Annan alla

Ma olen siiani suutnud end tagasi hoida ja mitte kirjutada sellest, kuidas ma külma vihkan. Ja uskuge mind, see on nõudnud teatavat eneseületust, sest ma siiralt jälestan seda, kui temperatuur langeb alla kuue miinuskraadi. Aga ma mõtlesin, et püüan sellest üle olla, sest mingil põhjusel olen ma siiski sündinud sellisesse ebaõnnestunud kliimavöötmesse ja ükskõik kui palju ma ka ei unistaks elust ilma külma talveta - ära ikka ei läheks. Sest mitte kuskil mujal ei saaks ma elada nii, et mind ümbritsevad eesti keelt kõnelevad inimesed. Ja noh, kuna ma midagi drastilist selle külma osas ette võtta ei kavatse, tundus teatud määral nõme selle üle ka viriseda. Ma ikka püüan seda joont ajada, et kui miski ei meeldi, astu samme selle muutmiseks. Ja kui ei viitsi astuda, siis hoia keel hammaste taga.

Aga täna hommikul poole kaheksa paiku elutuppa jõudes (jah, täna on see õnnis päev, mil esimest tundi pole ja ma saan kodust lahkuda pärast kaheksat) nägin, et meie elutoas, mis idee poolest peaks olema enam-vähem kõige soojem ruum majas (pärast WC-d), näitas kraadiklaas 12 kraadi. Saate aru - 12!!!!! Korraks tundus eesti keel täiesti ebaoluline nähtus ning soe päike koos vahuste lainetega ainsad asjad, mida elus väärtustada.

Ja oleks siis nii, et me hoiaksime kütte peale kokku. On täiesti müstiline, millistes kogustes raha me oleme korstnasse saatnud selle õnnetu jaanuari jooksul. Ja vastutasuks siis 12 kraadi.

Siiani olen hämmingus, kuidas elasid need inimesed siin enne meid. See oli ju nende päris oma maja. Nad ise tegid siin remonti. Miks ometi ei tegelenud nad maja soojustamisega? Hr H tegi ka neid soojuspilte. Mitte et meid oleks kuidagi üllatanud, et sõna otseses mõttes kogu maja lekib. Aga pildilt vaadata on seda siiski natuke ehmatav.

Ehk siis ametlikult öeldes - lihtsalt vihkan seda paganama külma talve.

Mida ma siis päev otsa tegin?

Ma proovin siis visandada, mille kõigega ma päeva jooksul hakkama saan :D Täna oli üsna lihtne tööpäev.

Hommikul ärkasin üles, üldse ei tahtnud tõusta, sest magama sai liiga hilja. Ka mingis mõttes töö pärast, sest lugesin veel hilistel öötundidel "Tõde ja õigust" ja vanus on sealmaal, et enam ei vaju silm kinni nende pikkade lausete peale. Vastupidi, pidevalt tuli haarata pastaka ja paberi järele, et kõik suurepärased mõtted kirja saaks.

Igatahes õnnestus mul üles tõusta ja enne esimest tundi tööle jõuda. Üldiselt ma eelistan, kui mul pole esimest tundi, aga seda luksust ei võimaldata alati.

Nii, topelttunnid 11. klassis. Unustan end Remarque´ist lobisema ja suudan kahe tunni jooksul võtta läbi pooleteise tunni materjali. Ei olnud tore avastus :D

Vahetunnis tuleb üks järelvastaja, arutleme sihtide seadmise ja sõnapidamise teemadel, aluseks Krossi "Väike Vipper". Pärast seda tassin kaks komplekti õpikuid auditooriumisse, et pärast oleks hea võtta.

Järgneb vaba tund, mille ajal joon kohvi ja mõtlen, kas tasuks otsida mõni vähem nähtav diivan ja silm korraks looja lasta. Leian, et pole vist mõtet, sest reaalselt magada jõuaks liiga vähe. Vaatan parem üle, mida järgmistes tundides teha tahan.

Jälle toplettunnid, sedapuhku 10. klass. Loeme "Aga ükskord algab aega, kui ma tulen mootorsaega..." ja püüame tuvastada viiteid algtekstile. Pärast seda iseseisev töö.

Ja ongi tunnid läbi, saame veel klassiga kokku, et mõelda, kas kannatab kuskile väljasõidule minna või mitte. Tahtjaid on palju, reaalseid tulijad kardan et mitte.

Pärast seda pakin ajalehtedesse 27 raamatut ja loen üle koolis olevad piiblid, mida on 10.

Poole kolmest jõuan koju. Kuna Ruts on pooltõbine, võtan üle "lapsehoidmiskohustused", samal ajal loen üle homseks vajalikud piiblikohad, lükkan esitlusse ülevaate hinduismi pühadest tekstidest, otsin netist üles "Kulgemise väe raamatu", loen läbi praktiliste tööde aruanded (mida on neli, kuna lasin teha töö rühmades), joon kohvi, mõtlen välja kordamisküsimused iseseisva töö põhjal, räägin Ruudiga juttu, loen erinevaid blogisid, mõtlen jälle, kas ei peaks mitte magama, külmetan, sest maja ei pea sooja, räägin hr H-ga juttu... Ja kuna ma teen seda kõike korraga, kulub selleks kogu õhtu :D

Midagi tohutult kontimurdvat pole. Aususe huvides panen kirja ka selle, et tegelikult valmistusin homseks tööpäevaks ka nädalavahetusel, sest ma teadsin, et muidu läheb liiga kurnavaks.

