Sünnipäevane väljakutse - mina ja toit

Ma pole suurem asi kokkaja. Elan küll illusioonis, et võiksin olla suurepärane kokk, aga ma lihtsalt ei viitsi sellega tegeleda. Igaks juhuks ei hakka seda illusiooni ka kokkamisega rikkuma :) Igapäevaseid roogi teen ikka, ja näiteks minu tehtud lasanje on küll väga hea. Ka pannkooke oskan ma hästi teha. Ja kotlette. Aga söögitegemine ei ole minu jaoks midagi lahedat, ma ei kujuta ette, et ma võiks lihtsalt meelelahutuseks otsida välja udupeeni retsepte ja neid katsetada. Selle jaoks on mul hr H, kellel on tõesti kätt toidu valmistamise jaoks.

Selle eest pirtsutan ma söögiga väga vähe. Seeni ma ei armasta, sest neil on minu jaoks liiga arusaamatu struktuur. Külmutatud juurviljad keedetuna ei kuulu samuti minu toidulauale, neil lihtsalt pole õiget maitset. Ja makskaste on minu meelest liiga intensiivse maitsega. Aga rohkem mulle ei meenugi, mis mulle ei meeldi.

Mõnikord, kui hr H-d kodus pole, käime Ruudiga rämpstoitu söömas. Sellised toredad patused hetked meie elus, kui ostame juustuburgereid ja sööme neid televiisorit vaadates. Aga tihedamini ostame õhtusöögiks puuvilju ja sööme neid lõhkemiseni. Ruudi on õnneks ka seda tüüpi, et sööb, mida on.

Ja kooke pole mul üldse mõtet küpsetada, sest neid pean ma üksi sööma.

Sünnipäevane väljakutse - mida oskan hästi

Ma oskan paljusid asju hästi. Aga kohe ei tule meelde :), sest kahjuks ei oska ma hästi laulda või joonistada või kaugust hüpata. Ei oska ma ka hästi õmmelda või kududa, lilli kasvatada või meikida.

Aga üks on kindel: ma oskan hästi komasid panna. Võibolla siin blogis on mõningaid eksimusi, sest ma ei loe oma tekste uuesti läbi, ma ei võta seda kirjutamist siin nii tõsiselt, et mõelda ja kaaluda ja toimetada oma kirjutisi, kuid on kindel, et väga palju komasid puudu ei ole. Ja seda ma ei usu, et mõni üle on. Inimlik on põimlauses teine koma maha magada, kui lause on pikk, lõpp on lühike ja mõte pole pingsalt kirjutamise juures. Aga kindlasti pole neid hetki palju.

Ja kahjuks oskan ma väga hästi teiste tekstides komasid märgata. Nii puuduolevad kui ka üleliigseid. Õnneks küll olen aastatega üle saanud vajadusest pidevalt parandada teisi, kuid vabatahtlikult vigaseid tekste ma tõesti ei loe.

Sünnipäevane väljakutse - tore mälestus lapsepõlvest

Mul oli tore lapsepõlv. Nagu suuremal osal minuga ühel kümnendil sündinud inimestest kuulus sinna maavanaema ja hommikul-õue-õhtul-tuppa-suvepäevad, onnid, lahtine jäätis vahel harva (ükspäev alles naersin, et tõepoolest, jäätist sai osta kilekoti sisse, nii lahe), vanematega-kaasa-põllul sügispäevad (sest olen just sellisel ajal sündinud, kus kolhoosid ja muidu põllumajandus hakkas oma populaarsust kaotama, nii et reaaset tööd pole ma palju teinud), hunnik raamatuid, hapukoor suhkru ja kakaoga kui parim magustoit üldse, päevad mere ääres koos kummimadratsitel hullamisega. Ja jalgrattad.

Ja jalgrattast see tore lugu ongi. Kunagi pisikesena oli mul kolmrattaline velo, vanaema juures oli tõukekas, millega oli hullult äge mäest alla sõita. Aga oma 5. sünnipäevaks sai kollase Školniku. Enne seda pidin sõitma täiskasvanute rattaga, ikka nii nagu vanasti sõideti - pulga vahelt. Aga see Školnik oli lahe! Mis sellest, et ükskord lendas pedaal küljest sõidu ajal. Keegi pihta ei saanud ja naabrionu pani tagasi külge. Ja ükskord juhtus sõidu ajal nii, et lenksud polnud enam rattaga ühendatud, nii et sain sõita ainult selles suunas, kuhu ratas läks.

Aga parim lugu oli see, kui ma rattaga kanalisatsiooniauku sõitsin. Juhuslikult vaatas seda pealt mu tädi - laps sõidab-sõidab ja järsku kaob nagu maa alla. Ainult et mitte nagu, vaid päiselt :D Enam ei mäleta, kuidas see juhtus, et ma teelt kõrvale offroadi tegema läksin. Ja sellest ma ka aru ei saa, kuidas on üldse võimalik koos rattaga sinna auku sisse mahtuda, aga nii see läks.

