Uue aasta lubadus

Ma ei võta endale tavaliselt uueks aastaks uusi kohustusi, kuna ma olen elujõuline noor inimene, tegelen enesearenguprobleemidega igapäevaselt. Näiteks võideldes igakestva laiskuse, mugavusstsooni ja muu sellisega. Viimane (edukas) projekt oli see, kui ma võtsin eesmärgiks tööl enam mitte hilineda. Sellega läheb mul juba päris hästi, hilinen ainult neisse kohtadesse, mis pole mu esmased töökohustused (loe: koosolekud). Või siis sellisel juhul, kui keegi mind nurka surub ja surnuks üritab rääkida.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

Prl Luisa Lotta käis enne jõule mul külas ja tuli välja, et tal on mõni uusaastalubadus. Ja üks neist oli nii vinge, et võtan selle ka enda eesmärgiks. Nii et nüüd siis ametlikult välja öeldes:

aastal 2014 õpin ma selgeks, kuidas kududa sokikanda.

Taas inimene...

... kuigi kui aus olla, siis natuke lamba moodi :D Ehk mul õnnestus juuksuris ära käia ja nüüd on mul ludupea asemel kena kohev lakk. On elu suurimaid saladusi, miks inimesed sünnivad maailma täiesti valede juustega. Näiteks nagu mina. Isegi mu juuksur (jah, ma tunnen, et ma olen leidnud endale OMA juuksuri) astus pärast föönitamist sammukese tagasi ja imetles oma kätetööd: "Need lokid tõesti sobivad sulle."

Ilus on olla. Päris tõsiselt :D Kui ma juuksurist rahulolust pakatades välja astusin, oleks üks transamees oma kastiga vastu posti kõndinud, sest ta pidi vaatama, kuidas ma mööda lähen.

Mis häält teeb metsas murduv puu, kui keegi seda ei kuule?*

Päris tõsiselt ja esialgu ilma igasuguse filosoofiata - ka murdumise hääl on või ei ole? Ma olin koolifüüsikas küll väga tubli ja mulle ausalt öeldes täitsa meeldis, eriti ülesandeid lahendada, aga kahjuks on sellega läinud nagu muugagi ehk enam ei mäleta. Aga kui ma ennast kõvasti kokku võtan, siis suudan välja mõelda, et heli tekib vibratsioonist - miski paneb õhu liikuma ja see liikumine paneb meie kõrvas luukesed üksteise vastu kõlisema ja nii kuuleme meie, inimesed, teatud häält. Aga kui nüüd tõesti pole kõrva ja luukesi ja aju, mis ütleks, mis hääl see oli, kas siis HÄÄL ise on olemas või mitte?

Mulle meeldib Hume´i lähenemine empirismile, see on sümpaatselt loogiline ja samas mõnusalt tavapärasust eirav arusaam, et minu meelest on raske selle võlule vastu panna. Tema järgi näib, et me ei saa selle olukorra mitte midagi väita, sest me pole kunagi kuulnud metsas murduva puu häält nii, et mite keegi seda ei kuule. Samal ajal oma igapäevases elus lähtun pigem mõttekäigust, mis arutleb, et asjad, mida ma ei näe, on ju olemas. Ja miks inimesed arvavad, et nad on vähem olemas, kui teised neid ei märka (ma ei ole enam kindel, kes niiviisi arutles, pakun Valtonit, kes oskab, võiks parandada). Et siis selle järgi võiks ju mõelda, et puu murdub ikka raksakaga, mis sest et meie seda ei kuule. Puu ise ja maailm ju kuulevad.

Või ei kuule?

*8. klassi füüsika ülesanne**
** kuna mul pole otsest seost 8. klassiga, siis aususe mõttes ütlen ka selle ära, et küsimuse tõi avalikkuse ette mu õde

Suur saak

Ja nüüd võib kolm korda pakkuda, mida ma veel jõuludeks sain :D

Happy-happy, joy-joy :D

Hardcore jõulujutt

Jõulujutt on väga põnev žanr. Ma polnud enne üldse teadnudki, et selline asi olemas on. Või noh, ma polnud mõelnud, et see on olemas. Aga sel aastal olen teadlikult kuulanud erinevate inimeste jõulujutte. Kahjuks ei mõista ma siiani sügavuti, millega on tegemist, sest jutud on väga eripalgelised. Näiteks olen kuulnud lugu Emast, kes läks hirmsa külma ja vööni lumega metsa, et tuua lastele jõuluks kuusk koju. Kuusk oli kaunis, aga ema külmus üks varvas ära. Või siis armsama poole pealt lugu sellest, kuidas Väike Tüdruk teadis täpselt, et päkapikud on olemas, aga kuna tal oli oma emast kahju, sest tollele ei toonud päkapikk midagi, mängis ise oma emale päkapikku. See oli selline klassikaline teismelisega pere olukord - kõik teavad, et asjad pole nii, nagu me üritame näidata, aga kõik teevad siiski nägu, et on.

Aga minu jõulujutt on eilsest jõululaupäevast.

Istusime jõululaua ümber, liha, verivorstid, hapukapsad - jõulud täies ilus. Küünal ka.
Järksu pöördud minu poole minu poeg Ruudi (6 a): "Emme, kui ma ära suren, siis matke mind maha."
Mina: "???!?!?!?"
Ruudi: "Mhmhm, kirstuga."
Mina: "Öööööö?!?!?!??!!!"
Ruudi: "Et oleks hauaplats."
Mina (kõnevõime lõpuks taastanuna): "Miks, kullake??!!?"
Ruudi (asjalikult): "Siis on teil natuke rõõmu ka sellest, saate hauaplatsi korras hoida."

Ma olen siiani häiritud.

Aasta 2013 - kehvade otsuste päev

Ma ei ole kindel, kas tänase päeva (mis on alles poole peal) otsuseid saab just aasta kõige halvemateks nimetada, aga suhteliselt kehvad valikud olid küll.

Tegelikult sai kõik alguse minu sotsiaalselt täiesi heakskiidetavast soovist pojaga koos midagi toredat teha. Ja esialgne plaan küpsetada piparkooke pole ju kuidagi laitmist väärt. Probleem tekkis sellest, et ma ei jäänud notsude ja inglite küpsetamise juurde, vaid tegin esimese täiesti kohatu ettepaneku meisterdada piparkoogimaja. Mina, kes ma olen köögis suhteliselt null, sest mulle lihtsalt ei paku kogu mässamine ja katsetamine ja hilisem koristamine absoluutselt mitte mingit huvi.

Kui maja, siis maja.

Tegime isegi lõiked. Pärast maja kokku kleepides sain aru küll, et tegelikult oleks pidanud mõtlema ka sellele, et a) katused on seintest suuremad; b) otsaseinad ei ole ristkülikukujulised, vaid neil on kolmnurgad peal. Aga see-eest on meie majal uhked aknad, sest me sulatasime neisse lutsukommid sisse. See oli kogu protsessi kõige lahedam osa.

Hulluks läks asi siis, kui mõtlesime, et maja tuleks ju ära ka kaunistada. Ja ma ütlesin: "Ma lähen käin kähku poes ära." Püha lihtsameelsus, mis muud öelda. Tähendab, kõik oleks võinud veel hästi minna, kui ma poleks kiirustamise huvides otsustanud autoga minna. Päris kindlasti polnud ma ainus :D Lähima poe parkla oli nii täis, et ma hakkasin tõsiselt muretsema, et ma ei saa enam kunagi sealt ära. Eriti pärast seda, kui üks tõeliselt geniaalne inimene tegi manöövri, mille käigus sõitis ta ette parkimiskohalt välja tagurdavale autole (mõistetava sooviga parkimiskoht hõivata), mille tagajärjel ei saanud tükk aega mitte keegi liikuda, sest ... polnud ruumi, kuhu liikuda.

Pärast esimest traumaatilist kogemust parklas ma edaspidi enam sisse ei keeranud, sõitsin lihtsalt mööda linna ringi ja vaatasin autosid. Neid tuhandeid ja vaatepilt oli õõvastav. Lõpuks, leidnud poe, mille parklas oli üks tühi koht (tegelikutl kaks, aga geenius nr 2 oli tänasel päeval otsustanud harjutada tagurpidi parkimist, mis ei olnud tal eriti hästi välja tulnud, sest ta parkis nii, et kahe parkimikoha vaheline joon oli tal täpselt auto all), suutsin võidujooksu auhinnana saada endale viimased kaks pakki glasuuri.

Maja tuli muidugi jõle :D Aga me otsustasime, et tegemist on Väga Vana Majaga. Ja et just seda me plaanisimegi teha.

pilt siit

Aasta 2013 - kõige rohkem naerma ajanud postitus

Kuigi mu purgist said teemad otsa, hakkas kirjutamine mulle nii meeldima, et lasen edasi. Kui mul midagi veel pähe tuleb, mis peaks minu meelest kirjas olema.

Tegelikult olen ma sel aastal palju naernud erinevate lugude üle. Kurb on see, et kõik ei tule ju meelde :(  Ma tean, et olen Malluka üle (ja temaga koos) korduvalt naernud, aga ma ei oska ju enam neid üles leida. Samamoodi on Merjega juhtunud väga toredaid ja lõbusaid lugusid. Marina kirjutab lihtsalt nii naljakalt kohati, et tegelikult ei olegi nii väga naljakas lugu, aga naerma ajab. Näiteks siis, kui ta kirjutas oma lapsepõlvest :D

Kuid aasta naljakaim postitus räägib aga sellest, kuidas inimene võib Hitler-nunnuks muutuda.

Aasta 2013 - kokkuvõte

Nüüd on vist kõik öeldud eelmise aasta kohta :D

Tegelikult muidugi mitte, on asju, mis ei ole mahtunud teemade alla, on asju, millest ei taha kirjutada, sest midagi peab ju jääma päris-päris endale ka. Oma perest olen ju kirjutanud väga vähe. Üpris teadlikult. Ja ka sellepärast, et nemad on minu ümber kogu aeg, nad on olemas vaikse (või ka lärmakama) foonina ja kaudselt on nad olemas igas postituses.

Ma ütleks, et oli huvitav aasta. Võiks öelda, et aasta 2013 oli see aasta, kus ma hakkasin endast mõtlema kui täiskasvanud inimesest, täiskasvanud naisest. Imelikul kombel pole see mõte enam nii veider kui varem. Paljudest olukordadest tuli ennast läbi närida, enda jaoks selgeks mõelda. Sain paremini aru, kes ma olen ja mida ma tahan. Paljud asjad tulevad loomulikult uude aastasse kaasa, aga nii mõnigi asi las jääb. Mõttetud solvumised, tahtmatu ükskõiksus, minnalaskmine. OK, seda viimast võtan uude aastasse ka kaasa, sest teinekord on see ainus võimalus oma närve säästa. Asjad laabuvad, kui sa tead, kuidas sa tahaksid, et nad laabuksid. Ja kui sa oled valmis.

Järgmisel aastal tahaksin lugeda veel rohkem häid raamatuid, käia veel rohkem teatris, olla veel rohkem koos oma perega.

Ja lisaks tahan sooritada uuesti eesti keele riigieksamit.

Aasta 2013 - mida ma õppisin

Ma olen sel aastal väga palju uusi asju õppinud. Ära  tuleks märkida kindlasti juba korduvalt jutuks olnud ümber nurga tagurdamine, mille võimalikkuse peale ma enne seda aastat polnud üldse mõelnudki. Kui aus olla, siis ei saa ma selle harjutuse kasutegurist siiani aru, sest kui on vaja reaalses elus ümber nurga tagurdada, siis vähemalt mina kavatsen küll vaadata enne, kas kuskilt tuleb mõni auto, ja kui ei tule, siis oma manööver ära teha. Ilma et ma pingsalt jälgiks, ega ma ometi vastassuunavööndisse ei satuks. Aga vähemalt ma oskan seda nüüd.

Teiseks õppisin ma mängima arvutimängu. Ma olen ju see laps, kellel polnud isegi telekamängu pisikesena. Nii et igasugused hüppamised ja ülesannete lahendamised olid minu jaoks täiesti tundmatu maa. Mitte et ma nüüd, kus ma olen oma mängudega nii kaugele jõudnud, nagu ma olen, kavatseksin veel midagi mängima hakata. Tegelikult ei ole see jätkuvalt minu lemmikmeelelahutus, mulle meeldis mängida, sest see oli Harry Potteri mäng.

Siis õppisin ma veel seda, kuidas oleks elada üksikemana ja mõistsin, kui vastikult raske see on, kui pead kogu aeg ainult üksi kõige eest vastutama. Ja ahju kütma. See oli ka vastik. Ahju oskasin ma muuseas ka varem kütta, aga sel aastal sai oma osksusi kindlasti lihvitud.

Õppisin võib-olla natuke veel rohkem universumit usaldama, sest asjad tulevad inimeste juurde, kui nad seda soovivad ja valmis on.

Kindlasti õppisin igapäevaselt olema parem naine, parem ema, parem õpetaja, parem inimene.

Selline hea ja arendav aasta oli.

