RIP 2011

Suht klišee sellist posti siia teha, aga hakkasin mõtlema, et aasta 2011 oli nii mõttetu ja nõme aasta, et kui ma sellest midagi üles ei kirjuta, siis seda nagu polekski olnud. Ja sellest oleks ju kahju, ikkagi tervelt 365 päeva minu väärtuslikust elust :)
Ei viitsi väga pikalt kirjutada, panen lihtsalt punktidena:
Positiivne:

• käisin reisimas - Inglismaal ja Strasbourgis
• käisin folgil, mis sel aastal oli natuke jälle seda nägu, nagu ta kunagi ammu-ammu oli
• mul oli hüperlahe sünnipäev (järgmisel aastal tahaks midagi samalaadset)
• sain proovida teistsugust tööd, mis mulle väga meeldis
• tekkisid uued tulevikuperspektiivid
• Ruudi sai oma esimese sünnipäevakutse :)
• E. kutsus mind oma lemmikõpetajana kaasa parimate lõpetajate üritusele
• ostsime auto
• Getter ostis endale korteri
• Ruudi saab endale kaks nõbu
• käisin üle mitme aja kinos - Harry Potterit vaatamas
• sain oluliselt paremasse kaalu tagasi (puhtalt selle pärast, et mul pole raha:)

Negatiivne

• kroonline rahapuudus aasta teisel poolel (kuigi see vist tuleb ikka sellest, et eelmisel aastal ja aasta esimesel poolel oli ikka suht normalna)
• rahapuudusest tulenevad olme- ja vaimuprobleemid (Kui kukkusid, tõuse üle, said haiget, ära virise...)
• auto vajab stabiilselt kogu aeg remonti -.- (rahateema)
• poes on hinnad nii kõrgeks läinud (rahateema)
• mulle tundus, et minu jõulukingid ei meeldinud teistele (kuigi ma võin muidugi ka lihtsalt tundlik olla, sest mul olid suhteliselt odavad kingid - jõuame taas rahateemani - ja ma ise sain nii peeni asju)
• tunnen, et hakkan manduma, tehes oma igapäevatööd, sära puudub, jääb vaid (tuim) töö ja see muudab mind kurvaks (aga ka sellele paistab lahendus)
• keegi ei loe minu blogi -.-

Tegelikult....päris hea aasta oli ju :D, sest no vaadakem, peaaegu kogu negatiivne list on seotud lihtsalt rahaga. See aga on ju lahendatav probleem, häid asju on oluliselt rohkem. Kurjam, kui te vaid kujutaksite ette, kui rõõmsaks mu süda läks - teinekord on tõesti tarvis ka endale puust ja punaselt ette joonistada, milline õnn on olla olemas.

Eh, et siis uus aasta tooks häid emotsioone, väljakutseid jne!

Tee viib kaugusse

Eelmine postitus lõppes mul mõttega, et küll tahaks, et Ruudi hakkaks raamatuid armastama. Tänase päeva jooksul pöördusin mitu korda selle mõtte juurde tagasi. Ma arvan, et on ikka meeletu tähtsus, millised teosed lapsena pihku satuvad, mis õpetavad, vaimustavad, inspireerivad. Ja mille mõju ei jää pelgalt lapsepõlve, vaid mille salahoovused tegelikult kummitavad ka hiljem.

Ma tean, et minu lapse- ja noorepõlve lugemisvara oli tolle aja kohta üsna veider. Minust kümme ja rohkem aastat vanemate inimeste jaoks normaalne, aga minu põlvkond on ju tegelikult kujunenud juba murrangu- ja vabaduseaastail, seega nõukogude kirjandus, mis on minu jaoks märgilise tähendusega, pole nõnda populaarne, kui mulle meeldiks.

Võtame näiteks "Neljas kõrgus", jummel kui hea raamat, ladus, mõnus lugeda, milline karakter - Gulja - ja milline üllas idee. Samamoodi "Kangelaspioneerid" (siiani pole ma endale seda raamatut leidnud, peaks äkki järgmisel aastal jõuluvanale kirjutama?) või Zoja ja Šura raamat. See pool segatuna Lindgreni helge (maa)eluga, "Kadris" oleva usuga, et igaüks ongi oma õnne sepp...ja me jõuamegi raamatuni, mis on minu agenda. Loomulikult käib jutt raamatust "kus isa on arst" :):) ehk siis "Tee viib kaugusse". Ma arvan, et sellest raamatust on saanud alguse ka minu armastus vene kirjanduse, selles leiduvate tugevate, aga samas lihtsate tüpaažide vastu, eriliste dialoogide ning suurte ja üldiste ideede vastu. "Kui kukkusid, tõuse üles, kui said haiget, ära virise. Tee viib kaugusse, tee viib edasi." See on tsitaat, mis on mind elus vist kõige rohkem edasi aidanud, see usk, et tee viib edasi ja haiget saades ei tasu oma õnnetuse otsa halama jääda - see on suurepärane. Ja mul on nii kahju, et maailmas on nii vähe inimesi, kes on seda raamatut lugenud.

Loodan, et Ruudi leiab üles selle raamatu, mis jääb teda nõndamoodi kummitama, mis mõjutab teda positiivses suunas. Sõpru, klassi- ja koolikaaslasi, õpetajaid - neid ma ei saa talle valida, küll aga saan teda suunata heade raamatute juurde. Oleks ainult oskust seda teha.

Lugesin Cosmopolitani

Et siis jah, lugesin Cosmot (ei ole vaja kõvasti naerda, igal inimesel on oma nõrk koht ja ma tegelikult üldse ei varja, et ma loen igal kuul seda ajakirja, see on mul lausa tellitud :D ) ja sattusin täielikku frustratsiooni. Mitte selle pärast, et see ajakiri kujutab "glamuurset" ja "ägedat" elu, mida mul pole, ausalt, ma tean, milline see on ja et ma enam ei viitsiks seda ise elada. Milles oli siis probleem? Ma jäin täiesti rahuldamata :D Ühesõnaga, võtan mina ette sisukorra ja näen, ohooo, põnevad teemad (proovige jällegi mitte väga kõvasti naerda), nt "Võrguta nagu prantsuse naine", "Pane ülbitseja paika", lisaks lubadus, et on jutt moekunstnik Tiina Talumehest ja sellest, kuidas tema edust eeskuju võtta jne. Ja löön ma siis ajakirja artiklite kohalt lahti ja näen (võtame näiteks Tiina Talumehe loo): talle on pühendatud täpselt üks lehekülg. Sellest leheküljest umbes kolm viiendikku on pilt, üks kolmandik on üleüldine pläma üleüldiste soovitustega ja ülejäänu on siis lugu edukast naisest...Ülbitsejate paikapanemise kohta on samuti üks lehekülg, see jutustab loo, kuidas J. Aniston küsis parkimisplatsil ühe kurja mehe käest, miks ta nii õel on. Võrgutamine on loomulikult väga tähtis teema, sellele on eraldatud kaks lehekülge, üks neist pilt lühikeses seelikus neiust, kes kummardub, teisel leheküljel on kahe viiendiku ulatuses artikli pealkiri. Taaaa-aaah, ma ütlen. Ja küsin: kus on analüüs, kus üldistusjõud, kus on natukenegi midagi intrigeerivat??? OK, ma saan aru, tegemist ongi suvalise naisteajakirjaga, mis on mõeldud meelelahtuseks, aga siiski...106 lehekülge ja ma lugesin ajakirja läbi Ruudit magama pannes. Ja Ruudi on praegu tõbine, seega ei kestnud uinumine pikki tunde...

Lihtsalt kuidagi kurb hakkas. Ei taha hakata siis jaurama teemadel, et maailm on hukas ja "meie ajal" oli ikka süvenemist ja muud diipi kraami kõvasti rohkem. Praegu ongi ju meie aeg, ma elan siin hetkes, ma olen osa sellest ühiskonnast ja mul on ka mingi osa selles, et ümbrus on naasugune, nagu ta on.

Tunnetasin väga sügavuti, kui pikk tee on mul veel minna, kui tahan, et "mu lapsed" oma eksami hästi ära teevad - nad ei saagi ju olla funktsionaalse lugemisoskusega, kui neil väljaspool kooli praktiliselt puudub võimalus seda harjutada.