Õpetaja ülestunnistus

Ikka kerkib teinekord üles teema, kui palju peavad õpetajad tööd tegema. Et kõigepealt on tunnid kaheksast kolmeni, siis tulevad järelvastajad ja seejärel tormab õpetaja koju, kaenlas pakk vihikutega, mis tuleb ära parandada. Ja kuigi ma olen kaugel sellest, et väita, et õpetajate elu on lihtne nagu lill, sest poolest päevast oled vaba ja juunist augustini saab päevitada, ei saa ma siiski aru, kuidas neil õpetajatel NII palju tööd on.

Selleks, et õpetajal oleksid tunnid iga päev kaheksast kolmeni, peaks tema nädalakoormus olema 35 tundi. Viimase põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega kaotati tegelikult otsene seos tundide arvu ja palga vahel, täiskoormuseks loetakse siiski vist 22 tundi? Või oli see 20? Ja põhimõtteliselt peaks olema nii, et ühe palju saavad palka nii see inimene, kes töötab 20 tundi, kui ka see, kes töötab 30. Hüva, reaalsus on arvatavasti teine, kes rohkem töötab, saab ka rohkem palka. Kuigi ausalt öeldes võiks minu meelest küll rohkem rakendada seda "töökohapalka", siis väheneks inimeste tahtmine rabada endale rohkem tunde, kui inimlikult normaalne on. Üle 25 nädalatunni ei ole mõistlik. 35 tundi nädalas on minu jaoks täielik ulme, minu piir jookseb kuskil 22 juures, siis olen ma veel võimeline ise ka rõõmu tundma.  

Okei, oletame, et õpetaja koormus ongi 20 tundi nädalas, aga tunniplaan on selline hüppa-karga, et tunnid jaotuvad iga päev kaheksast kolmeni. Seda on üsna raske ette kujutada, sest isegi meil, kellel on palju segadust rühmade ja tasemetega ning kus alati lähtutakse õpilase heaolust tunniplaani koostamisel, ei ole olukord nii ekstreemne. Kuid siiski, teoreetiliselt on see ju võimalik. Aga selle juures peab ju kindlasti olema paras posu vabu tunde, mida on võimalik efektiivselt ära kasutada. Kuigi see on raske, sest vaba tunni ajal on palju mõnusam ja lihtsalt istuda ja kohvi juua, meil on näiteks õpetajate tubades televiisorid ka, nii et saab päevaseid saateid vaadata, kui tahtmist on. Samas kui ikkagi vaja on, siis jõuab ka 10-minutilise vahetunni ajal ühe esitluse valmis teha. Ma tean küll, eelmisel kolmapäeval katsetasin. Kiireks läks, aga jõudsin. 

Järelvastamiste ja tööde kontrollimiste mahu osas ei oska ma midagi väga rääkida. Ma isiklikult olen püüdnud seda kõike teadlikult miinimumini viia. Üldjuhul teen ma näiteks suulisi arvestusi. See võtab küll alustuseks kauem aega, aga kontrollimist ei ole. Seda ei saa ma kahjuks kõigis oma ainetes rakendada, sest eesti keeles tuleb vahetevahel siiski kirjutada ka. Siinkohal on mul kindel reegel, et ühes nädalas ei lase ma teha rohkem kui ühel klassil pikemat kirjalikku tööd. Kuna ma tegelikult olen väga metoodiline inimene, teen ma alati iga tsükli alguses plaani, kus sellised tööd on kirjas. Siis on mul endal pidevalt pilk selge. Ja harva juhtub, et mul on käes rohkem kui 36 ülevaatamist vajavat tööd. Inimeste jaoks, kes töö tegemise ajal puuduvad, on meil majas omaette inimene, ma olen aru saanud, et paljudes suuremates (aga ka väiksemates) koolides on selline tegelane olemas. Et jäävad ainult inimesed, kes on andekad ja tahavad võistlustel osaleda, või siis need, kes vajavad konsultatsiooni. Tänu oskuslikult valitud erialale pole neid viimaseid väga palju, sest nokammmoon, eesti keelt oskavad ju kõik :D

Ühesõnaga, ma tegelikult tahtsin öelda, et kuigi vahel löövad lained üle pea ja on tunne, et lihtsalt enam ei jaksa, sest tunniplaan on tihe ja lisakohustused pressivad peale ja juhtumise on mingid üritused ka, mida peab korraldama või millel osalema, ja siis tahaks veel oma klassiga teatrisse minna, on minu töökoormus kindlasti väiksem kui nt mu isal. Või vanemal õel. Nii et selles osas ma tunnen küll, et virisemine oleks patt. 

Ma mõtlen, et kui ma viitsin, siis võiks lihtsalt enda jaoks ükskord kirjutada sellest, kuidas üks õpetaja päev välja näeb. 

Vahel, siis kui mõtted on maas...

... , vaatan seda klippi

Ja siis on jälle kohe parem.

Ükskord käisin ühel rahvusvahelisel koolitus, kus seda filmilõiku näidati. Ja üks minu kaasmaalasest kolleeg ütles, et see on jõletu. Et raamatute lõhkumine on igal juhul jõletu. Ja iga kord, kui ma nüüd seda filmi või seda klippi vaatan, mõtisklen, miks mina, kes ma raamatutest nii palju pean, ei näe selles kohas mitte midagi jõletut, vaid vastupidi, iga kord tunnen, et maailm on parem paik.

Andekas ja segane

Mina: "Oh, tead, meie lapsest saab nüüd hoopis korvpallur!"
Hr H: "???"
Mina: "Jepp, lasteaias hakkavad toimuma korvpallitrennid."
Hr H: "Ja kuidas see välja peaks nägema? Ruts seisab väljaku ääres ja õiendab: "Ma tahan ka palli!!!!" Ja kui palli korvi ei saa, siis viskab palli ära ja läheb joonistama?"

