Kuidas ma pretsedendi lõin ehk lugu rahanõutamisest

Enne veel, kui Imelise Beebi esimene elukuu täitub (jah, võib kahtlustada, et see blogi muutub nüüd puhtalt beebiblogiks), püüan visandada ka raseduse teise poole. 

Viimati kirjutasin oma rasedusest juuli keskel. See oli aeg, kus mulle tundus, et iiveldus hakkab järele andma ja tunneli lõpus hakkas vaikselt valgust paistma. 

Noh, tegemist oli läheneva rongiga :S

Tegelikult juulis ja augustis ma ikka elasin, mul ju pikk puhkus. Lebotasin ja käisime hästi palju spaades. Vees oli hea olla. Iiveldus oli foonina kogu aeg olemas, kuid talutav. Mingil hetkel tekkis küsimus, millal ma töölt koju jään. Ja see oli mõttekoht, sest tähtaja järgi oleksin saanud olla tööl detsembri keskpaigani, aga ma hakkasin mõtlema, et ma siiski tahan enne sünnitust ja enne jõule natuke puhata, nii et andsin teada, et ma olen olemas detsembri alguseni. Kooli seisukohalt mitte kõige mugavam variant, sest niiviisi jäi paar nädalat ripakile, aga tegime kokkuleppe, et mängime natuke tundide jaotusega ja saab hakkama. 

Septembris läksin tööle ja selgus, et see paganama iiveldus üksnes tegi näo, et ta on möödumas. Koos vaimse koormusega tuli ta vägagi jõuliselt tagasi. See oli aeg, kus ma kohati täiesti alla andsin oksendamise osas. Ses mõttes, et ma ei hoolinud enam sellest, kus ja kuidas, lihtsalt tegin ära ja elasin edasi. Selleks ajaks oli mu vaimne pool nagunii üsna räbal, mul olid süümekad kogu maailma ees, aga eelkõige pere ees, sest ma ei jõudnud mitte midagi teha. Ja see ajas mind kogu aeg nutma. Mis omakorda tekitas süümekaid. Lisame siia fakti, et mul on nagunii kehatunnetusega lood sellised nibin-nabin ja rasedus ei ole miski, mis aitaks väga palju kaasa, sest muutused on suured ja üsna kiiresti toimuvad. Ja lisame ka selle, et tööl käimine andis võimaluse tunda süüd ka õpilaste ees, sest jepp, seda süüd tundsin ma pidevalt, sest ma ei jaksanud olla selline õpetaja, kes ma olen harjunud olema. Et kokkuvõttes olin räbal paljudes aspektides.

Septembri lõpuks muutus olukord juba väga painavaks. Rääksin küll ämmakale, et raske on, aga ta pigem lohutas, et iiveldus peaks ikka üle minema ja on normaalne, kui olen väsinud. Õnneks kurtsin seda ka sõbrannale, kes ütles, et mingu ma raseduskriisi nõustaja juurde, tal on kontakt. Ja nii ma oktoobri alguses Liisa juurde jõudsin. Ja läks kolm kohtumist, et ma mõistaks, et niiviisi ei saa see asi enam jätkuda ja nii sündiski otsus minna kergemale tööle. 

Eesti vabariik on loonud nimelt väga toetava võimaluse rasedale. Kui olemasolev töö on rasedale liiga raske (kurnav, ohtlik), siis võib ta jääda pmts haiguslehele. Ehk tööl ei käi ja raha saab nagu haiguse eestki 70% eelmise kalendriaasta palgast. Teine varaint on see, et ohtlikke või liigkurnavaid tegevusi ei pea tegema, sel juhul on rasedal vähendatud töökoormus (nt 50%) ja sellega seoses vähendatud palk ning sotsiaalkindlustusamet maksab juurde selle osa, mis puudu jäi eelmise aasta sama perioodi 100%-st. 

Mina valisin teise varaindi, sest päris lõplikult koju ei olnud ma nõus veel jääma. Ja siit edasi hakkas nalja saama.

Ma olen jätkuvalt õpetaja, nii et kui tavaliselt on kergemale tööle üleminek seotud sellega, et inimene ei tõsta enam raskeid asju või ei puutu kokku ohtlike ainetega või ei tööta öösel, siis minu puhul tekkis küsimus, mida see üldse tähendaks. Et ei valmista tunde ette enam? Või ei hinda töid? Kokkuvõttes taandus asi loomulikult sellele, et vähendasime mu koormust. 

