Kui vanalt suri Krõõt?

Lugesime lastega "Tõde ja õigust" ning arutlesime erinevate küsimuste üle. Üks neist oli küsimus, kui vana oli Krõõt, kui ta suri.

Vastused olid hästi armsad. Üldine toon kippus minema sinnakanti, et kuna ta oli juba kolm last sünnitanud ja pärast neljandat suri, siis pidi ta olema vähemalt 35, sest noh, muidu ei oleks ju jõudnud nii palju rase olla. See maailm, kus mehele mindi noorelt ja siis järjest igal aastal käima peale saadi, on tänapäeval ikka kangesti võõras.

Ja tegelikult on mul hea meel, et selline maailm on meie jaoks võõras.

Valgus tunneli lõpus

Väga ei julge hõisata, aga ma esialgu tundub, et olen vist ikkagi võimeline tööl käima. Vahepeal viskab vähe vibama, aga fookus päris ära pole kadunud. Nädala selgroog sai tänasega sisuliselt murtud, nii et miinimumeesmärk (vähemalt nädal tööl püsida) näib olevat teostatav.

Muidu midagi väga põnevat ei toimugi. Hoian madalat profiili ja üritan endaga hakkama saada. Vahel mõtlen, kui lahe võiks olla elu, kui oleks kogu aeg hea olla. Ja väsimust ei oleks. Kui oleks näiteks jaksu koristada. Praegune koristamine on rohkem stiilis "lükkame suurema prahi diivani alla". Ja söögitegemine on "mida kena täna Selveri soojalett pakub".

Aga küll see läheb mööda.

Vahelduseks raamatutest

Vahetevahel loen ma ikka raamatuid ka, kuigi viimased kaks nädalat olen ma enda jaoks avastanud televiisori, sest nii uskumatu kui see ka poleks, lugemine on olnud üsna kurnav tegevus. Hakka või vanas eas õpilasi mõistma :D Aga vaikselt lasen silmadel ikka käia ja mõnest raamatust võiks isegi paar rida kirja panna.

Esiteks Maniakkide Tänav ja "Mehitamata inimesed". See oli jõhker raamat. Päris kindlasti ei olnud ma teose sihtrühm, sest pole sedasorti raamatud mulle varem kätte väga puutunud ja tulevikus ka ei hakka puutuma. Võtsin ta lugemiseks, et viia end rohkem kurssi ka tänapäevase moodsa kirjandusega. Täitsa moodne oli :D Lugu siis tulevikust, kus Eesti piir jookseb kõrvu Hiinaga ning Tallinnast ja Helsingist on saanud Talsing. Ja Ida-Virumaa on nii reostatud, et see on kõigest muust eraldatud Tsoon, kus elavad mingid mutandid. Päris lugu keerleb selle ümber, kuidas on võimalik inimesi digitaliseerida, kui nad ära surevad, et siis hiljem nad uues kehas elavaks muuta. Katsetamise mõttes saab ka loomi inimdigitaliseeritusega elustada.

Ma ei tea, mis oli selle raamatu mõte. Mitte et see oleks kuidagi halvasi kirjutatud olnud, aga midagi muud peale selle "kuidas inimesed tulevikus elavad" ma enda jaoks sellest ei leidnud. OK, see koht, kus peategelane endale lisapaari jalgu varastas, tegi mulle nalja.

Vaieldamatult uudne lugemine, aga ostma ei kipu ja soovitada ei söanda.