Pärast seda, kui olime mõnda aega naerdes mööda põrandat viselnud, muutusime tegelikult kurvaks. Sest kuigi konkreetne kujutluspilt on kerge kunstiline liialdus, on tegemist siiski liialduse, mitte väljamõeldisega.

Lisaks rääkisime täna ka Ruudi õpetajaga pikalt kooliminekust, sest ma olen järjest rohkem ja rohkem kahtlema asunud, kas poiss on ikkagi valmis. Õpetaja vaatas mõtlikult Ruudit ja ütles täitsa siiralt: "Ega tema puhul ei saa garanteerida, et pooleteise aasta pärast olukord parem oleks. Ta ei hakka kunagi alluma nii nagu teised lapsed."

Kõige selle põhjal tegime täna õhtul spontaanse otsuse - lükkame koolimineku aasta jagu edasi. Sellega seoses pääseme nõustamiskomisjonidest ja muust stressist. Sest kui on võimalik midagi edasi lükata, siis miks mitte seda teha. Ja lisaks arvas hr H väga tagasihoidliku inimesena, et "kui ta hiljem kooli läheb, siis paistab välja, et ta on andekas ja segane. Praegu on ta lihtsalt segane."

Katastroofi retseptid

Sellel aasta esimene dokukas.

Jälle oli tore - huvilised koos, suured padjad põrandal, vestlust juhtimas mees, kes oskab ja tahab. Film ise on vastuoluline, tekitab küsimusi, kuid nagu kokkuvõtteks leidsime - oluline on see, et kõige muu kõrval pani see siiski ka mõtlema, mida saaks ise kergesti muuta. Ja siis polegi enam nii oluline, kas fakt, et inimene sõidab kolmsada kilomeetrit maha, et tankida oma autosse biodiislit, mida tehakse rapsist, millega meie maad kurnatakse, on positiivne või negatiivne. Sest see tuletas meelde, et tegelikult saame meie oma kodulinnas kõikjale kohale ka jala, kulutamata sellele mitte rohkem kui pool tundi.

Ja see ju ongi juba tore.

Igavene tüliõun - kohustuslik kirjandus

Ma tean, et see on teema, mis on täiesti mõttetu ja lahenduseta, aga ikka ja jälle lähen ma kurvaks, kui ma saan aru, et lugemine on niivõrd ebapopulaarne, nagu ta on. Ma olen kaugel sellest, et jagada inimesi lahedateks ja mõttetuteks selle alusel, kas nad loevad ilukirjandust või mitte. Elus on muidki kriteeriume, kuigi ma pean tunnistama, et mulle isiklikult on sümpaatsed need inimesed, kes on raamatuid lugenuid. Kes teavad, mis mõnu on võtta endale tass kohvi ja pakk küpsiseid ning pugeda tugitooli ja lugeda. Kes loevad raamatut ja mõtlevad kaasa, kellel tekib tahtmine autoriga dialoogi astuda.

Sel õndsal ajal, mil loomad veel rääkisid ja mina gümnaasiumis käisin, ei tulnud ma selle pealegi, et mitte lugeda raamatuid, mida õpetaja lugeda käskis. Kuigi ka sel õndsal ajal oli inimesi, kes seda ei teinud, aga arvatavasti vähem, sest AnnaAbi ja igasugused kirjanduslikud blogid polnud veel nii arenenud ning kokkuvõtete saamiseks pidi rohkem vaeva nägema. Ja mulle näib, et raamatu lugemine polnud oma olemuselt tollal veel nii kohatu, nagu ta praegu näib olevat.

Viimase lugemiskogemuse kohta võin öelda, et tervest klassist oli raamatu läbi lugenud täpselt 1/3. Ülejäänutest tubli 90% oli lugenud vähemalt poolt, neist 100% oli vaadanud filmi. Ja siis oli mõni, kes oli vaadanud filmi (silmad samal ajal kinni) või kel polnud õrna aimugi, mis toimub. Ja mida siis päriselt sellises olukorras teha? Nad ei ole lasteaialapsed, kes mõjuva kõne peale raamatut lugema tormavad. Nad lasevad kõrvad lonti ja pobisevad: "Aega ei ole." või "Raamat oli nii raske." Muidugi on raske, kui pole harjunud lugema, siis ongi kogu meie klassika masendavalt igav. Kui ma peaks lugema meditsiinist või teoreetilisest füüsikast raamatut, siis oleks mul ka igav, sest sõnakasutus ja mõttekäigud lendaksid kõrges kaares üle minu mõistmisvõime.

Kas minnagi seda teed, et tähtis on narratiiv, ja õpetajana lihtsalt jutustada lugusid meie kultuurile olulistest teemadest ning vaadata filme? Aga need klassikalised filmid on ju ka igavad. Loobuda üldse neist vanadest ja tolmustest lugudest ning tegeleda uue ja põnevaga? Asendame "Dorian Gray" "Harry Potteriga" - mõlemad räägivad ju teatavas mõttes hinge puhtusest ja igavesest elust? Või "Libahundi" "Videvikuga", sest mõlemas on ju libahundid olemas. Praegu tuleb mul meelde, Evelin, kes kunagi avastas, et tegelikult on "Tõde ja õigus" nagu "Videvik" - Bella, Robert Pattinsoni ja tolle libahundi kolmnurk on nagu Krõõda, Andrese ja Pearu kolmnurk :D Minu mäletamist mööda kirjutas ta sellest isegi oma lõpukirjandis ja sai väga head punktid. Nii et tõepoolest, vahetusi annaks teha küll.

Aga tegelikult olen ma ikkagi ... ma ei tea, mis meeleolus. Kurb pole päris õige sõna. Väsinud äkki?