Viltu hakkas aga vedama selle asjaga kohe, sest käisin ämmaka juures vaheajal ja ütlesin talle, et mul nüüd vaja sellist paberit. Tal polnud selle vastu midagi ja kirjutas paberi kohe valmis. Mis tähendab, et järgmisel hommikul leidisn oma postkastist teate, et olen edaspidi töövõimetu. See kiri jahmatas mind kahel põhjusel - esiteks ma ei olnud ju täielikult töövõimetu ja teiseks ei pidanud see asi üldsegi mitte kohe nii ametlik olema, sest ma polnud oma tööandjaga sõnagi rääkinud ega mingeid kokkuleppeid teinud. Ütleme nii, et direktor ja õppelaja juhataja olid vägagi ähmi täis sel hommikul. Ka nemad olid saanud samasuguse lakoonilise teate. Ja leida kolme päevaga rohkem kui täiskoormuse jagu õpetajat meie provintsilinna gümnaasiumisse pole kindlasti võimatu, kuid siiski üsna keeruline missioon. 

Pärast telefonivestlusi, ümarlaua vestlust ja kirjavahetust, millesse oli haaratud ka mu ämmakas, sai siiski selgeks, et täielikult ma töölt ära ei jää ja  saime paika plaani  - jätkan 60% ga, minu kõrvale tuleb üks pensonile läinud õpetaja. See osa ei olnudki keeruline. Asi läks käest, kui ma kuu lõpus raha hakkasin tahtma. 

Nimelt olin ma ametlikult ikkagi töövõimetu ehk ei teinud tööd ehk ei saanud palka selle eest, et ma vähem tööd teen. Ja ilmselgelt ei hüvita sotsiaalkindlustusamet inimesele 100% palka, kui ta ametlikult on lihtsalt haige. Ja noh, lisame siia selle nüansi, et ma kaotan kõvasti rahas iga kord, kui mulle maksab mõni terviseamet, mitte ministeerium, sest ... õpetejate palk tõusis päris mitu protsenti 2023. aasta jaanuaris, mul jääb iga toetuse maksmise arvutamise perioodi vähem või rohkme 2022., mis tõmbab summat kõvasti alla. 

Igatahes. Kool mulle ei maksnud kolmandiku oktoobri eest, sotsiaalkindlustusamet ka ei maksnud, sest neil käib arvutus 30 päeva kaupa, mitte kuuarvestuses (lisaks sellele, et neil polnu nagunii põhjust mulle maksta). Ehk siis jäin ma rahatuks. Mul ei olnud VAJA seda raha kohe, sest ma olen ju kõrgepalgaline ega pea enam elama palgapäevast palgapäevani, aga nagu natuke veider oli. Ja lisaks - igasugune statistika väidab, et Eestis on päris palju leibkondi, kus puudub rahapuhver. Et see oleks võinud olla täitsa paha lugu. Mina vidutasin silmi, hingasin sügavalt sisse, ületasin oma hirme telefeoniga rääkimise osas ja muudkui ajasin oma raha jälgi. Suht absurd - ma läksin lihtsamale tööle üle, et vähendada stressi, ja sain kõvasti rohkem stressi :D Ja tööandja vabandus oli - sellist asja pole meie personali- ja palgaarvestaja varem näinud. 

Jepp, arusaadav. Aga see nägematus ei takista tal pidevalt tegemast mingeid otsuseid, mis osutuvad minu jaoks üsna ebamugavaks. Äkki siis küsiks kellegi käest. Sest kui ikka mõnda aega sulle juba räägitakse, et see ei ole lihtsalt töövõimetusleht, mis on mulle avataud, siis äkki ongi see nii, mis sellest et sa pole varem midagi sellist näinud. Ma olin väga lähedal sellele, et esitada kaebus. Sest ühel hetkel tekkis jõuetus, et miks mina pean nii palju tegema, sest keegi teine ei saa oma tööülesannetega hakkama. Aga siis tundus asi jonksu minevat ja ma ei teinud kaebust, sest tegelikult inimlikult oli mul natuke kahju meie arvestajast. 

Kokkuvõttes sain ma mingil hetkel novembris siiski hüvitatud summa ja oktoobris saamata jäänud palga sain detsembris ikkagi kätte. Sellesse aega jäi ka mitu kõnet teemal "kuidas sel perioodil lisatasusid saada", sest ma tegin suvel-sügisel Harnole erinevaid ampse ja nad tahtsid detsembris summad välja maksta. Seda võib, aga nagu tädi telefonis soovitas, siis ülekande selgitus peabki olema "tasu varem tehtud töö eest". No ja siis jäi siia perioodi ka minu preemiatrauma. 

Ma läksin 4. detsmbril emapuhkusele. Mingi nt 10. detsembril maksti töötajatele preemiat, mida mina ei saanud. Ja vana tuss kuidas ma solvusin. Jälle - mul ei ole vaja-vaja seda raha, aga küsimus oli austuses. Ma olin pea terve aasta tööl (pmts oli detsembrisse jäänud 1 nädal õppetööd), nagunii tegin detsmbris tööd, sest kahjuks ei saa õpilastega laksust joont alla tõmmata, nagunii tegelesin sellega, et toetasin veel oma järeltulijat, sest selgus, et tegelikult polnudki keegi temaga kokku leppinud, mis kursuseid ta andma hakkab, ja kõige krooniks oled sa tööandajana sõlminud minuga kokkuleppe, et ma täidangi mõningaid ülesandeid detsembris-jaanuaris, lihtsalt palka saan selle eest märtsis. Ja kõike seda teades tundub aus mulle preemiat mitte maksta! Preemiat kusjuures võib maksta ka emapuhkuse ajal, sest see on taas kord "tasu varem tehtud töö eest". Emapuhkuse ajal ei tohi tööd teha!

