Üks, kes kõik on...

Ma tegin täna esimest korda elus tagurpidi külgboksi kahe auto vahele! Kahe üsna lähestikku pargitud auto vahele muuseas. Ma olen endaga väga rahul. Ka empsel ütles, et ma olin tubli.

Ka uue aasta koormused sain teada. Nagu hr H ütles: liigse töö pärast stressi ei paista tulevat. Nii vähe tunde, kui mul on esimeses tsüklis, pole mul kunagi olnud. Isegi mitte siis, kui mul oli abituuriumis 7 tundi ja need pärast eesti keele eksamit ära langesid. Üldjoontes olen ma tegelikult väga rahul, ainus, mis pisut kripeldama jääb, on see, et mu lemmikkursus on õppekavast üldse välja puksitud. Sellest on kahju. Aga eks ma panen oma võimsa mapi riiulisse ootama, ehk kunagi võetakse ikka jälle kavva tagasi.

Mis mind aga tõesti õnnelikuks teeb, on fakt, et me KOLIME. See on nii tore.

Me hakkame elama majas, väikses armsas majas, kus on tore aed ja saun. Ruudi on ka nii rõõmus, lõpuks ometi saab ta jälle oma toa. Ta juba väga asjalikult planeerib, kuidas ta seal toimetama hakkab, eile käis hr H-ga kauplemas, et ta tahab DVD-mängijat oma tuppa. Mõtleme veel sellele. Igatahes on meil nüüd köök, kuhu mahub laud. Ja elutuba, kuhu mahub külalisi kutsuma. Ja kogu maja peale nõnda palju ruumi, et saame tekitada kaks töökohta, nii et vajadusel saab ka korraga töö asju ajada. Rääkimata siis saunast, kus saab korraldada toredaid koosviibimisi. Koht on ka peaaegu ideaalne, linnale väga lähedal, ainult lasteaed jääb nüüd teispoole kesklinna, aga ka see pole suurem asi probleem. Lisaks kõigele meeldib mulle ka meie omanik, kes nii kenasti usaldas meid ja oli väga vastutulelik. Ma olen ise olnud oma elus usaldav ja vastutulelik ning nii mõnigi kord on see kurjasti kätte maksnud. Nõnda tahan nii väga näidata meie omanikule, et me olime väärt tema usaldust. Et ta ei peaks pettuma ei meis ega elus.