Natuke häbi oli küll, aga teistel oli see-eest nalja palju :)

Sünnipäevane väljakutse - suurim hirm

Jätkame tõsiste teemadega.

Tegelikult olen ma oma hirmudest juba mingil ajal kirjutanud - sellest, kuidas ma kardan vanni astuda. Ja väldin jõulupidusid, mis ei toimu perekonna keskel. Ja kindlasti ühest väga elusegavast hirmust - ebamugavustundest vastata telefonile. Ma ei räägi siinkohal vaid võõrastele numbritele vastamisest, see on ebameeldiv nagunii, aga ka tuttavad helistavad mõnikord sellisel hetkel, et ma lihtsalt ei suuda vastata. Ja ma tean, et inimestel on seda väga raske mõista. Samas ei karda mina ämblikke või konni. OK, ämblikke ma päris musitama ei hakka, aga nad ei tekita minus tahtmist kiljuda või ära joosta. Ma pigem seisan vaikeselt ja ootan, kuni nad on oma teed sibanud.

Aga kõige suurem hirm, mis on mind kogu elu saatnud, on hirm saada elusalt maetud. Mitte kuskile alla lõksu jääda, vaid just see, kui ma näen välja nagu surnud, aga tegelikult olen elus ja mind pannakse kirstu ja maetakse maha. Sellepärast tundub põletamine mulle päris mõistlik valik. Kuigi ma saan mõistusega aru, et tänapäeval siiski ei tohiks enam juhtuda seda, et inimesele lihtsalt vaadatakse peale ja öeldakse: "Surnd!"

Kõik sai alguse muuseas "Lumivalgekese" muinsajutust. Huvitaval kombel ei tekitanud see minus kahtlusi punaste õunte vastu, neid söön rahumeeli.

Üks tore muinasjutt oli ka mu lapsepõlves, kus üks eriti tige naine teeskles puhtalt kangusest surnut ja maeti maha. Ja siis viis kurat ta minema. Muinasjutud on üks imeline varasalv.

Millalgi oli Imelises Ajaloos ka artikkel sellest, kuidas teisedki on tundnud hirmu elusalt matmise eest ja konstrueerinud imekirste, et elluärganu saaks end hauast välja kaevata või appi hüüda. Igatahes tundub normaalne panna oma voodipeatsisse silt:

Sünnipäevane väljakutse

Avastasin, et mu sünnipäevani on vähem kui kuu. Ja kuna mu elus midagi nii kohutavalt ägedat ei toimu, siis tundub olevat paras hetk alustada ühe võimsa väljakutsega, sest kirjutada on ju vaja. Ma ei saa küll päris kindel olla, et suvisel ajal see nii hästi õnnestub nagu talvine variant, aga ma annan endast parima. Teemad on kenasti kirja pandud, seekord aitab mind random.org ja ega´s muud kui alustame.

Tänasel ööl sain teema nr 3 - lemmikraamat

Ei saa öelda, et esimese teemaga väga vedanud oleks :D Natuke selline kuivavõitu algus mu väljakutsele, aga mõnes mõttes ka märgiline, sest raamatud mängivad mu elus väga suurt rolli.

Loomulikult pean ma alustama väitega, et üht lemmikraamatut ei ole võimalik välja valida, sest häid raamatuid on lihtsalt nii palju. Lisaks on lemmikraamatu nimetamisel alati väga raske otsustada, kas valida mõni raamat, mis on väga puudutanud, mõtlema pannud, elu muutnud, aga mida rohkem lugeda ei suuda. Või võtta mõni raamat, mis on nii hea, et seda võiks lugeda veel ja veel ja veel. Ma püüan sedapuhku balansseerida nende kahe vahel, vaatab, kuidas õnnestub.

Minu esimene lemmikraamat oli Maria Halasi "Viimases pingis". See raamat oli mul vanaema juures ja ma lugesin seda iga viimanegi kord, kui vanaemal külas käisin. Ja ma käisin ikka päris tihti. Ma ei oska enam öelda, miks mulle see raamat nii meeletult meeldis. Kunagi hilisemas eas lugesin uuesti ega saanud mingit elamust. Isegi nostalgiat ei tundnud. Lihtsalt üks klassikaline nõukogudeaegne raamat, kus kollektiiv aitab üksikul mustal lambal inimeseks saada.