Aga ma ka küsisin, miks ma ei saanud, mille peale direktor helistas mulle, vabandas ja ütles, et tal polnud kavas mind preemiast välja jätta, vaid maksta seda märtsis, sest praegu ju ei tohi. Noh, näis. Märts pole kaugel. Samas. Mul armas kolleeg sai detsembris lapse, preemiat ei saanud ja talle pole keegi maininud, et kunagi hiljem saaks. 

Aga see kõik oli niisama taustaks. Muidu käisin tööl ja sain aru, et paganas - poole kohaga on ikka päris okei õpetaja olla. Siis tulid jõulud ja uusaasta ja sünnitus ja ... Ma hakkasin mõtlema, et huvitav, ma vist ei ole saanud novembri kolmandiku eest sotsiaalkindlustusametilt hüvitist. Ja kontrollisin, tõepoolest pole. Mis veel hullem, amet oli teinud ka otsuse "seda summat ei hüvitata". Vidutasin jälle silmi, vandusin end maa põhja, et asju telefoni teel ajasin, sest kahtlustasin, et hüvitamist ei toimu Harno tasude pärast ja mul oli vaid telefoni teel saadud kinnitus, et seda võis. Aga lõpuks ikkagi palusin selgitust, seekord kirja teel :P Vastuseks sain telefonikõne :D

Ja üllatus-üllatus! Probleem tekkis jälle meie arvestaja poolelt, sest nende andmete põhjal, mis sotsiaalkindlustusse jõudsid, sain ma jõhkralt palju palka. Esialgu kirjutasin meie sekretärile, siis täpsemalt arvestajale, siis rääkisin telefoni teel mõlemaga :D Ja kui ma ei oleks olnud oma õndsas beebimullis parajasti, oleksin ma ikka päris pahane olnud, et täiskasvanud inimesed ei oska isegi küsimust välja mõelda, vaid ma pean ette ütlema, mida peab paluma selgitada. Aga ma olin oma mulles, nii et kogu asi tegi mulle vaid nalja. Ja oma raha sain ka suht kiiresti kätte. 

Ehk siis pikk lugu lühidalt kokku - Eesti riik annab suurepärase võimaluse rasedatele vähem tööd teha. Igal juhul soovitan seda varianti kaaluda, sest minu vaimne tervis sai kordi parem (mitte hea, aga parem). Ja edaspidi peaks vähemalt riigikoolides kogu see dokumentatsiooni pool ka ladusamalt minema, sest ei saa öelda "aga kunagi varem pole mitte keegi midagi sellist teinud". 

Vastakas aasta 2023

Kuigi jaanuarist on juba pool kulunud, lõpetan oma aasta kokkuvõtte ära. Need on nii toredad mälestused hiljem :) 

Mida sa tegid aastal 2023, mida sa varem teinud pole?

Läbisin IVFi täistsükli. Tulemusteta iseenesest. 

Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?

Lubasin maja ainuomanikuks saada ja need õnnetud Aafrika riigid ära õppida. Maja ostsin välja juba jaanuaris, aga Aafrika riigid ausõna lihtsalt unustasin :(

Sel aastal lubasin, et sünnitan aastal 2024. Ütleme nii, et suht napikalt läks :D Aga vähemalt sai uusaastalubadus kohe 1. jaanuaril täidetud. 

Kas keegi su lähedastest sai lapse?

Jaa, sündis üks Herman ja üks Sander.

Kas keegi su lähedastest suri?

Ei, aga leinan küll siiani sõpra, kes kolis Eestist ära. Jepp, ma saan aru, et ta ikka olemas ja suhelda saab ja külas käia saab ja ... Aga see ei ole ikka see :( 

Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2024, mida sul 2023. aastal ei olnud?

Siia on vist paslik vastata "laps", kuigi täpsem vist isegi oleks "rasedusvaba organism" :P Tegelikult kokkuvõttes ikkagi soovin rahulikumat meelt ja vähem meeleheidet. Praegu olen nii mõnusas sünnitusjärgses mullis, kus kõik ainult imeliselt armastust täis, see tunne võiks igavesti kesta. Ma olen mõelnud, et kas ma tunnengi praegu nii suurt õnne tänu sellele, et enne tundsin nii suurt meeleheidet?

Milliseid riike sa külastasid?

Hea, et ma Tallinnasse jõudsin :D 

Milline 2023. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?

23. november. Sest ... see on tähtis kuupäev 

Mis oli su selle aasta suurim saavutus?