Justin ja vaprad rüütlid

Nädalavahetusel käisime poistega kinos. Poistega tähendab siis minu isiklikku kodanikku ja kaht sõbrapoissi veel ehk sain katsetada, kuidas oleks elu kolme mudilasega. Tuleb tunnistada, et see poleks minu esimene valik eluks. Kuigi meil läks tegelikult päris hästi.

Film oli armas, nii nagu multikad ikka on. Kohalikus kinos on tore käia ka seetõttu, et meie neljase seltskonna eest maksin piletiteks 9 euri ning kuna plaksumaisi ja kummikomme ei müüdud, hoidsime ka selle pealt päris mitu raha kokku. Loomulikult ei saanud me selle eest sama suurt ja võimast kino nagu Tartus, aga toolid on ausad ja pilt hea, ma nagunii väldin 3D-d, kui vähegi võimalik on, sest Ruudi sai "Vaprakest" vaadates sellise psühhotrauma, et teda sai mõnda aega juba puhtalt sõnaga "kino" ehmatada.

Mulle tundus, et Justini-film oli natuke vanemate laste multikas, naljadki  nõudsid kaasa mõtlemist, mis tähendas, et kui kaasa ei mõelnud, siis vist jäi natuke igavaks. Nagu nähtus ka sellest, et kinos oli päris mitu last, kes kippusid püsti tõusma ja näiteks kardinaid liigutama. Üks perekond läks aga poole filmi pealt üldse ära. See võis tuleneda muidugi ka asjaolust, et saal oli külm, nii et ma pidin isegi vahepeal garderoobist joped ära tooma. Jope all kerra tõmbununa oli päris mõnus filmi vaadata.

Ruudile jällegi meeldis (ta muidugi räägib nüüd seda, et talle meeldis "Suur maalritöö" ka, aga MINA mäletan, kuidas ma teda kinni pidin hoidma), arutasime pärast täitsa hoolega, kuidas tuleb pingutada, et oma unistusi ellu viia.

Nii et oli kena vaheldus sellesse jõledasse külma.

Kuidas mind tabas emakast kerkivate aurude haigus

Ma olen Ruudilt alati nõudnud, et lasteaeda tulles peab esimese asjana minema rühmauksele ja ütlema tere. Ja ära minnes peab alati minema rühmauksele ja ütlema head aega. Kuna me oleme seda juba päris mitu head aastat harjutanud, toimub see automaatselt, üldjuhul ilma mingisuguse meeldetuletuseta.

Nii oli ka reedel, R. pani riidesse, astus uksele ja hüüdis: "Head aega!" Aga selle asemel, et keegi oleks talle vastanud samaga, käratas üks lastest: "Pane uks kinni!"

Ma tundsin hoobilt, et mind tabas see haigus, millest Nodsu kirjutab, kus emakast kerkivad pähe aurud ja tekitavad hüsteeriat. Kuigi reedel ma veel ei teadnud, et see on selline haigus. Ma arvasin, et ma lihtsalt vihastasin ebaõigluse ja matslikkuse peale. Minuga samal ajal riietusruumis viibinud isa jäi ka lolli näoga vaatama, teda ei saanud emakahaigus tabada, aga küllap on meestel oma organ, mis vihalaineid pähe saadab. Igatahes reageerisin muidugi kohe, pidasin lühikese, ent mõjusa kõne teemal viisakus, pärast mida ütlesid lapsed meile kooris head aega.

Põhjus, miks uks pidi kinni olema, tulenes sellest, et õpetaja oli pidanud korraks ära minema ja lapsed võisid seni vaadata multikat. Ju nad ei kuulnud teksti muidu. AGA IKKAGI. Kuna õpetajat polnud, et saanud ma asja kohe suuremaks puhuda ka. Ja ausalt öeldes ei viitsinud ootama ka jääda, esmane reageering oli tehtud, see oli minu jaoks kõige olulisem.

Aga uuel nädalal palun õpetajatel kindlasti käitumisnormide teema uuesti õppekavva võtta. Minu pärast jätku nad laadivahetuslike sõnade õppimine vahele, eriti kui laadivahetuslike sõnade näideteks olid seinal peal rippuvas õppekavas sõnad kass, koer ja lehm. Mis on vältevahetuslikud sõnad.

Kuidas ma muusikali vaatamas käisin

Ma ei saa öelda, et ma oleksin eile õhtul päris esimest korda oma elus muusikali vaatamas käinud. Ma mäletan selgelt, et peaaegu 20 aastat tagasi lavastati Ugalas "Helisev muusika" ja ma käisin seda vaatamas. Etendusest ei mäleta ma küll mitte midagi muud, kui et poisslastel olid trussikumõõtu lühkarid jalas. Ju siis olid ikka nii jubedad, et sööbisid mu mällu.

Kunagi käisin Tartus vaatamas "Viiuldaja katusel" ja sellest on mu meeles fakt, et olin just lahku läinud oma praegusest abikaasast. Ilmselgelt ma ei vaadanud etendust, sest kui ma mõtlen "Viiuldaja katusel", siis tuleb silme ette Jüri Krjukov, kes EI mänginud 2003. aastal Vanemuises.

Rohkem pole käinud ja see pole olnud juhus, sest pelgalt muusikalile mõtlemine tekitab minus ebamugava tunde. Mina, kes ma ausalt ütlen, et tarbin igasugu meelelahutuslikku saasta (Bridget Jones, supermodellid, kaardimängud) tunnen, et vat muusikalid on teispool seda nähtamatut piiri, mis eraldab meelelahutust õudusest. Muusikalide juures on seal teispool piiri näiteks Kodutunne.