Järgmisena meenub mulle Aleksandra Brušteini "Tee viib kaugusse". Seda sai ka söögi alla ja peale ja loomulikult ka kõrvale loetud. Mingil hetkel saavutasin selle, et ma ei pidanud enam sõnu lugema, sest teadsin lauseid peast. Kusjuures see on nüüd raamat, mida ka praegu hea meelega kätte võtan. Hästi ilusate inimeste ja ideaalidega teos. Meie pere raamat sai nii kapsaks loetud, et ühel traagilisel päeval viskas ema selle minema. Nojah, ei olnud tal enam algust (kuna ma olen peres kolmas, siis algusest ei teadnudki ma mitte midagi, nagu ka Karlssoni-raamatu lõpust) ja lõppki tuli ootamatult. Aga vahepealset sai ju lugeda! Nüüd on mul riiulis õnneks korralik kaantega variant.

Pärast seda tuleb tükk tühja maad, kuni gümnaasiumis võtsin kätte Bulgakovi "Meistri ja Margarita". Ma mäletan siiani täpselt seda, kuidas ma istusin oma toas oma voodil ja lugesin esimest lehekülge ja sain aru, et nüüd olen ma leidnud oma lemmikraamatu. Hästi intensiivne tunne oli ja kestis viimaste lehekülgedeni. Jällegi selline teos, mille võlu pole kadunud. Venelaste seriaal tekitas minus täielikku vaimustust, välja arvatud Wolandi välimus. Minu jaoks on ta siiski rohkem pikkjalg-isa-tüüpi tegelane :D Kõige ilusam armastuslugu üldse!

Ja ma valetaksin endale, kui ma siinkohal ei mainiks "Harry Potterit". Kui need raamatud Eestis populaarseks said, käisin ma ülikoolis. Võib-olla said varem ka, aga mina sain teadlikuks neist sel ajal. Ja suhtusin otseloomulikult väga põlglikult - mingi populaarne asi, massidele. Minusugune kõrgete ideaalidega noor loeb ainult "Loomingu raamatukogu" ja meelelahutuseks natuke Viidingu luulet. Kuni ma ühe sessi ajal mõtlesin, et äkki loeks. Ja loomulikult sattusin täielikku vaimustusse. Filmid kusjuures ei paku mulle suurt midagi, minu meelest on masendav, kui hädised on neis Ron ja Harry. Raamatus on nad mõlemad jumalast lahedad tüübid.

Sedapsi siis nende raamatutega. Tegelikult oleks võinud kirjutada ka "Vendadest Lõvisüdametest", "Kangelaspioneeridest", "Hamletist", "Kõrboja peremehest", "Stepihundist", "Rekonstruktsioonist", Andra Teede ja Doris Kareva ja Juhan Viidingu ja Juhan Liivi luulest, Uku Masingust jne. Aga kui liiga paljudest kirjutada, siis pole ju enam lemmikraamatust kirjutamine.

Arstijuttu

Arsti juures sai niipalju selgeks, et ma vähemalt ei kujuta ette, et midagi on normist väljas. Asi seegi. Otsest vaimuhaiguse diagnoosiohtu pole. Ka depressioonist ei tehtud minu õnneks juttu. Väga keeruline on veenda kedagi, et tegelikult ka mul pole lisaks füüsilistele sümptomitele muid hädasid. Sama keerulina arvatavasti kui vaimuhaigel veenda ümbritsevaid, et päriselt ka ma pole hull.

Uurima hakatakse ikka vanu klassikalisi asju, hea, kui on küljes mõni häda, mida perioodiliselt jälle uurida kannatab. On vähemalt, kust alustada.

Tegelikult pole üldse naljakas, üks preili meie peres juba on haiglas ebamääraste sümptomite ja jõhkralt kõrge põletikunäitajaga. Aitaks äkki?

Muidu on selline tore suvine aeg, külmkapp on täis maasikaid, mureleid, jogurtit ja juustu, sest muu enam ei isuta. Tegelikult herneid tahaks ka, aga ma lihtsalt ei jaksanud turule minna, üksi on suhteliselt nõme kuskile ära vajuda. Selliseid asju tehakse ikka sõbraga koos :)

Siis ostsin endale uued varbavahed, mille peale Ruudi oleks vilistanud, kui ta oskaks. Need olevat niii ägedad, et ta jäi lause vait, kui ta neid esimest korda nägi :D

Külapeod ja mälestused

Pärast seda kurba lõpupidu üritas hr H mu tuju tõsta väljasõiduga. Targu jättis ta esialgu mainimata, et väljasõidu sihtkohas esineb N-Euro. Mul polnud õrna aimugi, et selline koosseis üldse veel eksisteerib :) Aga eksisteerib ja küll ja veel, rahvast oli kohale tulnud murdu. Meie läksime maale vanaema juurde, ülejäänud 1000 inimest olid bändi pärast kohale tulnud.

Tegelikult ma absoluutselt ei kannata külapidusid. Minu meelest ei ole need ei lõbusad ega lahedad. Erinevalt teistest inimestest, kes kohale on tulnud. Ja see omakorda tekitab minus veel kehvema enesetunde, sest siis olen ma enda jaoks nagu mingi snoob, kes käib ainult smart casual üritustel veini limpsimas. Tegelikult meeldib mulle lihtsalt lõkke ääres istuda ja inimestega rääkida. Kusjuures N-Euro ja harf on võrdselt häirivad.