Äkki siis see, et ma oktoobrist alates läksin kergemale tööle üle. See oli psühholoogiliselt keeruline, sest ma olin ju LUBANUD, et olen detsembrini tööl. Süütunne nii tööandja, aga eelkõige õpilaste altvedamise pärast oli päris paha. Aga saavutus oli see, et seadsin enda, oma tulevase lapse, oma paarisuhte ja oma olemsaoleva lapse olulisemaks kui mu töö. Ma arvan, et seda võib lugeda edulooks. 

Muidu sellised väiksemad õnnestumised oli näiteks see, et ma keset seda kõige hullemat iiveldust suutisn riigieksamid ära hinnata. Või näiteks see, et ma oksendanud kellelegi peale.

Mis oli su suurim ebaõnnestumine?

Vist ikka see, et ma ei suutnud rasedusega hakkama saada. Aga see on umbes samasugune ebaõnnestumine nagu see, kui mu abielu lagunes. Et ma nagu otseselt ei näe ka siin oma süüd, sest ma ei saanud rasedusega hakkama eelkõige ikkagi füüsiliste probleemide tõttu. Ja nende vastu tõesti polnud midagi teha. 

Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?

Ha-haa, ainult 8 kuud rasedust. Tegelt, kui järele mõela, siis vähem, sest esimesed 4 nädalat ei osanud ma aimatagi, et olen rase (valmistusin uueks IVFi ringiks), iiveldus hakkas mingi paari nädala pärast alles ja ma ju sünnitasin kaks nädalat enne tähtaega. Ehk siis. 7 kuud rasedust :D

Tegelikult haigestusin kohe esimesel emapuhkuse päeval haigusesse, mis tundus olevat gripp. Või ma ei tea, mis see oli, sest covidi test oli negatiivne, kuigi arvestasin ka sellega, et test on lihtsalt vanaks läinud ega tööta enam. Igatahes laksas palaviku väga kõrgele ja teise sümptomina oli oksendamine :S Köha ega nohu ega lihasvalu ega miskit muud polnud, peale MEELETU jõuetuse. Kui ma juba omal jalal vannituppa jaksasin liibata, jäi Ruudi haigeks. Erinevalt minu koroonatestist näitas tema oma kohe kaht triipu. Ja tal oli ka klassikaline koroona koos kõrge palaviku ja hobuseköhaga. Jõuetu on ta siiani, kuu aega hiljem. 

Igatahes sai nüüd selgeks, et mu esimene haigus ei olnud covid, sest nädal pärast Ruudit jäin ma uuesti haigeks ja seekord sain triibud testile. Ja läks vaid 10 päeva, kui ka hr Keemik oma ihaldatud positiivse testi sai. 

Koroona kulges võrreldes raseduse ja mu esimese haigusega väga leebelt :D

Mis oli parim asi, mille ostsid?

Ma arvan, et kõige mõnusam on mu soe, pahkluudeni ulatuv talvemantel, mida kannatas kanda kuni sünnituseni ja mis on ka praegu väga ilus ja mõnus. Mu uued talvesaapad meeldivad mulle ka väga, ostetud said praktilisest vajadusest - ma sain aru, et mul on vaja lukuga saapaid, sest paelu on palju keerulisem kinni saada :D Aga saapad on ilusad, rohelised. 

Koju ostsime uue külmkapi, oluliselt suurema kui varasem. Mitte et me vana oleksime välja visanud, meil on nüüd lihtsalt kaks külmkappi, mõlemad toitu täis. 

Kelle teod väärisid tunnustust?

Ma ei teagi. Ruudi on vapralt sotsialiseerumisega tegelenud. Ja noh, koolis käib ka enam-vähem (jepp, mul on latt suht madalal selles osas, ma usun, et igasuguste vaimse tervise diagnoosidega laste vanemad mõistavad). Sõber, kes Eestist ära kolis, sest kuigi tema lahkumine teeb mind kurvaks, on super, et tal oli julgust jätta töö ja lahkuda, mitte jätkata oma elu õnnetu ja läbipõlenuna. 

Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?

See on nii keeruline küsimus, sest tülgastus on päris karm sõna. Aga ütleme siis, et  kurvastust tekitas ja tekitab minus poja isa, kes oleks nagu täiesti unustanud, et tal laps on. Eksi ema on oluliselt rohkem meie eludes, tal käisime sünnipäeval, pidasime jõule, ta käis just külas muhedat beebit vaatamas. Aga jah, tema poeg elab mingit oma elu, kus tal pole järeltulijaid. Ruudi ise võtab seda kuidagi pragmaatiliselt, aga mina olen kurb. 

Teine teema oli tööga. Pean tunnistama, et see, kuidas kooli juhtkonnas on paistnud keegi päriselt mõtlevat, mis siis saab, kui ma ära lähen, tekitab juba tülgastusele lähenevat tunnet. Ma tõesti proovisin rääkida, aga jah, põrkasin vastu seinu. Kuniks ma ära läksin ja mu asendajad said aru, et aaaaa, ongi vähe pekkis. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik sõlmida kellegagi niiviisi tööleping, et tööülesannetest ei räägita. 