Aasta 2013 - suurim pettumus

Seda postitust on mul jälle natuke raske kirjutada, sest esiteks tundub see ka mulle endale väga lapsik ja teiseks on toimunud asju, mis on mind olulisel määral lepitanud. Aga ma mäletan väga hästi, et kui see olukord alles värske oli, siis olin ma väga kurb.

Ühesõnaga, sel aastal olin ma väga pettunud, kui ma lõplikult aru sain, et üks kursus, mida tõeliselt armastan, anti mu kolleegile. Tõesti kõlab lapsikult, aga haiget tegi. Ja ma arvan, et meelehärm oligi seotud just faktiga, et see on niiii väike asi, 5% asi. Ja sellest lasti lihtsalt üle. Ma olin oma soovist rääkinud nii oma otsesele ülemusele kui ka kõrgematele. Ma olin öelnud, et mul on täiesti ükskõik, mis saab ülejäänud kursustega, aga palun jätke see konkreetne mulle. Ja siis selgus, et ma sain kõik ülejäänud, aga see üks, see, mida ongi kogu kooli peale täpselt üks kursus, läks teisele. Ja ma tean, et mu kolleeg ei ole sellega kuidagi seotud, nii et tegemist ei ole pahatahtliku ärategemise või kellegi teise palvele vastu tulemisega. See oli lihtsalt asi, mis ei olnud tähtis mitte kellelegi peale minu.

Ma olen tõsiselt mõelnud, miks see mind nii palju riivas, ja arvatavasti peitub põhjus selles, et minu eelmises töökohas selliseid asju ei juhtunud. Meid oli muidugi vähem ja kergem oli inimeste soovide ja eelistustega arvestada. Aga ikkagi. See oli esimene kord, kui ma tõesti tundsin, et mina isikuna ei ole oluline, tähtis on süsteem ja mina olen osa sellest. Ja kui mingis teises olukorras võiks süsteemi kuulumine tekitada hea ja turvalise tunde, siis sedapuhku tundsin, et minu lojaalsus vähenes oluliselt. Ja ka selle pärast olin ma kurb. Mulle meeldib töötada asutuses, kust ma ei oleks väga kergesti nõus lahkuma. Aga sügisel mõtlesin ma tõsiselt, et kui elu mängiks pisut teised kaardid kätte, siis ma ei kõhkleks, vaid läheks. Nii kaugele mu ebalojaalus küll ei läinud, et oleksin ise astunud samme millegi uue leidmiseks. Aga mõtted said universumisse lastud.

Nüüd on juba parem, kõik läheb ju mööda lõpuks. Aga kaasa aitas näiteks ka see, kui ma eile keset päev sain sõnumi, et mulle on palka makstud. Mis palk, miks keset kuud, miks vähem kui tavaliselt??? Ja siis selgus, et tegemist pole mitte palga, vaid jõulupreemiaga. Jäi tunne, nagu ma töötaksin kuskil suures erafirmas, kus jõuludeks makstakse märkimisväärseid lisatasusid. Ja siis oli mul hea meel, eriti selle peale, kui ma nägin, kui õnnelik mu direktor oli, et ta sai seda meile teha :)

Aasta 2013 - parim film

Täna tuleb siis taas üks huumoripostitus. Nali on suunatud muidugi minu pihta, kes ma entusiastlikult üritan kõikidest oma filmielamustest rääkida. Lisaks huumorile saab selle postituse märksõnaks ka lühidus.

Tänu blogile tuli mul meelde, et käisime vaatamasi filmi "Suur Gatsby". See oli tore film, aga mitte midagi väga erutavat. Mul polnud see isegi meeles, enne kui oma postitusi sirvisin.

Mul on tunne, et mingil ajal käisime vaatamas ka seda mustkunstnike filmi, kus nad panka röövisid. See meeldis mulle küll, aga ma ei tea, kas ma olen jätnud sellekohase postituse sildistamata, pole sellest üldse kirjutanud või on aastad tõesti vennad, nii et kinoskäik toimus aastal 2012.

Siis olen ma tööl ja tööga seoses vaadanud filme. Nt eile ja täna vaatasin filmi "Punamütsike", mis väga jabur ja kohati täiesti uskumatult ... kohatu :D Vanast klassikast meenub ka "Ristumine peateega", mis mulle jätkuvalt väga meeldib. Tegelikult vaatasime koos lastega veel filme, aga pole mõtet seda postitust kunstlikult venitada, sest ma juba tean, millisele filmile ma aasta parima tiitli annan.

See on juba varemgi mu blogist läbi käinud tudengte klipp psühholoogias. Palun väga

Aasta 2013 - parim kompliment

Pikutame voodis.

Kaaslane: "Võta raamat teise kätte."

Mina: "Miks?"

Kaaslane: "Ma tahan sind rohkem näha. Sa oled nii ilus."

Ja see ei olnud mu abikaasa. 

See ei olnud ka mu armuke, keda mul polegi.

On hoopis rõõm tõdeda, et olen suutnud pojast džentelmeni kasvatada.

Aasta 2013 - kõige halvem osa

Ma olen algusest peale kartnud seda teemat. Samas ma TAHAN sellest kirjutada, sest mulle tundub, et kõige selle kõrvalt, et see on sugukondlikult olnud raske, on see teema, millest peab võimalikult palju ja ilustamata rääkima. Probleem on selles, et halb ei ole olnud ainult minul, olgem ausad, mina olen alles halbuse kolmas ring, sestap on keeruline, kui palju ja mida üldse kirjutada võiksin või peaksin.

Tegelikult on tõeliselt masendavaid asju sellest aastast isegi kaks. Esiteks on mu poja parimate sõprade isa väga haige. Väga-väga haige. Ja märgid on siinkohal juba sellised, et ... päriselus ja pärisinimestega imesid ei juhtu. Selles peres on kolm alaealist last. Ja ma ei oska mitte kuidagi neile niiviisi toeks olla, et ma ise tunneksin, et sellest oleks abi. Nooremad lapsed minu meelest ei taju veel olukorra paratamatut lõppu. Mäletan, et kui olin kümnene, diagnoositi mu tädil vähk. Ma ei mõelnud hetkekski sellele, et ta ei parane - kasvaja lõigati ju välja, ravi tehti. Isegi see, et ta lõpus ei suutnud ennast nii palju ka enam liigutada, et süüa, oli minu jaoks lihtsalt hetkeline olukord, mis läheb mööda. Läkski, kui matsime mu 40-aastase tädi, kes oli eluaeg olnud aktiivne.

Aga nüüd teema, mis puudutab mind veelgi lähemalt. Esimest korda ütlen selle avalikult välja, et meie armsal prl K-l on anoreksia. Ma ei ole anoreksiaasjatundja, aga ma usun, et ma ei eksi palju, kui ütlen, et tema haigus oli nii kaugele arenenud, kui üldse võimalik on. Kui inimese KMI on 13 ja natuke peale, siis sealt vist allapoole enam minna ei saa. Jumal küll, ma arvasin, et alla 15 ei suuda inimene enam ennast liigutada. Prl K kunagi kommenteeris asjalikult, et tõesti, sellise kehamassiindeksiga on inimesi surnud.

Prl K haigus on loomulikult raputanud kogu meie suguvõsa. See on miski, millest sa ei usu, et see võiks juhtuda sinu perega. Jah, see haigus on olemas, kuskil, kellelgi teisel. See sai ju alguse juba peaaegu kaks aastat tagasi ja mäletan hästi, kuidas ma mõtlesin, et issand, ta on nii peenike, teeb nii palju sporti, toitub nii teadlikult - see ei ole normaalne. Aga ma ei mõelnud seda TÕSISELT, nii tõsiselt, et oleksin midagi päriselt, ennast kuulama panevalt öelnud. Ja tõsi ta on - mina olin teismelisena üsna peenike, mitte oluliselt raskem kui prl K, kui ta esimest korda haiglasse sattus ja kõnelustesse ilmus uus sõna "anoreksia".

Teine pool asjast oli see, et anoreksia ei tundnud nii hirmsa haigusena. Meie maailmas on muutunud normaalseks, et inimesed tahavad olla peenikesed, et see on eesmärk omaette, et selline välimus on kohati eesmärk omaette. Et eesmärk pole mitte ennast hästi ja ilusana tunda, vaid peenike olla on väärtus iseeneses. Ja mulle oli jäänud mulje, et anoreksia on lihtsalt seisund, kus inimene suhtub sellesse natuke maniakaalsemalt. Et ta sööb veel vähem, teeb veel vähem trenni, tahab olla veel peenikesem.

See, millest ei räägita, on see, kuidas haigus inimest hävitab. Kuidas ta võtab kogu elurõõmu, sest alati saab olla veel peenikesem. Kuidas inimene saab ise aru, et ta teeb haiget end ümbritsevatele inimestele, aga ta ei suuda vastu panna. Senini aus ja usaldusväärne inimene hakkab petma, sest hirm lisanduvate grammide (isegi mitte kilogrammide, vaid just grammide) ees on nii piinavalt suur, sest haigus, kes on tema peas, räägib nii veenvalt.

Ja lisaks elurõõmule võtab haigus ju kogu inimese elu. Kui olukord läheb nii kaugele, nagu ta vist üldjuhul läheb, tuleb haigla, lamamisrežiim, isolatsioon, sest haiglas olles pole sõpru, pole internetti, isegi telefon on korra päevas pooleks tunniks. Ja nii sa lamad oma haigusega seal voodis ja vihkad kõike. Prl K-l keelati ju ühel hetkel isegi raamatut lugeda, sest see kulutavat liiga palju energiat. Rääkimata sellest, et ta ei saanud terve kuu üldse värsket õhku. Mis värsket õhku - ta ei saanud isegi osakonna uksest välja.

Selle ravimeetodi üle võib ju diskuteerida, põhimõtteliselt on see vangla. Ainult et inimest ei isoleerita teiste inimeste pärast, vaid tema enda pärast. Ja kokkuvõttes füüsilise poole pealt on see ju tulemusrikas. Vähemalt sellisel juhul, kui sul on vähemalt mingisugune motivatsioon, nt haiglast koju pääseda. Aga prl K rääkis ka oma kaaslasest, kes veel haiglaski pettis - tegi salaja trenni.

Anoreksia on sõltuvushaigus. Nagu mängurid ei suuda jätta mängimata ja alkohoolikud joomata. Nad võivad kõige selle juures ennast vihata, aga teisiti ei saa. See ongi kõrvaltvaatajana nii raske, tahaks öelda: "Kammoon, mis mõttes? Hakka sööma!" Aga see ei aita ju. Ei aita pahandamine, ei aita mõistuslik kõnelus, mitte miski ei aita. Ja nii jääbki ainult jõuetus ja meeletu kurbus, sest tahaks ju kuidagi abiks olla, aga mõtteid ei ole, kuidas.

Meie pere jaoks on rõõmus uudis see, et preili sai siiski haiglast koju, mis tähendab, et tema KMI pole enam eluohtlik. Ja nagu ta ise arutas, siis viiekümnest kilomeetrist on tal 25 käidud. See tähendab pool. See tähendab, et iga päevaga saab jälle meeter läbitud. Ja see on tore :)

Tekst on läbinud eeltsensuuri.

Aasta 2013 - wtf?

Ei ole eriti ilus pealkiri, aga võtab asja olemuse kenasti kokku.

See juhtus mitte väga kaua aega tagasi. Astusin tööl puhkeruumi ja seal oli juba keegi ees. Keegi mees. Keegi keskmisest ilusam mees. Tavaliselt ei ole seal kedagi, sest konkreetses majaosas pole palju töötajaid. Ütlesin tere. Vastuseks sain midagi kõnetuselaadset. Tere see ei olnud.

Hakkasin oma paberitega asjatama, aga kuidagi kohatu oli olla. Ikkagi mingi võõras mees istus meie puhkeruumis. Vaagisin seda ühete- ja teistpidi, kuni jõudsin järelduseni, et see saab olla ainult uus kolleeg.
"Eeee, kas sa oled meie uus ***õpetaja?"

Vaikus.

Vaikus.

Pöördusin oma paberite poole tagasi. Järsku sain peaaegu rabanduse, sest keegi ütles jah. See oli sama ootamatu, kui meie tühi riiul oleks jah öelnud. Naeratasin sõbralikult ja lugesin pabereid edasi õigetesse hunnikutesse.

Töine vaikus.

"Kes sina oled?"

Kui ma enne rabandust ei saanud, siis nüüd küll.

Hiljem kuulsin, et meie esimene vestlus oli ikka turbokiirusel kulgev, sest mu kolleeg sai oma vahetunnis küsitud küsimusele vastuse alles järgmisel vahetunnil.

Vägagi kosutav kogemus meie kiirustavas maailmas.

Aasta 2013 - asi, mis läks hinge

Tegelikult ei olnud mul sellist teemat plaanis, aga tunne on selline, et pean sellest lihtsalt kirjutama.

