Tagasitulek Eesti reaalsusesse oli paras šokk. Lahkusime Küproselt keset ööd 30kraadises soojuses, et kell seitse hommikul tervitada Riias 13 soojakraadi ja pilvi koos vihmaga... See oli päris valus üleminek :D
Muidu aga - täiseti jumalik reis oli. Ütleme nii, et kuigi Eestis oli sel aastal peaaegu et sajandi suvi, ei anna seda kuidagi võrrelda Küprosel valitsenud kuumusega. Tõesõna, ka öösel ei langenud temperatuur suurt alla 30, päeval oli võimalik olla ainult vees, varjus või mägedes. Mitte et me ei oleks üritanud natuke ka kultuuripärandiga tutvuda selles leitsakus, aga tuleb tunnistada, et see oli üsna keeruline.
Meie peatusime Küprose kagurannikul (Protarases, see on Ayia Napa juures), kus on heleda liivaga rannad. Meil oli üüritud basseiniga villa ja ma ütlen, et kui keegi plaanib puhkusereisi soojale maale, siis iskliku basseiniga elamine annab puhkusele niiiiii palju juurde, et ma kindlasti soovitan see valik teha. Varahommikul (kui on juba nii palav, et tegelikult väljas hommikust süüa väga ei kannata) on erakordselt meeliülendav kargesse vette näkki hüpata. Karge vesi on iseenesest võrdluse küsimus, sest ei meres ega basseinis polnud võimalik nii kaua järjest vees olla, et oleks jahe hakanud. Lihtsalt ühel hetkel enam nagu ei viitsi vees hullata.
Meie kodurand oli Viigipuulehe rand, mis on nagu teisedki selle kandi rannad - lamamistoolid koos varjudega (2.50 ühe asja eest ehk 7.50 kogu komplekt kahele terveks päevaks), veelõbustused, laevasõidud, baarid. Esimesel päeval jõudsime randa pool seitse hommikul :D See oli puhtalt selle pärast, et me saabusime öise lennuga, aga meie maja polnud veel korras. Kuna kuskile mujale polnud nagu minna, läksime randa. Ja minu meelest oli kõige humoorikam see, et me polnud üldse mitte esimesed. Lapsed läksid kohe vette, suured heitsid pikali lamamistoolidele ja lasid vahepeal silma looja. Ma kahtlustan, et just sel esimesel hommikul suutis Ruudi kella seitsmest poole üheksani vees hullates oma kõrvalestad ära põletada, nii et kuskil kolmandal päeval hakkas nahka kooruma.
Saabumine koduvillasse oli väga tore üllatus. Netis kohti valides ei tea ju, mis piltide taga tegelikult on. Kirjas oli küll, et on konditsioneer ja isiklik välibassein aias, aga olime valmis ka selleks, et konditsioneer on ainult elutoas ja bassein on põlvekõrgune. Tegelikult olid sees kolm korralikku magamistuba oma isikliku puhujaga ning bassein oli selline, et hommikul (kui lapsi ees polnud :D), sai ikka täitsa ujuda, ja sügavust oli nii palju, et prl Vaprake õpetas mulle (taas)selgeks peaka hüppamise. Ta ise sai selle selgeks viimasel gümnaasiumiaastal ujumistundides, nii et kooliharidusest on ikka kasu. Ma nii elegantse kaarega nagu tema hüpatud ei saanud, aga kaheksal juhul kümnest tuli ikka peakas, mitte kõhukas. Ruudi hüppab üldse veidralt, nagu saltoga? või nagu ta ise ütleb - seljakat.
Eelkõige veetsimegi aega lõbutsedes. Ja mitte sellepärast, et olime lastega, vaid seepärast, et see oligi lõbus :D Ma Ruudile lugesin sõnad peale enne reisi, et on väga-väga palav, kõndima peab palju ja vaatama peab igasuguseid kive ja maju. Ja viriseda ei tohi. Isegi mitte poole sõnaga. Kokkuvõttes isegi natuke kõndisime kuumas ja vaatasime maju. Näiteks vaatasime iidset Amathousi, aga ka iidset Kourioni amfiteatrit (mõtleks vaid, väiksemad lapsed polnud ju vanaaegset amfiteatrit näinudki) ja kuningate hauakambreid Paphoses. Ühes kindluses käisime ka, aga tee või tina, nimi ei tule meelde. Igatahes olid seal käinud ka põllega mehed ja oma märgid maha jätnud. Tahtsime külastada ka kristlaste katakombe, aga selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, olid katakombid juba suletud. Ja need poleks nagunii lõõskava päikese käes olnud :D Larnaca imeilusat rannapromenaadi ja suurt mošeed piilusime õhtusumeduses. Sellises koguses kive oli täitsa hallatav ka pea 40kraadises kuumuses. Seda ka tänu sellele, et keset päeva käisime vaatamas paika, kus merevahust tuli välja Aphrodite. Ja muidugi tulime ka ise samamoodi merevahust välja.