Pikem ja mõnusam mõtisklus "Mehitamata inimeste" kohta

Teine raamat on kuulus "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". Pean kurbusega tunnistama, et see raamat valmistas mulle natuke pettumust. Palju on kuulda olnud, kuidas inimesed loevad seda ja naeravad pisarateni. Mina ei naernud. Vähemalt mitte nii, nagu ma naersin raamatut "Kuidas meil asjad käivad" lugedes, kus ma täiesti tõsiselt kohati maas jalgu siputasin. See saja-aastase raamat oli KA tore, seda ma üldse ei eita. Ja kohati oli tõesti naljakas (nt see, kui kaks inimest tapnud illegaalse rahakohvriga seltskond prokuröri meeleheitele ajab oma selgitustega, mis vahepeal juhtus. Ja praakpiibli nali oli muidugi klass omaette), aga see raamat on kirjutatud minu jaoks jällegi nõnda, et mul ei tekkinud temaga isiklikku suhet. Samasugune probleem oli mul ka nt raamatuga "Vesi elevantidele". Ja ju ta seepärast mulle ka nalja ei teinud nii palju. Muidugi meenutuseks 20. sajandi suursündmuste ja -meeste kohta ka päris hea formaat. Kuigi ma ütleksin, et "Ivan Orava mälestustes" on asi veel kraadi võrra absurdsem ja mulle meelepärasem. Luulelembene Stalin ei ole minu jaoks päris sama tore kujutluspilt kui Tõnisson, kes oli nii tark, et oskas liblikate keelt.

Aga kokkuvõttes muhe lugemine.
Hulk teisi arvamusi

Kolmandaks aga raamat, mida ma lugesin juba eelmisel aastal, aga seoses viimase dokfilmiga uuesti meelde tuli. Selleks on Elo-Maria Rootsi "Vaimude jaam". Omapärane kooliromaan, mis saab alguse sellest, et eliitkoolis käiv presidendi tütar läheb incognito suvalisse maagümnaasiumisse, et mõista, kas ta saaks ka seal hakkama. See, mida ta seal kogeb, paneb teda mõtlema mehhanismide peale, mis meie haridussüsteemi juhivad. Ja millist rolli täidavad selles õpilased.

Mulle meeldis see raamat, kuigi minu meelest oleks võinud seda rahumeeli tihendada, praegune variant on erakordselt mahukas ja tegelikult ka sisuliselt kohati ennast kordav ja veniv. Aga mõte sellest, et õpilased peaksid rohkem mõtlema selle peale, miks nad midagi teevad, ja ka õpetajatelt seda küsima, on väga hea. Tegelikult on meil väga palju pinkfloydilikku telliskiviks olemist, sest nii on lihtsalt kõige mugavam.

Kel on aega, soovitan lugeda küll.

SIIN lugemiseks ka üks mõtisklus, mis päris hästi näitab probleemi olemust.

Koolitades maailma

Veebruarikuu filmiõhtu oli "Koolitades maailma".

Ma ei saa öelda, et see film oleks mulle filmina muljet avaldanud. Ma ei suuda ülemäära tõsiselt võtta teoseid, kus pannakse vaataja silme ette jooksma tugeva emotsionaalse laenguga pildiseeria, taustaks dramaatiline muusika. Lisaks olid subtiitrid kohati lausa solvavad eesti keelele.

Aga sisulise poole pealt väga kosutav vaatamine. Küsimus, mis tõstatati, oli see, kellele on kasulik meie koolisüsteem. Rõhk oli küll pigem traditsionaalsetel kultuuridel ja sellel, mis saab neist, kui võtta nende lastelt ära nende normaalne "koolitus" ja asendada see lääneliku süsteemi ja sellega kaasas käiva western dream-iga. Samas pani mõtlema ka sellele, kas meie siin Euroopas tajume, kelle või mille heaks me õpime ja töötame.

Jätkuvalt on need õhtud minu meelest toredad, ega ma muidu poleks ennast siiski kohale vedanud, kuigi pea oli eile õhtuks jälle nõrk mis nõrk. Seekordne vestlusjuht Erki Kaikkonen oli muidugi puhas kuld, kas või juba sellepärast, et teda oli ilus vaadata.

Mis on kell?

Käisin täna noorhärral lasteaias järel ja sattusin just sel hetkel, kui nad oli alustanud koolivalmidustestiga. Kuigi meie otsus on kindel, et Ruudi sel aastal lasteaeda ei lõpeta, teeb ta kõiki teste, mida teisedki. Ma ei olegi päris kindel, miks, sest kuigi testitulemused on jätkuvalt head, ei mõtle me ümber.

Igatahes jäin ma siis kuulama, mida üks test endast kujutab. Muidu sellised tavalised küsimused - kuidas kutsutakse koerapoega, nimeta transpordivahendeid ja muu taoline. Aga sekka oli ka kummalisemaid küsimusi.