Millele kulus enamik su rahast?

Euriborile :D Pere eelarve mõttes ka kütusele, sest hr Keemik käib ju teises llinnas tööl. Autoga.

Mis sind väga-väga-väga elevile ajas?

Positiivne rasedustest loomulikult. Või kui aus olla, siis kõik need 6 testi, mis ma tegin. Ma pidin ju kindel olema, et mulle pole sattunud praaktest, mis näitab valepositiivset. 

Milline laul jääb sulle alati 2023. aastat meenutama?

Mitte miskit ei tule ette. Ma ei kuulanud eriti muusikat sel aastal.

Mis oli su lemmiktelesaade?

Masterchef Eesti oli see, mida ma vaatasin. Kõige hullema iiveldusperioodi ajal jooksid telksis Midsommeri mõrvade varasemad hooajad, hr Keemik tõmbas mulle kõik ja nii ma tiksusin Barnaby saatel. 

Mis oli parim raamat, mida lugesid?

Mitte et ma oleks väga palju lugenud, aga "Angela tuhk" on saanud mult kõrged punktid. 

Mis oli sellel aastal su lemmikfilm?

"Oppenhaimerit" ja "Barbiet" käisin kinos vaatamas. Ja üht superkangelaste filmi, seda, kus tegelased on naised. Neist viimane on selgelt kõige kehvem, ma ausalt kohati ei suutnud uskuda, et keegi on sellise filmi teinud, mis nagu peaks vist näitama, et tüdrukud-naised võivad ka kangelased olla, aga tegelikult näitavad, et see on päris halb, kui tüdrukud-naised üritvaad kangelased olla. "Barbie" osas olid mul vist ootused liiga kõrged, film iseenesest oli vahva, aga mul jäi kuidagi pealiskaudsuse ja klišeelikkuse tunne siiski sisse. Ja "Oppenhaimer" tekitas minus segadust, sest ma ei saanud aru, mis lugu see film räägib, ma ei saanud isegi sellest aru, kelle lugu ta räägib :D Taas, nautisin filmi, see oli haarav ja puha, aga see katarsis, eksole. 

Siinkohal oleks ehk paslik teha hoopis Ugalale reklaami. Üle tüki aja oli teatrist lahe kogemus Ugala lavastusega "Head lapsed". Selle alus on muuseas ka fimis, "Koerahammas", mis on täitsa auhinnatud film ja puha. 

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Rõõmustanud, nautinud. Ja vb rohkem selliseid paarikese asju, sest nüüd beebi kõrvalt on mingid asjad keerulisemad. 

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Kas kedagi üllatab, kui vastan siia "Oksendanud"? Noh, nutta oleks ka võinud vähem. 

Kas sa armusid kellessegi 2023. aastal?

Mitte sellises klassikalises mõttes. 

Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?

Ei. 

Mida sa tahtsid ja said?

See on lihtne - tahtsin rasedust ja sain!

Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?

Sain 39 ja mul pole õrna aimugi :D Vist olid kodus pereliikmed külas?  

Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?

Ma ei tea suurt midagi kuulsustest. Siiani hämmastunud nt selle üle, kes kõik meil ministrid on. Ausalt, vaimne võimekus on liiga madal, et kellestki midagi teada.

Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?

Loomulikult ootasin ma, et mul tuleb tõeliselt õilmitsev rasedus, kus ma muutun imeilusaks ja tunnen end jumalannana. Mitte moondunud kehaga oksendava koletisena. Kusjuures vaatan piltidelt, et ma olin raseduse ajal samas mõttes ilus nagu siis, kui ma abikaasast lahku läksin. See silmadest peegelduv äng sobib mulle :D  

Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?

Mu raseduskriisi nõustaja Liisa. 

Mis sind mõistuse juures hoidis?

Sel aastal saan puhtast südamest öelda. et tõepoolest oli hetki, kus ma ei olnud mõistuse juures. Aga ma arvan, et Liisa aitas hästi, ehk siis tunnistamine endale, et ma ei saagi hakkama mõistuse juures olemisega.

Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:

i) õnnelikum või kurvem? ma olen 2023. aastal olnud nii kurb, et ma arvan, et mitte kunagi varem pole ma sellises olekus olnud. Ma mõtlesin päriselt, et tegelikult oleks nii mul kui ka kõigil teistel mu ümber kergem, kui mind enam ei oleks. Sellist mõtet ei ole minu elus varem mitte kunagi olnud. Praegu selle eest olen miljon korda õnnelikum kui päris paljude aastate jookusl kokku.

ii) kõhnem või paksem? Noh, aasta lõpus olin ma igatahes vatsakam :D Aga muus osas tegelikult ma ei tea, keha on muutunud, aga näiteks tagumik on suht kadunud :S Suure kõhuga oli see päris naljakas vaatepilt, kontrast oli tugev. 

iii) rikkam või vaesem? vaesem, sest ma ei jaksanud nii palju tööd teha ja sellega seoses sain ka vähem raha. Ja kulus teist ikka sama palju või rohkem. 

Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2023. aastal said?

Minu vaimne tervis olgu minu otsuste tegemisel olulisim. Ning oma heaolu eest peangi võtma ise vastutuse. 

Ennustus aastaks 2024

Olukord on taas kokkuvõetav tõdemusega "inimne plaanib, Jumal naerab". Mul nimelt oli kena plaan kirjutada postitus oma ülejäänud rasedusest, sellest, kuidas ma ikkagi olin see inimene, kes oksendas täiesti lõpuni välja, ja sellest, kuidas ma lõin pretsedendi kergemale tööle üleviimisega (ja kui krd palju janti sellega siiani on), ja aasta kokkuvõtte mõtlesin ka ära kirjutada. 

Ma ikka loodan need postitused ka ära kirjutada, aga mitte täna, sest täna tahan ma siiski anda aimdust, milline mu uus aasta potentsiaalselt tuleb, arvestades vana tarkust, et see, millega tegeled aasta esimesel päeval, määrab kogu uue aasta.

Mina nimelt tegelesin 1. jaanuaril hommikul kaheksast õhtul poole üheteistkümneni sünnitamisega :D 

(Järgneb ülevaade sellest, kuidas kulges mu sünnitus, eelkõige endale mälestuse talletamiseks, aga kõik teised võivad ka lugeda)

Ei saa öelda, et see oleks päris pauk luuavarrest olnud, sest 31.12 sai täis 38 nädalat, mis tähendab, et aeg sünnituseks oli igati küps. Lihtsalt see, et mingeid muid hoiatusi varem absoluutselt ei olnud, tähendas, et ma ei võtnud asja väga tõsiselt ka siis, kui 1. jaanuari hommikul korralikku terviklikku limakorki kohtasin. Eelmisel korral läks pärast tema kohtamist päris jupp aega veel sünnituseni. Sel korral oli nõks teisiti, sest voodisse tagasi minnes sain ma aru, et toonused, mida olin tundnud viimased 20 nädalat, käisid nüüd koos valuga. Vahed olid küll nii 15 minutit ja valud muidugi poisikesed, aga regulaarsed. Mingil hetkel kolisin teleka ette magama. See õnnestus nii 10 minuti kaupa. Ma oleksin sedasi mõnda aega jätkanud, kui poleks ühel hetkel avastanud, et iga kokkutõmbega eraldub ka verd. See oli miski, mille kohta ma ei teadnud, kas see on normaalne ja hr Keemik helistas TÜKi, et nõu saada. Sealt öeldi, et arvatavasti on kõik hästi, aga tegelikult võiks keegi teadjam inimene üle vaadata. Nii hakkasin ma 1. jaanuaril kell 12 oma haiglakotti pakkima (no ei olnud siiani tunnet tulnud). Mitte et ma tegelikult oleks tahtnud nii vara kohale minna, aga sõit ju ka ja nagu hr Keemik ütles, võime Tartus hotelli ka võtta, kui midagi ei toimu, aga pärast hea lühike maa haiglasse minna. 

(Vahearutlusena. Kas see on mingi üldine meeste värk, et nad eelistavad, et sünnitus toimuks kõrgema etapi haiglas, või lihtsalt mina olen selliste otsa sattunud? Mul on nüüd mõlema sünnitusega olnud lapsel isa, kes läheb pingesse puhtalt selle peale, kui öelda "ma vist ei viitsi Tartusse sünnitama sõita". Ja need tõesti on kaks väga erinevat meest :D)

Igatahes kell kaks TÜKis tuvastas KTG regulaarse emakatöö 5-6 minuti tagant ja ämmaemand mõõtis 4 cm avatust. Nagu päriselt - 4 sentimeetrit ehk pmts kogu sünnituse esimene faas oli mul läbitud nii, et ma ei saanud arugi, et väga ebamugav oleks, ainult puhisema võttis. Ma jõudsin üsna vähe sünnituseks valmistuda, aga nii palju teooriat tean, et I faasis ongi valude välja hingamine. Ja sellele järgneb II faas (5-8 cm avanemine), kus tuleb juba hääle peale üle minna. 

Muhelesin sünnitustuppa minnes omaette, et vot milline ürgnaine ma olen, sünnitan lihtsalt mööda minnes lapse. 

Noh, ütleme nii, et Jumal naeris siinkohal. 

Sünnitustuba oli haigla kohta suht õdus, keset tuba olev voodi tekitas kergelt natside eksperimendi vaibi, aga sealsamas olev vann kuidagi mahendas olukorda. Panin kleidi (mitte ei saa aru, miks seda hamet, mis äärmisel juhul öösärgi mõõdu välja annab, järjekindlalt kleidiks kutsuti :D) selga ja jätkasin sünnitamisega.

