Täna, keset kõige sügavamat Hegeli vaimufilosoofiat, kostab kuskilt klassi keskelt kõhklev hääl:
"Mul on üks imelik küsimus..."
"Noo...?"
"Et ma hakkasin praegu mõtlema, et ... inimesed on kogu aeg loodust ära kasutanud. Seda valitsenud...Aga loodus on ikka ... noh ... inimesed ei saa hakkama sellega ... Et mis mõtte sellel kõigel siis on? Inimestel või nii ... Midagi ju nagunii ei muutu..."

Ühe noore inimese ilus elu on jälle paigast löödud.

Olen juba pikemat aega mõtisklenud teema üle, kuidas on võimalik, et tänased gümnasistid (eriti abituuriumis) on niivõrd asjalikud, teadlikud, visad, põhjalikud etc. Mul on just viimase aasta jooksul olnud mitmeid täiesti jahmatavaid kogemusi olnud. Sel ammusel ajal, kui mina veel koolis käisin, siis küll nii ei olnud, täiesti tõsiselt. Asjade muutumist hakkasin kahtlustama juba siis, kui preili Sirkka veel gümnaasiumis käis. Ausõna, mina küll nii palju kodus ei õppinud. Välja arvatud bioloogia, mida ma siiani meenutan õõvastusega ja mida ma lihtsalt trotsi mõttes nii palju õppisin, et sain lõputunnistusele viie. Sest mingi bioloogia ei saa ju olla ometigi tugevam kui mina. Muus osas aga tõesti ei mäleta - ei matemaatika ülesandeid, ei vene keele tõlkeid. Äkki olen ma juba nii vana, et kõik halb ja raske on mälust kadunud? Muidugi võiksin siinkohal oma piiramatus eneseupitamishoos väita, et minu võimed olid sellised, mis võimaldasid medaliga lõpetada ka lihtsalt loomulikust intelligentsist. Kuid jalgadega maas olev osa minust on sunnitud kahtlustama, et a) noored ongi usinamad, sest nad kardavad, et muidu ei saa nad elus edasi; b) kooliprogramm on raskemaks muutunud. See viimane peab olema juhtunud, või kui mitte raskemaks, siis mahukamaks küll, sest minul ei olnud gümnaasiumiajal mitte kunagi rohkem kui kaheksa tundi päevas. Välja arvatud üks meeldejääv tsükkel, kui meil olid ujumistunnid. Minu oma esimese aasta tolajulleritel on KAKS korda nädalas üheksa tundi. Lisaks vabaained, mis lõppevad küll arvestuslikult, kuid milles samuti tuleb teha (kodu)tööd ja kus peab kohal viibima.

Samamoodi on minu jaoks täiesti võõras arusaam, et olümpiaadideks tuleb teha lisatööd. Ma saan aru, et esseesid kirjutades tuleb mingil määral lisatööd teha - kirjutamist siis. Aga näiteks praegu on mul üks tuttav abiturient, kes valmistub olümpiaadiks, kaevudes sellistesse sügavustesse, et mul hakkab oma pealiskaudsuse pärast piinlik. Võin vaid jumalat tänada, et see pole minu aine olümpiaad, nii et tema aitamine on minu poolt üksnes kerge suunamine. Sest selline pühendumus on ausalt öeldes hirmutav. Meil olid gümnaasiumis mõtted ikka hoopis mujal. Reede õhtus näiteks.Kui järele mõelda, võib see olla ka põhjuseks, miks ma kunagi ühtki üleriigilist olümpiaadi ei võitnud.

Tegelikult tekib mul küsimus, millised olid siis "vana aja" õpilased, sest pidevalt on ju jutt, et noorte süvenemis- ja pingutamisoskus langeb ning üldine silmaring aheneb. Ja kummaline on see, et mina peaksin ju olema pigem see vana hea õpilaspõlvkonna esindaja.

Lugesin täna meenutuseks prügisorteerimise juhiseid. Noh, et kas ma ikka mäletan kõike õigesti. Iseenesest olingi ära unustanud, kui palju poleemikat see teema kunagi tekitas. Aga mu lemmikkoht oli see:

KÜSIMUS: Elan maal. Küla keskel on olemas nii pakendi- kui paberi-papi konteiner. Nüüd pean ostma või rentima olmeprahi jaoks konteineri. Ostan, sest rentimise korral on ette nähtud tühjendamine kord kuus, ostmise korral kord kvartalis. Kardan, et mul ei saa aastaski 140-kilone konteiner täis. Nüüd küsimus: MIS TULEB PANNA OLMEPRAHI KONTEINERISSE? Toidunõusid ma üldreeglina ei lõhu (4-5 a. jooksul juhtub ehk).

Kuna maa on happeline, raputan tuha aeda, et poleks sammalt. Kassiliiva kaevan ümber aiamaa, ja ükski mügri pole mu saaki hävitanud. Toidujäätmed annan pudulojustele.