Meil oli eile jõulupidu. Mulle ei meeldi jõulupeod. Eriti kolleegidega, sõprade ja perega üldjuhul meeldivad. Ja eilne polnud mingi erand, esiteks läks mu päev juba enne selle algust metsa, sest mul ei tulnud öösel und peale, nii et ma lugesin kella neljani. Ja hommikul magasin sellega seoses sisse. Sellisel hommikul, kus ma pidin esimeseks tunniks kohal olema ja hr H ei olnud kodus, nii et ma pidin jõudma enne tööd veel ka lasteaeda. Ning kogu see ülejäänud päev möödus ühelt poolt kerges vines, teiselt poolt vastikus kiirustamises, sest arvestasin, et tööpäev on lühike ja seega planeerisin palju muid asju. Nii et peole jõudsin väsinuna, tüdinuna ja pool tundi pärast algust. Minu erialal ei jõua inimesed üldjuhul pool tundi pärast algust kohale. Ühesõnaga, see pidu oleks olnud täielik katastroof, kui esiteks ei oleks üsna alguses minu juurde tulnud mu kolleeg, kes sosistas mulle kõrva: "Ma tahtsin Sulle enne seda, kui ma purju jään ja lollusi suust välja ajama hakkan, öelda kui väga lapsed Sind armastavad."

Teiseks oli meie juhtkond kokku pannud pildišõu meie institutsiooni kõige esimesest aastast. Sellest, kui me alles kandideerisime ja meeskonnakoolitusi tegime ja oma asenduspindu üritasime töökõlblikuks muuta. Ja teate, see oli täiesti fantastiline. Ise selle sees olles ei tunneta, kui olulise asjaga me seotud olime. Et mina ka, oma pisikeste ja nõrkade kätega, tirisin vana ja kõikidest hüljatud mööblit aknast välja, et seda järgmises kvartalis kolmandale korrusele vedada. Et me olemegi mingi metsikult laheda asja alguses olnud, sellele esmase suuna andnud, et me tegimegi ajalugu.

Ma muidugi ei välista, et teatud osa minu eufooriast põhines ka asjaolul, et enne neid pilte oli esinenud minu õudusunenäo jõulupeobänd, mis lõpetas hoobilt minu plaani kaine ja viksina koju sõita ning pani selle asemel haarama veinipudeli ja koos sellega peoruumist põgenema. Khuul oli see, et sedasama tegi ka mu veinisõbrast direktor :D

Aga jah, võimas tunne oli. Ma pilte jagama ei hakka, neil on peal liiga palju inimesi, kes kindlasti ei taha olla minu blogis, aga vähemalt lingi loole, mis piltidele taustaks mängis, panen küll.
Mari Kalkun "Loomine"

Aasta 2013 - nõmedaim olukord

Täna siis eilsele vastukaaluks selline teema.

Ja ma tean TÄPSELT, mis oli selleaastane nõmedaim kogemus. See oli siis, kui üks hull naine otsustas minu peale keset tänavat karjuda. Minu jaoks väga uudne kogemus, ma ei suuda meenutada, et minu elus üldse oleks rohkem sellist asja juhtunud. Ja ma olen siiani häiritud ja vahetevahel mõtlen, kui halvasti oleksin ma pidanud talle vastu ütlema, niiviisi õelalt ja torkavalt. Näiteks, et mul on kahju tema lastest, sest need peavad elama koos märatseva hulluga. Õnnetuseks lõi selles olukorras välja minu korralik lastetuba, nii et ma ütlesin talle lihtsalt korduvalt, et ma ei luba, et minu peale karjutakse ja et ta käituks normaalse inimesena. See muidugi lisas õli tulle.

Karjumine on tõeliselt vastik. Ma mõtlen vahel, kas need õpetajad, kes laste pihta karjuvad, pole kunagi ise sellist kogemust saanud. Või vastupidi, on neil äkki sügavad haavad tekkinud ja püüavad niiviisi ennast ravida?

Aasta 2013 - ninnu-nännu teema ehk aasta ilusaim hetk

Ma ei ole ausalt öeldes väga ninnu-nännu tüüpi tegelane. Istun juba mõnda aega ja mõtlen, kuidas seda teemat lahendada.

Kõige lihtsam oleks lahendada seda mõne Ruudi-looga, nt siis kui ta mulle hommikuti kohvi keedab. Selle tegevuse positiivne pool on eelkõige see, et ma saan oluliselt kiiremine voodist välja, kui ma muidu saaks. Väga ilus oli ka mu pulmaaastapäev, aga sellest ma ei räägi, sest see on avalik blogi. Kindlasti jääb mulle pikkadeks aastateks meelde see, kui ma esimest korda oma uue kodu trepil kohvi jõin ja vaatasin, kui uskumatult ilus vaade mu koduukselt avaneb.

Aga KÕIGE ilusam hetk oli see, kui ma ühel juulikuupäeval autoga mööda linna sõitsin, taskus oma telefoni urinat tundsin, ärevusest südamerabanduse sain, telefoni taskust välja koukides peaaegu ühe mutikese ülekäigurajal alla ajasin ja siis valgusfoori all saabunud sõnumist lugesin, et prl Sirkkal on põhjust vahtralehti ostma minna.

CQDOHRLI

Aasta 2013 - blogid

Lõpuks sain teema, mille kohta mul ka arvamus on :D

Esiteks avastasin, et ma olen päris pikalt blogi kirjutanud. Algselt oma pere tarbeks loodud kohast (läksin oma isa asemel reisile ja püüdsin jagada muljeid, millest tema ilma jäi) on aastate jooksul saanud lehekülg, millel populaarsus pole küll piisav, et sellega raha teenima hakata või arvamusliidri rolli nõutada, kuid millel on siiski oma stabiilne lugejaskond ja millele mõnikord isegi viidatakse.

Ma ise olen väga suur blogisõber, nii mõnigi kord võtan endale aega, et uusi blogisid oma lugemisnimekirja juurde saada. Huvitav on see, et minuni ei jõua praktiliselt üldse beebiblogisid, neid, mida väidetavalt olevat hirrrmus palju. N-ö elustiilikaid (ehk meigi- ja riideblogisid) jõuab isegi rohkem, aga neile ei pööra ma lihtsalt tähelepanu. Mina leian oma lemmikuid ikka teiste inimeste blogrollidest, mis paratamatult toob kaasa teatava temaatilise sarnasuse.

Aga konkreetsemalt teema juurde minnes ehk blogimaailma lemmikud sel aastal.

Raske on valida - kõik, kes mu blogrollis on, meeldivad mulle :) Mul on kaheastmeline süsteem: kui ma leian blogi, mis mulle huvi pakub, siis kõigepealt läheb see lihtsalt äramärkimisele. Ja kui see mulle jätkuvalt meeldib, siis mingil hetkel panen ta ka blogrolli. Nii et ma vaatan armastusega kogu oma nimekirja ja loodan, et keegi on midagi uut kirjutanud. Sel aastal on lisandunud minu lugemisvarasse mallukas, Eveliis, Merje, Marina, Marca, murca ja väga väga naine. Kõik on suurepärased, pakkudes mulle erinevas vormis meelelahutust ja mõtlemisainet. Kõik nad kirjutavad hästi, kui ka õigekiri pole täiuslik, siis jutustamise ladusus korvab selle. Pean küll tunnistama, et malluka osas olen paar korda mõelnud, kas ma ikka tahan edasi lugeda, aga mõnel teisel hetkel naeran südamest tema juhtumite üle ja lasen tal edasi olla. Tema peale saab vähemalt kindel olla - on vähe päevi, kus ei ole uut postitust.

Nüüd aga minu lemmik. Tegelikult ei ole valik praegusel hetkel üldse nii keeruline, et peaks pikalt keerutama. Aasta blogi auhind kuulub trummipõrina saatel Eveliisile. Juba selle blogi päis meeldib mulle, rääkimata sisust, mis teinekord isegi täiesti arusaamatul kombel kummitama jääb. Nagu viimane küsimus, kes oli "Näljamängudes" ilus ja kes äbarik :D

Aasta 2013 - muusikaelamus

Ka muusika ei ole minu elus esikohal :D Aga vahel mulle miski ikka meeldib. Mul on Mp3, mida ma üsna aktiivselt kuulan ja kus on päris palju muusikat peal. Lisaks on mul abikaasa, kes tunneb ennast muusikamaailmas üsna koduselt ja kes vahetevahel tutvustab ka mulle põnevat kraami. Näiteks Grünbergi varast loomingut, mis kahtlemata pakub elamust. Eriti kui kuulata seda meie saunas vinüüli pealt. 

Aga pikemalt keerutamata: aasta muusikaelamuse auhinnale on üks nii tugev kandidaat, et teistest pole mõtet rääkidagi. Lohutuse mõttes mainin enne võitja väljakuulutamist ka Winniy Puhhi kontserti, sest see oli nii meeleolukas. Aga mitte muusika pärast, sest ma tõesti ei saa öelda, et nende muusika mulle nii meeletult meeldiks. Aga Indrek Vaheoja diktsioon on lihtsalt nii vapustav, et sellist geniaalsust tuleb ikka tunnustada. 

Võitjas pole muidugi kahtlust, see on Sigur Rosi kontsert. Polegi midagi rohkemat lisada, suvel kirjutasin ka sellest. 

Muuseas, mul on täna pulma-aastapäev. Jumal tänatud, et alles hiljuti sellest kirjutasin, muidu oleks saanud äpardustesse selle uuesti kirja panna.

Aasta 2013 - telesaade

Seda teemat endale valides kõhklesin kõvasti, aga kuna midagi muud ka korraga pähe ei tulnud, siis kirja ta sai. Lootusega, et juhtub äkki midagi ja ma ei pea sellest kirjutama. Ilmselgelt ei juhtunud:)

Et siis telesaated. Probleem on selles, et ma ei vaata televiisorit kuigi palju. Ja ma ei tee seda mingi põhimõtte pärast, vaid ma lihtsalt ei viitsi. Ma ei ole ka see tüüp, kes hooaegade kaupa sarju endale tõmbab. See osa meediast pole minu pärusmaa, pole kunagi olnud. Ja näib, et ei saa ka olema enne, kui mu silmad nii ära kuluvad, et õhtuti enam raamatuid ei saa lugeda.

Aga et minust ei muljet kui intellektuaalist, kes oma õhtud teetassi ja väärtkirjanduse seltsis mööda saadab, siis mainin siiski ära mõningad telesaated, mida ma olen vaadanud.

Esiteks suurprojekt "Su nägu kõlab tuttavalt". Huvitav, kas Eestis on inimest, kes seda ÜLDSE pole näinud? Mulle tegelikult meeldib küll see saade, aga ma nägin seda väga vähe, sest esiteks oli see nii totral ajal (pühapäeva õhtul armastan ma saunas käia ja ma ei taha seda teha öösel) ja järelvaatamiseks on see selgelt liiga pikk. Aga see, mida ma näinud olen, tundub igatahes meeldiva meelelahutusena.

Teiseks teine suurprojekt "Me armastame Eestit". Ka tore meelelahutus. Laulu ja nalja ja ... Ma ei oska midagi selle kohta öelda :D

Esikoht igatahes läheb "Eesti tippmodellidel" juba puhtalt nende küpsiste pärast. Ja tippmodelli on ikka vaadatud, alati :D

Remargi korras mainin ära ka selle, et käisin täna tankimas. Jah, see oli just nii meeleolukas, kui võis arvata. Hommikuni kestev paarikraadine miinus tekitas olukorra, kus ma kõigepealt püüdsin autoga vahekorda astuda, aga kuna see ilmselgelt ei mõjunud talle, pidin ahvatluseks bensuluugi võtme endale põue pistma. Pärast seda sain toorest jõudu rakendades võimaluse tankida.

Aasta 2013 - parim ost

Ma ei ole viimastel aastatel tegelikult üldse eriti palju asju ostnud, elu on läinud niiviiisi, et väga palju kraami on juba nagunii, kaks kolimist kahe aasta jooksul näitas samuti, et suhtumine "Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju" on tõepoolest totter. Mul on muidugi ka säärane isiksuslik omapära, et mul pole mitte midagi teiste vanade asjade vastu. Vastupidi - kui mul tekib uus äge asi väga hea või olematu hinna eest, siis muutub see asi minu jaoks kohe kaks korda ägedamaks. Teiste poolt kasutatud asjadega on veel see eelis, et üldiselt on nood juba läbi proovitud, seega tavaliselt ei purune nad lähima kuu aja jooksul. Näiteks oli meil veekeetja, mis enne meid teenis aastaid üht meie (endist?) sõpra ja elas meie juures veel 7 aastat. Siis tuli plastmassi auk sisse. Hr H nägi pikalt vaeva, et leida samasugust mudelit. Leidis ja töötab jälle juba pikemat aega väga hästi.

Riietega on näiteks see lugu, et isegi kui ma vahetevahel lähen kaubandusvõrku, et soetada endale uusi riideid, siis üldjuhul lahkun uue paari aluspükstega, sest ma lihtsalt ei leia midagi muud. Aluskaid läheb ikka vaja. Suuremad riideostud on kõik seotud Ruudiga, kellele ma üritan igaks talveks ja kevad-sügisperioodiks tagada ühe komplekti õueriideid ja jalanõusid, mis on uued. See on väljaminek, mille vajalikkusest ma saan aru, sest poiss on nii suur, et kasutatud kraam kipub olema minetanud oma kõige paremad omadused, s.t veepidavuse eelkõige. Välimuse järgi saab ka eelkoolikule väga häid asju. Minu enda õueriietega on see jama, et mul on kõik olemas, kusjuures sellised asjad, mis ei KAVATSEGI kulumise märke üle näidata, nii et mul lihtsalt pole südant uusi asju osta. Kuigi jah, Alpidest on kopp tõsiselt ees :D

Aga midagi ma siiski ostnud olen ja läbisaavast aastast saab esile tõsta kaks väga suurepärast ostu.