Nüüd oli mõnda aega selline igav aeg. Hr Keemik pani koledat 90ndate muusikat ja tegi hunniku kompromiteerivaid pilte, tassis sööki ette ja tegi lolle nalju, mina valutasin (kohusetundlikult aaaa-tades), võtsin vanni, sõin, lobisesin valude vahel. Ämmakas käis iga poole tunni tagant vaatamas, mis teeme, pakkus valuvaigisteid ja mingitel aegadel pani KTG masina külge. Mingi nelja paiku tehtud KTG puhul oli ta natuke segaduses, et kas tõesti ei saa ta andureid õigesti külge. Kella kuuest tehtu aga muutis ta juba murelikumaks. Ses mõttes et minu ja lapsega oli kõik korras, lihtsalt masin näitas, et kuigi emakas teeb regulaarset tööd, on kokkutõmbed nõrgad ja lühikesed. Ma olin tegelikult juba pärast eelmist KTG-d mõtlema hakanud, et mul on ikka liiga hea olla, jepp valud on, aga pmts olin ma läbi häda võimeline nende ajal ka liikuma ja rääkima. Igatahes vannist hoidsin nüüd eemale, sest kuum vesi tegi olukorra veel mõnusamaks, aga seda polnud nüüd küll enam vaja. 

Kell seitse (ehk viis tundi pärast eelmist korda) mõõtis ämmakas uuesti avatust. Ja tulemuseks oli 4 cm. 

Nagu päriselt. Ma olin enda meelest 5 tundi tublisti tööd teinud ja tulemus oli null. Ma läksin nii kurvaks. Ämmakas ka. Ütles, et ta läheb räägib valvearstiga, aga arvatavasti annab mulle paracetamoli kätte ja saadab ööseks koju puhkama. Meie hakkasime arutlema, mida me siis teeme, võtamegi hotelli või läheme kellegi juurde külla (eks see näitab, kui väga ma tegelikult ei sünnitanud, sest ma täitsa olin võimeline kaasa arutlema). 

Õnneks valvearst oli pigem selline mõeldud-tehtud aktiivse meelelaadiga naine. Astus meie tuppa, küsis, kas ta võib veed avada, võttis puust grillvarda ja kell pool kaheksa läks mul voodis soojaks ja märjaks. Mina ... hakkasin selle peale sünnitama :D Ehk siis nüüd tõesti tulid korralikud valud, sellised, mis tõid kaasa aaaa-tamise, mille kohta hr Keemik enma ei kommenteerinud, et kõla järgi pole võimalik aru saada, kas siin toimub lapse eostamine või sünnitamine. Valude vahed olid üsna kohe alla kolme minuti, nii et julgesin uuesti vanni minna, sest tundus, et nüüd võib lubada endale mõnusamat olemist. 

Tunni pärast tuli ämmakas mind vaatama, kiitis, et ta kuuleb, et asi toimib, ja uuris, kas soovin midagi. Mina soovisin epiduraali. See soov oli kusjuures peamine põhjus, miks ma üldse olin valmis Tartusse sõitma. Meil siin kohalikus haiglas on mittetäielik epiduraalivõimekus ehk oleneb, kas anesteesiabrigaad on kohal või mitte. Pluss suhtumine kaldub sinnapoole, et tegelikult võiks ikka ilma sünnitada. Ma korra olen juba naturaalselt sünnitanud ja ma tõesti unistasin sellest, et tehakse süst, ma tunnen, kuidas valud vaibuvad, ning ma saan paar tundi puhata ja naltsi visata (jepp, Jumal juba muheleb habemesse).

Ühesõnaga soovisin epiduraali. Selles mõttes on praegu natuke naljakas seda meenutada, et ma nagu vabandasin ämmaka ees, et ma seda tahan. Et jaa, ma saan aru küll, et ma pole eriti pikalt valutanud ja ma olen täie mõistuse juures, aga esimesel korral ma jäin epikast ilma, sest olin saavutanud täisavatuse ja ei taha seekord riskida ilmajäämisega. Ämmakas sai täiega aru, mõõtis avatus, mis oli nüüdseks 6 (ehk siis pärast viit tundi seisakut oli tunniga 2 cm juurde tulnud avatust) ja läks brigaadi kohale kutsuma. Mina pidin edasi voodis olema. Pikutasin, pigistasin hr Keemiku kätt, kuniks ta täis oksendasin. Ta õnneks on kiire reageerimisega poiss, haaras kuskilt mugava neerukujulise kausi, kuhu ma siis jätkasin oksendamist. Ja kui see täis sai, siis andis ka järgmise. Ma olin ju nende esimese viie tunni ajal söönud...