Nii olengi nõutu - miks pean ostma üle 700 EEKu maksva konteineri ja iga kvartal tasuma ligemale 50 EEKu, kui konteiner jääb peaaegu tühjaks... Peaks olema ka maal võimalus kutsuda prügiauto siis, kui konteiner täis. Puulehed komposteerin, oksad põletan.

V: Olmeprügi konteinerisse saate panna elektripirnid, potikillud, remonditarbed, kasutamiskõlbmatud riided, jalanõud jms.

Jah, on täiesti normaalne eeldada, et inimesel tekib iga kolme kuuga 140 liitrit (?) üleliigseid elektripirne, remonditarbeid ning riideid ja jalanõusid :D 

Teine asi, mida ma mõtlen ja loen, on Waldorf pedagoogika. Mulle on see lähenemine väga meeldib, probleem seisneb minu jaoks paljuski selles, et valides Waldorfi, muutub võimalus kolida järgnevate aastate jooksul üsna küsitavaks, vähemalt oluliselt piiratum valik seisaks meie ees, sest minu jaoks on selge, et kord Waldorf, lõpuni Waldorf. Ehk siis vabakooli tõeline eelis tavakooli ees ilmneb siis, kui läbitud on tervik, seda siis vähemalt põhikooli lõpuni. 

Huvitaval kombel arvas hr H selle plaani kohta, et ... väga hea. See meenutab mulle HP 5. osa, kui Hermione hakkab kahtlustama, kas mõte luua KA on ikka hea, kui Sirius arvab, et see on suurepärane idee :D 

Igatahes loen ja mõtlen. 

Sõitsin tänases karges ilmas mööda linna autoga ringi ja mõtisklesin vaikselt, mitu korda oleksin ma eksamil läbi kukkunud. Vähemalt kaks. Aga mõlemal korral säästsin ma oma närve ja ehk ka autot, nii et selles mõttes olen endaga rahul.

Sel nädalal käisin ka nõustaja juures, kuid kahjuks pean ma teatama, et mingit pikemat sarja nendest kohtumistest ei tule, sest nõustaja leidis, et mingisugust probleemi pole, Ruudi näol on tegemist tavalise lapsega, kellel on võib-olla väiksed eripärad. Vähemalt ma üritasin. Eks püüame siis omade jõududega edasi toimetada.

Muidu leegin ikka mööda linna ringi, teen tööd ja kütan ahju. Midagi muud suurt ei jõuagi, päevad on pikad ja pingelised.

Loeme Ruudiga naksitrallide-raamatut

Ruudi: "Naksitrallid näevad nii naljakad välja."

M: "On jah sellised vähe teistmoodi."

Ruudi: "Silmaga neid ei näe."

M (natuke heldinult): "Ei näe jah, neid näeb südamega."

Ruudi (tõsises hämmingus): "Mis südamega?! Ma mõtlesin mikroskoobiga."

Lisaks vabariiklasele soojendan oma rinnal ka materialisti.

Tänane hommik algas närvilises ootuses. Jah, ma tean, et on normaalne käia arsti juures, aga ma olen alati väga erutatud. Ja iga kord mõtlen pärast, et tegelikult polnud ju üldse ebamugav või nõme.

Igatahes jah, kaks minutit, proovid võetud ja rasestumisvõime taastatud. Mitte et ma plaaniks rasestuda või miskit. Nüüd on jäänud veel vastuste ootamine. Mis on ka alati häiriv, kuigi ma ei tea ühtki põhjust, miks peaks midagi halvasti olema.

Uus aasta tuli leebelt nagu viimasel ajal ikka. Mäletan veel aegu, kui hr H pidi nt ükskord meie korteri akna sisse lööma, et me uuesti tuppa saaksime. Meie ainukese akna. Ja jumal tänatud, et oli veel see õnnis aeg, mil aknal oli tavaline purunev klaas, mitte see mitmekordne asi, mis praegu. Eks huumorivaldkonda kuuluvaid juhtumeid oli ka, aga ma ei hakka neid siinkohal pajatama, sest ma olen ju hea inimene :)

Preili Sirkka on tagasiteel kooli, täna käisin isegi juba tööl (ma ütlen, et see koolileht on ikka saatanast) ja homme ka. Ja siis esmaspäevast läheb täie pingega juba edasi. Algab kõige raskem aeg - pime ja lootusetu. Kui saaks jaanuari ja veebruari kuidagi vahele jätta ... Märts on juba tore, kuigi kindlasti on lumi maas ja on külm ja ... Aga vähemalt on valge.

Ja nüüd olen ma hipster. Kuigi ma mõistuslikult ei tea, kes või mis nad on, aga ju ma siis lihtsalt ... tajun seda õiget biiti või miskit.