See sissejuhatus oli vajalik selleks, et kõik saaksid aru, mida ma tundsin eile teatrisaali maha istudes ja kavalehelt lugedes, et olen tulnud vaatama muusikali :D Ma tean, et selline üllatus kummutab kuvandi minust kui inimesest, kes hoolega valib, mida ta vaatamas käib (ja TEGELIKULT ma seda teengi, päris-päris ausalt). See konkreetne lavastus oli lihtsalt ainus lasteetendus, mis meie koduteatris on peale "Suure maalritöö". Ühesõnaga, ma tahtsin Ruudile rõõmu teha, aga nagu seda ikka juhtub, siis tegin seda enda arvelt.

Tegelikult ei olnudki nii hull. Või noh, keda ma petan, esimene vaatus oli täpselt nagu kõige hullemas õudusunenäos. Tegemist oli ju "Arabellaga", mis tähendab, et laval oli kamp mereröövleid, kes hakkasid täiesti suvalistel hetkedel laulma. Ma ei saa sellest kunagi üle, et muusikalides lauldakse. Lisaks oli mul kõrvaprobleem, nii et suurem osa laulutekstidest läks minust lihtsalt mööda.

Teiseks vaatuseks olin ma juba valmis ja nägin küll, et Hannes Kaljujärv oli Taaniel Tinana jõhkralt seksikas. Ja Rain Simmul Rändajana mängis küll sedasama osa, mida "Meeletuski", aga oli ka väga apetiitne. Mmmm, Olav Ehala muusika on ju põhimõtteliselt selline ilus ja helge. Ja loomulikult lugu ise - või täpsemalt Taaniel Tina kuju - oli ikka väga võimas. Aga järgmine kord kontrollin ma nüüd küll üle, ega ma juhuslikult muusikalile pileteid ei osta.

Kõige selle juures on mul hea meel, et Ruudile meeldis. Ja see oligi ju eesmärk.

Minu välimusest ja iseloomust

Gümnasist, tõelise vaimustusega hääles: "Õpetaja, te nägite praegu välja täpselt nagu põrgust pärit Lydia Koidula!"

Hr H pärast seda, kui olin talle andnud ülevaate Aspergerist (toetudes Pere ja Kodu artiklile, mida soovitas mul lugeda mu lapse õpetaja): "Äkki see sündroom on neil lastel, kelle emadel on teatav kasvatusstiil..." jätkates lauset pärast mu pilku  nähes: "...et sellised tublid ja agarad emad."

Ehk siis ma olen põrgust pärit agar Lydia Koidula.

MOTT

Kaplinski ütleb

SIIN

Ilusasti ütleb.

Kuigi eks ta üks keeruline asi ole, see vahetegemine, kus on meil keelemäng, kus keelevaegus. Aga õpilaste töid lugedes on tegelikult kurb küll, et naudingut eesti keele kasutamisest paistab harva. Pigem torkab silma püüdlikkus kirjutada nii, nagu peab. Aga seda nii-nagu-pead on igav lugeda, sest surudes end õigesse keelevormi, püütakse suruda end ka õigesse mõttevormi, mis muudab kirjaliku eneseväljenduse kirjalikuks väljenduseks, millega ma ei oska midagi peale hakata. Ehk on õigus "Väikese Vipperi" prantsuse keele õpetajal, kes nõudis elegantsi, mida ei olnud võimalik "õigesti ära õppida". Mis ei tähenda, et ma ei vihastaks end näost valgeks, kui loen tekstidest "ss", "vb" jmt.

Aga noppeid Kaplinskilt:

Praegu on Eestis kahjuks vähe inimesi, kes oma emakeelt söandavad ja oskavad rääkida vabalt, mõnuga. Seeasemel kuuleme eestlaste suust tihtilugu küsimust „Kuidas eesti keeles õige öelda on?”. Midagi on viltu. Eestikeelne kool ei ole parandanud eestlaste kõneoskust, vaid viinud selle hoopis allamäge. Räägime kohmakamalt, puisemalt kui rääkisid külainimesed sada aastat tagasi. Need eided ja taadid Võrumaal või Saaremaal, kelle juttu mul on veel olnud võimalus kuulata ja imetleda.

Et inimene keelt, oma emakeelt niimoodi vabalt ja mõnusasti kasutada saaks, ei tohi tema „keeletundmust” liialt häirida, ei tohi teda sundida aina mõtlema, kuidas on õige öelda. Keeleõpetus ei tohiks tekitada komistuskohti, keele tegelikud, teadvustamata reeglid ei tohiks minna vastuollu õpetatute-õpitutega.

Vahe loomuliku ja kunstliku vahel on keelekasutuses oluline asi ja ma usun, et on patt sellest mööda vaadata. Kõnekeel peab saama toimida filtrina, mis eraldab loomuliku kunstlikust. Ja kirjakeel peab kõnekeelt kuulda võtma. 

2013 lauludes

Ma olen juba mitu aastat mõelnud seda teha, aga alati on meelest läinud. Nüüd Liis tuletas meelde.

Mida ütleb muusika minu eelmise aasta kohta:

1. Kuhu ma olen jõudnud 2014 alguses?  Placebo - In the Cold Light of Morning

Kõlab väga sügavalt. Pärast pikka pidu longin mööda inimtühje linnatänavaid ja mõtlen, mida, wtf, ma küll teen.

2. Aasta 2013 põhiülesanne? Bowling for Soup - Punk Rock 101

Haakub hästi esimese punktiga. Et kui aasta läbi punkrokkida, siis uue aasta algus võib tõesti nii välja kukkuda.

3. Eneseteostus / minu “mina” aastal 2013?  Passinger - Let Her Go

Sellele pean ma nüüd natuke mõtlema. 

Well you only need the light when it burning low

4. Rahaasjad aastal 2013? Rosa Alchemica - Never you

Sellest on natuke kahju ka ... 

