Pärnu oli tõepoolest samal kohal, samuti Port Artur, bussijaam ja Eliisabeti kirik. Steffani oli ka sama mõnus, nagu ma mäletasin, kuigi pärast õhtusööki tabas mind vaese Aafrika lapse sündroom. Sellise, kes on aastaid nälginud ning kes lõpuks saab kõhu rammusat toitu täis süüa. Loomulikult järgneb sellisele asjale teatud reaktsioon keha poolt, mis tõi kaasa selle, et jooksime prl K-ga mööda Pärnut ringi, et leida mõni viisakas metsaalune. Kaubanduskeskused olid ju juba suletud. Prl K naeris mind nii, et ei saanud kõndida. Olgem ausad, kui see oleks kellegi teisega juhtunud, oleks ma ka naernud. Olukord oli lihtsalt nii sürr. Samal ajal jõudis muidugi Praha buss Pärnusse, nii et prl S sai korraks läbi mõelda, kuidas ta oma 40-kilose pagasiga maanteele hääletama pääseb, sest ilmselgelt jäi mulje, et keegi pole talle vastu tulnud.
Lõpp hea, kõik hea, sest avastasin bussijaamast avaliku asutuse, kus mult küll 40 senti rööviti, aga tol hetkel oli valmis ka 5 eurot maksma. Rääkimata sellest, et keerasin autoga puhtalt telliskivi alt sisse ja parkisin bussi kohale. Lootus oli, et ka politseinikud on inimesed ja näevad, et sellist pagasit ei oleks meie, kolm habrast neidu, jaksanud küll kaugemale kui pool meetrit vedada. Ja no kui inimene on valmis minema avalikku asutusse omi asju ajama, siis on ta ikka hädas.
Vetsunaljadega edasi minnes - sain teada, et koolimaja vetsud on jagatud kategooriatesse. Kõige madalamal on peldikud - need on kitsad ja seinad kostavad läbi. Teisel kohal on kabinetid - need on kitsad, aga läbi ei kosta. Ja ajaloolise hõnguga ruumid on kontorid - neisse võib mitmekesi minna.
Nagu näha, olen jätkuvalt väga intellektuaalsete huvidega inimene.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
No comments:
Post a Comment