Selle kõrval (et lõpetada ikkagi positiivse noodiga) tuleb ära märkida, et Ruudi tõepoolest oskab lugeda. Annaks jumal mulle nüüd veel ainult oskust tekitada temas armastus raamatute ja lugemise vastu, siis võiks rahul olla :)

Ja kui keegi siis lugemas käib, jätke kommentaaridesse näiteks bööö või lahe või like vmt.

Natuke selgitusi

Ma mõtlesin, et üks mu postitusest vajab ehk pisut selgitust. Nimelt see, kus palusin mingite teemade üle pikemalt mõtiskleda. Annan nüüd natuke vihjeid, millise nurga alt seda teha võiks.

• Mustlaslapsed ei saa aru, mis on hariduse ja õppimise eesmärk
  Mis on selle lause juures valesti? Meie riigis polegi see ehk nii selge, kuna mustlaste probleem pole niii suur, aga siiski. Me teame, kellest on jutt, ja mingisugune oma arvamus nene kohta on (nt see, et nad ei käi tööl, vaid teenivad raha ennustamise ja muidu kerjamise ja varastamisega, eksole). Point on selle lause puhul selles, et pole võimalik, et keegi kuskil ei saa aru hariduse ja õppimise eesmärkidest. Jah, võib olla, et ei saada aru MEIE hariduse eesmärkidest, aga igas kogukonnas on väärtused ja oskused, mille omandamist peetakse oluliseks.
   
• Moslemitel on oma kindel kultuur
   Siinkohal on küsimus, mis on kultuur (umbes nagu minu küsimus Kes on kultuur:). Et siis, kes suhtlevad omavahel: inimesed või kultuurid? Kas kõik ühte kultuuri kuuluvad inimesed jagavad kõiki ühtesid ja samu väärtushinnanguid? Või sõltub see ikkagi omaette isiksustest?
   
• Kõik on hästi, kui ma ei lähe kaasa homoseksuaalide tõrjumisega
  Kõik ei ole hästi, kui inimesed seisavad kõrval ega suvatse vastu hakata. Miks lähevad asjad nt koolivägavallaohvritega nii hulluks? Kas sellepärast, et kõik koolilapsed aktiivselt peksavad, mõnitavad, kiusavad üht ohvrit? Ei, hulluks läheb asi sellepärast, et kaks-kolm inimest käitub ebainimlikult ja ülejäänud ei julge ohvri kaitseks välja asutuda.
  
  
• Me peaksime rohkem rääkima inimõigustest
  Selles pole mingir pointi. Me võime rääkida-rääkida-rääkida, aga sellest ei muutu midagi. Inimesed peavad selle teema ise läbi tunnetama, inimene peab ise aru saama, milliste inimõiguste vastu eksib tema oma tegevuses (me kõik teeme seda, igapäevaselt, me lihtsalt ei teadvusta seda endale), ja muutma oma käitumist. See on ainus, mis töötab. Punkt. 

Eestis tagasi

Nonii, viimati jäin pidama Frankurdi lennujaamas, kus ma ei saanud enam edasi kirjutada, sest minu ümbere (jah, ma tean, et sellist sõna pole eesti keeles olemas :D) istus mingi kamp täiskasvanud inimesi, kes hakkas arutama, kui palju viina nad eelmisel õhtul ära jõid ja kuidas sellest pohmellist vaikselt välja tulla :S Ühesõnaga, rahu ja vaikust enam polnud ja mõtlesin lennukis edasi kirjutada.

See viimane kahjuks ei õnnestunud, sest pool aega lihtsalt magasin, hambad laiali, no nii väsinud olin :D Proovisin küll, et suu oleks kinni, aga ma kahtlustan, et eks ta ikka lahti oli. Jube raske on istudes magades suud kinni hoida, ma arvan, et see alateadlik hirm ei lasegi mul ühistranspordis tavaliselt rahulikult und lasta. Et siis magasin, sõin JÄLEDAT lennukisööki (OK, olgem ausad, ei söönud, hammustasin ühe ampsu ja rohkem ei suutnud...Olin ju lennujaamas suht korraliku söögi endale võtnud ja see baquett ebamäärase ollusega - arvatavasti ülejäägid nädala alguses pakutud wrapist - oli sõna otseses mõttes vastik) ja lugesin fanaatilise innuga Harry Potterit.

Tallinnasse jõudmist tähistasin meeletu kõrvavaluga, no ma ei tea, ma pean vist endale mingisuguse abivahendi laskma panan, see valu on ikka meeletu :S Minnes polnudki nii hull, aga ju siis tagasi tulles oli ilm kehvem vmt, et pidi kiiremini laskuma äkki? Selline tunne oli, et annan lihtsalt otsad, päriselt ka.

Nii, nüüd aga see, MIKS  ma üldse selle postitusega alustasin. Nimelt, saate aru, jõudsime Tallinnasse, läksime kogu seltskonnaga kenasti pagasit võtma, ootasime tükk aega veel...lõpuks hakkasin kohvrid tulema, inimesed järjest võtsin enda omasid (üks inimene kusjuures tuli Prantsusmaalt umbes kümne erineva tööriistakastiga, ma olen siiani hämmingus selle pärast :) ja te võite aimata, KES jäi viimasena selle totaka lindi äärde oma kohvrit ootama. Jah, see ei olnud Marju Lauristin, see olin mina. Mina, kes ma tõeliselt kardan, et mu pagas kaob ära, sain aru, et nüüd ongi see juhtunud. Ma pean hakkama mingeid pabereid täitma, asju ajama...Oi, ma olin tige. Aga no mis teha, seadsin sammud pagasiteeninduse juurde, seal oli sümpaatne noormees, kes sai kohe aru minu pahast tujust ja lohutas, et ärgu ma muretsegu, kõik saab kindlasti korda. Palus mult mu pagasinumbrit, et kontrollida, äkki läks vale lindi peale kogemata vmt (Kopenhaageni lend oli ka sisse tulnud). Pakkisin oma käsipagasi lahti, et seda õnnetut numbrit leida, andsin tüübile. Ja too läks sellesama lindi juurde, võttis sealt ühe kohvri, vaatas numbrit, vaatas mind, vaatas numbrit, vaatas mind...No te võite nüüd oma pakkumised teha, kelle kohver see oli...Jah, taaskord ei ole õige vastu Marju Lauristin, vaid ikka mina :D:D:D Ma olin lihtsalt vahepeal ära unustanud, milline mu kohver välja näeb. Hea et ma olin väismusest täiesti ükskõikne, muidu oleks vist piinlikkusest maa alla vajunud, no kuidas saab üks inimene nii saabas olla???? Rabasin oma kohvri kätte, pobisesin mingid tänusõnad ja lasin sealt jalga.

Frankurt 13.55

Üsna kohe peaks algama lennuki peale minek, vähemalt kella järgi. Oih, just praegu nägin Marju Lauristini mööda kõndima, jäin loomulikult väga ebaviisakalt vaatama :D Nii et ma pidin teesklema, et mul on kael haige ja sellepärast jõllitan inimesi. Kusjuures see pole üldse vale, sest Frankfurdi bussis rääkisin kaks tundi Catalinaga, kes istus minu taga, nii et viimased pool tundi üritasin ma oma kaelalihaseid normaalseks saada, vaadates oma kõrval istuvat prantsuse meest. Too teeskles magamist :D Ühesõnaga, ma usun, et ma olen jõudnud oma reisiga lõpusirgele, nüüd on veel kaks asja, mis võivad metsa minna: nad vahetavad veel kord väravat (korra nad seda juba tegid, nii et võiks eeldada, et teist korda nad ei viitsi) või siis läheb mu pagas kaduma. Aga see poleks ka nii hull, sest mul on käsipagasis rahakott, mobiil ja läätseasjad ja loomulikult Harry Potter, nii et ma võin oma kohvri ka hiljem kätte saada. Kuigi see oleks ebameeldiv, sest mu kingitused on loomulikult kohvris.

Paar lauset, mille üle mõelda

• mustlaslapsed ei saa aru, mis on hariduse ja õppimise eesmärk
• moslemitel on oma kindel kultuur
• kõik on hästi, kui ma ei lähe kaasa homoseksuaalide tõrjumisega
• me peaksime rohkem rääkima inimõigustest

etc, etc (ma olen liiga väsinud, et neid hetkel juurde genereerida. Aga see ongi see, millega ma siin tegelesin. Väga intensiivsel moel kusjuures). Ühesõnaga, ma loodan, et ühel päeval tekib mul siiski jõud, et kirjutada sellest kõigest sisulise poole pealt pikemalt. Täna pole see päev, aga see päev tuleb kunagi, ma luban.

