Juba nädal aega tagasi kirjutasin, aga unustasin avaldada :D
Faktiliselt sai neli kuud täis juba nädal tagasi, aga noh, põle nagu aeg olnud. Tegelikult muidugi aega oleks, aga mõtted on kuidagi kuskil mujal olnud.
Prl Matilda neljas elukuu möödus ausalt öeldes väga paljude muude sündmuste tähe all. Aprill nimelt ju gümnaasiumisse sisseastumiste kuu, nii et päris palju fookust oli Suure Venna tegemistel. Kodukoha gümnaasiumi katsed läksid suht kraavi äärt mööda, aga sees ta igatahes on. Suurlinna omad läksid paremini, aga seal jällegi suurem konkurents. Vestlusele kutsuti teda igatahes kõiki viite kooli, esimene vestlus on ka peetud, aga koolikoha osas laiutab jätkuvalt teadmatus. Närvid igatahes on mul täiega läbi. Teine asi on see, et mul endal on riigieksamid taas hindamisel, mis tähendab, et vaiksematel hetkedel teen pigem tööd. Kui südamest südamesse rääkida, siis ma üldse ei viitsi tööd enam teha.
Selle kuu Suur Sündmus Matilda elus oli see, et aprilli keskel oli hr Isal suur konverents Tartus, kuhu ta palus kaasa nii minu kui beebi. Ja nii me viis päeva spaahotellis olimegi. Mina ütlesin küll, et olen täpselt nii kaua, kui beebi nõus on, ja arvasin, et pärast esimest ööd sõidame koju tagasi. Läks aga nii, et Matilda magas rahumeeli oma korvis nii öösel kui päeval, hommikuti käis pidžaaama väel hommikust söömas ja oli kõikide lemmik. Tal oli isegi oma nimeline kaelakaart koos ametinimetusega Emotional Support Manager. Ja seda ta ka oli :D Selle puhkuse ajal tegi Matilda päris mitut asja esimest korda. Näiteks käis õhtul hilja nii McDonaldsis kui ka pubis (küll vankris magades, aga ikkagi), nägi dinosauruseid (Ahhaa näitus. Kusjuures sama pattumust valmistav nagu eelmine kord aastaid tagasi. Ma ausalt ei saa aru, miks inimesed peavad dinosauruseid põnevateks. Ja seda konkreetset näitust. See on lihtsalt ... suurte loomade kujude näitus), käis lastebasseinis, mullivannis ja saunas, veetis aega täiesti võõraste inimestega, kuniks tema vanemad spaas mõnulesid. Ja kokkuvõttes läbis mingi müstilise arenguhüppe, sest kui me läksime Tartusse imikuga, saabusime koju tagasi väikelapsega. Ja ma ei tee nalja.
Arengutest nii palju, et keerab neiu nüüd vabalt (ja kogu aeg), mängib pikalt kõhuli olles. Haarab mänguasju nii vasaku kui ka parema käega, katsub oma varbaid ning vahel harva naerab valju häälega. Ilma hääleta naerab kogu aeg :D Magamine on PEAAEGU okei, sest mingeid vimkasid ikka on, aga õnneks eelkõge päeval. Öised vimkad jäävad selle piiresse, et ta sööb iga kahe tunni tagant ja üritab kell kuus hommikul üles tõusta. Õnneks seda tihedat ärkamist on tõesti üksikud ööd olnud ja hommikuse ärkamise vastu natuke aitab kaissu ja tiss (kuigi ma ise üldiselt ei maga siis). Sellised ilusad 7-tunnised uned olid viimati Tartus, aga rõõmustame ka näiteks tänaöise viie ja poole tunnise üle. Vähamalt ei ole ta öösel üleval, nagu ma olen kuulnud tuttavate beebide kohta. Päevased magamised on küll kohati kuul pähe, sest on päevi, kus ongi 20 minutit ja juba vaatavad tõllarattad mind jälle, aga on ka pika une päevi, nii et see on vahelduv. Ja tegelikult mul tõesti pole ka väga raske, kui ta päeval ei maga. Neil päevil on ta lihtsalt rohkem mul süles ja mis seal ikka.
Me ei suutnud ennast tagasi hoida ja praegused on Matilda saanud juba kahel korral püreed - ühe korra pirni ja teisel korral õuna-pirni. Kumbki temas ülemäärast emtsiooni ei tekitanud, sõi ära, aga ei olnud ülevoolavalt õnnelik ega sülitanud ka välja. Pigem vist hakkan vaikselt lisa andma, sest põhimõtteliselt huvi toidu kui sellise vastu on tal suur ja kaalutõus ausalt öeldes visa, ja need on kaks kolmest aspektist, mida peaks kaaluma, kui mõtled lisatoiduga alustada.
Korra käisime ka peol - volbriõhtul nimelt. Seal ta natuke aega oli seltskonnas, aga poole kümnest läks magama, nii et saime hr Keemikuga kahekesi koos saunaski käia. Peoõhtu möödus muidu rahulikult.
Mina ise... olen, nagu juba mainitud, läbinäritud närvidega. Loodan, et kui see kooliasi saab ühele poole (ükskõik siis kuidas), läheb paremaks. Tujud on ikka sellised üles-alla. Eks ta paljuski sõltub sellest, kui palju ma kodustelt (positiivset) tähelepanu saan (16-aastane, keda sundida lisaks õppima ja valmistuma eksamiteks, ei anna alati just positiivset tagasisidet su tegevusele), sest Matilda jätkuvalt mind emotsionaalselt tühjaks ei tõmba. Natuke on kohati sellist vaimset väsimust, et olen ju neli kuud olnud 24/7 tema käsutuses, aga aitab see, et esiteks on magamine ok ja teiseks tegutseb ta ka ärkvel olles täitsa toredasti oma mängumattidel. Et mingit teemat, et pissil käia ei saa vmt pole. Mulle tundub, et mulle meeldiks, kui ma ei peaks tööd tegema :D Samas, probleem on selles, et palka tahan ma siiski saada :D Püüan leida tasakaalu selle kõige vahel ja nautida beebiaega. Tegelikult on täitsa kurb, et see täitsa-tuutu-tite-aeg on juba möödas.