Aga hämmastav oli, kui palju inimesi siiski ühele külapeole oli kohale tulnud. Ma tõesti arvan, et neid oli tuhat. Isegi batuut ja karussell olid olemas, söögimüügiputkadest rääkimata. Ja kui bänd lavale läks, oli tantsuplats inimestest pungil. Ei saa kurta, nagu maal elu ei käiks.

Maal oli muidugi tore. Vihm tõmbas küll mõnevõrra entusiasmi maha, seenele näiteks ei saanudki. Mitte et mul oleks kurb meel, et me seenekastet ei saanud teha, aga seenel käia on lahe. Kuigi ma ei leia peaaegu kunagi ühtki seent, sest hr H tunneb neid lõhnast. Niisama on ka mõnus metsas lonkida. Jalutasime siis kodulähedases männikus.

Jõudsin esimest korda ka selle suguvõsa hauaplatsile. Jätkuvalt pean plaani koostada korralik kokkuvõte meie suguvõsa haudadest. Emapoolseid tunnen ma hästi, aga isapoolsete puhul pole ma kunagi kindel, kas oskan nimetada õiget surnuaeda, hauaplatsi iseseisvast ülesleidmisest ma isegi ei unista. Arvestades seda, kui oluliseks ma selliseid teadmisi pean, on endalgi natuke häbi. Üldse peaks isapoolse suguvõsa lugusid rohkem talletama, selleks ajaks, kui mina sündisin, olid nii vanaema kui ka vanaisa juba surnud, nii et selliseid lapsepõlves kuuldud lugusid mul nende kohta polegi. Mis tähendab, et mul puuduvad alateadvusesse alatiseks alles jäävad lood. Ja oleks kahju, kui kõik need lood kaoksid koos mu isaga. Oma isa lapsepõlvest tean ma kaht lugu - üks on sellest, kuidas mu isa pidi iga päev jooma kitsepiima, mis olevat olnud väga-väga kole. Ja lõpuks sai ta autasuks tubli joomise eest endale laeva. Teine lugu on sellest, kuidas mindi perega linna piltniku juurde, ülikonnad seljas ja puha. Ja siis oli mu väikesel isal vaja minna avalikku asutusse, kus oli häda tegemiseks üksnes auk. Loomulikult astus ta sinna sisse ja pilt jäigi tegemata. Võiks nagu rohkem teada :)

Homme lähen arsti juurde. Peab vist ennast korralikult üles lööma, et mitte jälle depressioonidiagnoosiga lõpetada.

Vahelduseks mitte nii roosamannavahune happy-happy

Ma üldiselt olen kirjutanud siin oma tööst positiivses võtmes. Sest nii ongi - mul on juhtumisi üle keskmise positiivne töö. Aga mitte alati, mitte iga seltskonnaga. Mõnikord juhtub nii, et head klappi ei tekigi. Et koostöö ei lähegi käima. Et üksteist ei hakatagi usaldama. Ja siis ongi hästi nõme. Kõigil muuseas.

Ma üldiselt töötangi vastastikuse usalduse pealt. Mulle tundub, et minu aines ei olegi teisiti võimalik. Hea tekst on see, mille kirjutaja ise usub  sellesse, millest ta kirjutab. Kuidas aga kirjutada oma päris-mõtteid inimesele, keda sa ei usalda? Ei saagi ju. Kuidas võtta vastu tagasisidet inimeselt, keda sa ei usalda? Ei saagi ju. Ja just nii juhtuski selleaastaste lõpetajatega. Ma saan mõistusega aru, et palju asju langes kokku. Ja me tegime parima, mis sellistes oludes võimalik. Aga ikka on näriv tunne. Ka vaatamata sellele, et eksami tegid nad tõesti väga hästi. Ja lõpetamisel tõid lilli. Aga need ei olnud kuidagi head ja siirad lilled, olid sellised viisakuslilled. Mitte küll kõik, mõned olid pärislilled. Ja mõnega sai nalja visatud - kui te meid üle elasite, siis saate vist kõigega hakkama. Tõsi, üks mu kolleegidest keelduski seda klassi õpetamast.

Ja ikkagi polnud see kaugeltki võrreldav kas või eelmise aastaga, kus ma polnud ühegi klassi põhiõpetaja, aga kus ma tundsin lõpetajatega ka sidet. Sel aastal oli see töö. Ja mulle ei meeldi teha tööd töö pärast, mulle meeldib teha tööd sellepärast, et mulle meeldib.

Ja kõige tipuks sain enne aktust teada, et mu kolleeg, kes toob minus välja mu kehvem poole, lahkub töölt. Vastastikusel kokkuleppel. Ka sellest on paha tunne kõhus.