Paar fakti meeles pidamiseks

• Rumeenias saab noor õpetaja palka umbes 150 eurot, teise taseme oma 200 ja kõige kõrgemal tasemel olev õpetaja saab 250. Ma LOODAN, et need on summad, mida nad saavad kätte, unustasin Catalina käest küsida. Aga jah, see on tegelikult jõhker. OK, ma saan aru, et kõik sõltub sellest, mida selle raha eest saab, mitte selle absoluutväärtus, aga ma sain aru, et see on ka nende mõttes ikkagi madal palk. Mitte selles mõttes, et teised saaksid rohkem, aga just selles, et 200 euro eest ei saa just väga palju midagi osta.
• Selleks, et Rumeenias midagi saada, pead sa tundma õigeid inimesi. Ja sa pead tundma neid juba kaua aega, veel parem, kui su vanemad oleksid juba tundnud. Catalina kirjeldas, kuidas tal kulus seitse aastat, et saavutada mingisugunegi respekt oma kolleegide hulgas (ta on inglise keele õpetaja keskkoolis), et ta saaks ka istuda koosoleku ajal laua taga, mitte lauatagaistujate selja taga. Ja nii ongi. Ka suurte asjadega loomulikult.
• Küpros (taas unustasin täpsustamata, Küprosega on ju mingi jama) läheb tagasi kommunismi suunas, kujutate ette? Nende president, keda praegu üritatakse maha võtta, on kommunist, neil on parlamendis kommunistid. Ja nii palju kui Antonia rääkis, toimuvad seal sama jaburad asjad, nagu nad 20. sajandi sotsialistlikes riikides toimusid. Ei ole tapmist ja piinamist, aga ma arvan, et nii umbes 70ndate lõpp-80ndate algus. Lihtsalt asjadest ei räägita, probleeme pole olemas jne.
• Gruusias on asjad üldse metsas. Mitte et ma oleksin kahtlustanud, et seal on asjad korras, aga oli üsna õõvastav kuulda, kuidas neil on lihtsalt niiii raske demokraatiani jõuda, sest neid puudub igasugune kogemus varasemast.
• Lätis võeti õpetajatel ja õppejõududel palk kaks korda väiksemaks. Ausalt öeldes ei kujuta ma ette, kuidas sellises olukorras hakkama saada. Mul vähenes palk vähem kui 20% ja ma olen väga häiritud, aga 50%.....

Ma võiks nende asjadega muidugi jätkata. Aga ma ei jõua. Point on ju selge – meil on ikka jõhkralt hea elu Eestis. Vahel tuleb lihtsalt kuulda teiste inimeste elude kohta, et sellest aru saada.

Vaba pärastlõuna

Teise päeva õhtupoolik oli meil armurikult vabaks jäänud. Kuna ma eelmisel õhtul olin sattunud kõrvuti istuma inimestega Küproselt (Antonia) ja Rumeeniast (Catalina), läksin oma vabadust nautima koos nendega. Selles mõttes oli kena, et meile kõigile sobis variant minna linna jala, pidi ju Strasbourg olema ilus vaikne linnake. Nojah, Frnakfurdi lennujaam PIDI ka suur olema...Ühesõnaga, olime meie kolm õrna naisterahavast ja Pavlos (koolidirektor Kreekast), kaart ja plaan minna nautima seda kuulsat linna ja teha mõned ostud, suveniiriks või nii. Pavlos oli väga osav kaardilugeja ja ma usun, et ta ei eksitanud meid kordagi, aga pärast tervet tundi jooksmist polnud me ikka veel õiges kohas. See oli hekt, kus ma hakkasin mõtlema, et äkki oleks olnud parem tagasi pöörduda. Kahjuks ei saanud ma seda teha, sest mul polnud õrna aimu ka, kus ma olen. Seega veel pool tundi imeilusat arhitektuuri, platsikesi, poode jmt ja me olimegi kesklinnas. Ma tõesti ei tea, miks me pidime jõudma just sinna, aga noh, ega see halb ju ka polnud :)

Suveniirid on siin linnas kallid. Ja kui ma ütlen kallid, siis ma mõtlen ikkagi väga kallid. Päris suvaline kraam on jah võimalik veel inimliku hinnaga kätte saada, aga kõik muu on ikkagi mõeldud eurooplastele, mitte idaeurooplastele.

Ühesõnaga, meie Catalinaga poodlesime, üritasime leida õigeid pisiasju, samal ajal kui Antonia valis. Issand, ma arvan, et see oli sama hull, kui ma oleksin sattunud mingitel kummalistel põhjustel poodi koos Raidi ja Markoga. Antonia valis terve SAJANDI, millist „piparkoogimaja“ ta oma koju tahaks kaasa osta. Ja saate aru, pärast seda, kui ta oli valinud terve sajandi oma maja, lasknud tuua kuskilt kilomeetrite tagant endale pakitud variante, pärast kõike seda otsustas ta osta MITTE MIDAGI. Oi, me saime Catalinaga kreepsu, päriselt ka. Kõige muu kõrval olime kaotanud ka Pavlose, kelle käes oli kaart, nii et polnud mingit võimalust ka koju minna :D

Lõpuks saime Antonia nii kaugele, et ta sai ise ka aru, et pole mõtet käia poest poodi, sest ta nagunii ei osta midagi, ja me otsustasime minna tagasi. Taksoga. Selleks hetkeks olime saavutanud taas neljase grupi. Pavlos oli jätkuvalt kadunud, aga teda asendas Ana Portugalist, kes oli kaotanud oma sõbrad. Strasbourg on linn, kus kõik kaovad, jätke see endale meelde.

Miks ma sellest üldse räägin, et see, et mulle hakkab tunduma, et olen leidnud midagi iseloomulikult veidrat Strasbourgile (ma ei saa öelda Prantsusmaale, sest ma arvan, et Strasbourg pole ikkagi Prantsusmaa, see Saksamaa, lihtsalt riigipühadel tõmmatakse masti Prantsuse lipp). Ja see veidrus on TAKSOD. Jumal küll, minu esimest kogemust taksoga te juba teate, järgmine pole ka normaalne. Nimelt läksime kenasti taksopeatusesse ja hakkasime taksot ootama. Alguses rõõmsalt, siis natuke segaduses olles, siis närviliseks muutudes, siis....siis lähenes peatusele takso...., mis sõitis meist puhtalt mööda. OK, järgmine veerandtund. Ja meist möödus veel üks takso. Lõpuks pöördusime möödujate poole (Ana on õnneks prantsuse keele õpetaja), kes elasid meie murele kõvasti kaasa ja soovitasid sõita trammiga järgmisesse taksopeatusesse. Et siis mis mõttes :D Ja siis sõitis meie juurde päris takso, kust väljus inimene, nõnda et takso oleks pidanud olema valmis meid peale võtma. Ja kujutate ette, me pidime puhtalt toore jõuga ennast sisse pressima, sest taksojuht oli kõike muud kui valmis meid teenindama -.- Ausalt, ma ei tea, mis neil siin viga on. Catalina arvas, et nad on liiga rikkad, et selliste pisiasjadega tegeleda. Võib-olla tõesti.

Ühesõnaga, lõpuks sain koju tagasi, et pöörduda tagasi töö juurde.