Muudest meelelahutustest käisime WaterWorldis, mis oli nii täiega lahe asi. Me jõudsime sinna umbes kell 11 ja ühel atraktsioonil olime meie Ruudiga kell kuus õhtul sõna otseses mõttes viimased külalised. Minu lemmikud oli Ikarose lend
ja kaarikute võiduajamine
Praegugu neid videoid vaadates läheb meel nii kurvaks, et kuum suvi ongi jälle läbi...
WaterWorldi veepark reklaamib end kui Euroopa suurim. Ma ei tea, kas see nii on, sest ma pole mujal käinud :D, aga igatahes on see õudselt tore ja iga piletile kulutatud senti väärt. Kusjuures söömine on seal ka suht normaalne, variante on erinevaid ja hinnad ei ole sellised, mis panevad mõtlema, et ma parem joon basseinis salaja vett.
Teine asi, mis oli sama lahe kui veepark, oli meie oma rannas pakutud Twisteri-sõit. See oli selline korralik ootused vs tegelikkus case :D Twister oli ilus triibuline ümmargune kummipaat/tuub, kuhu me kuuekesi kenasti sisse mahtusime. Ootus oli selline, et mootorpaat veab meid mööda merd, meie tunneme sooja meretuult juukseid paitamas ja naudime vaadet rannale. Selle põhjal tundus nõutud 12 eurot inimese eest ühelt sõidult ausalt öeldes päris krõbe hind. Tegelikkus ... ütleme nii, et Ikarose lend oli selle kõrval memmekatele :D Põhimõtteliselt oli tõesti nii, et paat vedas meid enda järel mööda merd. Isegi soe meretuul oli. Aga randa küll ei jõudnud vaadata, sest see Twister keerutas meeletu kiirusega ühte- ja teistpidi. Lisaks ka üles ja alla. Ja küljele :D Ühel hetkel ma tundsin, et füüsiliselt ei pea mu kõhulihased vastu sellele naermisele, kiljumisele ja meeleheitlikule kinnihoidmisele. Kokkuvõttes - võrratu kogemus.
Kolmas veega seotud meelelahutus oli laevasõit merel, kus näidati Famagusta linna, koopaid ja helesinist laguuni. Selles viimases sai ka ujuda, mis oli samuti väga huvitav kogemus, sest see oli ju sügav. Ruudile ostsime Küprose-kingituseks mõnusa snorgelduskomplekti, mis osutus tõeliselt asjalikust asjaks. Ja selgus, et mulle väga meeldib snorgelada, sest sellega ei pea olema olukorras, kus su peal on palju vett. Laguunis oli väga tore snorgeldada. Lisaks sai seal laeva pealt vette hüpata, mida mina küll ei teinud, aga hr Lokk ja Ruudi küll. Meie sõitsime Aphroditega, aga seal oli erinevaid laevu.
Ilma veeta meelelahutustest oli väga lahe meie retk Troodose mäestikku, kus vaatasime koske (või noh, juga...), peaaegu vallutasime Küprose kõrgeima tipu Olümpose ja ostsime kilo värskeid viigimarju, mitu kilo ploome, virsikuid ja melonit ning 11 kilo arbuusi. Seal on täitsa toredad matkarajad ÜMBER mäetipi, aga miskipärast mitte mäetippu. Nii meil päris viimane kõrgus vallutamata jäigi, aga jalutuskäik oli sellele vaatamata äge. Ja tuleb tunnistada, et hingatav õhk, mis kõrgetes mägedes oli, pakkus samuti meeldivat vaheldust. Tipud on seal nii kõrged, et talvel suusatatakse.
Eraldi meelelahutusena võiks käsitleda ka õhtusööke, sest teate, need küproslased on hullud :D Neil pole aimugi, kui vähesest söögist tegelikult kõhu täis saab, sest meie jaoks olid nende portsud kolossaalsed. Sellega seoses tuli mul praegu meelde, et vabamüürlaste märgiga kindlus kandis Kolossi nime :D
Igatahes. Meil ei jäänud õõvastavates kogusetes toitu järele vaid mõnel üksikul korral. Ühe korra suutsime kelnerit veenda, et me päriselt ka tahame kuue peale kaheinimese meze´t. Too kelner pidas meid hulludeks, aga meie olime rõõmsad, et saime lõpuks ka magustoite tellida. Ja ühe korra võtsime prl Vaprakesega kahe peale kalmaarirõngad. Sellega saime ka hakkama, kusjuures kõht ei jäänud tühjaks. Aga ühel päeval võtsime kiireks lõunasnäkiks Caesari salati, mida oli nii palju, et see toodi kohale sama suurtes kaussides kui ma kodus pesu õue kuivama viin. No ja see Ruudi cod fish oli ka suht muljet avaldav. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et kodus on meil selline söök pere peale. Terve suur paneeritud kala ja pool kilo kartuleid pluss salat. Aga mu lemmik oli viimasest õhtust, kui õde tellis kalmaari. Küsib üle - ega see portsjon liiga suur pole. Ei, ei, kinnitab teeninadaja. Kolm kalmaari on. Ja näitab sõrmega, kuidas on sellised väiksed armsad rõngad. Lisaks kartulid ja salat. Kui ma õe sööki lõpuks nägin, naersin päriselt nii, et pisarad voolasid. See oli hiiglaslik. Sest need kolm väikest armast rõngast polnud rõngad, vaid kalmaari läbimõõt. Ja neid paneeritud kalmaare oli kolm sellel vaagnal, mida küproslased miskipärast taldrikuks nimetavad.