Vähemalt algas nüüd puhkus.

Hädas suhtlemisega

Mul on tunne, et ma vajan professionaalset abi, et õppida taas normaalselt suhtlema. Ma tõesti olen alati arvanud, et ma olen erakordselt viisakas, empaatiline, delikaatne, tolerantne jne. Arvan praegugi - ma ei nimeta inimesi halbade nimedega, ma ei ütle, et nende arvamus on vale puhtalt selle pärast, et mina arvan teisiti, ma ei karju inimeste peale. On igasuguseid asju, mida ma ei tee. Ma hoopis naeratan, kasutan sõnu "tere", "aitäh", "erivajadustega", "ma saan aru", "sul on õigus niiviisi arvata" jne.

Aga praegu on mul tunne, et võibolla hr H-l on siiski õigus, kui ta ütleb, et tegelikult ei ole ma üldse nii leebe, vaid käitun üsna tihti väga heidutavalt. Okei, mul on mõned asjad, mida ma ei salli. Üldiselt on need seotud situatsioonidega, kus keegi tungib minu ruumi, hakkab seal midagi korraldama ega saa üldse aru, et nii lihtsalt ei tehta. Aga üldiselt hoian ma nagunii distantsi, nii et inimesed ei kipu mu isiklikku ruumi väga sisse sõitma.

Ja nüüd olen ma hädas ühe kolleegiga. See tõsiselt vaevab mind, sest seis on praegu sealmaal, et isegi kui ta ütleb: "Kehv ilm täna." Vastan mina talle midagi sellist:

Ja nii see jälle läheb.

Häbi on nii lapsikult käituda, aga see kõik juhtub enne, kui ma üldse mõelda jõuan.

Töiselt

Oli jaanipäev ja üks mees jäi oma silmast ilma. 
Staažika õpetajana sain peaaegu kohe aru, et noormees jutustab meile "Kõrboja peremehest".

Tänane hommikupoolik möödus uute pisikeste humanitaaridega tutvudes. Nad on nii nunnud :D Poisid ilusasti triiksärkidega, mõnele oli ema isegi ülikonna selga surunud. Ja nad kõik olid osanud lahendada matemaatikaeksami kurikuulsat lillepeenra ülesannet, suurem osa küll miskipärast siinuse-koosinuse, mitte Pythagorose kaudu. Aga eks see näitab humanitaaridele omast loomingulisust. Ootan juba huviga nendega kohtumist, kuigi meie kokkupuuted saavad põgusad olema. Aga senised aastad siin majas töötades on mind eelkõige humanitaaridega kokku kasvatanud, seega jälgin kõrvalt ikka.

Eksamitulemused tilguvad vaikselt. Siiani ühtki üllatust pole olnud. Seega pole olnud ka ühtki halba üllatust, asi seegi.

Ilus koht

Ma olen perekondlikel põhjustel palju kordi käinud Sännas, aga miskipärast pole kunagi ühtki pilti teinud. Sel nädalavahetus võtsin lõpuks fotoka ka kaasa, kuigi pildistamiseni ikkagi väga ei jõudnud.

Hullusti ilus ja inspireeriv koht elamiseks.

Mitte et ma ise oleks valmis uuesti loobuma kõigest sellest, mida pakub mulle linnaelu (jõhker suurlinn on muidugi ka elukohaks), aga külas käia mulle meeldib. Pärlijõgi, mis mõisa tagant voolab, on juba nii ilusa nipernaadiliku nimega, et paneb fantaasia tööle. Ja Ruudi on Sännas olles alati nii õnnelik - ruumi ja vabadust on nõnda palju, et pea hakkab ringi käima. Tegelikult on Ruudi küll suurema osa ajast õnnelik. Aga seal paistab see eriti hästi välja. Tema jaoks on eriti intrigeeriv see, et tegemist on mõisaga. Kevadel koostas ta lasteaias nimekirja, keda viia Sännasse ekskursioonile, sest rühmakaaslased ei suutnud hästi uskuda, et tänapäeval keegi mõisas elab.

Lastel on seal küll tõeline Bullerby-lapsepõlv :)

Kõige tähtsam koht

Pärnu oli tõepoolest samal kohal, samuti Port Artur, bussijaam ja Eliisabeti kirik. Steffani oli ka sama mõnus, nagu ma mäletasin, kuigi pärast õhtusööki tabas mind vaese Aafrika lapse sündroom. Sellise, kes on aastaid nälginud ning kes lõpuks saab kõhu rammusat toitu täis süüa. Loomulikult järgneb sellisele asjale teatud reaktsioon keha poolt, mis tõi kaasa selle, et jooksime prl K-ga mööda Pärnut ringi, et leida mõni viisakas metsaalune. Kaubanduskeskused olid ju juba suletud. Prl K naeris mind nii, et ei saanud kõndida. Olgem ausad, kui see oleks kellegi teisega juhtunud, oleks ma ka naernud. Olukord oli lihtsalt nii sürr. Samal ajal jõudis muidugi Praha buss Pärnusse, nii et prl S sai korraks läbi mõelda, kuidas ta oma 40-kilose pagasiga maanteele hääletama pääseb, sest ilmselgelt jäi mulje, et keegi pole talle vastu tulnud.