Tegelikult saan ma aru küll, et ma peaks paari sõnaga kirjeldama ka Strasbourgi ennast, sest jah, me ei tegelenud ju ainult poodlemise ja takso-ootamisega, vaid vaatasime ka. Samas ei oska ma päriselt midagi olulist öelda, jah ilus linn, vanalinn on suuremalt jaolt 14. sajandist, kui meie grupi sekretäril oli ikka õigesti meeles. Igatahes need piparkoogimajad, teate ju küll, sellised armsad, mida meil Eestis eriti palju pole, Tallinnas natukene. Väikesed platsikesed, nagu ikka vanades linnades, kujud ja purskkaevud...Ühesõnaga, kõik on väga armas ja tore, aga ma ei ütleks, et midagi tohutult erilist. Aaaa, jõgi on ka, see tähendab, et sildu on palju, ja see on tõesti romantiline. Ja siis loomulikult Euroopa Mingi Asi (Council), aga see on HOOPIS teine muusika ja asub ka vanalinnast hoopis eemal. Kusjuures see peahoone on elusuuruses päris huvitav, ma pole küll just klaas+teraskonstruktsiooni meeletu austaja, aga tuleb tunnistada, et see oli suhteliselt muljet avaldav. Kui ma koju jõuan, siis uurin natukene rohkem Strasbourgi kohta (näiteks seda, mis seos on sel linnal Gutenbergiga, kelle kuju seisis ühel platsil), plaanisin seda teha teel siia, aga kuidagi ei mahtunud teiste asjatoimetuste kõrvale ära.

Et siis, kes ootas siit asjalikku turismiinfot, pidi siinkohal pettuma, aga kõigile teistele: aloha :)

kolmas päev

Üldiselt olen nüüd jõudnud sellesse staadiumisse, kus ma mõistan ka prantsuse keelt. Või vähemalt on mul luulud, et ma mõistan. Ja see ei ole tegelikult hea, kuna see tuleneb eelkõige väsimusastmest. Tekib kerge paanika, kui ma mõtlen selle peale, mida kõike ma järgmiste kuude jooksul pean ära tegema. Iseenesest on ääretult lahe, aga ma ei kujuta ette, kust ma selle aja leian. Rohkem tõesti ei jaksa, lugesin just tükk aega süvasemiootlist teksti, nii et olen suht susspanduu. Sest päev enne seda oli tõeliselt intens, you know. Kipun inglise keeles mõtlema ja see ei meeldi mulle ka üldse, eriti õhtuti, sest õhtuks olen ma nii väsinud, et inglise keel on primitiivne, seega ka mõtted muutuvad primitiivseks.

töötame-töötame-töötame

Üks maailmatu pisike postitus, lihtsalt sellel eesmärgil, et näidata, et ma olen elus ja puha. Pikemalt ei saa, sest ma olen väsinud ja tegelikult peaksin hoopis üht teksti redigeerima. Aga kuna ma seda nagunii teha ei taha/ei suuda/ei viitsi...., siis üks pisike ülevaade meie töödest-tegemistest.

Ühesõnaga, olen Euroopa Noorte Keskuses (tegelikult ma ei tea, kuidas see eesti keeles olema peaks, inglise keeles on European Youth Center ehk EYC), see on uus moodne ehitis (ma arvan) viie korrusega, vähemalt nii palju peab neid olema, sest minu tuba asub viiendal. Ja minu arust kõrgemale minna enam ei anna. Aga jah, moodne küll, aga internet ikkagi tubadesse ei levi, seega pean nagu hull istuma koridoris ja paljastama kõigile oma sügava sõltuvuse internetist. Muidu on toad normaalsed, kuigi natuke jahedavõitu. Aga sest pole midagi, sest oma toas pole nagunii eriti aega olla.
Seminar ise toimub....seminariruumis :D See on tõsiselt cool, sest me oleme nagu väga tähtsad isikud, meil on laudadel need nimesildid (suured, teate ju küll, olete TVst näinud) ja mikrofonid. Ja kui keegi midagi öelda tahab (või kui ka ei taha, aga peab), tuleb tal rääkida mikrofoni sisse, sest muidu ei saaks teha sükroontõlget. Jah, me istume sellises ruumis, mille ühe seina taga on tõlgid, sest kogu töö käib vaheldumisi inglise ja prantsuse keeles, nõnda et pidevalt vajab pool grupist tõlget. Selle jaoks on meil kõrvaklapid, kus saab valida, millist keelt kuulata tahad. Eesti keelt loomulikult pole.
Metodoloogia on selles, et me peame kõik ise ära tegema :D Ehk siis põhiliselt rühmatööd, kus tuleb reflekteerida oma kogemust, oma teadmist, jagada seda oma tiimikaaslastega ning luua midagi uut, midagi head. Meil oli väga lahe grupp - mina, Nino Gruusiast, Pierre Prantsusmaalt ja Carolina Portugalist. Kõik toimis väga hästi, sest kuigi Carolina ei räägi eriti inglise keelt, oskab Pierre hästi mõlemat, nõnda et ta sai olla tõlgiks vajadusel. Kahjuks alates homsest on meil uued grupid, ja ma kardan, et minu oma pole enam üldse nii tore. Loodan südamest, et ma eksin.
Teemad on tõsised ja panevad tõepoolest kaasa mõtlema, aga ma ei hakka neid praegu siinkohal lahkama, sest esiteks olen ma väsinud ja teiseks tahan neil teemadel teha oamette väga tõsiselt võetava postituse.
Aaaa, söögist ka :D Uskumatult maitsetu on. Päriselt ka. Ainus variant neid süüa on valada need üle palsamiäädikaga, siis on vähemalt mingigi maitse. Aga vähemalt on seda palju, kõht tühjaks ei jää. Ja kokaonu, kes jagab lõuna- ja õhtusööki, on super, alati vestleb minuga pikalt. Loomulikult prantsuse keeles ja teda absoluutselt ei häri, et ma ainult naeratan ja noogutan vastu. Jumal teab, äkki räägib ta mingeid nilbusi, kuigi ma seda ei usu, sest ta näeb välja nagu lumememm,  ja lumememmed ei räägi ju nilbusi, või mis?

Ja teate, mul blogi on ka prantsusekeelne :) Ilmne märk sellest, et oleks aeg hakata seda keelt õppima, mulle tundub, et praeguses Euroopas on see ikkagi elementaarne.

Olge armsad ja head!

Inimene plaanib...

No nõnda siis, õnnelikult Strasbourgis. Olegem ausad, kõik läks ikkagi üsna erinevalt sellest, kuidas ma olin plaaninud. Aga iseenesest probleeme ju esinenud. Vähemalt mitte eriti. Aga alustagem siis mälestuste heietamisega:

jätsin teid, kallid lugejad, Tallinna lennujaama, kus ma ostsin endale kohvi ja pitsaviilu, et mitte nälga ja igavusse surra. Veerand tundi enne boarding time ´i panin asjad kotti ja olin valmisolekus number 1. Pärast poolt tundi ootamist võtsin kotist raamatu jälle välja ja lugesin mõnda aega -.- Lennuk hilines ilmselgelt. No hüva, ma teadsin, et mul on Franfurdis tund ja nelikümmend aega, et jõuda bussile, nõnda et mures veel polnud. Küll oli seda kamp jaapanlasi, kes mingil kummalisel kombel ümbritsesid mind, kaks neist ratastoolis. Igatahes jaapanlased käisid nii tihti infot küsimas, et mul oli ülevaade kogu aeg olemas. Mitte et mul selle infoga midagi oleks peale olnud hakata, selge oli ju see, et lennukile veel ei pääse.

Lõpuks õnnestus meil lennuk hankida ja siis pidid kõik jooksuga minema, sest muidu oleks me kaotanud oma aja ja koha ning see oleks tähendanud suurt hilinemist. Kuna seda keegi ei tahtnud, toimis kõik äärmiselt ökonoomselt ja kümne minutiga oli meie pirakas lennuk istuvaid ja turvavöötatud inimesi täis, lend võis alata.

Kurbusega tuleb tunnistada, et seekord polnud õhkutõusmine enam sugugi mitte niiiii meeliülendav kogemus, näib, et seda tasub läbi elada tõesti kord kolme aasta kohta, muidu pole efekt kuigi võimas :( Oleks mul raamat olnud, oleks võinud vabalt seda lugeda, ausalt, ja siis konkreetselt lahtirebimise ajal korraks pilgu tõstnud ja mõistvalt naeratanud. Aga kuna mu raamat oli ülemisel riiulil, ei saanud ma seda teha ja jõllitasin lihtsalt aknast välja, kust ei paistnud muidugi midagi, sest pime oli.

Lennu osa võib rahulikult vahele jätta, seal ei juhtunud mitte midagi erilist, sõin väga vastiku täidisega wrappi ja lugesin erakordselt halvas eesti keeles olevat dokumenti, mille väljaandjaks on üks üks neist Euroopa komisjonidest (no absoluutselt ei jaga seda süsteemi). Uskumatu, see polnud isegi mitte google translate, see oli lihtsalt kirjaoskamatu tõlge (sest no Teine maailmasõda oli ka valesti kirjutatud...)