Esiteks ei teadnud ma jälle, kuidas käituda, sest kahel korral oli vaja leida sarnanusi loomade vahel ja küsimus oli sõnastatud umbes nii "Kuidas sarnaneb kass koerale?" Ma saan aru, et see ei ole elu ja surma küsimus, aga KOOLIVALMIDUSTESTIS võiks ju olla kenasti sarnanema kellega, mitte kellele.

Mõtlema jäin ka küsimuse üle "Miks peab kirjale margi peale panema?" See tundub nii ebapraktiline küsimus :D Samas ei ole mul õhtu jooksul ka endal pähe tulnud paremat küsimust, mis oleks kaasaegsem. Äkki midagi pangakaardiga seotult, sest näiteks Ruudi jaoks on kaart ja raha ja pank ikka natuke segane värk.

Aga parim küsimus kõlas nii: "Mis on kell?"

Ma siiani mõtlen sellele. Eriti pärast seda, kui vastust nägin. Õige vastus sellele küsimusele oli "täistunnid, pooltunnid, veerandtunnid". Ja väidetavalt oli olnud lapsi, kes ka nii vastasid. Ruudi seletas midagi selles stiilis, et kell näitab kellaaega, mis minu meelest kõlab oluliselt loogilisemalt kui "õige vastus".

Eks see ole ikka nii olnud, et tark teab, loll aga õpetab.

Kas ma olen avalik?

Vahel ma ikka mõtlen, kuidas inimesed viitsivad endale probleeme välja mõelda. Nagu praegu see blogimaailmajama, mis mingitel segastel põhjustel tekkis sellest ... muig, ma ei oska isegi öelda, millest see tekkis. Et keegi tahtis anonüümselt blogida vist. Kuna ma draama alguse magasin maha, siis ma ei teagi ja vist ei saagi teada. 

Küll aga pani see mind mõtlema sellele, kas ma olen avalik blogija või mitte. Otseselt ei ole ma ju kuskil öelnud: "Tere, mina oles see ja see, elan siin ja seal ja mu perekonnas on sellised ja sellised inimesed." Aga pole just ülemäära keeruline paika panna mu kodulinn ja no töökoht on ju ka täiesti ilmne, mis kokkuvõttes ei jäta väga palju ruumi eksimustele. Ma olen isegi lihtsalt huvi mõttes välja genereerinud mõne oma lemmikuma isiku. On ju varemgi jutuks olnud, et üks mu iidoleid on Lisbet Salander, nii et pisutki tema moodi olemiseks tuleb mul teinekord natuke taustauuringuid teha. Mitte et see info oleks mulle kunagi midagi väga andnud. Pean tunnistama, et olen sellekohase teabe oma mälust üsna kiirelt ka kustutanud, sest ma ei tundnud, et see minu jaoks midagi muutnud oleks. 

Huvitav, kas mul oleks kuidagi teine tunne kirjutada, kui ma teaksin, et kõik teavad, kes ma olen. Üldjoontes poleks ju vahet, ma pole ei presidendi ega Anne Veski tütar, kelle tegemistega kaasneks teatav sära. Isegi kui kõik teaksid, kes ma olen, oleksin ma edasi suhteliselt suvaline tüüp kuskilt. 

Aga kui ma teaks, et mu professionaalse eluga seotud inimesed loevad ja teavad, kes ma olen? Muudaks see midagi? Ma olen ka praegu mitte väga detailne olnud selles osas. Kuigi mahlakaid detaile oleks küll. Mu kolleegid on kohati täiesti uskumatud tüübid. Aga ikka ei tõuse käsi neist kirjutama, ka praegu, kus mind kaitseb mu näiline anonüümsus. 

Lõpetan igatahes täiesti avaliku teadaandega, et mu pea käib jätkuvalt ringi. Ma ei saa enam aru, kas see, et ma vahetevahel ennast paremini tunnen, tuleb sellest, et ongi parem, või sellest, et ma olen lihtsalt harjunud. Väsinud olen igatahes. 

Kes on need jobud, kes pargivad invakohtadele?

Vastus: minusugused tropid, kellel läheb meelest ära, et NEED märgid tähendavad SEDA.

