-

Praegu oleks just õige aeg kirjutada postitus viimastest puhkusetegudest, sest ametlikult olen nüüd juba kolm päeva tööl käinud.

Aga täna pole see päev.

Täna on hoopis see päev, kui ma sain teada, et mu Sõber on surnud.

Ta oli olemas mu gümnaasiumi ajal.

Ta oli olemas mu ülikooli ajal.

Ta oli olemas, kui lapse sain.

Hiljem oli ka olemas. Kuigi teisel pool maakera ja tuli külla suvel, vahepealse aja ilma igasuguse suhtluseta. Aga tuli (alati etteteatamiseta, lihtsalt istus meie trepil ja suitsetas) ja kõik oli täpselt nii nagu kümme aastat tagasi, kui Ruudi oli väike ja tema elas mitu kuud järjest meie juures. Ainus inimene maailmas, kelle kohta saame H-ga mõlemad öelda - Sõber.

Sõber, kes tahtis 35-aastaselt pensionile minna ja kes kunagi 35 täis ei saanud.

Kusjuures sel suvel ta ei käinudki.


  

Suvised märkmed

Postitus lihtsalt endale, et hiljem oleks hea meenutada - küll oli tore suvi. Teised ei pea lugema :D

Juuni algas suure draamaga. Esialgu ei olnud draama, lihtsalt... oli, nagu oli. Ehk siis Ruudolfi koolis on kevaditi n-ö direktori vastuvõtt, kuhu igast klassist kutsutase kaks-kolm õpilast. Ja nüüd, neljanda klassi lõpus, sai ka Ruudi kutse. Sellega seoses väärib äramainimist ka fakt, et R. käis sel aastal esimest korda matemaatikaolümpiaadil (neid vist varem ei korraldata?), kus tal läks hästi. Mis vist koos okei tulemusega Kängurul tõigi kutse. Mis on jätkuvalt veider, sest Ruudi ei suuda leida sõnu, kui igav on matemaatika(tund). Ja veel jätkuvalt - ta ei ole matemaatikageenius, kes matet läbi näeks. Ükskord avastasin, et päev enne kontrolltööd polnud tal aimugi, kuidas käib kirjalik jagamine :D Ülesanded on üldiselt nii lebod lihtsalt, et kui mõnda aega numbritele otsa vaadata, on võimalik pakkumise teel vastus kätte saada. Kontroll korrutamise näol tuleb ju neil suuremal osal ülesannetes nagunii teha... 

Ühesõnaga, meil oli kutse. 

Ja mina leidsin, et see on koht, kuhu tuleb minna kogu perega, mitte et mina olen üksikema. Või et isa on Soomes tööl. Hr H arvas, et ta ükskord juba käis koolis. Jepp, 1. septembril, kui Ruudi kooli läks. Pärast mitut erinevat draamat saime siiski perega kohale kobistatud. Kuigi diplomile järele minemine oli taas nibin-nabin, sest ka Ruudi tõrkus üsna konkreetselt. Aga ta on jätkuvalt minust lühem (kuigi napp 5 sentimeetrit). Pärast seda oli ühel päeval ka Ruudi algklasside lõpetamine ja hüvastijätt esimese õpetajaga, kes viimasel arneguvestlusel päriselt pisarates oli, kui ta Ruudile rääkis, kuidas nad on nii headeks sõpradeks kasvanud. Eks ta üldiselt jääb õpetajatele meelde. 

Pärast seda käisin ma tööl ja valmistusin reisiks. Ja elasin remondis. Sest jah, meil käivad siin suured ümberehitustööd, mis liiguvad täpselt nii aeglaselt, et ma olen õppinud neist mööda vaatama. 

Jaanipäeva veetsime taas hr H sõbra juures maal, kus on alati nii tüüne. Ja kogu see pere on lihtsalt nii tšill. 

Juuni lõppu mahtus veel meie perereis. 

Juuli algas Korful olles. Ja tagasi tulles oli nii külm, et mõned päevad olin lihtsalt kookonis ja üritasin aklimatiseeruda. Pärast seda algasid kodukaunistustööd, sest sünnipäev. Koristamine siin mjasa on täiega Heraklese vägitöö (pmts Augeiase tallide puhastamine, kohati meenutab ka Sisyphose tööd), mis jätkus ka pärast sünnipäeva. Praeguseks olen korda saanud peaaegu kõik meie majas olevad kapid ja sahtlid (riidekapp, kus hoiame talveriideid, on plaanis täna lõpetada) ja prügimäele saatnud väga palju asju (ma ei taha teada, mis summades ma prügimäge toetanud olen). Selle käigus õnnestus välja visata ka elutoa kõige inetum kapp. Peagi saab lahti ka inetuselt teisest. Kaks ilusat suurt riiulit passivad juba elutoas (ja on täiega jalus koos suure peegliga) ja ootavad, et saaksid paika pandud. Aaa, Ruudi sai uue voodi ka, mis oli küll nimekirjas, aga kindlasti mitte esimesel kohal (seal on jätkuvalt köögimööbel, mis on nüüd välja valitud, aga veel ostmata, sest...nagunii ei pole seda kuskile panna enne mõningaid töid, mis ... seisavad jumal teab, mille taga). 

Selle kõrvale polegi palju mahtunud. Korra käisin vaarikal. Siis Parika rabarajal, kus ma varem polnudki käinud ja kus oli kohutavalt palju mustikaid. Ämm oli pisarates, sest tal polnud autos kraabitsat. Siis jõudsime Valgeranda, kus vesi oli nii külm, et ujumine oli kangelaslik. Tavaliselt on minu jaoks külm siis, kui sisse minna on rõve. Aga kui juba vees oled, korraks on hing kinni jäänud, siis ujudes on ok. See on minu jaoks külm vesi, mille puhul ma mõtlen, kas tasub ujuda. Valgerannas ei hakanudki ok, ma pmts ujusin värisedes :D Teisel korral sattusime Haapsallu, kus vesi oli kordades soojem, aga ka sogasem, meenutades pigem meie kodujärve, kus ma üldse ujuda ei taha enam. Esimese rannapäeva lõpetas kontsert Pootsi-Kõpu kirikus (Piiskop Platonile pühendatud festivali raames) ja teisel puhul käisime läbi Müüriääre kohvikust ja Dietrichist (kus pakuti uskumatut kohvi. Halba sedapuhku :D Aga nägime õega, et teenindaja jaoks oli olukord nagunii pingeline, seega empaatiliste inimestena jõime kergelt hämmastunult oma kohvid ära). 

Ühe korra jõudsin peaaegu Vennaskonna kontserdile, aga ukse peal pöörasin ümber, sest ülejäänud inimesed ei tundunud okeid olevat. Ja vana Trubetsky on minu jaoks nagunii traumaatiline. Aaa, folgi ajal kohtusime Ruudi sõbrannadega (tegelt isa omadega), kellest üks Ruudile kirja kirjutas, mille isa kindlasti alles hoida soovitas, sest tegemist on arvatavasti tulevase peaministriga (kes selle asemel, et folgil kultuuri nautida, jõi mu vanemate juures veini ja vaatas neli osa järjest kooliõpetaja seriaali :d). Üks väga vinge naine, kelle moodi võiks olla küll, kui ma kunagi suureks saan. 

Selline suvi siis. Ruudi igathes nurrus eile diivanil "Suure paugu teooriat vaadates": "Nii hea suvi on olnud, nii palju on puhata saanud."