Esiteks avasin oma pensionifondi ehk investeerisin eesti kunsti ja ostsin varase Kaarma töö. See tähendab, lasin Mihklil teha endale maailma kõige ägedama kaelaehte. Mul ei ole praegu fotokat, et siia pilti panna, aga mul on olemas kavand, mille Mihkel tegi.

Kaela ümber on lai must pits ja see näeb lihtsalt suurepärane välja.Lisaks annab selle keega kerge vaevaga üles leida tõelised fännid ;) Tuleb tunnistada, et siiani olen kohanud küll ainult üht inimest, kes küsinud: "Kas see on ....?"

Mihkel on ka minu abielusõrmuse autor. Sellest on mul pilt, aga mitte eriti hea, ma ei oska ei pilte teha ega ka neid töödelda. Minu töötlemisoskus küündib kõige lihtsama väljalõikamiseni :D

Teiseks ostsin endale üliägedad kevad-sügis saapad. Aga nendega juhtus see, et ma kandsin neid nii palju (ja need oli kasutatud) kogu aeg ja raatsinud isegi kingsepa juurde viia, sest ma pidin neid ju iga päev kandma... Ühesõnaga, kui ma lõpuks kingsepa juurde jõudsin, siis ei olnud enam midagi teha. Vedasin neid veel paar nädalat endaga kaasas, sest polnud südant ära visata, kuni siis ühel päeval võtsin end siiski kokku ja jätsin nendega hüvasti. Ja mul pole isegi mitte pilti neist kaunitaridest. Aga on mälestus ajast, mil me koos olime, käisime ju koos ka nt Positivusel.

Aasta 2013 - lugemiselamus

Ma olen viimastel kuudel olnud üsna kehv üles märkima, mida ma lugenud olen. Aasta esimesest poolest on mul selgelt meeles Pratchetti-vaimustus, mis pani mind oluliselt tihedamini raamatukogus käima kui muidu. Ootamatult sai aga mõõt täis ja nüüd ei ole minu kätte sattunud enam ühtki Prachettit. Isegi ei oska öelda, miks, ka viimane raamat, mida tolle tuhina raames lugesin, meeldis, aga ju siis sai see minu jaoks "tehtud asjaks".

Vanadest klassikutest lugesin uue tundega läbi "Isa Goriot´", mis oli vahepeal palju paremaks muutunud. Kahju, et õpilased seda jätkuvalt väga ei armasta, kuigi sügisel tegin tõesti kõvasti eeltööd, et nad ei usuks kuulujutte, mille järgi on Balzac täiesti loetamatu.

Uuematest raamatutest oli väga meeldiv üllatus Rein Raua "Rekonstruktsioon", mille probleemiasetus on mulle juba aastaid huvi pakkunud. Joodikust tädi liini oleks ma isiklikult küll raamatust välja jätnud, aga muus osas ... väga nauditav lugemine. See on raamat, mis on meeldinud ka noortele.

Tegelikult tahtsin aga kirjutada, et viimasel ajal on mind üle pika aja tabanud taas luulehuvi. Mõnusa sisemise surinaga lugesin nii Maarja Kangro, Kaur Riismaa ja Eda Ahi loomingut. Hea oli. Luulet, kui seda mõnudega ja rahulikus meeleolus kätte võtta, on ikka hiiglama hea lugeda.

Ja üks ootamatu elamus oli Jim Ashilevi "Portselansuits", mille kohta ma ei oska siiani öelda, kas see meeldis mulle tohutult või ei meeldinud üldse. Igatahes pakkus huvi ja elamust.

Aasta 2013 - toredaim äpardus

Mul on väga kahju, et mul pole viimasel ajal uusi toredaid äpardusi juhtunud, mida teiega jagada. *

*Tegelikult ma lihtsalt ei jaksa täna mõelda, mis need äpardused olnud on. Aga kuna väljakutse on iga päev postitus teha, siis täna tuleb eriti mõttetu.

Edited

Uuel päeval uue hooga äpardustest. Vahemärkusena öeldes - mul läks hiiglama pikalt aega, et välja mõelda, mis sõna kasutatakse eesti keeles sõna feil asemel. Ja ma olin väga rõõmus, kui mulle meenus tore sõna äpardus.

Kahjuks on ikka nii, et lahedaid uusi möödalaske pole nagu väga olnud. Ma mõtlen sellised, nagu see, kui ma klassi ees pesu väel seisin. Samamoodi see lugu, kui ma unustasin pulmaaastapäeva. Või kõik need lood, kuidas ma tanklas käisin, vol 1 ja vol 2. Nende viimastega meenub, et mu väga austusväärne paps sai kunagi hakkama klassikalise tanklaäpardusega, mis tähendab seda, et ta tankis (varahommikul) ja sõitis rahumeeli tööle. Ilma maksmata. Mu paps ei näe välja, nagu ta oleks tanklaröövel, ja ta ei sõida autodega, mis oleksid sobilikud tanklarööviks. Lisaks on ta nägu piisavalt tihti meedias figureerinud, et vähemalt meie ühises kodulinnas teavad teda vist küll kõik. Aga siiski pidi ta politseile aru andma ja ta ei pidanud seda üldse naljakaks. Erinevalt minust, kes jätkuvalt leiab, et see on oma totruses väga meeleolukas lugu :D Rääkimata prl Luisa Lottast, kes üritas bensiisjaama bensuga üle lasta, sest tahtis, et paak saaks korralikult täis :D

Minu äpardused viimasest ajast on olnud tavalisemad. Stiilinäiteks sobib see:
pidasime koolis ühe lapse sünnipäeva, oli tort ja joogid, väga mõnus. Aga muusikat ei olnud, et õiget meeleolu luua, sest koolis oli internet maas, nii et ma ei saanud kasutada kõiki neid tehnikahüvesid, mida uus ja moodne koolikeskkond pakub youtube näol. Ja oma naiivuses ütlesin (kõvasti üle klassi, nagu õpetajale kohane): "Noh, andke keegi oma mp3, ma panen mängima." Nad vaatasid mind isegi natuke haletsevalt - MITTE KELLELGI ei olevat enam mp3-mängijat. Selle väita peale tõstsin ma küll käe, et MINUL on, aga isegi need vana kooli tegelased, kellega me muidu saame oma vana kooli telefonidega eputada, ei oma enam sellist igandit. Stiili mõttes võiks lasta hr H-l mõnele CD-pleierile elu sisse puhuda :D

Eile jagas aga minuga oma toredat möödalasku üks mu rahvatantsijast kolleeg. Nimelt paluti neil viimaseks trenniks kaasa võtta põll. Natuke veider palve (mõtles mu kolleeg), aga pistis oma ilusa punase traksidega põlle kotti ja läks tantsima. Ise veel mõtles, et huvitav, kas tõesti on kõigil veel tänapäeval põlled kasutusel, ja millised põlled neil siis on, traksidega või poolikud või ... Suur oli tema üllatus, kui kõik teised võtsid kotist välja rahvariidepõlle :D Aga vähemalt oli tema põll kõige ilusam.

Hoian veel kõrvu lahti, et kuulda lahedaid äpardusi, sest põlleloo üle naersin ma päriselt ka nii, et mul olid pisarad silmas.

Aasta 2013 - kingitus

Parima kingituse valimisega on mul säherdune mure, et ma tahaks esile tõsta kaht kingitust, aga kahjuks pole kumbki aastast 2013 :D Aga kuna mina teen reegleid, siis ma luban endale ikkagi need valida.

Mõlemad on eelmise aasta jõuludest:

1. Positivuse piletid, mille ma ise kinkisin endale ja hr H-le. Mule väga meeldis see festival, nii et minu arvates oli väga tore kingitus.

2. Minu uus üliilus punane kohver, mis mahub käsipagasisse. Selle kingituse juures tasub esile tõstmist fakt (lisaks sellele, et tegemist on ilusa ja vajaliku asjaga), et kingi tegijaks oli hr H, kes on tavaliselt natuke kurb, kui ma kuskile ära sõidan. Aga vaatamata sellele kinkis ta mulle kohvri, et mul oleks mõnus ära sõita :)

Edited
Pärast seda, kui olin postituse juba ära teinud, tuli mul meelde, mis tegelikult peaks olema siin veel ära mainitud.
Nagu vihjetest on arvatavasti välja paistnud, töötan ma noortega. Ja selle töö üks osa on ka erinevate väärtuste juurutamine, mille raames me üheskoos ka jõudu mööda heategusid teeme. Ja selle aasta detsembris on meil ettevõtmine, mis on minu meelest väga armas ja vajalik. Selgus nimelt, et Tartu psühhiaatriakliiniku lasteosakonnas ei käi päkapikud. Esimesel detsembril käisid, aga rohkem ei tulnud. Ma muutusin nii kurvaks, kui ma mõtlesin, kuidas väikesed, aga ka natuke suuremad lapsed on esiteks detsembris haiglas - ajal, mil kaunistatakse kodusid ja küpsetatakse piparkooke ja kõigil on harras jõulunägu ees, ja teiseks (seda nüüd eelkõige eelkooliealiste tegelaste juures), nad käituvad väga normaalselt, ei karju, ei löö, ei tee kõike seda, mille pärast nad haiglasse on pandud, ja päkapikk IKKA ei tule.  Nii et võtsime oma kamba kokku ja teeme 15 päkapikkukotti -üks igaks päevaks alates esmaspäevast kuni jõululaupäevani, sisuks siis igal päeval kogu osakonna patsientidele mingisugune üllatus. Mul on endal nii hea meel, see tundub sellise päris "rõõmu tegemisena", nii nagu Anna ja Liisa tegib "Bullerby lastes" lõpuks päriselt rõõmu. Kusjuures, on lausa uskumatu, kui keeruline on selle haigla jaoks midagi teha, luba peab tulema ma ei tea kui kõrgelt tasemelt, aga me saime sellega hakkama. Ja mul on nii hea meel, et mu lapsed olid samamoodi kohe nõus, et see on asi, mis tuleb ära teha.

Aasta 2013 - uus mõte või arusaam

Jälle üks kummaline teema. Kõige veidram on see, et ma ise panin endale teemad paika :D

Aga midagi uut siis mu mõtlemises. No viimasest ajast muidugi see, et mulle hakkas sügis meeldima. Praegugi igatsen sügise karget õhku ja värvilist maailma. Isegi vist natuke rohkem kui kevade karmi ilu, kuigi hommikud on kevadel ilusamad kui sügisel. Pisut mängib rolli ka see, et kevad saabub pärast pikka ja jõledat talve. Ootan huviga päeva, mil mulle talv meeldima hakkab.

Täiesti uus on ka mu lähenemine kringlile, mida ma nüüd söön alati võiga. Elagu kalorid! Aga tõesti on maitsev ja ma söön kringlit väga harva.

Aasta suurim muutus on siiski see, et ma olen hakanud tõmbama põlvkondlikku piiri enda ja oma õpilaste vahele. See on küll reaalsus, mul on nendega juba kümme aastat vanusevahet ka - nad ongi kujunenud mingis teises maailmas, mida ma enam lõpuni ei mõista. Varem oli ühisosa suurem, nüüd jääb see järjest väiksemaks. Tunnistada tuleb küll seda, et oma klassiga tunnis olles tunnen ma siiski end osana neist, nad on lihtsalt nii vahvad, et oleme pigem teekaaslased, mina tean lihtsalt pisut rohkem, kuhu me parajasti suundume, aga me läheme koos ja hingame ühes rütmis.

Aasta 2013 - suurim üllatus

Suurima üllatusega on sel aastal nii, et konkurentsitult üllatuslikem oli see, kui selgus, et hr H noorem õde saab lapse. Või noh, see polnud ehk niiii üllatuslik, et selline asi võib juhtuda, aga fakt, et nad tahtsidki last saada, oli üllatuslik. Tore on see, et nad saavad beebiga väga toredasti hakkama, vahva laps on, kuigi nimi on minu maitse jaoks liiga ekstravagantne, aga no tõesti, ma pean esmalt vaatama, mis on mu enda lapse nimi, ja siis mõtlema, kas ma ikka tahan teiste nimede kohta midagi öelda :D

Selliseid väiksemaid üllatusi on veel olnud, eelkõige siis hr H poolt, kellest ei oskaks aimatagi, et ta nii ootamatuid lükkeid võib teha. Nt siis, kui ta tõi mulle küpsiseid, et mul oleks mõnus Eesti supermodelli vaadata. Ma isegi ei jälginud seda saadet veel siis, aga ta arvas, et ma võiksin seda teha. Koos küpsistega :D

Aasta 2013 - kultuurisündmus

Ohoh, võrreldes eilsega on täna palju keerulisem teema. Mitte et ma ei oleks sel aastal kultuuriüritusi väisanud, neid ikka oli - käisin teatris ja muuseumides, kontsertidel ja kohtumisõhtutel kirjanikega. Aga ükski neist ei tundu olevata Selle Aasta Kõige Võimsam Kogemus. Tuleb tunnistada, et kõige eredamalt meenub möödunud aastast kehakultuuri valdkonda kuuluv ettevõtmine ehk see, kui ma rumalast peast proovisin kiikingut ja pärast seda nädal aega pliiatsitki käes ei saanud hoida, sest surmahirmus olin klammerdumiseks kasutanud kõiki oma lihaseid, ka neid, mille olemasolust mul õrna aimugi ei olnud.

