikka natuke ärev, sest ega ette ju ei tea, mis sealt tulla võib. Samas on see minu meelest hästi oluline teadmine. Mul on olnud nii sedapidi kogemust, et minu meelest oli kõik ülevõrdes, aga tagasiside on pigem keskpärane, aga ka sedapidi oli just sel aastal, kus ma ise olin pettunud ja kurb, aga tagasiside näitas, et õpilased olid väga rahul. Mõtlemise koht mõlemal korral.
Ja kolmandaks olen viimasel ajal mõelnud kujundavale hindamisele. Poiss sai ju eelmisel nädalal oma tunnistuse kätte, kus mateamaatika ja eesti keel olid hinnatud hindega, teised ained veel kujundlikult. Tema jaoks olid need saadud viied tähtsamad. Muidugi olin ka mina rõõmus, kuigi mitte ülevoolavalt, sest iseenesest ma näen, et kui hinded oleksid olnud madalamad, siis mitte teadmiste ja oskuste, vaid lohakuse ja hoolimatuse pärast. Ja seepärast rõõmustasid mind hoolsuse ja käitumise head vist isegi rohkem. Mis mind aga tegelikult kurvastas, oli kehalise hinnang. Mitte sellepärast, et seal oli kirjas, et poiss ei jaksa joosta pikka maad. Mida Ruudi muuseas ei tunnista, sest ta ütles, et ta jaksas küll, ta lihtsalt jooksis aeglaselt. Mind lihtsalt kurvastas natuke see, et seal polnud sõnagi arengust, mis minu arusaamist mööda peaks kujundava hindamise kese olema. Mitte sõnagi sellest, et hüppenööriga hüppamises toimus aasta jooksul hüppeline areng (esialgne pusimine sellega, et saaks 40 hüpet minuti jooksul jõudis aasta lõpuks 110 hüppeni pooleteise mintuti jooksul, mis näitab, et koordinatsioon arenes meeletult, sest esialgu ei saanud ta viit hüpetki järjest hüpatud, aga järjepideva harjutamisega sai ta selle päris hästi käppa) või korvpallirõnga tabamises. Või kas või palliviskes. Ehk kõik asjad, mida nad õppisid, arenesid väga palju, aga selle kohta pole sõnagi, vaid on lakooniline teade, et teed kõike keskpäraselt. Ainult orienteerumise eest oli kiitus, aga see oli kiitus mitte arengu eest, vaid selle eest, ta on loomu poolest osav mõtlemises ja kaardilugemises, seda tegi ta keskpärasest paremini juba enne, kui koolis üldse jutuks võeti.
Meie koolis on just kehaline kasvatus aine, kus antakse ainult kujundavat hindamist. Klassijuhatajana näen seda. Neil on sedalaadi tagasiside: Sinu osalemine pallimängude tundides on olnud asjalik ja püüdlik. Arvestused said sooritatud positiivselt ja võimetele vastavalt. Meeldis Sinu töökus ja kannatlikkus oodata ära harjutamise tulemusi. Oled julge panema ennast proovile. Enesekindlus ning kehalised võimed arenevad järjepideva praktika jooksul. Õpitud oskusi soovitan kindlasti edasi arendada. Kiidan Sinu analüütilist mõtlemisoskust ja seoste loomist!
Või siis samas grupis selline: Sinu osalemine pallimängude tundides on olnud aktiivne ja motiveeritud.Arvestused said sooritatud positiivsete tulemustega ja võimetekohaselt. Tugevuseks oli võrkpall. Meeldiv oli märgata, et vajadusel abistasid ja suunasid ka kaasõpilasi. Oled hea meeskonnas tegutseja ning positiivse suhtumisega. Tunned oma tugevaid ja nõrku külgi. Sea endale selged sihid, mille poole liikudes saad ennast veelgi arendada ning teadlikumaks oma võimetest.
Või siis kolmas variant: Sinu osalemine pallimängude tundides on olnud püüdlik ja asjalik. Arvestused said sooritatud positiivselt ja võimetele vastavalt. Kõige keerulisemaks osutus Sinu jaoks võrkpalli arvestus. Mängulises osas arenesid iga korraga ja muutusid julgemaks ning enesekindlamaks. Siit edasi arenemiseks oleks vajalik järjepidev võrkpalli mänguga tegelemine vabal ajal. Märkasin, et olid ise motiveeritud ja näitasid üles huvi pallimängudega tegeleda ning õppida. Arendada võiksid ka üldiseid kehalisi võimeid ja koordinatsiooni. Sooritamata jäi kooliväline praktiline osalemine liikumisüritusel.
Ma ei tea, kuidas teistele, aga mulle tunduvad need palju sisulisemad kui lihtsalt loetelu asjadest, mis said tehtud ja mille kohta inimesed said ise ka aru, kas neil õnnestus võrgus serv üle saada või mitte. Kusjuures sellist tagasisidet saavad kõik meie kooli enam-vähem 500 õpilast iga kursuse lõpus ehk kaks korda aastas.
Sellised lood siis hindamise ja tagasisidega. H
Monday, June 12, 2017
Kui provintsist Estonias käidi
Ma olen varem korduvalt kirjutanud, kuidas ma muusikale ei armasta. Ja nii ongi. Iga kord, kui nad muusikalis laulma või tantsima hakkavad, näib see niivõrd kohatu, et mul kaob igasugune võime seda kõike tõsiselt võtta.