Aga lõpuks siis Frankfurdis...võtsin juba lennukis ÜL juhised näppu, et mitte mingil juhul selles Euroopa suurimas lennujaamas ära eksida. Oli ju lend 25 minutit hilinenud, seega oli mul jäänud aega 35 minutit, et bussile check-in ära teha. Igaks juhuks küsisin mundris onudelt ikka teed ka, et mitte ära eksida. Nood muudkui aga kinnitasid mulle, et olen õigel teel. Ühesõnaga, kõik läks äärmiselt hästi, kuni ma umbes 6 minutit pärast lennukilt mahaastumist väljusin uksest ja sain aru, et jumal teab kuidas, aga mul oli õnnestunud leida oma bussipeatus. Uskumatu rõõm kadus aga umbes poole minuti pärast, kui mulle meenusid ÜL-u sõnad: „Umbes 20 minutiga jõuad suurde lettidega saali, kus saad teha elektroonilise check-in´i.“ Tee või tina, mina ei leidnud kuskilt ühtegi lettidega saali. Ja 20 minutit ei kulunud mul mitte kuidagi selle lühikese jalutuskäigu peale. Egas midagi, vinnasin oma kotid selga ja läksin lennujaama tagasi. Et äkki ikka keegi kuskil tahab mind näha ja vaadata mu ID kaarti ja lasta mul bussile platseeruda. Ei tahtnud :D Suure otsimise peale leidsin küll infoleti, too meesterahvas aga saatis mu väga viisakalt sellestsamast uksest välja, kust ma just äsja olin sisenenud ja soovis head reisi. Nii et järgmise tunnikese ma lihtsalt istusin ja passisin. Oma viga, et mingit töötajate teed kasutades nii kiiresti kohale sain ja check-in´i rõõme ei saanud nautida.

Strasbourgi buss oli küll aus, tasus ootamist. Pärast kaht ja poolt tundi nägid mu silmad esimest korda seda kuulsat linna. Esmamulje oli kena, eks me tulime ju vanalinna poolt sisse ja see osa on linnades alati ilusam. Juba eelmises postituses mainisin, et kavatsesin minna seda teed, et sõidan bussiga kaugemale, et peaks taksoga vähem sõitma. Teoorias oli hea plaan. Praktika aga... Ühesõnaga, lahkusime kogu oma kambaga Hiltoni hotelli juures bussist, kõik vajusid laiali, kes jalutades, kellel oli auto vastast. Mina ka ikka, tähtis nägu peas, otsisin oma telefoni välja ja valisin kohaliku takso numbri. Ja kujutate ette, teisel pool vastabki mulle linti loetud teade, et olen helistanud taksole :) Seejärel tuleb toru otsa prantsuse keelt rääkiv naisterahvas. Mina siis keskööle kohaselt rahulikult pajatama, et ma ei räägi prantsuse keelt, aga ma olen Hiltoni hotelli ees ja vajan taksot. Teiselt poolt tuleb mulle vastuseks pikk prantsuskeelne jutt. No mis mul muud üle jäi, kui korrata, et ma ikka veel ei saa prantsuse keelest aru jne. Selle peale pani mu vestluskaaslane TORU ÄRA :O Aga ega ma ka papist poiss pole, helistasin uuesti. Minu kõnet ei võetud mitte kunagi vastu :D Ühesõnaga, ma seisin kell 00.20 keset inimtühja võõrast linna ja mõtlesin, et mida kuradit ma nüüd siis teen. Mis seal siis ikka, lohutanud ennast teadmisega, et ma olen ikkagi juba 27 aastat vana, mul on olemas kaart ja tänavanurkadel paistsid olevat ka nimesildid, asusin oma kohvriga teele. Ja teate, kulus tõesti kõigest 20 minutit ja ma olin jõudnud täpselt õigesse kohta :) Ei mingit tülinat, ainult puhas rõõm. Seega sai veel kord kinnitust ütelus „Inimene plaanib, Jumal juhatab“, aga üldiselt pole mul selle vastu mitte midagi, sest ma pole sugugi kindel, et minu plaan oleks Jumala juhatusest parem olnud :)

Ööbismis- ja töötamispaik on ilus, ikka õnneks üksinda toas ja vannituba on ka olemas ja...ainult internetti toas pole, peab koridoris käima. Aga eks ma sellest eluolust pajatan järgmises postis ehk rohkem :) Seniks kalli-kalli kõigile!

Ja lendamegi taas

Ühesõnaga....istun jällegi Tallinna Lennart Meri nimelises lennujaamas ja ootan kutset lennule. Suht veider lugu ausalt öeldes. Kui ma eelmisel korral siinsamas istudes ja kirjutades ei tahtnud välja arvutada, kui mitu aastat ma lennanud pole, siis sedapuhku tundub see arvutamine lihtsalt liiga keeruline, täisaastast on asi ju kaugel :D
Tsooni saamisega polnud probleeme, probleem oli enne, kui bussiga alles Tallinna poole sõitsin. Nimelt oli mul MAAILMA KÕIGE SUUREM pissihäda. No päriselt ka, ma arvasin, et ma suren selle kätte (põie lõhkemine või mis seal siis olla võib...). Mingitel kummalistel asjaoludel ei olnud selles bussis WC-d, ja sõit kestis kaks ja pool tundi. Ma arvan, et see lõpp oli mul elu kõige jubedam kakskümmend minutit. Ja nagu sellest vähe oleks, tormanud sisse lennujaama, metsik pilk silmis, nähes ainult ja ainult tualetimärke, jõudnud vetsu ukse taha....teatas mulle koristajatädi "sorri, klõust". Ma pidin kreepsu saama, oigasin ainult, millal ja siis tormasin juba alumisele korrusele. No lahe algus, ausalt.
Pardakaardi sain see-eest mõistlikult kätte, esimest korda elus kasutasin check-in masinat ja näib, et see on tõepoolest lihtne. Nii et äkki proovin Frankfurdis ka seda nalja, kui ma muidugi suudan oma piletilt tuvastada koodi. Sest bussipileti peal seda müstilist AMADEUST pole, millele peaks järgnema pealeistumiskood. Küsisin sellelt tütarlapselt ka, kes siin Tallinnas masina juures abiks oli, et millist tähejärjendit ma Frankfurdis kasutama peaks, aga ta hakkas hoopis itsitama, kui kuulis, et ma lähen edasi bussiga. Vähemalt sain kellegi tuju heaks teha :D
Aaa, oma vedelikud pidin ju ka ümber pakkima -.- Sest väljend "vedelikud tuleb panna kõik ühte läbipaistvasse ja triks-traks süsteemiga suletavasse kilekotti ja nende maht ei tohi ületada 1 liitrit" tähendab seda, et kilekoti maht ei tohi ületada 1 liitrit -.- No jumal nendega, ostsin endale siis selle pallikese, nõnda et mul on nüüd kaks kotikest, kel äkki vaja on, saan laenata :D
Muidu on vist kõik korras...ma arvan. Kuni Strasbourgini pole vist eriti mingit probleemi ka, seal hakkab muidugi nalja saama, sest ma kavatsen takso tellida. Seda muidugi puhtast ihnsusest :D, sest ma võiks bussi pealt varem ka maha minna ja kohe takso võtta, aga ma kavatsen sõita Hiltoni hotelli juurde ja sealt ennast kuidagi edasi smuugeldada.

Ja lõpetuseks: ei, mu kallid salapärsed lugejad, ma ei kavatse kirjutada, miks ma lähen Strasbourgi ja kuidas see nõnda läks, et ma sinna lähen. Seda eelkõige seetõttu, et see ongi üks paganama keeruline küsimus :D
Mõelgem siis häid mõtteid minu pihta.