Ilmselgelt rõõmustasin eile ennatlikult, vanarahvas ikka tundis elu. Ära hõiska enne õhtut. Kui eile tundsin küll kerget pööritust, aga olemine oli OK ja tööhimu oli olemas, siis täna istusin jälle põrandal maas ja nutsin. Püsti ei saanud üldse olla, sest esiteks kõikus kõik väga intensiivselt ja teiseks värisesid jalad täiesti seismist-kõndimist välistavalt. Hirm oli, et nüüd jääbki nii ja ma pean ennast ära tapma.

Arsti juures käik andis retsepti tabladele, mis peaksid ohjama pearinglust. Või vähemalt üldjuhul on ta seda teinud. Eelmise rohu võtmise võin lõpetada, sest pinges ma enam pole. Või vähemalt mitte nii palju. Teine pool on see, et D-vitamiini tase on naeruväärselt madala, nii et sellega peab ka tegelema.

Nüüd ma palvetan, et rohi mõjuks. Ma olen valmis ka ekstreemsemaid asju tegema kui palvetamine, aga mul ei tule rohkem midagi pähe. Sest me peas loksub f***ing meri. Õpilastel muidugi veab, sest mul pole jaksu neid kiusata. Vaatab, mis järgmisest nädalast saab, siis peaks korralikult tööle ka hakkama.

Naerab kurjalt.

Ma olen elus ... vist

Või peaks äkki ütlema, et ME oleme elus, sest ilmselt elab minu sees üks naine, kes kiigub. Või sõidab laevaga tormisel merel. Või mina ka ei tea, mida ta seal teeb, joob liiga palju alkoholi? Kopp on ees ja sahk on taga ja kohati on tunne, et kergem oleks endal pea otsast ära hammustada.

Elus hoiab mind ainult see, et on olnud hetke, mil on parem. Need ei ole kestnud pikalt ja neid pole liiga tihti, aga vähemalt aitavad need mul meeles pidada, et tegelikult on elu midagi muud. Emast on abi. Viinast on abi. Ja noh, tahtejõust on ka abi. Võib-olla oleks abi ka optimistlikust meelelaadist, aga seda mul kahjuks enam pole.

Ja siis on mul 30 proovieksamit vaja ära hinnata.

Viiruslik depressioon

Kõik sai alguse sellest, kui ma ärkasin esmaspäeva hommikul üles ja mu pea käis ringi. Seda on mõned üksikud korrad varem ka juhtunud - füüsiliselt rasketel aegadel. Nii ma mõtlesingi, et ju sai vähe magatud ja läheb üle. Kummalisel kombel ei läinud - ei aidanud puder, kohv, värske õhk, trenn. Kõike proovisin päeva jooksul. Lõpuks läksin varakult magama, mõeldes, et uni ikka aitab.

Teisipäeva hommikul ärkasin ikka pearinglusega. Sellise vastikult tugeva ringlusega, mis ajas südame pahaks. Pool päeva lõõpisime raamatukogu juhatajaga, et olen rase. Tema lootusrikkalt, mina järjest süveneva hirmuga.

Kolmapäeva hommikul voodis lamades ei julgenud ma ei silmi avada ega pead pöörata, sest kartsin, et äkki pole ikka üle läinud. Ja saate aru, ei olnudki :meeleheide: Olin kaks esimest tundi tööl ära, aga kui ma sain aru, et ei suuda enam inimese kombel pinkide vahelt läbi kõndida, andsin alla ja läksin arsti juurde. Vererõhku mõõtma ja hemoglobiinitaset kontrollima.

Arsti polnud. Kui järele mõelda, siis ma polegi oma arsti näinud, sest lähen alati kohale suvalisel ajal ja satun ikka õe peale. Sellest polnudki lugu, sest vererõhk sai mõõdetud (oli korras) ja veri võetud (oli ka korras).

Ja kuna ma ilmselgelt olin täiesti terve, hakkas vaikselt vestlusesse imbuma sõna depressioon. Et tegemist on paanikahäirega. Sain kätte ka depressioonitesti, mis oli täis kummalisi küsimusi, mida ma ei suutnud päris tõsiselt võtta, sest sama hästi oleks võinud keegi minu käest otse küsida: "Kullake, mis sa arvad, kas sul on depressioon?"