Eelmisel nädalal käisin aga õpilastega Estonias "La traviatat" vaatamas ja võtsin seda väga tõsiselt. Viimati käisin ooperis Berliinis, kus mängiti "Oneginit" moodsas võtmes. Ka see meeldis mulle üsna hästi, sest vastuolu ooperlikku dramaatika ja teksastes lauljate vahel oli põnev. Siiski meeldiks mulle klassikaline variant tsipake rohkem. Ja "La traviata" oli väga klassikaline.
Kogu ettevõtmine oli tore - bussiga provintsist kohale, kõigil peened riided seljas (eriti tüdrukutel, poistega on natuke keerulisem see asi, aga igaühest oli näha, et ta oli vähemalt üritanud anda endast parima), meie kohad esimesel rõdul, teised peenes riides külastajad. See viimane on küll tinglik, sest need ajad, kus ooperikülastus oli pidulikkuselt teisel kohal Eesti riigis üldse (esimesel kohal on presidendi vastuvõtt), näivad lõplikult möödas olevat. Siiski oli õhtusel etendusel seis kriipsu võrra pidulikum kui viimati pärastlõunasel "Karlssoni" etendusel.
Ooper suhtes on inimsetel väike võbelus sees, et igav noh. Laulavad, tavaliselt veel itaalia keeles. Või kui ka eesti keeles, siis nagunii midagi aru ei saa. Aga tegelikult ei ole igav. Absoluutselt. "Traviata" on muidugi juba olemuselt tore tükk. Ja "Joogilaulu" kuulmine paneb arvatavasti kõik ooperisse tulnud vähemalt peas kaasa ümisema :D
Vaatajasõbralik oli ka see, et etendus oli kahe vaheajaga ehk esimene ja kolmas vaatus kestsid vaid pool tundi, mis on täpselt nii lühike aeg, et ka kõige ooperikaugemad inimesed suudavad veel keskenduda. Ja tegelikult läks ka tunnine teine vaatus lennates, see kõik oli lihtsalt nii võluv ja põnev.
Ainsa negatiivse asjana saab välja tuua Alfredo rolli, mida täitis Sergiu Saplacan Rumeeniast. Ta nägi väga nunnu välja (vähemalt rõdult vaadates), aga no hääl jäi niiii nõrgaks. Ei kõlanud. Jassi Zahharov Alfredo isana kõlas küll :D Ja ka Kristel Pärtna Violettana.
Praegu mõtisklen, kuidas looži kohta saada, see tundub kuidagi eriti äge.
Eelmisel nädalal käisin aga õpilastega Estonias "La traviatat" vaatamas ja võtsin seda väga tõsiselt. Viimati käisin ooperis Berliinis, kus mängiti "Oneginit" moodsas võtmes. Ka see meeldis mulle üsna hästi, sest vastuolu ooperlikku dramaatika ja teksastes lauljate vahel oli põnev. Siiski meeldiks mulle klassikaline variant tsipake rohkem. Ja "La traviata" oli väga klassikaline.
Kogu ettevõtmine oli tore - bussiga provintsist kohale, kõigil peened riided seljas (eriti tüdrukutel, poistega on natuke keerulisem see asi, aga igaühest oli näha, et ta oli vähemalt üritanud anda endast parima), meie kohad esimesel rõdul, teised peenes riides külastajad. See viimane on küll tinglik, sest need ajad, kus ooperikülastus oli pidulikkuselt teisel kohal Eesti riigis üldse (esimesel kohal on presidendi vastuvõtt), näivad lõplikult möödas olevat. Siiski oli õhtusel etendusel seis kriipsu võrra pidulikum kui viimati pärastlõunasel "Karlssoni" etendusel.
Ooper suhtes on inimsetel väike võbelus sees, et igav noh. Laulavad, tavaliselt veel itaalia keeles. Või kui ka eesti keeles, siis nagunii midagi aru ei saa. Aga tegelikult ei ole igav. Absoluutselt. "Traviata" on muidugi juba olemuselt tore tükk. Ja "Joogilaulu" kuulmine paneb arvatavasti kõik ooperisse tulnud vähemalt peas kaasa ümisema :D
Vaatajasõbralik oli ka see, et etendus oli kahe vaheajaga ehk esimene ja kolmas vaatus kestsid vaid pool tundi, mis on täpselt nii lühike aeg, et ka kõige ooperikaugemad inimesed suudavad veel keskenduda. Ja tegelikult läks ka tunnine teine vaatus lennates, see kõik oli lihtsalt nii võluv ja põnev.
Ainsa negatiivse asjana saab välja tuua Alfredo rolli, mida täitis Sergiu Saplacan Rumeeniast. Ta nägi väga nunnu välja (vähemalt rõdult vaadates), aga no hääl jäi niiii nõrgaks. Ei kõlanud. Jassi Zahharov Alfredo isana kõlas küll :D Ja ka Kristel Pärtna Violettana.
Praegu mõtisklen, kuidas looži kohta saada, see tundub kuidagi eriti äge.
Subscribe to:
Posts (Atom)