Mõningane mõttepaus

Tundub, et ma midagi muud välja ei mõtle, seega tänane preemia kuulub dokumentaalfilmiklubile Pult, mille aktiivne osalejaliige ma sellest aastast olen. Sellest, miks see ettevõtmine mulle meeldib, olen ma juba kirjutanud, siin nimelt, nii et ma ei hakka ennast kordama.

Aasta 2013 - töövõit

Alaku mu väljakutse - esimeseks teemaks tõmbasin loosiga endale aasta töövõidu.

Sellele väga austusväärsele auhinnale kandideerib mitu olukorda. Näiteks see, kui Ruudi õpetaja ütles mulle lohutavalt: "Ah, Ruudi ei paista rühmas enam üldse silma." Siit võib kahjuks küll välja lugeda ka selle, et neil on rühmas seis päris karm. Aga ma võtan seda siiski pigem positiivselt ning usun, et tegelikult käitub Ruudi oluliselt normaalsemalt kui varem ning kuulab kõigi oma õpetajate juhiseid. Olgem ausad, me tegime selle nimel ikka kõvasti tööd ka.

Teiseks väljapaistvaks sündmuseks oli see, et me leidsime endale uue kodu. Arvestades kodulinna üüriturgu, oli see tõepoolest ime. Aga kuna pigem oli see leid tänu kulgemisele ja asjade vabaks laskmisele, siis aasta töövõiduks seda pidada ei saa.

Kolmandaks oli väga suur võit see, et prl Sirkka sooritas oma sõidueksami. Ma elasin talle nii kõvasti kaasa, et ei saanud ise ka öösel magada. See, et me mõlemad saime selgeks ümber nurga tagurdamise, on puhas näide higist ja verest läbiimbunud tööst. Aga kuna minu sõidueksam sai juba üle kümne aasta tagasi sooritatud, pole ka see päris SEE.

Aasta töövõiduks valisin hoopis fakti, et ma jäin ellu eelmisel kevadel, kui pidin andma kaht kursust 44 suhteliselt hullule tüübile. See oli karm, aga tõesti, mis ei tapa, teeb tugevaks. Illustratsiooniks selle klassi kohta nii palju, et sel aastal (nüüd on nad juba aasta vanemad ja võiks eeldada, et ka normaalsemad) andis ühele osale neist tunde meie eelmise aasta parimaks pedagoogiks valitud õpetaja ning ta LOOBUS nende õpetamisest, sest nad käitusid nagu hoorapojad. Jah, ma töötan gümnaasiumis.

Meil on nüüd ka mingisugune lumelaadne toode maas. Täna maalt taadi sünnipäevalt koju sõites oli seda toodet õhus päris palju, aga linnas on maas ikka selline hädine kiht. Aga asi seegi. Detsembris mulle lumi meeldib. Kurb oli küll, kui mõtlesin täna, et nüüd on siis järgmised neli kuud nõme klimaatiline olukord, aga esimese kuu kavatsen rõõmuga võtta. Lisaks kavatsen homme maja ära kaunistada, sest algab ikkagi jõuluootus ja mul on sel aastal tõsine tahtmine riputada üles jõulutulukesi, lumehelbekesi ja muud kraami, mida ma eelmiste nädalata jooksul kogunud olen.

Ja ma otsustasin detsembris teha kirjutamisväljakutset - iga päev postitus. Vaatab, kuidas läheb, ma loodan, et see on mul ka homme veel meeles :)

Utoopia rannik III ehk Tuulelohemäng

Oma gümnaasiumiaegsetest kirjandustundidest mäletan ma ausalt öeldes väga vähe. Mitte et need mulle meeldinud ei oleks, ikka meeldisid, aga meelde jäi neist suhteliselt pisike osa, nii nagu kõikidest teistest ainetest. Kui järele mõelda, siis otseselt faktiteadmisi saab koolist ikkagi vähe, kuigi õpitakse neid ju päris palju. Ma saan aru küll, et oleks narr langeda teise äärmusesse ja faktidele (nt mis aastal toimus Ümera lahing) üldse mitte tähelepanu pöörata, aga vahel võtan ikka momendi ja mõtlen selle peale. Faktideta ei saa tekkida tervikpilti ja arusaamist maailmast, aga ... pelgalt faktidest need ka ei teki.

Ühesõnaga, tegelikult tahtsin ma öelda, et midagi ma ikka mäletan kirjandusest ka :D Näiteks seda, et korralikus (klassikalises) teoses on alguse ja lõpu ühtsus. Ja kui mingi (kummaline) asi, mõte, nähtus kerkib teoses esile rohkem kui korra, siis on tegemist sümboliga. Ja neid kaht (alus)teadmist sain eile õhtul rõõmuga rakendada. Käisime nimelt sugukondlikult vaatamas suurprojekti "Utoopia rannik", mille kolmas osa on valminud Ugala ja Vanemuise koostööna. Teist osa käisime vaatamas eelmisel aastal Draamateatris, esimene osa on plaanis umbes kümne aasta pärast, sest arvestades meie rahulikku meelelaadi me enne lihtsalt ei saa Linnateatrisse pileteid. Arvatavasti on tegemist piisavalt populaarse etendusega, mida mängitakse ka kümne aasta pärast. Igatahes, kel pole veel jõulukingiideed mulle, siis see pilet oleks päris hea. Rõõmus Kaak ja prl Kastekann rendivad ehk oma põrandapinda ka, nii et ma ei peaks pärast teatriõhtut Balti jaamas magama.

Sümbolite ning alguse ja lõpu ühtsusega on see lugu, et selles etenduses on tuulelohe. Kohe esimeses stseenis, siis poole pealt lastakse tuulelohet jahilinnu pähe ja lõpus on nad jälle, suured ja võimsad. Nii et sümbol on ta kindlasti, vaataja asi on juurde mõelda, MILLE sümbol. Arvestades asjaolu, et lugu ise on revolutsioonist, revolutsionääridest, unistustest ja nende muutumisest, täitumisest ja luhtumisest, siis tuulelohe sobib hästi. Miski mis meie oma käest lendu läheb ja kõrgele-kõrgele tõuseb, aga vahetevahel potsti alla kukub ja lihtsalt enam tuult alla ei võta. Nii nagu ideed vabadusest, võrdsusest ja vendlusest, mis pidid taganema inimeste soovi ees kartuleid süüa. Sest olla tühja kõhuga vaba on hullem kui täis kõhuga ori. Seda, et vaba olla oleks parem, mõtleme praegu meie, kes me oleme esiteks vabad ja teiseks suhteliselt täis kõhuga. Ja nii mõtles ka Herzen, kelle isa pärandas talle suure varanduse, nii et ta sai soovi korral toetada kõikide maade vabadusvõitlust.

Ja kuigi mingi osa minust mõistab, et tegelikult töötab elus kõik Maslow´püramiidi järgi, on mul kangesti hea meel, et olid sellised aristokraat-revoltsionäärid, kes kulutasid oma jõudeaja inimestele, kes ise olid liiga harimatud ja ellujäämisega hõivatud. See on juba ammu teada fakt, et minu meelest on HArry Potterisse lihtsas keeles sisse kirjutatud kogu maailma olemus, nii et ma pelga ka siinkohal seda tsiteerimast: "On vaja ainult üht inimest, et kurjusele vastu astuda." Kes tahab teada, kuidas see tsitaat täpselt välja näeb, võtab HP I osa lõpu lahti. Ka etenduses kõlas sama mõte, mis oli lohutuseks kõigile, kes olid unistanud ja näinud, et mitte midagi ei muutu - kasu on järgnevatel põlvedel. Kui meie oleme midagi juba ette ära teinud, siis järgmistel on palju lihtsam. Ja vaatamata kõigele usun ma, et inimeste isiklik vabadus on väärtus omaette, kuigi mäletan veel selgelt, kuidas esimest korda elus pärisorjuse kaotamist õppides tabas mind hämming - tegelikult ei muutunud inimeste jaoks ju mitte midagi. Kuigi päris päriselt muutus kõik.

Etendusest ehk ka paari sõnaga - kolm vaatust, üle kolme tunni pikk. Aga minul ei hakanud kordagi igav, mulle muidugi piisab sellest, kui öelda 19. sajand ja venelased ning mul ongi juba huvitav. Indrek Taalma mängib peaosalist Herzenit, täitsa väärikas üleminek Draamateatri Malmstenilt. Tonaalsuselt oluliselt tõsisem kui teine osa, eks vananemine, väsimus, pettumus - kõik annab endast märku. Mulle meeldis, teise ja kolmanda vaatuse keerulised isiklikud suhted olid minu jaoks kohati juba liig, aga mis sa teed, kui nii oli.

Ja sellest, miks Marxi selles näidendis läbivalt naeruväärsena näidatakse, ma aru ei saanudki. Mul pole Marxi vastu midagi isiklikku, küll näib olevat Stoppardil või lavastajatel:)

Kokkuvõttes - minge vaatama ja tellige vaheajaks endale laud, et kohvikus mõnuleda ja oluliste teemade üle arutleda.

Sel nädalal juhtus minuga kaks korda midagi sellist, mida tavaliselt inimestega üldse ei juhtu. Ma sain nimelt kaks paberkirja :) Üht kirja ma tegelikult teadsin enda poole liikumas, aga see ei vähendanud üldsegi rõõmuhetke, mil kiri lõpuks minuni jõudis. Teine oli aga hoopiski ootamatu. Nüüd pole muud kui vastu hakata kribama.

Südamel on ikka mure, mis vist lõplikult ei kaogi kunagi. Tean, et oleksid ja poleksid on mõttetud ning on üksnes enesepiinamisvahendid. aga ikkagi - oleks ometi rohkem mõelnud, rohkem julgenud, rohkem viitsinud, rohkem kuulanud, rohkem tõsiselt võtnud, rohkem püüdnud. Ja vähem iseendaga ametis olnud, vähem minna lasknud. Äkki siis oleks praegu lihtsam, kergem, vähem valus. Valus kogu maailma pärast, kus inimesed peavadki ükski hakkama saama, sest on tekkinud kuvand, et nad saavad ise hakkama. Ja kus teised inimesed usuvad seda kuvandit.

Mu õpilased tegid sel nädalal sotsiaalreklaamiprojekte. Hästi huvitavaid probleeme tõstatati, seinast seina - koerajunnidest (võtsid koera, võta ka junn!) muusika kuulamisena liikluses (muusika jääb, kui ka sind enam pole). Üllatuslik oli aga arutlus, mis tekkis pärast noorte emade kaitseks tehtud projekti. Selgus, et uskumatult paljudel mu tüdrukutest on olnud kogemus, kus nad oma väikese venna või õega või sugulasega ringi jalutades on tulnud kuulda halvustavaid kommentaare oma elukommete kohta. Minu jaoks võõras maailm, ma pole kunagi olnud noor ema ning ma pole ka koos teiste lastega, keda nooremana ikka hoidma sattusin, midagi negatiivsest kuulnud. See muidugi võib tulla ka asjaolust, et mul on tugevalt valikuline kuulmine ning ma lihtsalt ei pannud tähele, et keegi sosistas või vahtis ebasündsalt. Pigem mõtlesin, et inimesed vaatavad, kui ilus ja eriline ma ikka olen. Või ongi see kommenteerime uuema aja trend?

Üldiselt on kõik hästi, mõtleme jätkuvalt, mis saab sõber Ruudist järgmisel aastal. Varem olin ma täiesti veendunud juba, et läheb kooli, arvutab kahekümne piires, loeb suhteliselt hästi ka kirjatähti, loogika on paigas, teadmised maailma kohta on olemas, elementaarne käitumiskoodeks on omandatud, oskab ka üksi tänaval tuttavasse kohta minna. Aga nüüd selgus, et võistlusmängud on tema jaoks väga keerulised, ta nimelt ei talu seda, kui tal läheb kehvasti. Näiteks rahvastepallis kaotab elu. Nii et järjekordne teema, millega tööd teha.