Lõpp hea, kõik hea, sest avastasin bussijaamast avaliku asutuse, kus mult küll 40 senti rööviti, aga tol hetkel oli valmis ka 5 eurot maksma. Rääkimata sellest, et keerasin autoga puhtalt telliskivi alt sisse ja parkisin bussi kohale. Lootus oli, et ka politseinikud on inimesed ja näevad, et sellist pagasit ei oleks meie, kolm habrast neidu, jaksanud küll kaugemale kui pool meetrit vedada. Ja no kui inimene on valmis minema avalikku asutusse omi asju ajama, siis on ta ikka hädas.

Vetsunaljadega edasi minnes - sain teada, et koolimaja vetsud on jagatud kategooriatesse. Kõige madalamal on peldikud - need on kitsad ja seinad kostavad läbi. Teisel kohal on kabinetid - need on kitsad, aga läbi ei kosta. Ja ajaloolise hõnguga ruumid on kontorid - neisse võib mitmekesi minna.

Nagu näha, olen jätkuvalt väga intellektuaalsete huvidega inimene.

Argipäevailu

Pesin täna põrandaid ja porisesin. Üldiselt ma ei porise, sest koristamine ja mitte koristamine ei tekita minus erilisi emotsioone, ma võiks nimetada sadu asju, mis on olulisemad kui korras toad. Nii ma siis kustutangi räpakoldeid parajasti siis, kui mul tuju on. Ja siis ma ei porise. Aga täna kuidagi läks sedasi ja pooleli jätta ka enam polnud mõtet. Ja nii ma pesin ja porisesin. Kuni Ruudi närv ei pidanud enam vastu ning ta tuli minu juurde, euromünt näpus: "Kas sellest piisab, et sa enam ei pahandaks?" Püüa siis sedasi pahur olla :D

Õhtul sõidame prl S-ile vastu, preili tudeng tuleb suvevaheajale. Plaan on Steffanist läbi astuda eelnevalt, loodetavasti on Pärnu kesklinn ikka samas kohas, pole seal enam aastaid käinud.

Nad on fantastilised!

Ma olen tagasi. Ja kuigi väsimus on tappev, nii et kuulus pearinglus on tagasi koos kõige selle juurde kuuluvaga (keskendumisraskused, mäluhäired, kohatu itsitamine), olen ma nii-nii õnnelik, et mulle on antud elu poolt võimalus olla klassijuhataja just sellisetele täiesti suurepärastele inimestele.

Meie reis läks väga hästi. Eks Hiiumaa ise on niivõrd lõõgastav koht oma tuulte, randade, metsade ja tuletornidega. Aga ka seltskond on tõepoolest üle prahi. See, kuidas nad siiralt vaimustusid kõigest, kuidas nad tundsid kõige vastu huvi, kuidas nad olid valmis kõike tegema, kuidas me kokku hoidsime. Ja keegi ei läbustanud, keegi ei muutunud labaseks või ebameeldivaks. Kõik said aru, et kooseksisteerimiseks tuleb teatud moel käituda, nii et kõik tunneksid end mugavalt.

Ja kui me viimasel hommikul veel väikese seltskonnaga jõudsime päikesetõusu vaatama ja oli täielik vaikus. Ning siis nägime kitsekesi (me ei suutnud määratleda, kas tegemist oli metskitsede või hirvedega, nii et leppisime kokku, et nad olid "kitsekesed") ja sookurg huikas ning päike muudkui tõusis ja värvis metsa kollakasoranžiks - siis ma tundsin, et ma olen nii õnnelik ja tänulik maailmale, et mu süda hakkab lõhki minema neist tunnetest.

Need oli kolm väga erilist päeva minu elus.

Klassiga ekskursioonile

Ruts saabus eile koju kell veerand üks. Peab vist hakkama rääkima temaga kojutulekukellaaegadest ja teoreetilisest koduarestist. Mõtlesin küll, et sellega läheb veel nii kümme aastat, aga näe, tänapäeval kasvavad lapsed ikka väga kiiresti suureks.

Tegelikult olen praegu väga ärevil, lähen homme oma lastega kolmeks päevaks Hiiumaale. Või noh, mis lastega, nad on mul seaduse ees juba isevastutavad mehed ja naised. Ja see mind ärevile ajabki. Kokkulepped on olemas - kuskil nurga taga jooma ei hakka, üksinda ujuma ei lähe ja vesipiipu kaasa ei võta. Lugesin läbi ka brošüüri "101 varianti, kuidas takistada sõpra purjuspäi ujuma minemast". Nii igaks juhuks.