Helgem pool

1. Koolis köetakse (klassis on täiega palav :O)
2. Heiko on kodus
3. Selle veerandi töökavasid ei peagi esitama
4. Ma olen 9 artiklist ära redigeerinud 7
5. Järgmise nädala tunnid on ette valmistatud
6. Aga seminarimaterjale ja raha pole ikka -.-

Žanripuhas hala

• palk vähenes 16%
• Heiko on kogu aeg ära
• Ruudil tuleb sünnipäev, mida tuleb korraldada
• kõik töökavad on esitamata (ja puudub igasugune lootus neid kunagi valmis saada)
• suurest rahahimust teen lisatööd, mis ajab mu aju kärssama (samas on see asi, mida mulle meeldikski põhitööna teha, nii et väga ei virise tegelikult)
• pooleteise nädala pärast pean olema Strasbourgis, aga ma ei ole jõudnud ikka veel valmistuda
• lisaks seminariks valmistumisele tuleb veel valmis teha ka kõik töölehed selleks nädalaks, mil ma olen Strasbourgis
• on väga reaalne, et detsembri palga saan alles jaanuaris (facking Mustvee, ma ütlen -.-)
• olen lihtsalt väsinud ja tige

BTW

....vahetasin nime ära. Et mõni jälle guugeldades ei leiaks :D

Armastan õppivat noorsugu

Pühendan selle postituse kõikidele suleseppadele, keda mul on olnud au õpetada :)

K. Selgita, mis on keele kuuluvust väljendav funktsioon
V: kuuluvust väljendav funktsioon on see kui tead kuhu kuulud mis rassist oled või murre. Iga inimene kuulub kuhugi (12. kl)

K: selgita mõiste "tähistatav"
V: tähistatav näitab mida tähendab tähistaja ja mida tähistatakse (12. kl)

K: mis toimus raamatus "Pöörane puhkus Parakatkus"?
V: Karud käisid õuel, parandasid katust, tegid WC ja trepi uue ja õue korda, meisterdasid põrsaid, eksisid ära, said maja endale, värvisid katust ja sõid hamburgereid. (5. kl)

K: Selgita, mis vahe on keelel ja murdel
V: Vahe on selles, et keel on see mis on ajajooksul paika läinud ja nagu nt eesti keel meil esivanemate aegadest on küll muutunud modernsemaks ning lihvitumaks. Murre on omaette rahvustel nt: hiinlastel nad räägivad oma keelt ja oma murdega ehk teistmoodi.

K: Selgita, mis on murre
V: Murret räägitakse kohal kus on mingil põhjusel toimunud keele murre.

K: Anna ülevaade pagulasperioodist (kuidas jaguneb, mis seda perioodi iseloomustab)
V: Pagulasperiood kestis 1944-1991 umbes. 40ndatel oodati EW taastamist ja siis tuldi juba kohvritega. 50, 60ndatel hakkas peale tulema uus ühiskond, kes ei kartnud enam midagi ja kohvrid jäid paigale. 80ndatel viidi kohvrid pööningule ja hakati välja andma pagulaskirjandust. (12. klass)

K: Mis olid pagulasproosa põhilised teemad 70ndatel? Miks?
V: Pagulasproosa teemad olid seotud pagulusega. (12. klass)

K: milliseks muutus draamakirjandus Nõukogude võimu all? Miks?
V: draama kirjandus muutus novelliks. (12. klass)

K: nimeta kuulsaid kirminaalromaanide autoreid
V: artur conandoi ja akata Krista

Teleka ja arvuti ees veedetakse enamus ajast rohkem kui kuskil mujal. (katkend 11. klassi kirjandist)

Aaaarmastusest

Täna sain enda kanda taas pangetäie negatiivseid emotsioone. Nagu neid viimasel vähe oleks olnud, eks -.- Aga kui ma muidu suudan veel üldselt kaasa mõelda, vastavalt oma elukogemusele ja maailmavaatele mõista või vähemalt tahta mõista...., siis see lugu on ikka jaburuse tipp, ausalt. Sellest tulenevalt siis pühendan seekordse postituse ARMASTUSELE.
Nojah, mäletan end keskkooli ajal kindlalt väitmas, et armastust saab avaldada  ainult ühele inimesele terve elu jooksul. OK; mingis mõttes on elu teinud korrektiivid ja ma siiski tunnistan, et teatud juhtudel võib asi ka kuidagi teisiti minna. Näiteks kui armastatu ära sureb. See muidugi on äärmuslik näide, eksole. Tegelikult olen ma hakanud mõtlema, et inimene võib ju tõepoolest eksida, Mitte et ma nüüd endas kahtlema oleksin hakanud, vaatan lihtsalt elu enda ümber ja näen seal sellist soppa ja jõledust, et ainus variant, kuidas ma seda enda jaoks suudan lahti mõtestada, ongi see, et need inimesed on eksinud, kui nad arvasid, et nad armastavad üksteist. Ei ole ju võimalik, et armastades tehakse teineteisele niii palju totralt haiget, ollekse niiiii ükskõiksed kaaslase vajaduste, soovide, unistuste suhtes...Et äkki need inimesed on sellised nagu mina keska ajal - nad ei saa tunnistada, et nad on valel hetkel armastust avaldanud??? Jälle ma ei tea :D Mida vanemaks ma saan, seda vähem ma tean, ilmselge regress. Masendav. Aga jah, minu jaoks on kummastav kuulata pikka-pikka ja kurba-kurba lugu sellest, kuidas elu on no viisakalt öeldes perses, aga seda kõike suudetakse taluda seetõttu, et inimeste vahel on armastus.

Eks ma olen muidugi järjest vanemaks saades mõistnud ka seda, et minu pagas ellu on olnud üsna rikkalik. Just selles osas, et minu arusaam sellest, millist käitumist ma ikkagi enda suhtes luban, on .... üsna printseslik, kui lõpuni aus olla. Ja minu turvavõrgustik on tegelikult ääretult tugev, mul on, kuhu taanduda. Äkki teistel inimestel pole nii tugevat tagalat ja seetõttu lubavad nad endaga käituda ebainimlikult? Sest minna nagu polegi kuskile...

Ja muidugi tuleb alati meeles pidada, et see, mis minu jaoks on normaalne, tundub teistele veider, ja vastupidi muidugi ka. Lihtsalt...kui inimene ise on õnnetu..., siis miks, pagana päralt, peab armastama?????

Kuni su küla veel elab...

Selle postituse pühendan ma Eestile :)

On veider, kuidas erinevad teemad hakkavad elus esile kerkima. Pean silmas seda, et võid käia erinevates seltskondades, pealtnäha vestelda täiesti erinevatel teemadel, aga kokkuvõttes käib jutt ikka ühest ja samast asjast. Praegu olen sattunud kuidagi hästi palju kokku Eesti ja eestlaste teemaga, mis eilset taasiseseisvumispäeva arvestades sobib ju väga hästi. Kuigi tegelikult pole sellega kuigivõrd seotud olnud. Paar mõtteliini, mis on jäänud mind kummitama.

Kas siis sellist Eestit me tahtsime?
Tsiteerin: "Kui aastate jooksul olen ikka aeg-ajalt trehvanud küsimusi "Kas me sellist Eestit siis tahtsimegi!", siis mina vastaksin täpselt nii nagu oleksin vastanud igal jumala hetkel selle kahekümne aasta jooksul - Jah!, Just täpselt sellist Eestit me tahtsimegi! Meie enda oma!"
Minu meelest nii ilusasti öeldud. Kuigi jah, ma olen sündinud sellisel ajal, et mul puudub isiklik mälestus mitte-vaba-olemisest, kõiki pöördelisi sündmusi mäletan lapselikkuse silme läbi, aga sellegipoolest olen õppinud armastama Eestit. Teadlikult. Armastan ilusat ja puhast eesti keelt (kes oleks võinud arvata, eksole), armastan eesti ajalugu, eesti inimesi...Ja usun sellesse, et kui tahad, et asjad oleksid teisiti (paremad), siis tuleks ise midagi ära teha, mitte iriseda, et RIIK midagi ei tee. Maailmavaateline küsimus jällegi, olen ammu aru saanud, et sotsiaaldemokraatia pole päris minu teema. Usun selleks liiga kõvasti indiviidi ja tema võimetesse. 