Minu uus hobi

Mul on uus äge hobi ja ma olen enda üle väga rõõmus. Ei, ma ei ole liitunud mägironijate rühmaga, nagu mitu mu blogrolli elanikku, keda ma kadestan, sest sisimas meeldiks mulle mägironimistrennis käia küll. Minu hobi on akadeemilisem. Nimelt vaatan ma dokfilme. Ma tean, see kõlab natuke igavalt, aga tegelikult on väga-väga lahe. Meil on koolis nimelt dokfilmiklubi, kus igas kuus on vaatamiseks film, millele järgneb diskussioon, mida juhib keegi, kes on teemaga hästi kursis. Ja need koosviibimised on niiiii ägedad. Isegi mitte filmide ja teemade pärast, sest mu vanus on selline, et olen juba palju näinud ja palju teinud. Tänane teema näiteks oli riiete tootmisest, oleme vaadanud ka filmi Hiina demokraatiast ja sellest, kuidas šokolaadi tehakse. Aga lihtsalt lahe on olla koos inimestega, kes tunnevad huvi maailma vastu ja tahavad, et midagi muutuks paremaks.

Ja no paadunud pedagoogi süda lihtsalt sulab, kui ta näeb tervet hulka õpilasi mõtlemas, see pole midagi nii levinud nähtus.

Lisaks jõudsin täna oma abituuriumiga sellele tasandile, et lasin neil kirjutamise taustaks muusikat. Ma ei uskunudki, et meie suhe võib sinnamaani jõuda.

Ehk siis igati kordaläinud päev.

Mulle tundub, et mu blogroll narrib mind, postitused ilmuvad sinna täiesti ootamatutel hetkedel. Ja siis ikka kümnete kaupa. Segadus. Üldiselt sobib see hästi mu praeguse meeleseisundiga, mida võiks ka kirjeldada sõnaga segadus, sest ma suudan vabalt kaks kolmandikku vajalikust infost kõrvust mööda lasta või ära unustada või mõlemat.

Aga selle segaduse keskel saan erilise uhkusega teatada, et ma olen nüüdseks juba kaks korda hoidnud oma käes Jürgen Rooste kaabut.

Väikese linna väikese inimese väikesed rõõmud.

Lilleorus

Et mu aju üksnes arvutimängu mängides lõplikult kängu ei jääks, käin vahetevahel ennast ka harimas-arendamas. Vahel läheb sellega küll kehvasti ja siis ma kahetsen, et ma päev otsa kodus hommikumantlis kohvi ei joonud ning...  nojah... arvutimängu ei mänginud. 

Seekordne reis, mis viis mind Lilleorgu, läks küll asja ette. Esiteks oli sügiseselt ilus ilm, mis tähendab, et puhus vinge tuul, taevas oli pilvine, aga kõige selle kõrvalt oli soe, mis tegi paigaga tutvumise hästi mõnusaks. Teiseks oli lihtsalt huvitav :D Mulle meeldib puutuda kokku inimestega, kes on minust erinevad. Välja arvatud sellisel juhul, kui nad tahavad, et ma oleksin hoobilt nende moodi, aga see viimane ei meeldi ju tegelikult kellelegi, nii et poleks pidanud võtma vaevaks üldse kirja pannagi. Ühesõnaga, Lilleoru perenaine oli väga tore ega üritanud meile selgitada, et me elame valesti. Küll rääkis ta väga armsalt sellest, mille järgi tema ise elab ja kuidas see on tema maailma muutnud. Peaaegu oleksin viimasesse lausesse kirjutanud "mida tema usub", aga seda rõhutati korduvalt - Lilleorus pole usku, seal ei usuta mingisugust õpetust, kõik, mida tehakse, on läbi kogetud ning sellisena praktiline. Või veel selgemalt öelduna: erinevatest traditsioonidest pärit rituaalide algne tähendus pole oluline, tähtis on see, et asi töötab.

Kuulus Elulille park oli üllatuslikult väike, kuigi jah - ega suurus alati ei loe, vaata või Ginnyt :D Lihtsalt kirjeldused ja pildid selle pargi kohta tekitasid mulje, et tegemist on suuuuure maa-alaga. Samamoodi nagu Stonehenge tundub piltidel suurem kui tegelikkuses ning on ikkagi võimas. Objekte oli pargis siiski palju, kuigi meie külalistena pidime leppima parajalt distantsilt vaatamisega, sest meil polnud õiget ettevalmistust, nii et me poleks äkki suutnud ohjeldada oma emotsioone, mida meeletu energia meis oleks tekitanud. 

Mulle kangesti meeldis, et meie võõrusataja suutis hästi lihtsalt ja loomulikult kõigest rääkida, kaasa arvatud näiteks lause "Õpetaja suudab jumalaga suhelda." Lihtne ja selge. Ja kellelgi ei tekkinud küsimust, kas kivid on ikka õigesti paika pandud. Või kas loodusjõud tulevad meile appi või mitte. Ikka tulevad, kui me ilusasti palume.  

Ilusale hommikupoolikule pani suurepärase punkti lõunasöök, mis koosnes kartulist, ubadest ja munakastmest, millele järgnes soe tee ja meeleib. Ja seal soojas ja valges köögis oma meeleiva kõrvale indiaanlaste tarkuste kohta lugedes tundsin küll, et elu on ilus. Kogukonnas elamine oma ideelt meeldib mulle, lahe on see, et inimesed panustavad oma aega ja oskusi üldise hüvangu heaks. Mina ise peaksin selle jaoks veel väga palju arenema, sest kogukonna asemel on minul ego. Ja see ego ei taha kuskile ära minna.

Päeva nali

Päeva nali pärineb taas mine lemmikFB-grupist (huvitav konstruktsioon, eksole):
Piu Pau kirjutab:

Loen hetkel "Absoluutne sõda: tänapäevane käsitlus nõukogude Venemaast teises maalimasõjas" (Chris Bellamy, kirjastus Varrak 2012, tõlkija M. Laane). See on minu jaoks väga huvitav raamat. Kuid trükivigade hulk selles raamatus on... enneolematu. Kuna raamat on siiski huvitav, olen juba leppinud ca igal neljandal leheküljel esinevate trükivigade jms-ga. Jah, nende hulk on kolossaalne, kuid ma pean vastu. Kuid järgnev ületas juba taluvuse piirid: 

"Mõlemal poolel pingutati füüsiliselt ja moraalselt äärmuseni ning võeti kasutusele hämmastavad püpüp." (lk 461)

Oi, ma naersin. See on nali samast kategooriast, kui Nirti raamatu tegelased kirjutavad raamatukogu raamatutesse mõtlema ärgitavaid tsitaate. Või tegelikult sealtsamast pärit lugu, kuidas üks tegelastest värvis oma juuksed kogemata roosaks, sest keegi oli tehases juuksevärvituube vahetanud. Pean küll tunnistama, et viimane lugu on tekitanud minus kerge foobia kodus juuste värvimise suhtes, sest ma kardan, et keegi on pannud minu värvikarpi süsimusta tooni ja ma ei saa seda enam mitte kunagi oma juustest välja. 

Ja kõige ilmsem paralleel on muidugi sellise ajaloolise sündmusega nagu meie kooli esimene ajaleht, mille ühte artiklisse ma end sisse kirjutasin sõnadega:

"Ma ei suuda seda lauset normaalseks muuta, äkki keegi suudab."

Siia lõpetuseks ka aususe mõttes tõlkija kommentaar

Ma olen alati suhtunud valimistesse täie tõsidusega. See tähendab, ma olen kasutanud oma õigust öelda, mida ma tahan, isegi siis, kui mul pole olnud mingisugustki seisukohta. Näiteks europarlamendi valimiste aegu. Ka sel aastal on mul olnud raskusi valikuga - erakond, mis maailmavaateliselt mulle kõige sobilikum on, ei tundu enam töötavat. On ehk aeg oma maailmavaadet muuta? Sellest oleks kahju, aga pärast valimisplatvormidega tutvumist (jah, ma lugesin läbi kõikide parteide valmislubadused) on mul siiski tunne, et pean lõpetama oma pikaajalise suhte senise lemmikerakonnaga ja astuma sammukese lähemale stabiilsusele ja konservatiivsusele. Hmmm, viimasest lausest jääb mulje, nagu pooldaksin reformi, sest nende valimisega näitaks ma üle tõelist tahet säilitada kõike täpset nii, nagu on olnud. Kas keegi on mõelnud sellele, et Andrus on olnud meie peaminister viimased kaheksa aastat? Kaheksa!!! (kui ma nüüd õigesti arvutasin muidugi). Mina igatahes ei olnud ja selle teadvustamine muutis mind korraks sama vanaks kui mäed, sest ma mäletan veel aegu, mil Ansip ei olnud peaminister. Ühesõnaga - ma olen muutuste lävel :D

Ma avastasin, et mulle meeldib sügis. Meeletult meeldib. Ma olen siiani alati arvanud, et sügis on vastik-vastik-vastik. Tegelikult pole asi olnud kunagi sügises, vaid minus. Või pigem selles, et viimased jumalteabmitu aastat on septembri algus toonud kaasa hoogsa õppe- või tööelu. Ehk siis äkitselt on otsa saanud igasugune võimalus olla lõõgastunud. Vahetevahel ainult pisut lõõgastuda. Aga sel aastal oli mul väga leebe esimene periood, mis on muuseas kombineeritud väga osava tunniplaaniga, mis jättis mu päevadesse mitmeid pooleteistunniseid hingetõmbepause söömiseks ja jalutamiseks. Ja ma ma tõesti kasutasin neid ka jalutamiseks, sest SÜGIS ON NII ILUS. Ma sain hoida silma peal sellel, kuidas suvest sai sügis, kuidas lehed läksid värviliseks ja kuidas õhk läks kargeks. Sama mõnusalt kargeks nagu kevadhommikul. Ja siis ma saingi aru, et tegelikult on sügis just nii sama ilus aeg kui kevad.

Ja nii ma ei saagi Eestist ära kolida, kuigi Eesti talvele mõeldes tahaksin seda kohe praegu teha. Samas jõulude ajal peaks ikka põhjas olema. Ma suudaksin talved palju paremini üle elada, kui me keeraksime kella niiviisi, et hommikul kell seitse oleks vähemalt hämar, kui päris valge oleks liigne luksus. See hommikune toimetamine, kui loodus ütleb otsesõnu - praegu on aeg magamiseks, on niiiii kurnav. Pealegi olen ma juba ette pinges, kuidas ma talvel suure lumega oma kodust hakkan autoga välja pääsema.

Ma olen mängukunn :D Pärast nädalast kurvastamist, et ma ei saa ka LegoHarryPotteri teist osa lõpuni mängida, sest see paganama Dumbeldore läheb muudkui pooleks, lahendasin olukorra. Ei olnud midagi keerulist, Dumbeldore pidi lihtsalt kogu aeg hüsteeriliselt üles-alla hüppama :)

Viimasel ajal on mul olnud õnne sattuda täiesti kohatutesse olukordadesse, näiteks olin sunnitud pealt kuulama oma direktori ja tema tütre vaheliset telefonivestlust, mille käigus tütar süüdistas meie direktorit muu hulgas ka selles, et too ei ostvat lapsele asju hea meelega. Lause rõhk on kahel viimasel sõnal ehk probleem pole selles, et ei osteta, vaid selles, et ostetakse mitte väga entusiastlikult. Minu jaoks äärmiselt ebamugav olukord.

Väga ilus sügis on. Vahel ma mõtlen, kas mitte sügis pole mu lemmikaastaaeg.

Ma saan jälle teha postituse, kus kurvastan, mitu protsenti mu palk võrreldes möödunud aastaga langes. Aga ma ei taha seda välja öelda, kuna protsent on õõvastav. Üleüldine palgatõus, my ass. Ausalt öeldes ei lohuta mind üldse teadmine, et keskmine palk minu erialal tõuseb

Kuigi ma üldiselt tahaksin paista välja südamliku ja kogu maailma pärast muretseva/rõõmustava inimesena, kes boikoteerib H&M-i, siis tegelikult ma ei ole. Seda enam, et H&M-i probleemile vaatan umbes nii, nagu Haldjapiigad alles hiljuti kirjutasid. Üldse on huvitav küsimus, kui palju suudab inimene mõelda üldise hüvangu heaks, kui ta ise selle pärast kaotab. Sest siis, kui mu enda palk tõusis, siis oli mul küll hea meel. Nii enda pärast kui ka teiste pärast.

Igatahes on mul talveks mitu purki marineeritud kurke, arooniamahla ja õunu. Nii et nälga ei kavatse surra. Ja rõõmustada on mind ikka lihtne: pane ainult kell kolmveerand üheksa hommikul minu ette seitse pasunatega meest kükke tegema ja ma naeran laginal.

Üks positiivsuslaks algavasse nädalasse

Pärast seda, kui ilmad muutusid sügiseselt kargeks, muutus ka meie maja kargeks (et mitte öelda talumatult külmaks). See tegi mind väga kurvaks, sest tegelikult pole välisõhk veel  kuigi jahe, see õnnetu miinus viis pole ju meie talvedega võrreldes mitte midagi. Meenusid lood sellest, et meie praegune kodu on legendaarselt külm koht elamiseks.

Täna teatas hr H mulle, et ta pani lõpuks teise korruse aknad kinni. Ma kahtlustan, et meie maja muutus just pisut soojapidavamaks.