Pealt üheksat jõudis epiduraalibrigaad kohale ja nemad olid ülinunnud tädid. Aga kogu protseduur oli ses mõttes vaevaline, et nad igaks juhuks pidasid iga kord pausi, kui mul tuhu oli (ja tuhud käisid mul tihedalt ja pikalt). Ja kui tundus, et kõik on valmis, selgus, et vist ikka sattus vale koht, nii et kõik algas otsast peale. Ma isegi ei tea, millal omadega lõpuks valmis saime, igatahes ühel hetkel võisin keerata enda selili ja jääda ootama, millal valuvaigisti mõjuma hakkab. Ämmakas vaatas samal ajal avatust. Ega ole vist üllatus, et vahepeal oli asi jõudsalt edasi arenenud, avatuseks oli 8 cm ja ämmakas ütles, et üks väike nukk on veel ees. Mille peale mina tundsin kohe pressi. 

Holy shit, nüüd läks raskeks. Ämmakas ei lubanud ju kaasa pressida, ütles, et hinga üle. Ma tegelikult ei saa aru, mida sellega mõeldakse. Pressi ära hoida ei võimalik, seda teeb keha täiesti autonoomselt. Aga ma siiralt proovisin. Ehk siis lamasin seal voodis, külili (sest mulle tundus, et niiviisi hoian natuke kinni, noh, nagu jalad ristis või nii) ja hoidsin elu eest presse tagasi. Samal ajal iga pressiga tuli umbes ämbri jagu lootevett voodisse. Lisaks sain aru, et tõepoolest käivad lisaks pressidele edasi ka tuhud, aga need ei ole nii valusad kui enne ehk aaaa-tasin vaiksemalt. Üllatus oli see minu jaoks ses mõttes, et esimesest sünnitusest ma mäletan, et pressid olid väga-väga intensiivsed, aga mingit valu nendega ei kaasnenud, seekord olid valud olemas isegi epiduraalile vaatamata. Mitte väga pika aja pärast ütlesin hr Keemikule, et kutsu ämmakas, ma enam ei suuda presse tagasi hoida. Ämmakas tuli, vaatas emakakaela, vabandas, et teeb mulle haiget, aga nii saab üks nurk tuleb ikkagi eest ära saada, pani seejärel endale põlle ette ja ütles, et nüüd kujuta ette, et sul kange kakahäda ja pressid samamoodi, häält ei tee samal ajal, kui õhk saab otsa, siis kiiresti hingad sisse ja surud edasi. 

Tegin seda kolm korda ühe pressi jooksul. Siis oli korraks vaikus. Aga suht valus oli, ämmakas kommenteeris, et jaa, laps on praegu kitsa koha peal, las ta natuke venitab. Ja siis ma sain aru, et nüüd ma päriselt sünnitan. Tuli teine press, jälle jõudsin kolm korda panustada. "Veerand pead on väljas," kommenteeris ämmakas. Ja alles siis sain ma aru, et ma sünnitan päriselt nüüd kohe, mitte tunni või kahe pärast, nagu ma siiani arvasin. See veerand pead oli ka päris valus, aga ootasime kolmekesi kannatlikult. Ja siis see kolmas press tuli ning täpselt nagu kahe esimesega jõudsin kolm korda panustada ja käes ta oligi, meie pisike tütreke. Ja kohe tegi kenasti häält ja oli roosa, Apgar oli 9/10, nii et suurepärane. Ja ma olin hetkega temast vaimustuses :D

Ma ei teagi, kas asi oli epiduraalis või lihtsalt terves kogemuses, aga ma olin kohe pärast sünnitust täiesti ergas. Vaatasin huviga platsentat (ma ei tea, miks, aga mind üllatas, et platsenta on niii suur ja näeb välja nagu mõnus mahlane praetükk) ja nabanööri (mille olemus mind ka üllatas, sest ta on palju paksem, kui ma arvasin, mõnevõrra hallim ja noh, väga limane tundus see ka. Hr Keemik üllatus nabanööri sitkusest). 

Nii umbes pool tundi pärast lapse sündi jõudsin sellesse faasi, kus ütlesin, et ma tean, et see kõlab kummaliselt arvestades seda, milliseid roppe sõnu ma vahepeal kasutasin, aga tegelikult oli täiega äge kogemus see sünnitus. Ja tõepoolest oli. Ma ei tea, kas seekord oligi lihtsam, ma olin vanem ja teadlikum või aitas hr Keemiku kohalolek, aga kui ma pärast suure venna sündi olin kindel, et mitte kunagi enam ei ole ma valmis seda valu üle elama, siis seekord pole mul üldse mälestust valust. Seekord on ahela nõrgim lüli rasedus, sest see õudus on mul ka praegu liiga eredalt meeles. Ja mu keha on nii-nii tänulik, et ta enam rase ei pea olema. 

Ametlikult läks sünnituse pikkuseks kirja 10 tundi ja 48 minutit, mis kõlab nagu pikk ja hirmus sünnitus, aga tegelikult oleks ka ilma epiduraalita olnud oluliselt leebem kui Ruudi-aegne 4 tundi ja 30 minutit. 

Tulemuseks 3136 grammi ja 50 cm puhast armastust. Ja sellist aastat 2024 ma täitsa ootan :)