Lapsed on meie suurim rikkus
Mina oma ühe lapsega ei leia küll suurt midagi, mille üle viriseda. Lisaks ka eelnevalt väljendatud mõte, et inimene ise peab oma asjadega hakkama saama, seega ka laste üleskavatamisega. Mõtlema panin mind aga kolme lapse emast õde, kes juhtis mu tähelepanu asjaolule, et Eesti riigis on normaalne omada kaht last. Sest enam-vähem kõik pakutavad perepiletid annavad õiguse siseneda kahele täiskasvanule ja kahele lapsele. Äärmiselt veider olukord, kui järele mõelda. Ja äärmiselt veider, et sellest pole varem kõval häälel juttu tehtud, sest minu teadvusesse pole see veel kordagi jõudnud. Et tasuta koolilõunate, vanemahüvitise (mille segiajamine emapalgaga mind alati ärritab -.-) ja tasuta töövihikute kõrval tegelikult paljulapselisust ei aktsepteerita. Kujutame ette, et neljalapsline perekond läheb ujulasse, ostetakse perepilet ja kaks üksikpiletit. Ehk siis ujuma läheb kahaplapseline perekond koos naabritega. Et mis mõttes!?!?


Külakogukond päästab Eesti
Taustapilt:
Mu õe kunagine pinginaaber suri. Jah, kuigi ta oli veidi üle kolmekümne aasta vana, suri ta vähki. Temast jäid maha joodikust mees ja kaks väikest last. Arusaadavalt ei ole see mees lõpuni võimeline lastega hakkama saada, emotsionaalselt nagunii, aga ka puhtpraktiliselt. Ja siinkohal tulebki mängu kogukond - inimesed, kes teavad olukorda ja viivad sellesse peresse koti kartulit, lastele kooliasju, mõnikord paar uuemat riideeset jne. Selles osas tõepoolest küla töötab, olles elanud nüüd juba neli aastat täielikus kolkas, võin öelda, et ära surra, paljaks varastada ja muud hirmsat naabrid ei lase. Valve on korralik.
Samas olen ma maal elades näinud nii palju olemist, mida ma ei oska kuidagi oma varasemasse elutunnetusse sobitada. OK, ma hakkan üle saama sellest, et inimesed suudavad elada ilma vee ja kanalisatsioonita ja nad ei kavatsegi seda muuta. Hüva on, kui see neile probleemi ei valmista, siis tõepoolest miks mitte. Kuigi see ei tähenda, et mina niiviisi elada kavatseksin. Ma võin (väga laias laastus) aru saada isegi sellest, et inimesed elavad puhtalt lasterahadest ja valla toetusest. Sest jah, kui saab ilma tööl käimata oma elu ära elada, siis miks mitte.Tegelikult ongi ju raha ja asjad selgelt üle hinnatud.
Millest ma aru ei saa, on maainimeste mentaliteet :S Ja siinkohal vabandused juba ette kõikide ees, kes elavad maal, aga ei ole sellise mentaliteediga. Ühesõnaga, ma ei mõista külas olevat hierarhiat, ei mõista seda kinnisust, hirmu võõra ja teistsuguse ees. Võib-olla tänu alalehoidlikkusele jääbki küla püsima? Jälle ma ei tea. Ma ei tea nii paljusid asju :D Aga on uskumatu, et naise roll külades ONGI  selline...traditsiooniline. Nii uskumatu - naine kantseldab lapsi, vaaritab süüa, ootab kodus meest....Ja kui naisisik pole selline, siis ei võeta teda omaks. Ja omaks ei võeta teda just naiste endi poolt, see osa on eriti hämmastav.

Üldiselt said nüüd asjad jälle meeldejätmise tasemelt kirja pandud. Et siis...armastan Sind, Eestimaa :D

Kes on Kultuur?

Reisimälestused said selleks korraks siis laias laastus kirja pandud. Kindlasti oleks saanud parema, täpsema, emotsioonikama kirjelduse, kui ma oleks kohe seda kõike jäädvustanud, aga see pole ka ehk viimselt tähtis, oluline on see, et ma sain enda jaoks enam-vähem pidepunktid paika, et mis ja kes ja kus.

See postitus peaks nüüd olema Inglismaa-sarja viimane, n-ö kokkuvõttev post. Ja nagu ikka klassikaliste teoste puhul (:P), on ka siin alguse ja lõpu ühtsus. Kusjuures üldse mitte planeeritult, seos tekkis mul alles nüüd, seda teksti kirjutades. Ehk siis jõuame tagasi nende Sirpideni, millest oli juttu selle blogi teises postituses (viide inimestele, kes tahavad metoodiliselt mu teost lugeda ja mõista :D)

Küsimus püstitub muidugi juba pealkirjas - Kes on Kultuur? Just nõnda sõnastatult, sest küsimused "Mis on kultuur?" või "Kes on kultuurne inimene?" oleksid ehk liiga läbinähtavad ja viiksid mu mõtted liialt kitsale rajale.

Vajadus seda teemat käsitleda johtub muidugi mu reisist, kultuurireisist Inglismaale, milles osalesid kultuuriinimesed, kes tegelesid ainult kultuuri nautimisega. Vähemalt nõnda rõhutati selle reisi jooksul korduvalt. Meie emaga ei kuulunud ilmselgelt kultuuriinimeste hulka, ei ole me kunstnikud, arhitektid, fotograafid, õppejõud ega muidu ühiskonna eliidi alla kuuluvad isikud. Me olime juhuslikult sellesse gruppi sattunud inimesed, kes istusid bussi viimases reas ja vaatasid puhtast rõõmust ilusaid Inglise maastikke ja kauneid losse.

Samal ajal ei moodustanud ka ülejäänud reisiseltskond homogeenset rühmitust, vaid esindasid "erinevaid kultuure". Mõned näited:

• ilmselgelt väga korraliku lastetoaga kõrgel riigiametniku kohal olev mees oma naise ja tolle vanematega. Alati korrektselt riides (ei mingeid matkasaapaid või lohvakaid T-särke), alati viimistletud kõnepruuk, alati tähelepanelik kõige ja kõigi vastu (nt oli tema jaoks normaalne seista bussi trepi kõrval, ulatada käsi trepist alla tulevale naissoost isikule. Jumal aidaku mind, aga ma pole kunagi sellest teguviisist aru saanud, ma mõistaks veel, kui seistaks ÜLEVAL ja tõmmataks...), alati laialdased teadmised kõigi ja kõige kohta...Ja samas pidev rõhutamine, KUI kultuurne reisiseltkond meil on, kuidas tänu sellele peaks olema meil vaba ligipääs kohtadele, kuhu lihtsurelikke ei lasta, õigused, mida tavainimestele ei anta. Ja seda üksnes seetõttu, et me oleme kultuuri-, mitte ostureisil...Kusjuures, nende pere ostles tõsiselt mõnudega, aga kuna kohvrisse läksid kultuursed asjad, siis see ei lugenud.
• kunstnikud, kelle eripalgelisi teoseid me kindlasti oleme nautinud, kelle kätes ongi see müstiline EESTI KULTUUR ja selle edasiviimine. Ja inimesed, kes ei oska vabandada, kui kellelegi otsa kõnnivad või varbale astuvad, kes ei oska vastu naeratada ega viisakat vestlust arendada.
• õppejõud, kes on kindlasti hinnatud spetsialistid, inimesed, kes jagavad teadmisi, nii suuliselt kui kirjalikult. Ja kes ei mõista, et palve "Palun mitte pildistada" on täitmiseks. Ja kui neile antakse luba üksikuid kaadreid siiski teha, hakkavad valimatult klõpsima oma aparaatidega, poseerima muinsuste taustal, mõistmata, et nende teguviis võib kaasa tuua palju sekeldusi inimesele, kes andis neile loa salaja pilti teha...

No see loetelu võik muidugi olla pikem. Aga las ta jääb. Ma ei tea, äkki räägib minus solvumus selle pärast, et "mind ei võetud kampa", et ma ei kuulu nende äravalitute hulka. Küll tahaks öelda, et see pole nii. Kuid ma ei tea, sellepärast jätan ka ütlemata. Aga keeldun ka ütlemast, et ülalmainitud inimesed kuuluksid kuidagi inimkonna paremasse ossa. Inimesed on ju ilusad ja head, on üksteise suhtes vähemalt neutraalselt sõbralikud, siis on nad inimesed. 