Üldiselt on nad mul ju toredad ja vastutustundlikud noored, nii mõnigi kord on kolleegid öelnud - küll sinu klassis on hea tundi anda, nii toredad lapsed. Loodan, et saan ka pärast meie reisi ausa näoga sellega nõustuda.

Hiiumaad ennast ootan muidugi juba väga.

Hansapäevad

Möllasime täna Päevadel. Mitte et seal nüüd minu jaoks mingeid erilisi atraktsioone oleks olnud, kõvasti laata ja kultuuriprogramm, mida ma ei väisanud. Vabanduseks oli laps. Laadal ikka käisin, ostsin šokolaadi ja jäätist ja jääjooki.

Laps muidugi tegutses rohkem. Käis miniloomaaias karvaseid sigu ja pisikesi kitsi katsumas, püüdes neid meeleheitlikult varutud kõrtega sööta. Need, kurjamid, muidugi ei tahtnud, maiustasid hoopis värske ja mahlase rohuga, mis jalge all kasvas. Batuutidel käis ka, aga üsna alguses suutis oma selja marraskile sõita, nii et õnneks palju ei tahtnudki. Mul oli kangesti kahju ühtedest batuudivendadest, kes olid kohale tulnud ilma liumäeta. Keegi ei tahtnud nende juurde minna. Istusid mehed kurbade nägudega. Ruudi muidugi mainis neile ka, et liumäge pole, ta läheb ühte teise kohta. Ehk oli sellest otsesest ja karmist kriitikast abi ja järgmisele laadale võtavad nad kaasa konkurentsivõimelisema hüppeala.

Õhtul poole kaheksa paiku tormas koju palja ülakeha ja lõhkiste teksadega rokkstaar: "Emme, kas ma võin naabripoistega laadale minna?" Andsin talle särgi ja raha kaasa, lugesin sõnad peale ja saatsin lustima. Endal oli imelik küll, et nüüd on siis mul selline suur laps, kes läheb õhtul sõpradega linna peale.

Süü on tähtedel

Oma heade tulemuste eest füüsikas viidi mind kinno. Tegelikult oleksin ma kinno läinud nagunii, aga heade tulemuste eest tehti kinopilet mulle suisa välja. Muuseas, me saime nende ülesannete eest peaaegu viie. Ma arvan, et hinne läks alla (nagu õpetaja oli tööle juurde kirjutanud) "miks minna otse, kui saab ringiga"-lahenduste pärast :D See ei ole tegelikult üldse oluline, sest tänane postitus on hoopis sellest, kuidas me kaks tundi järjest pisardasime.

"Süü on tähtedel" oli sel aastal meie kooli vaieldamatult kõige populaarsem lugemisvara. Lugesin minagi ja mulle meeldis. Ma ei saa öelda, et ma oleks saanud jõhkra elamuse, aga kindlasti see puudutas. Eelkõige just mind kui ema. Sest nagu raamatuski on öeldud: sellest, et sa oled 16-aastane vähki surev tüdruk, on hullem ainult see, kui Sul on 16-aastane vähki surev tütar. See valu, mis oli emal ja isal, kui öeldi, et nende tütart ei panda elundidoonori järjekorda, sest... tal pole piisavalt elulootust... see oli rohkem kui karm. Samas oli raamatus päris palju huumorit ja lihtsalt mõnusat sooja suhtumist, nii et minu poolt soovitused. 

Filmi läksin vaatama rõõmsa ootusega. Rumal mina. Ma ju teadsin, mis seal juhtuma hakkab. Seda, et ma umbes filmi kümnendast minutist kuni lõpuni pidevalt tönnin, ma ei uskunud. Aga täpselt nii see läks. Alguses poetasin ma lihtsalt viisakalt pisaraid, aga mida edasi, seda vähem viisakas see oli. Lõpuks oli mul tahtmine suure häälega tönnida, aga samal ajal tuli mul kogu aeg meelde mu kolleeg, kes kirjeldas, kuidas ta ükskord sattus teatris istuma inimese kõrvale, kes sõna otseses mõttes kõva häälega lohutatamatult nuttis, ja see ajas mingitel segastel põhjustel mind samal ajal kohutavalt naerma. Nii ma siis pillisin ja turtsusin vaheldumisi ja mõtlesin vahepeal, et ma ei taha seda filmi enam vaadata, sest liiga valus oli. Päriselt ka. Enne filmi sattusin lugema Ralfi kogemusest ja ma mõtlesin, et noh, kui raamat mõjus mulle pisut, siis selline film ei mõju kindlasti väga halvasti. Ilmselgelt ma eksisin.