First world problems, i feel like hitting them hard

Olen muutumas täiuslikuks koduperenaiseks: ma pühin mitu korda päevas põrandaid, pesen neid niiske lapiga mitu korda nädalas, mu kraanikausis on vahel harva mõni üksik must lauanõu, sest ma pesen nõud kohe pärast nende kasutamist ära. Ma teen (peaaegu) iga päev süüa. Ja täna korjasin aiast naabri õunad kokku, sest hr H tegi Täiuslikule Koduperenaisele komposti-...koha(?), kuhu ma need võõrad õunad sain sisse visata. Ainult pesu ma ei triigi, sest olen keskkonnateadlik.

*tegelikult on mul tunne, et sügiskaamos hakkab mind taas viima eskapismilainele. Lihtsalt edasijõudnute tase.

Sain täna lepingu lisa allkirjastatud. Uue aasta palk on ... vastavuses tööga (vilistab laulu Always look on the bright side of life ja joob kell 11 kohvi). Tegelikult on natuke parem, kui ma kartsin, nii et tõesti :vilistab:

Lisaks sain kätte oma locker-kapi võtme, mul on nüüd Oma Salaasjade Koht, kuhu ma kohe suure rõõmuga suratasin sisse kontrolltööd. Midagi muud polnud mul ju sinna panna.

Ja lõpetuseks võin teile teatada, et ma olen siiski veel üsna rikkumata meelelaadiga, sest raamatust loetud väljend "pedelik hommikumantel" tekitas oma 10-sekundilise pausi lugemises, mille jooksul jõudsin juba mõelda, kas avada internet ja kontrollida ÕSist sõna a)olemasolu; b)tähendust. Siis sain aru.

Uue kodus on meil palju rõõmu. Esiteks ikka see, et siin on nii palju erinevaid kohti, kus olla. Mõnus on näiteks see, et Ruudi armastab nii väga oma tuba, et ei jaluta enam öösiti ringi. Vanas kodus tegi ta seda igal ööl, jutustades ise mingisugustest vaimudest ja varastest. Siin majas ilmselt pole vaime. Teiseks on siin muidugi uskumatult palju ruumi: meil on köögis laud, mille ümber hommikul ja õhtul kõik korraga süüa saame; mul on oma töökohti lausa rohkem kui üks. Ja Ruudi mänguasjad pole enam elutoas, vaid viisakalt tema enda ruumis, mille ukse saab vajadusel kinni panna. Ühel päeval näiteks Ruudi panigi ukse kinni ja kuulas hullult kõvasti Linkin Parki laulu Breaking the Habit. Harjutused eluks teismelisega?

Lisaks kõigele positiivsele on siin majas ka nii mõndagi omapärast. Näiteks kui ma tahan minna duši alla, siis pean VÄLISUKSEST välja astuma. See on kummaline, eriti sellepärast, et enne meid on siis elatud nii mõndagi aega ja huvitav, et kedagi pole see nii väga häirinud. Mind ka praegu ei häiri, aga ma mõtlen Eesti toredatele talvedele ja olen hämmingus.

Teiseks on siis täiesti kuul-pähe elektrisüsteem. Keegi ülimalt arenenud huumorisoonega inimene on püüdnud aretada süsteemi, kus lülitiga on võimalik katkestada ka stepslite vooliühendus. Ehk siis: kustutad tule ja sama liigutusega lõpetab ta televiisor töötamisega. See osa on veel arusaadav. Keeruliseks läks siis, kui me avastasime, et elutoas töötab süsteem vastupidi - selleks et televiisor töötaks, peab tuli kustus olema. Väga energiasäästlik mõtlemine, eksole. Kolmandat sorti anomaalia selgus pärast seda, kui hr H suurema osa meie lambipirnidest leedpirnideks üritas vahetada. Nimelt saavutas ta selle lükkega olukorra, kus meil tuled kogu aeg põlesid (ka siis, kui enda arvates olid nad ära kustutanud) või siis elutoas hakkas lamp vilkuma, ühes rütmis ruuteriga. Hr H arvab, et tegelikult ei ole võimalik sellist elektrisüsteem ehitada ja on üsna segaduses.

Tööl on üsna mõnus käia, mul on selline tore puhkuselt tööle koormus. Ja kuna ma juba augustis otsustasin, et edaspidi olen ma lihtsalt ilus, ei häiri mind väga ka see, et töötan parajas ussipesas. Seni kuni keegi mulle ussi ei hakka panema, ei kavatse väga süveneda ka probleemidesse. Lihtsalt mõnel hetkel istun ja mõtlen, kuidas on võimalik, et täiskasvanud inimesed päriselt ka nii käituvad.

Ma tegin täna esimest korda elus tagurpidi külgboksi kahe auto vahele! Kahe üsna lähestikku pargitud auto vahele muuseas. Ma olen endaga väga rahul. Ka empsel ütles, et ma olin tubli.

Ka uue aasta koormused sain teada. Nagu hr H ütles: liigse töö pärast stressi ei paista tulevat. Nii vähe tunde, kui mul on esimeses tsüklis, pole mul kunagi olnud. Isegi mitte siis, kui mul oli abituuriumis 7 tundi ja need pärast eesti keele eksamit ära langesid. Üldjoontes olen ma tegelikult väga rahul, ainus, mis pisut kripeldama jääb, on see, et mu lemmikkursus on õppekavast üldse välja puksitud. Sellest on kahju. Aga eks ma panen oma võimsa mapi riiulisse ootama, ehk kunagi võetakse ikka jälle kavva tagasi.

Mis mind aga tõesti õnnelikuks teeb, on fakt, et me KOLIME. See on nii tore.

Me hakkame elama majas, väikses armsas majas, kus on tore aed ja saun. Ruudi on ka nii rõõmus, lõpuks ometi saab ta jälle oma toa. Ta juba väga asjalikult planeerib, kuidas ta seal toimetama hakkab, eile käis hr H-ga kauplemas, et ta tahab DVD-mängijat oma tuppa. Mõtleme veel sellele. Igatahes on meil nüüd köök, kuhu mahub laud. Ja elutuba, kuhu mahub külalisi kutsuma. Ja kogu maja peale nõnda palju ruumi, et saame tekitada kaks töökohta, nii et vajadusel saab ka korraga töö asju ajada. Rääkimata siis saunast, kus saab korraldada toredaid koosviibimisi. Koht on ka peaaegu ideaalne, linnale väga lähedal, ainult lasteaed jääb nüüd teispoole kesklinna, aga ka see pole suurem asi probleem. Lisaks kõigele meeldib mulle ka meie omanik, kes nii kenasti usaldas meid ja oli väga vastutulelik. Ma olen ise olnud oma elus usaldav ja vastutulelik ning nii mõnigi kord on see kurjasti kätte maksnud. Nõnda tahan nii väga näidata meie omanikule, et me olime väärt tema usaldust. Et ta ei peaks pettuma ei meis ega elus.

Vahepeal on juhtunud igasuguseid toredaid lugusid. Esiteks viisin ellu ühe oma unistustest ja ostsin endale poest (vaatamata sellele, et ma tean, et see pole ei kasulik ega päris, ja mingis mõttes on tegemist isegi nõmedalt väikekodanliku värgiga) pulverisaatoriga vahukoort. Ja siis ostsin endale ka igasuguseid erinevaid puuvilju (jah, ma tean, et praegu on valmis ka Eesti õunad ja ploomid ja pirnid ja... ma niigi hoidsin end tagasi ja ei ostnud konservi) ja sõin ja nautisin TÄIEGA.

Teiseks jõudis lõpule üks saaga, mis röövis isegi minu muidu väga hea ööune ehk prl Sirkka sooritas oma sõidueksami, nii et nüüd on elu hoobilt kolm korda ilusam. Treeningute käigus avastasin, et pärast kümneaastast staaži olen ka mina võimeline tegema harjutust "Tagurpidi külgboksi". Ma olen seda varem sooritanud ainult postide vahele, autodega pole kunagi julgenud proovida.

Ka mu töökoht on suhteliselt valmis, see et mööblit ja tehnikat veel pole, mind väga ei heiduta, küll aga morjendab mind asjaolu, et ma siiani ei tea veel midagi oma koormusest või kursustest, mis teeb mu töölkäimise mõnevõrra sihituks, sest ma ei oska veel ainekavasidki koostada. Millegipärast olen suutnud jätta inimesetele mulje, nagu meeldiks mulle väga kursus nimega "Eesti kirjanduse tüvitekstid". Jumal teab, kust sellime mulje on tekkinud, ma pigem pelgan, et minu arusaam tüvitekstidest erineb kohati reglementeeritud arusaamast, mis paneb mind mõneti ebamugavasse olukorda. Aga eks paistab.

Ja kõige põnevam on see, et kui kõik läheb plaanipäraselt, siis saab varsti soolaleivakat pidada. Kohas, kuhu mahub ka külalisi kutsuma :D

Pärast kolimist olen ma avastanud maailma, millest mul varem polnud aimugi. Nimelt selle hirmsa maailma, kus inimene elab üürikorteris.

Siiani olen kokku puutunud selle teise maailmaga: üürileandja poolega. Ja sellest on mul jäänud mulje, et on väga keeruline leida üürnikku, kes oleks mõistlik (ei läbustaks su korterit ära, nagu oleks see mingi hooraurgas), majanduslikult kindlustatud (ei jätaks näiteks kommunaalarveid maksmata) ja mingisugusegi vastutustundega (ei saada helistamise peale vastuseks sms-i: "Ma kolisin välja.")

Nüüd selgub, et mängu teisel poolel on sama keeruline olla, sest üürikortereid on uskumatult vähe. Võimalikud valikud on üldjuhul paneelikad, kus ma ei taha elada. Esiteks asuvad paneelikad magalas, mis omakorda asuvad kesklinnast eemal. Minu elu asub aga pigem kesklinnas ja tegelikult on ikkagi väga suur eelis, kui saad pärast meeldivat koosviibimist koju makismaalselt kümneminutilise jalutuskäigu järel. Teiseks kardan ma paneelikatega kaasnevat lisamaksimist: talvine küte, mis on täiesti ettearvamatu, mingid remondifondid, mida peaks maksma omanik, aga mis ikka lükatakse üürnikule. Nii et otsitav ideaalkorter peaks olema kesklinnas asuv ahiküttega elamine, kuhu mahuvad ära kolm väga suure privaatsusvajadusega inimest.

Midagi on ju isegi liikumas. Nt helistasin ühe kuulutuse peale umbes kell kaksteist päeval (jah, hommikul kell üheksa luges udune silm kuulutusest üle) ja selleks ajaks oli korteril juba ostja (!) olemas. Teine variant oli ühe majaga, millel oli nii palju soovijaid, et praegu toimub ideaalse üürniku leidmiseks teine voor. Igatahes suutsime nii hea mulje endast jätta, et pääsesime sellesse teise vooru. Nagu töövestlus, eksole.

Oleme latti pisut alla lasknud ja mõelnud, et korter võib olla ka kahetoaline, aga olgu siis vähemalt korraliku köögiga. Korralik köök=köök, kuhu mahub ära söögilaud. Varem polnud mul aimugi, et võimalik elada korteris, kus köögis saab ainult seista. Nüüd olen juba terve aasta elanud majas, kuhu on projekteeritud köök, millel on neli ust ja üks tervet seina hõlmav aken. Ma olen unistanud, et kohtun inimesega, kes vastutab selle eest, nii et ma saaksin küsida, miks ta niiviisi on teinud.

Ja selle kõige juures on juba meie praegusel tänaval kolm tühja maja, mis lihtsalt seisavad ja lagunevad. Kui mul ei oleks last ja kujuteldavat sotsiaalset staatust, siis ma oleks juba ammu mõne neist ära skvottinud.

Tammsaare ja mina

Ma käisin teatris, Vargamäel "Vanad ja noored".  Ma ei sattunud sinna päris oma valiku järgi, sest etendusega samal ajal toimus ka üks sünnipäev. Mitte et mul konkreetse asja vastu põhimõtteliselt midagi oleks olnud, klassika ikka. Ma nimelt suudan pidevalt ära unustada, mis emotsioone tekitab minus Tammsaare.

Sedapuhku tekitas emotsiooni ka loodus ja Ugala teater, kes koostööna surusid selgelt liiga palju inimesi kitsasse, madalasse küüni, mis oli viimased 10 tundi seisnud 40-kraadises kuumuses. Võin teile kinnitada, et see ei olnud mõnus. Enne veel kui etendus algas, läks mul pilt korraks mustaks ja hääled jäid kaugeks ja vaikseks. Õnneks siis tuli kuskilt mingit õhku (meenub üks nilbe anekdoot, kus ka pahmak värsket õhku olukorra päästis), sest välja ei oleks ma oma kohalt mitte kuidagi saanud. Ma oleksin olnud esimene reaalne Tammsaare-ohver.

Etendus ise tekitas ka muidugi emotsioone. Nutta löristasin lausa kahel korral, mis iseenesest pole midagi tähelepanuväärset, sest ma piserdan nii kinos kui teatris alati suure rõõmuga. Aga põhiline emotsioon oli ikkagi füüsilist valu tekitav viha. "Vanad ja noored" on ju tavaline Tammsaare - tee tööd, ära ole kunagi rahul ja mis põhiline: ära sa mingil juhul oma ligimeste suhtes heatahtlik ole. Oleks ma natukenegi parema koha peal istunud, ma oleks teise vaatuse poole pealt lihtsalt minema kõndinud. Üks asi on lugeda teksti ja soovi korral pooleli jätta, et hiljem jätkata, hoopis teine asi on vaadata ja mitte omada võimalust loobuda, hinge tõmmata, emotsiooni välja elada. Vallo Kirs oli päris asjaliku lavastuse teinud.