5. Sugulased ja naabrid aastal 2013? Blink 182 - Give Me One Good Reason

He-he-hee 

(Give me one good reason why we need to be like them)

Ma loodan, et sugulased ja naabrid ka muiglevad

6. Kodu aastal 2013? Avril LAvigne - Complicated

Pealkiri sobib tõesti kenasti. Nii oli.

7. Armastus aastal 2013? Vennaskond - Il pleut

Ma ei tea prantsuse keelest MITTE midagi, aga umbes 11. eluaastast olen pidanud seda laulu kõige romantilisemaks. Ma ei taha teada, millest Trubetsky tegelikult laulab :D

8. Tervis aastal 2013? Placebo - Special Needs

Oi, see kõlab natuke pahasti.

9. Partnerlus aastal 2013? The Cure - Inbetween Days

:)

10. Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks? Vennaskond - Igaühele oma

Sobib. 

"Võõras raha ei põleta märke su pihku"

11. Reisid aastal 2013? Arcade Fire - Haiti

Väljendab mu unistusi?

12. Karjäär aastal 2013? The Cure - Friday I´m in Love

Niiii hull see asi ka polnud.

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2013?The White Stripes - The Nurse

See kuulub jälle pigem fantaasiamaailma.

14. Saladused, protsessid alateadvuses aastal 2013? Kent - Det finns inga ord

Mul alateadvuse protsessid on mulle veel mõistetamatud.

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2013 lõpuks? DND - Flow

Ohoh...

Nojah, oleks võinud hullem tulla. Mul on playlistis nii mõnigi päris piinlik lugu.

Parim päev banaanikala püüdmiseks*

Või siis tegelikult parim päev jõulupuu väljaviskamiseks. Miks mitte, eksole, 11. jaanuar on selleks sama hea kui mõni teine päev. Nagu näiteks 6. jaanuar, kui võtta üks täiesti suvaline kuupäev.

Tegelikult mulle meeldib teha sääraseid asju "õigesti", traditsiooni kohaselt. Ma ei värvi mune mitte kunagi reedel, vaid ikka pühapäeval. 21. detsembriks peavad toad olema täiesti korras. 2. novembril panen aknale küünla. Ainult surnuaiapühadel ma haudadele ei jõua. See on arvatavasti ka sellepärast, et mul pole päris-päris oma hauaplatsi. See kõlab natuke ... morbiidselt :D, aga kui mul oleks hauaplats, mille eest mina vastutan, siis ma arvatavasti ka seal käiksin "õigetel aegadel". Praegu käin seal koos emaga ja võtan kaasa ka Ruudi, et ta õpiks sedasorti kombestikku. Ma ei saa küll tunnistada, et meil sellega üüratult hästi läheks, sest tingituna siiski keskmisest tihedamast surnuaial käimisest tunneb noormees end haudade vahel päris hästi. Kohatult hästi.

Tänane kuuse väljaviskamine oli Ruudi initsiatiivil. Kuna ma võtsin reede õhtust kõik mis võtta annab (s.t lugesin hommikuni raamatut), magasin veel kella 11 nagu mauk. Selleks ajaks oli poiss vaadanud ära hommikused lastesaated, söönud, mulle kohvi keetnud ja tal oli igav. Nii ta mulle hüüdiski: "Mängime kodu. Sina oled ema ja mina olen isa. Ja ma lähen tööle. Koos kuusega." Ma sain ka magades aru, et see ei ole hea mõte, aga noh, kuu aega toas seisnud kuuse väljaviimine pole nagunii kunagi hea mõte.

Pärast ärkamist veetsin mõnusa kolmveerandtunni kuuseokkaid majast välja toimetades.

Aga vähemalt saame nüüd hakata valmistuma ülestõusmispühadeks.

*ilmselgelt olen jätkuvalt Salingeri-lainel.

Lapsekasvatus ja internet

Kui ma mõned head aastad tagasi rasedaks jäin, ei kasutanud ma internetti kuigi palju. Jah, oma koolitööde tarbeks, vahel mõne inimesega ka msni-s suhtlemiseks, Orkut oli ka veel sel hetkel populaarne. Aga foorumid, blogid ja kogu ülejäänud meelelahutuslik ja kohati ka hariv osa uuest meediast käis minust üsna kauge kaarega mööda.

Kohe raseduse alguses liitusin lapseootamisfoorumiga, sest tahtmine pidevalt oma kogemust jagada ja samas lugeda ka teiste kulgemise kohta oli nii suur. Polnud mul ju tol hetkel ühtki sõberrasedat ja mehega jagamine oli ikka teistmoodi.

Üsna kiiresti sain ma foorumi abiga aru, et olin senini raseduse kontseptsiooni täiesti valesti mõistnud. Näiteks arvasin ma tõsimeeli, et kaalust juurdevõtmine on raseduse loomulik osa ja sellele ei pöörata erilist tähelepanu. Selline armas maalapse naiivsus, eksole. Teiste naistega suheldes sai selgeks, et tegelikult olen endalegi ootamatult sattunud võistlusele, kus võitjaiks osutuvad võimalikult väikese kaalutõusuga rasedad. Mina, kes ma siiani olin kaaluteema aktuaalsust tunnetanud eelkõige doonoriks olemise taustal, sest ülikooli alguses vaadati mu soovile elusid päästa natuke viltu ja ma pidin iga kord oma täismõõdulisust tõestama. Loomulikult ei olnud ma rasestudes enam päris tokk, ma olin ju siiski naine, aga selle peale ei olnud ma tõesti varem tulnud, et rasedusaegne kaalutõus võiks olla probleem.