Lõpuks jõudis meie vestlus umbes selliste dialoogideni: "Kuidas söögiisuga on?" Mina (mõeldes viimasele kolmele päevale, mil mul süda on paha olnud): "Noh, söön, aga õiget rõõmu sellest pole." Ma lausa nägin, kuidas sõna DEPRESSIOON õe pea kohal vilkuma hakkas.

Igatahes on nüüd nii, et tänasest olen kodus haige ja ravin oma kolme päevaga välja kujunenud raskekujulist deprekat. Päeva nali on aga see, et mul on kolleeg, kes köhib nagu hobene ja kelle diagnoosiks on ka depressioon. Ju siis on ikka mingi viirus õhus.

Tegelikult on sellised lood palju lõbusamad siis, kui need juhtuvad kellegi teisega. Reedeks sain aja ka arsti juurde, eks siis vaatab, mis saab. Seniks lasen hr H-l ennast mudida (ma ei saa siiani aru, miks ma varem selle peale ei tulnud) ja joon limpsi. Õde ütles, et jooma peab, kas või limonaadi.

Õpetaja nädalavahetusel

Visandan kiirelt ka selle, kui palju mina nädalavahetustel tööga tegelen. Puhtteoreetiliselt oleks seda kõike ju võimalik ka mingil muul ajal teha, aga mulle meeldib rahulikult mõelda ja lahendusi otsida ja uusi mõtteid endas leida, nii et ma kasutan paljuski just nädalavahetusi, et tunde ette valmistada. Kuigi just eile hr H jälle küsis, mida ma siis töö ajal teen, kui ma laupäeva õhtul tööd teen. Töö ajal tegelen ma õpilastega :D

Aga siis:
reede õhtul vaatasin üle õpikust lugemiskatkendi ("Meister ja Margarita") ja panin enda jaoks kirja, mida peab juurde rääkima. Üritasin meenutada, mis on mul olemas varasemas PP-s Bulgakovi kohta, aga arvuti avamiseks ei leidnud motivatsiooni. Teisest õpikust vaatasin üle, kas tekst on nii normaalne, et õpilased saavad sellest aru, hindasin enam-vähem mõistetavaks ja panin kirja küsimused, millele nad teksti lugemise ajal ja lõpus mõtlema peavad. Vaatasin mõnda aega kaugusesse ja mõtlesin, kuidas "Nipernaadi" filmi tunnis ära kasutada. Leidsin lahenduse ka panin endale kirja, et meelest ei läheks. Rohkem ei viitsinud midagi teha. Ajakulu umbes 40 minutit.

Laupäeva päeval vaatasin üle, millest me Aasia usunditega seoses veel rääkinud pole, aga kaugemale ei jõudnud, sest algas sotsiaalne pool. Õhtul koju jõudes tegelesin sellega pikemalt, otsisin juurde pilte ja muusikat. Kokku kulus tubli poolteist tundi.

Pühapäeval hakkasin entusiastlikult vaatama "Kõrboja peremeest", aga hr H ja Ruudi ei lasknud seda rahulikult teha. Hr H nimelt leidis, et tema meelest pole kohane vaadata pühapäeva hommikul "Kõrboja peremeest". Kui ta natuke järele mõtles, ei leidnud ta üldse ühtegi aega, mil see kohane oleks :D Ma ei saa temaga päris lõpuni nõustuda, kuigi kui ma mõtlen, et homme peaks seda uuesti vaatama, pole ma ülemäära õnnelik. Aga jah, pärast erinevaid sotsiaalseid ettevõtmisi vaatasin filmi ära. Poolteist tundi filmi pluss pausid, mil ma märkmeid tegin. Pärast seda lükkasin esitlusse veel pildid modernistidega ja lisasin modernistlike romaanide liigid. Ja vaatasin lõpuks üle Bulgakovi esitluse ja kiitsin selle heaks. Pärast kõike seda meenus mulle, et üks õpilane oli mulle saatnud oma võistluskõne, et ma seda kommenteeriks. Tegin sellegi ära. Kokku kulus umbkaudu kaks ja pool tundi.

Nii et nädalavahetusel tegelesin tööga pisut alla viie tunni. Kindlasti saaks seda teha ka tööpäevade õhtutel, aga nii on minu jaoks oluliselt pingevabam.