Mis meil tegemata jäi - ööelu ei käinud nautimas. Viimasel õhtul astusime küll kokteilibaarist läbi ja see oli väga tsill asi. Aga sellega tuleb arvestada, et kokteilidesse armastavad nad üllatuseks lisada siirupit :D Ja üldiselt oli meie seltskond selliseks meelelahutuseks suuremalt osalt vales vanuses. Ka Põhja-Küprosel ei käinud, sest esiteks me ei saanudki aru, kas rendiautoga siis üldse saaks või mitte. Teiseks pikk sõit üle mägede. Ja kolmandaks - polnud nagu õieti aegagi kõige muu kõrvalt. Kõik suuremad linnad - Limassol, Nikosia, Larnaca, Paphos - jäid suuresti avastamata. Kahte esimesse ei jõudnud üldse, kahte viimasesse põgusalt. Me üritasime sättida niiviisi, et igasse päeva jääks üks väljasõit või lõbustusasi ja ülejäänud aeg siis ujumiseks ja puhkamiseks. Ja sellise tempoga tegelikult ühel nädalasel puhkusel rohkem ei jõuagi, sest tegelikult ei taha, et pärast puhkust peaks veel nädal aega puhkama, et puhkuseväsimus kontidest välja saaks. Ja pikemalt poleks ka jaksanud. Esiteks palavus. See on ikka sõnuseletamatu. Ja teiseks ikkagi see pidevalt koos olemine, mis ka väsitab.
Asjad, millega Küprosele minnes veel arvestada - tegemist on juba Richard Lõvisüdame ajast Inglismaa huvisfääri kuulunud maaga. Seega inglise-euro adapter tuleb kaasa võtta. Ja autojuht, kes suudab vasakpoolses liikluses ellu jääda. Meil oli väga tubli juht, täpselt ühe korra esimesel hommikul lõpetas ta parempöörde vales sõidureas, aga seal on rendiautodel punased numbrid, nii et kohalikud vehkisid küll kätega, aga said kindlasti aru :D Noh, meie rõõmuks pani meie autojuht hr Lokk mõnel kiiremat reageerimist nõudval hetkel ka kojamehed tööle, selle asemel et suunda näidata :D See oli iga kord lõbus.
Finantsist ka paari sõnaga - toit poes oli suht sama mis meil. Väljas söömine - sama või nõks kallim, aga kogused on suuremad kui meil. Meie kuueliikmelisel seltskonnal läks õhtusöök koos jookidega üldselt 90 euro kanti. Bensiin samamoodi 1,3 liitri kohta. Õlu ja vein on söögikohtades mõistlikum kui meil, selle eest mulliga vesi on jõhkralt kallis, kui seda üldse on (mitte et me tellinud oleks, aga menüüs oli). Kokkuvõttes on vist nii, nagu mu õde ütles - Euroopa-reisil tuleb arvestada tuhat eurot inimese kohta. Umbes nii ta tuleb. Ja selle eest saab siis tõsiselt mõnusa puhkuse.
Viimase asjana paar sõna ka lennuhirmust. Ühel meist oli ju esimene lennureis, mis oli esimene just sellepärast, et siiani polnud ta nõus lennukiga sõitma. Ütleme nii, et lennuhirmu käes vaevlevatele inimesetele ei saa soovitada alustada lühikeste otstega, sest need otsad on pahatihti väikeste lennukitega, nii et ka need, kes muidu lendamist ei karda, tunnevad end ebamugavalt, sest see küna väriseb ikka päris hullusti. Ühesõnaga - esimene õhkutõus oli päris hirmus ja me pidime koos täitsa tükk aega tegema "nina kaudu sisse, suu kaudu välja" rahunemist. Kui lennuk juba ilma värisemata õhus püsis, polnud midagi hullu. Riiast edasi polnud enam midagi viga, aga viimasel õhtul enne lendu tõmbas tüüp ennast ikka väga käima, ikka pisarateni. Samas kui ta lõpuks rahunes, siis lennukis polnud enam mingit probleemi. Ja viimase otsa Riiast Tallinna magas noormees õhkutõusmise osas lihtsalt maha, samal ajal kui mina olin täiesti kangestunud, sest see õhkutõus oli ikka VÄGA ebameeldiv.
Lõpetuseks - kas minna lastega Küprosele? Kindlasti! Kas minna augustis soojale maale? Kui eesmärk on tundide kaupa mere ujuda - kindlasti! Kas teha seda kõike airBaltikuga? Kui saad, siis väldi :D