Fotokauge inimesena ei teadnud ma ka seda, et Eestis on olemas tipp-piltnikud, kelle juures kõik rasedad käivad ilupilte tegemas. Lisaks ei teadnud ma midagi erahaiglatest ja sellest, et kui pärast sünnitust ei saa perepalatisse, siis on väga halb.

Samamoodi sain üsna kiiresti selgeks, et minu ettekujutus sellest, mida on vaja enne sünnitust lapsele valmis osta, oli reaalsusest kaugel. Näiteks ei teadnud ma, et normaalne oleks omada beebimonitori. Või lutt-termomeetrit. Või rinnapiimaasendajat, nii igaks juhuks. Ja inhalaator - ma ei teadnud, et selline asi on üldse olemas. Rääkima kärudest, mis maksid rohkem kui meie tollane auto.

Aga ma õppisin kiiresti. Lutt-termomeetrit ja inhalaatorit me siiski ei ostnud, raha polnud. Emmaljunga käru jäi ka seepärast soetamata, aga ma ju teadsin, et need asjad on olemas ja vahetevahel natuke torkas.

Laste arengu võrdlemine oli samuti valus teema. Võin ainult jumalat tänada, et Ruts nii varakult rääkima hakkas, sest pöörama, roomama, käputama ja kõndima hakkas ta ikka võrdlemisi hilja. Küll oleks vahel tahtnud samamoodi kilgata, aga polnud, millega kilgata.

Seda aega praegu meenutades mõtlen küll - MIKS ma ometi lasksin ühiskonnal ennast morjendada. Mul oli suurepärane rasedus, ma magasin hästi, valusid ei olnud, isegi see neetud kaalutõus oli väike ja juurdetulnud kilod jäid Toomemäele (jah, mul on nii vana laps, et ta sündis veel vanas sünnitusmajas). Ruudi oli lapsena väga tšill, oskas juba väiksena ise mängida, lõpetas mähkmekandmise enne kahte aastat, rääkis, naeris, sõi. Ainult hambaid ei kasvatanud :D

Kui palju muretum oleks olnud kogu see aeg, kui ma poleks teadnud, kui palju rohkem ja lahedamaid asju lastega tegema peaks. Me ei käinud beebikoolis, ei käinud võimlemas ega ujumas, sest meie kandis ei olnud selliseid võimalusi.

Juba mõnda aega tagasi mõtlesin, et kui ma oleksin uuesti rase, siis teeksin seda omaette. Varuksin asju, mida ma ise tahaksin, arendaksin last nii, nagu ma ise arvan, et on hea.

Ja mis ma nüüd avastasin.

Aeg on jõudnud sinnamaani, et Ruudil tuleb peagi kooli minna. Ja kust ma end leidsin - foorumist, kus on koos 2014. aastal kooliminevate laste vanemad. Ja JÄLLE  tunnen tuttavat kripeldust - Ruudi ei käi eelkoolis. Kuna ta reaalsest õpib lasteaias teist aastat koos kooliminejate rühmaga, ei pidanud seda vajalikuks. Ta ei loe ikka veel ladusalt pakse lasteraamatuid. Hea küll, ta arvutab kolmekümne piires, aga ta ei tea mitte ühtegi ingliskeelset sõna. Kas ma olen jätnud oma lapse arengu hooletusse? Kas ta peaks käima trennis? (selles osas olen ma eriti segaduses - kuidas saavad lapsevanemad oma lasteaiaealisi lapsi trennidesse viia, kas nad tööl ei käi?) Kas me peaksime õhtuti harjutama kirjutamist? Kas peaksime käima rohkem kinos ja teatris?

Tegelikult on sellised foorumid ju toredad kohad, tekib sõpruskond, kus inimestel on ühine teema, mis suuremat osa ümbritsevat nii väga ei huvita. Aga ikkagi kavatsen ennast sealt kooliminevate laste rühmast taandada, sest sellele järgneb ju kooliskäivate laste foorum ja ma ei ole kindel, kas ma suudan seda üle elada, kui KÕIK lapsed õpivad viitele, aga Ruudi mitte.

Lein

Nüüd on siis juhtunud see, mis oli juba mõnda aega teada, aga mis oma lõplikkuses ikkagi hingest kinni lööb. Üks hea ja tark naine peab matma oma abikaasa, kolm last peavad üles kasvama ilma isata. Raske on uskuda, et inimene, kes veel kaks kuud tagasi oli kodus, rääkis juttu, võttis napsi ja tegi nalja, ongi läinud.

Selles olukorras tunnen ma, et meie ühiskonnas on tõepoolest vajaka surma-alasest haridusest või haritusest. Meil on välja kujunenud tavad, mida teha, kui keegi tuttavatest on surnud - paneme lehte kuulutuse, viime või saadame lilled või pärja, ütleme, et meil on kurb ja tahame aidata, aga kuidas tegelikult aitamine peaks välja nägema, kui kõige suurem soov selle kõige juures on võimalikult kaugele hoida... Jäädagi kuulutuse ja lillede juurde. Sest isiklikum kontakt on ebamugav.

Imetlen praegu oma ema, kes suudab tõesti olla toeks, rääkida ja lasta rääkida, võtta see aeg õigel hetkel ja öelda sõnu, mis ei kõla õõnsalt. Mina ei oska. Ei julge. Ei suuda. Ei taha.

Ja mul on endal selle pärast väga-väga kurb meel.