Kui film lõppes ja heli maha keerati, kõlas üle kinosaali kellegi väga ahastav nuuksatus. Ja minu kõrval istuv neiu küsis väga armsasti, kas mul on vaja taskurätti. Mul polnud ju kaasas, sest ma ei kavatsenud nutma hakata. 

Lahkusime kinost punaste kulmudega :D 

Raamatupoes

Käisin täna raamatupoes ja sattusin täiesti eufooriasse. Mul pole ammu olnud sellist mõnusat elevust, kus kõhus hakkaksid nagu liblikad lendama ja tuju on ilma nähtava põhjuseta nii hea. Aga täna see tekkis. Kõndisin sihitult riiulite vahel, peatudes ja sirvides juhuslikke raamatuid, mis millegagi mind kõnetasid. Juba mõnda aega olen käinud raamatuid vaatamas nii, et pole olnud tahtmist ühtki teost kätte võtta. Täna hüüdsid nad peaaegu kõik: "Vaata mind, ma olen nii ilus, ma lõhnan nii hästi, ma olen huvitav, lahutan Su meelt ja annan inspiratsiooni!" Ja nii ma muudkui katsusin ja vaatasin neid. Uuemat kirjandust ja klassikat, eesti omasid ja välismaa omasid, lastekaid ja õppekirjandust. Soodushinnaga leti vaatasin eriti põhjalikult üle.

Kokkuvõttes tegingi väikese ostu, kuigi läksin poodi lihtsalt kontrollima, kas tekib tunne või mitte, polnud mul ühtki selget plaani. Aga nüüd on mul kaks uut raamatut ja uus järjehoidja. Ma ei saanud ju ostmata jätta Rubyga järjehoidjat ;)

Ja ma ei saa jätkuvalt mainimata jätta, kuidas mulle meeldib meie raamatupoe teenindus. See on nii delikaatselt sõbralik, et ma jätaks neile kas või tippi, sest lisaks ilusatele asjadele saan alati kaasa ilusad sõnad ja naeratuse ja üldse sellise emotsiooni, et kõik inimesed on ilusad ja head ja armastavad raamatuid.

Sõnad

Täna ütles mu lemmikkolleeg lõpuks välja selle, et suure tõenäosusega teda järgmisest aastast enam meiega pole. See on üks kurb lugu, sest mida rohkem ma mõtlen, seda paremini saan ma aru, et ta pole mitte lihtsalt mu lemmikkolleeg, vaid ainus kolleeg, kellega mulle tõesti meeldib vestelda. Loomulikult suhtlen ma ka teistega, aga pole ühtki teist, keda ma igatseksin, kui teda tööl pole.

Kurb on tegelikult ka see, et ta ei lahku üldsegi mitte selle pärast, et praegune elukoht oleks ennast lihtsalt ammendanud, vaid väga ebameeldivatel isiklikel põhjustel. Ja uskumatu oli see, kui palju jutte see kõik tekitas. Vat mina olen suutnud oma elu niiviiisi ära elada, et pole kuulnud ühtki nõmedat kuulujuttu enda kohta. Ma otseselt ei välista nende olemasolu, aga ma tõesti pole kuulnud. Mu kolleeg kahjuks sai teada, et tema loost räägiti erinevates ringkondades igasuguseid veidraid versioone. Ja kui palju need jutud sellisel valusas situatsioonis lisavalu tegid.

Sellega seoses meenus mulle üks teine täiesti arusaamatu lugu sõnadega. See juhtus põhikooli tasemel, kus üks tüüp ütles tüdrukule, et ta on nii mõttetu välimusega, et ta on nagu reklaam, mida keegi ei vaata. Sõnastus oleks nagu veelgi nõmedam olnud, aga ma õnneks ei mäleta. Kui ma seda kuulsin, siis oli ka selline tõsine "wtf"-moment - kust Sina, naga, võtad endale õiguse kellelegi niiviisi öelda? Kuidas tuleb ühe inimese suust üldse selline saast välja? Ja mitte keegi pealtkuuljatest ei reageerinud, kuigi kõik said ju aru, et see lause ei ole kuidagipidi reaalsusele vastav.

Vahel tundub maailm siiski liiga nõme koht elamiseks.

Lastekaitsepäev

Mulle väga meeldis selle aasta lastekaitsepäev. Väga asjalikud tegevused oli! Minu lemmik oli päästeameti nurk, kus sai katsetada, kuidas turvavööd õigesti peale panna, ja seejärel tunda, mida päriselt tähendab see, kui auto üle katuse keerab. Võiks öelda, et taga akna all küll ei tasu istuda. Kui muud ei juhtu, siis oma pea hooga vastu ust ära lüües saab ikka mingi vigastuse.

Hästi vahva oli ka see, et kõik inimesed, kes lastega sel päeval tegelesid, tõesti armastasid lapsi.