Lugu, kergelt visandault, kõneleb sellest, kuidas noored (eriti noorperemees) tahavad vanadelt talu üle võtta, et teha kõike veel paremini. Ja kuidas vanad sellega leppida ei taha, kuigi oldi sellega nõus. Ja mis siis juhtub, kui vanad iga noorperemehe sammu kritiseerivad (siinkohal meenub mulle, et Tammsaarest rääkides ei ole paslik kasutada moodsat sõnavara), igal juhul oma õigust nõuavad ja kõik plaanid ära nullivad. Loomulikult sureb inimene ära.

Tammsaare on meie Püha Kirjanik, kes on igavikku raiunud meie olemuse. Meie põlvnemise orjasoost, kust välja sai rabeleda üksnes higi, vere ja pisaratega. Tammsaare tekstide sügavus puudutab eestlasi kõige valusama koha pealt, sest ta räägib meie geneetilises koodis olevast traagilisest pärandist. Kokkuvõtlikult: mitte Tammsaare pole hirmus, vaid eestlaste elu oli hirmus.

Minu esimene kokkupuude Tammsaarega oli algklassides raamatuga "Vargamäe lapsed". See oli minu jaoks sama tore raamat kui "Kevade". Ehk ma arvan, et oleks ma sündinud teistsugusesse perekonda, oleks ma pärast neid kaht raamatut lõpetanud lugemise üldse ära. Õnneks teadsin ma juba selleks ajaks, et maailmas on olemas ka tekste, mis panevad silmad särama ja hinge helisema. Ja ma ei pea silmas üksnes Miki-Hiirt või "Sipsikut", vaid ka sellesama Lutsu mälestusi näiteks.

Järgmine kord oli põhikooli lõpus "Kõrboja peremees". Taustaks nõnda palju, et ma lõpetasin põhikooli läbinisti viielisena, ma lugesin raamatuid kui pöörane. Kusjuures tol ajal ei olnud noorteromaane sellisel kujul nagu praegu, olid korralikud süžeega tekstid, mida noored lugesid. Ja ka minu jaoks oli "Kõrboaja peremees" arusaamatu ja seetõttu mõttetu. See ei tekitanud minus ühtki emotsiooni, null raamat, sest ma olin liiga noor ja elukogemuseta, nõnda nagu üks 15-aastane tüdruk olema peabki.

Ja lõpuks gümnaasium ja "Tõde ja õigus" oma esimese osaga. Siis olin ma juba suur ja tark ning tekstiliselt oskasin ehk isegi teatud määral seda hinnata. Küll oli see mulle sisuliselt nii vastuvõetamatu, et mul oli raskusi raamatu läbi lugemisega. Ma ei saa enam öelda, et Tammsaare oleks kohutavalt igav, tema lõputud kirjelaused võivad olla täitsa võluvad, kui teksti korralikult sisse elada. Aga see maailm, mis neis teostes avaneb ... ma ei taha, et see oleks see, kust ma pärinen.

Hüva, meie minevik on hall, ilmselgelt oli inimestel raske elu, väga palju pidi tegema tööd. Väga palju pidi taluma alandust, oma leib tuli maa seest välja kiskuda nii et küünealused verised. Aga miks peame me rõhutama seda, et meie olemuseks on olla halb inimene, väiklane, oma tões kinni nagu klappidega hobune. Vahel ma ikka mõtlen, kuidas sellisel seltskonnal üldse õnnestus oma riik luua.

Üldiselt on tõesti nii, nagu prl Sirkka ütles, et kui Tammsaare teostes keegi ära sureb, on see puhas rõõm, sest ta pääses sellest kõigest. Surm ei saa kuidagi hullem olla kui see elu.

Kui kedagi huvitab ka see, kuidas lavastus oli, siis näiteks Margus Mikomägi kirjutab sellest Postimehes.

On uskumatu, mida lapsevanemad on nõus oma lapse pärast tegema. Eile õhtul arutles hr H omaette, mida kõike ta saab Ruudilt välja nõuda, kui ta läheb temaga Ott Leplandi kontserdile. Enne peab ta muidugi Ruudile selgeks tegema, et kõik inimesed maailmas ei armastagi Otti, sest ma kardan, et tüüp ei tule selle pealegi.

Minu ohverdus lapsele oli see, et istusin eile tsirkuses. Umbe kitsal ja kõval pingil, makstes eelnevalt uskumatut hinda selle eest. Minu meelest oli üldse ebaaus võtta ka peaaegu täishind laste eest, kes on vanemad kui neli aastat. Reaalselt oleks pidanud müüma neile süle- või seisupiletid, sest muudmoodi põnnid küll areeni ei näinud. Nii hoidsin ka mina oma last süles ja avastasin, et mul olid jalas VÄGA valed püksid. Nimelt on neil pükstel tagumiku peal needid. Võite vaid ette kujutada, mida mu tagumik selle raskuse all tundis.

Etendus oli suhteliselt jamps, nagu ma ka ette arvasin. Ma ei ole küll mingi tsirkuseguru, minu ainus tõeline tsiskuseelamus oli ikka mõned aastad tagasi Peterburis, kus ma pool etendust lihtsalt maha magasin, sest väsimus oli nii suur. See-eest olen hoolega vaadanud Monaco tsirkuseetendusi, mis on täiesti uskumatud. Eile õhtul meenutasin heldimusega ka oma esimest kogemust akrobaatidega, mis toimus Sürgavere rahvamajas ja mis jättis mulle kustumatu mulje. Ja tänu sellele mälestusele olin oluliselt leebem oma hinnangutes, kui ma muidu ehk olnud oleksingi. Sest nojah ... ei olnud teab mis vägevaid trikke. Loomadest, kelle pärast prl SS kohale oli nõus tulema, olid kassid, üks puudel, keda ma silmanurgast nägin, ahv, kellega sai pilti teha, ja papagoid (kes pole küll loomad, aga jumal sellega), kes oskasid lennata. Samal ajal oli Ruudi kolmveerand etendust sellise näoga:

Täiesti reaalselt.

Õnnelik lapsepõlv.

Igal aastal hämmastab mind augusti saabumine. Põhimõtteliselt algab august kohe pärast minu sünnipäeva ja siis kohe ongi suvi läbi. Mõistusega saan aru, et TEGELIKULT on 1. septembrini rohkem kui üks kuu, nii et aega lulli lüüa on küll ja veel. Aga tunne on selline kahtlane. Täna näiteks uurisin jälle kooliasju, Ruudi omi siis. Selle, et ma ise midagi enne uut aastat võiks ära teha, püüan mõistusest välja lükata. Aga kuna ma nagunii ei tea ka seda, mis kursusi ma uuel aastal andma hakkan, vabandan end teadmatusega ning loen südame rahus Cosmopolitani, näiteks sain teada 20 asja, mis tuleks enne 35. sünnipäeva ära teha. Õnneks/kahjuks ei haakunud mul ühegi tegevusega. 

Puhkuse meeleolus olles vaatasin televiisorist filmi "Õnnelind flamingo". See on märkimisväärne juba sellepärast, et ma ei vaata televiisorist filme. Aga see oli esimesest hetkest sama paeluv kui "Kohtumine tundmatuga", mida ma vaatasin ükskord 31. detsembril, unustades täiesti näiteks selle, et õhtul oli minu kodus tulemas suuremat sorti koosviibimine, milleks oleks ju võinud ettevalmistusi teha. 

"Flamingo" põhineb raamatul "Meie pole süüdi". Ma ei väsi kordamast, et Raimond Kaugver on meelelahutuskirjanduse tipp, peaaegu sama tore kui Harry Potter. Kaunid positiivsed kangelased, nagu Aksel Künnapu või Tehvan Kruuda. Alati mõningane moraliseeriv noot - "me peame oma lastega rääkima, neid armastama" või "õpetaja peab õpilasi armastama". Mis iganes. Ja pahad saavad ikka karistada, näiteks Erna või ka Justus ja Leaanika. Nojah, "Flamingo" oli parimas ENSV filmitraditsioonis, kus juba näitlejatöö on kergelt hullumeelne, rääkimata kaamerast ja muusikast. Sedapuhku Lepo Sumera, mis ütleb päris palju juba ära. Ja kõik see kokku oli nii paeluv, et ma ei saanud pilku ekraanilt. Avastasin muuseas, et youtubis on olemas terve film, mul tekkis kohe mõte endalegi võtta, et siis kunagi lapsi rõõmustada klassikaga. Teile aga stiilinäitena minutine klipp

Lisaks televiisori vaatamisele käisin Bassi-Missal, mis algas minu jaoks sisenemisel sõnadega: "Oi, tere, kallis klassijuhataja." Kusjuures üldse ei lasknud tujul langeda. Mulle meeldis, aga ülejäänud seltskond (jah, hr Peatoimetaja, sind pean silmas) oli üsna jõnk, nii et lahkusime juba enne poolt nelja, siis kui pidu alles päriselt käima läks. Ses osas polnud hullu, et seal oli terve hulk inimesi, kellega ma füüsiliselt päris kindlasti üldse ei sobinud, sest nende higihais oli jõhker. 

Puhkus vol 3

Mälestustekivisse on vaja sellest suvest raiuda ka sündmus, millest nüüdseks on küll juba nädal möödas, aga millele mõtlemine mulle ikka helge meeleolu kaasa toob. Positivus nimelt. Ma polnud seal varem käinud. Ma pole üldse eriti agar festivalitaja, aastaid käisin folgil (mu kodulinna arvestades pole see kuigi kummaline), pärast linainimeste invasiooni, kultuurilise taseme tõstmist ja seda, kui raekoja platsil enam õlut juua ei saanud, pole väga haakunud. Eelmisel aastal sattusin suhteliselt suvaliselt Rock Rambile, kus ma küll varem ka olen läbi käinud. Ja RR meeldis mulle ka väga. Ülejäänud käimised on olnud suhteliselt sihitud, Salacgrivasse sõites meenutasime just hea sõnaga seda, kuidas käisime Kilingi-Nõmmes punkfestivalil. Kahjuks ei suutnud me meenutada ühtki muusikakollektiivi, kes seal esines.

Aga Positivus jääb mulle meelde küll. Sest seal oli Sigur Ros. Ma pean tunnistama, et ostsin pileti eelkõige Sigur Rosi pärast. Ja sellepärast ka, et Positivus on ikka tundunud mõnusa hingusega paik olevat. Ja oligi. Kui ma esimest korda festivalialale sisse jalutasin, siis ma lihtsalt naeratasin, üsna juhmakal kombel. Aga see oli niiii mõnus. Koht oli mõnus. Inimesed olid mõnusad. Muusika oli ka mõnus.

Lahe oli see, et ilmselgelt olid kõik festivallased lugenud ilmateadet, mis lubas kolm päeva lausvihma. Nõnda et reedel oli tubli 90% nautijatest kummikutes. Laupäeval, kui vihma ikka veel polnud sadama hakanud, olid mõned kumparitest loobunud, aga mõned jäid ikka endale kindlaks. Pühapäeval jõudis vihm lõpuks ka kohale, aga sellest polnud hullu midagi, sest me pidime nagunii üsna varakult tagasi sõitma, nii et hakkasime siis lihtsalt natuke varem.

Kui vihma ei olnud, siis lubatud tuul oli siiski olemas, nõnda et parimaks kaasa võetud esemeks osutus müts. Lokivedelikku see-eest polnud üldse vaja, sest juuksed pidid kogu aeg kinni olema, muidu lendasid püsti pähe ja enam alla ei läinud. Meeleolukas oli vaadelda telke, mis ei olnud maa külge väga kõvasti kinni pandud, eriti üht, mis oli nööriga posti küljes.Väga rahul olin ka sellega, et padi oli kaasas, sest see tegi telgis magamise oluliselt mõnusamaks.

Ja väike nõuanne ka järgnevateks festivalideks: kuna paber saab pellarites tõesti suhteliselt kiiresti otsa, tasub oma paber kaasa võtta. Ja mitte lihtsalt festivalile kaasa, vaid ka pellarisse kaasa. Muidu pole sellest suurt tolku.

Puhkus vol 2

Mida ma siis veel oma vaba ajaga olen peale hakanud:

Käisin kontsert-raamatuesitlusel...

Kontsert

Raamatu esitlus

Külalised

Rohkem saab lugeda saab siit, Sänna raamatukogu blogist.

...ja kinos:

Veel käisime ...

... Ahhaas ...

....korduvalt mere ääres...

...Mänguasjamuuseumis....

...Viljandi muuseumis ja veetornis...

...piknikul...

...jäätisekokteili joomas kohvikus Harmoonia (korduvalt)...

...Hessis ja Mäkis.

Ja siis loen muidugi raamatuid ja mängin arvutimänge.