Armastades Salingeri

Pühadeaegse hingetõmbepausi sisustasin suures osas lugemisega. Lisaks niisama mõnusale vabalt valitud kirjandusele võtsin kiirelt läbi ka uue tsükli kohustusliku kirjanduse. Üldiselt püüan ma siiski enam-vähem alati ka ise need raamatud, mida ma lastel lugeda palun, uuesti üle lugeda. Ja kui päris lugeda ei jõua, siis sirvida ikka, ma ei anna neile ju lugeda midagi müstilist, mida ma ise kunagi kätte pole võtnud. Seepärast on mul ka natuke vastumeelt töötada koolis, kus tuleb töötada meeskonnana ja kus on kursuste kaupa kokku lepitud, mida lugema peaks. Igavakas läheb ju. Minul. Sel aastal on mul õnneks aga sattunud kursused, kus ma saan kas ise valida või mida ma pole ammu andnud (ja seega ka konkreetseid teoseid kätte võtnud).

Ja nii ma Salingeri juurde sattusin jälle.

Salinger meeldib mulle tohutult, minu elu kõige rohkem mõjutanud teoste nimekirjas oleks ta kindlasti top kolmes. Aga miskipärast on need ka raamatud, mida niisama, lõõgastuseks, kätte ei võta. Mis on minu endagi jaoks natuke arusaamatu, kuigi jah, ka piiblit ei võeta (vähemalt minu põhimõtete kohaselt) niisama, lõõgatuseks, kätte. Küll aga on seda meeldivam, kui lõpuks raamatu avad ja näed, et ikka veel kõnetab ta sind, mis sellest, et vahepeal on aasta, viis või kümme möödunud.

Oma esimese Salingeri sain põhikooli lõpus koolilt kingituseks. Natuke isegi uskumatu, sest pahatihti jagatakse koolides tunnustuseks kraami, millega ei oska midagi peale hakata. Õpilaste tunnustamine on minu jaoks väga segadust tekitav teema. Ma saan aru, et ma olen ära rikutud sellega, et olen seda saanud väga palju. Võib-olla inimene, kes kord kahe aasta jooksul saab direktori käest kiituskirja väga hea õppimise eest, tõesti rõõmustab selle üle. Mina sain neid iga kord kui jagati, seega ei saa ma päris siiralt väita, et see oleks mulle midagi tähendanud. Ka põhikooli lõpus saadud "Kuristik rukkis" tekitas esialgu umbusku - esiteks polnud ma sellest raamatust mitte midagi kuulnud (täiesti uskumatu, sest ma elasin kindlas usus, et ma olin kõikide heade raamatute nimesid vähemalt kuulnud. Armas lihtsameelsus, eksole) ja teiseks ... kooli kingitud ikkagi. Küll aga vaimustusin kohe, kui lugema hakkasin.

Selle konkreetse eksemplari kinkisin ära.

Minu praegune Salingeri kogutud teoste eksemplar on juba oma saamisloolt eriline. Ma nimelt leidsin selle. Jah, maailmas on inimesi, kes lihtsalt süüdimatult kaotavad Salingeri kogutud teoseid. Leidsin selle paigast, mis on mängib mu eluloos umbes sama suurt rolli kui Salinger ise. Kohast, kus ma vist esimest korda sain teadlikuks asjaolust, et tegelikult eksisteerib minu maailma - raamatute, hariduse, majandusliku kindlustatuse, perekondliku toe ja kõige muu sellise maailma - kõrval üks teine maailm. See, kus elatakse ilma vannitoata ja elektrit virutatakse lähima posti küljelt, sest nagunii keegi ei tule mitte kunagi kontrollima. Kus koos elavad paarkümmend inimest, kes on mingis mõttes omavahel sugulased, aga mitte ka alati. Kus ema ja poeg teevad koos köögilaua taga suitsu ja raamatuid ei loeta.

Ja sellisest kohast leidsin ma oma Salingeri, valgete, pisut määrdunud kaantega.

Mul on kombeks oma raamatute sisekaanele kirjutada tsitaat raamatust. Üldjuhul tsitaat, mis esimesel lugemisel oluline on. Mõnikord satub mu raamaturiiulisse ka raamatuid, millel pole tsitaati. Sellele raamatule olen kirjutanud nii ette kui ka taha:

"Võistlust ma ei karda. Pigem vastupidi. Ma kardan, et ma TAHAN võistelda - ja see teeb mulle hirmu... See, et ma teiste inimeste hinnanguid nii kergesti omaks võtan, ja see, et ma armastan aplausi ja inimesi, kes minust vaimustusse satuvad. Mul on sellepärast häbi. Mul on sellest kõrini, et mul puudub julgus absoluutselt tühine olla. Mul on kõrini iseendast ja kõigist teistest, kes tahavad kuidagi kõmu tekitada."

"See kuristik, mille poole sa veered, on erilist laadi, kohutav kuristik. Inimene, kes sinna kukub, ei tunne selle põhja. Ta aina langeb ja langeb. Niisugusesse kuristikku langevad inimesed, kes oma elu teataval perioodil on hakanud otsima midagi sellist, mida nende ümbrus neile pakkuda ei suuda. Või õigemini - kes arvavad, et nende ümbrus ei suuda seda neile pakkuda. Ja nad loobuvad otsimast. Loobuvad enne, kui nad on õieti alustanud."

Mingis mõttes saan ma Mark David Chapmanist isegi aru.

Vahel on hea

On uskumatult mõnus tunne, kui järsku, keset pühadejärgse pohmeluse väsimust, tunned enda sees üht pisikest tundealget, mis ütleb: "Tahaks tööle." Tahaks juba proovida seda kõike, millele viimased kaks nädalat kogu selle täieliku olelemise vahepeal mõelnud oled. Tahaks rääkida ja kuulata, naerda ja imestada, tunda uhkust ja leida arenguvõimalusi. Pateetiline, eksole, aga nii oli. Ja on.

Ja täna leidsin kodulinna raamatupoest Andra Teede "Käigud". Lihtsalt ilus.