Samal ajal tiksus mul pidevalt peas ka mõte, miks ometi peaks olema selline rõhutatult kultuurne reis koos kultuursete inimestega kuidagi parem kui lihtsalt tavaline reis. Selline, kus inimesed rõõmsalt pildistava üksteist Stonehendge taustal, ostavad vahelduseks ka hamburgereid ja joovad Pepsit, ei oiga vaimustunult mitte abstraktse kivikamaka peale, sest seda on puudutanud kuulus kunstnik, vaid pigem lähevad elevile, kui näevad tõusu ja mõõna...Ma ei tea. Keegi vist ei tea. Aga millegipärast me teame, kuidas on "kultuurne" ja kuidas "mittekultuurne". Isegi kui me kultuurset varianti oma südames kuidagimoodi paremaks ei oska pidada.

Ja kellad. Nad löövad ja löövad.

Inglismaa katedraalides

Jätkakem siis ülevaate reisi viimastest päevadest:) Sedapuhku on vaatluse all katedraalid.

12. august Cloucester katedraal
Sellest katedraalist rääkides ei saa jätta mainimata giidi, kes meid mööda kirikut ringi talutas. Vat see oli inimene, kes jumaldab oma tööd :D Iga väikseimgi detail kirikus muutus tema suus tõeliseks pärliks. Mida aga peaks mainima meie kultuurihuvilistest lugejatele, on see, et selles katedraalis puhkab Edward II ja just tänu sellele on kirikut ka hoitud ja taastatud ka keerulistel aegadel, ikkagi kuninglikud kondid või nii. Teiseks on seal väga uhke lehviklagi, mis sai oma nime selle järgi, et näeb välja nagu....noh, lehvik :D või siis lehter, aga pitsiline :D Ääretult kaunis igatahes. Ja kolmandaks on selle kiriku ristikäigus filmitus Harry Potteri 1., 2., ja 6. osa koolikoridori osad :D Lisaks muidugi need detailid, mille tõeliseks mõistmiseks tuleks ise ka kirikus viibida, aga nt need salakavalad ehitusmeistrid, kes enda kujukesi kiriku seintele vormisid, olid väga lahedad.

13. august Bath Abby
Kui me sellesse kirikusse sisse astusime, võtsid meid vastu jõulised orelihääled ja vitraažaknaist sissevoogav pärastlõunapäike. Meeletult kaunis oli. Vitraažaknaist rääkides - see oli üks võimsamaid aknaid, mida ma näinud olen (aga ma olen muidugi harjunud ka Eesti lihtsate luterikirikutega...), kujutades 113 (?) stseeni Jeesuse elust. Piltide vaatamiseks oleks muidugi pidanud binoklit kasutama, aga mõte oli ju hea:) Muus osas oli ta muidugi kirik nagu kirik ikka, lehviklae ja suure ruumalaga. 

Vana-Inglismaa lossides

Panen kribinal.krabinal kirja ka reisi viimaste päevade muljed, enne kui need lõplikult oma värskuse kaotavad. Kurb on see, et tegelikult ongi nad juba hägustunud, nii et...:(
Aga siis:
13. august Chavenage House
Kujutage nüüd ette kõiki romantilisi filme, kus tegutsevad lossipreilid ja -härrad ja ka imeilusad tallipoisid, ja te näetegi oma vaimusilmas Chavenage House´i . Ja kui te kujutate veel ette filmides figureerivaid mõisahärrasid, siis tuleb teil silme ette just see härrasmees, kes meid vastu võttis :) Päriselt ka. Ühesõnaga Elisabethi-aegne (s.t 16. sajand, kes Inglismaa ajalugu ei mõika...nagu mina:) kolme tiivaga kivimürakas, mille sees olid maalid, vaibad, nõud, mööbel jne jne, mida tvaliselt näeb muuseumis. Praegune mõisahärra sai lossi endale pulmakingitusena oma onult, kusjuures selleks tuli tal kibekiirelt (10 päevaga) astuda altari ette oma pruudiga, kellega ta oli alles hakanud õrnusi vahetama. Lihtsalt sellepärast, et Inglismaa pärandiseadus on üsna veider ja onu hakkas hinge heitma. Aga lossist veel. Kuna see oli juba vanal ajal väga võimas koht ja selles elasid auväärsed inimesed, on siin peatunud päris suurel hulgal väga kõrgest soost inimesi. Välja võiks tuua kuninganna Anne (ärge küsige, milline, ma ei mäleta), kel oli kombeks alati igaltpoolt "suveniire" kaasa võtta, seega enne tema külaskäiku peideti kõik vähegi väärtuslik lukustatud uste taha; 20. sajandi kroonitud pead loomulikult; ja ka kodanik Ceomwell, kes ajas oma musti asju sealkandis ja ööbis toas, mis prageuseks on saanud üsna suureks turismiobjektiks kuulsate ja rikaste hulgas. Räägitakse, et vahetevahel käib Cromwell seal toas ka kummitamas, kuigi täiskohaga töötavat ta vaim ikka Londonis, nii et kord olevat üks kuulsus lossis ööbides vägagi hirmunud olnud, kuuldes igasuguseid kummalisi hääli oma pea kohalt. Hiljem küll selgus, et hääli tegi hoopis 70aastane lossihärra, kes mängis pööningul oma hirmsuure mänguraudteega...Cromwell muuseas peatus selles lossis, et sõlmida leping tollase lossiomanikuga, et too lööks maha Inglismaa kuninga Charles I, kusjuures härra oli nõus, kuid kui sellest kuulis lossipreili, olevat viimane tekitanud tõelise draama, süüdistades isa kogu suguvõsa au määrimises ning kuulutanud needust nii möödunud kui ka tulevastele põlvedele. Needuse kohapealt ei oska midagi öelda, aga kui õnnetu lossihärra ära suri, olevat tulnud matustele ka ilma peate Charles I, kes ta endaga kaasa viis. Ja nõnda olevat juhtunud kõikide järgnevate põlvedega ka. Kahjuks ei täpsustatud, kas nii juhtub ka tänapäeval.
Selles lossis on vändatud ka üsna palju romantilisi filme, nt ka üks Poirot´osa. Ükskord olevat filmitud ka stseeni, mis kätkes endas lahtist tuld, nõnda et filmitegijad kindlustasid loss igaks juhuks meeletu summa peale. Kogu lossiseltskond olevat tookord seisnud aias ning hõõrunud käsi, lootuses vabaneda kõikidest oma rahamuredest, kuid kahjuks tegid filmitegijad oma tööd professionaalselt ning loss seisab siiani vapralt püsti.

Ühesõnaga, tõiseslt lahe koht, rahuldamaks oma romantikavajadust ning mõtiskleda teema üle, kuidas mõningad inimesed sünnivad ikka nii kummalisse ellu ja elavadki nii, nagu meie, lihtsurelikud, ei oska ettegi kujutada.

14. august Berkeley [böökli või baakli] Castele
See oli eriti vana kindlus, 12. sajandist täpsemalt. Üks kolmest hiidvanast lossist, kus on järjepidevalt elanud sees üks suguvõsa (üllatus-üllatus, Berkeleyde oma siis). Selle koha kuulsaim lugu on seotus kuningas Edward II, keda väidetavalt rahvas väga ei armastanud, sest ta jättis hooletusse oma naise ja tegeles üksnes oma poisssõbraga. Aga see võib muidugi olla üksnes alatu laim. Ühesõnaga, see Edward II mõrvati selles lossis. või vähemalt legend has it nõnda.
Selle konkreetse lossiga seoses võiks rääkida lugusid Inglise kuningakoja käitumisest. Lugu nimelt selles, et kroonitud pead ei vaadanud sugugi hea pilguga sellele, et Berkeley loss oli nii võimas. Aga otseselt vallutada nagu ka ei tahtnud, seega kasutati kõveramaid teid. Ja kõige lihtsamaks mooduseks oli kuningatel ja kuningannadel minna külla :) Sest nende külaskäik kurnsa lossiomaniku niiii ära, et pärast seda pidi ikka tükk aega taastuma, enne kui endine staatus taastati. Eriti osav olevat olnud selles Elisabeth I, kelle ajast läks käibele ka väljend "kedagi välja sööma", sest tema olevat seda teinud täiesti metoodiliselt. Kord juhtus nii, et E I, tuli jälle külla, aga lossihärrat polnud kodus, E ei lasknud ennast sellest häirida, vaid läks jahile. Ja lasi maha 27 parimat hirve. Kui lossihärra sellest kuulis, olevat ta kuninganna tõsiselt käsile võtnud, nõnda et too lahkus silmapilkselt lossist, unustades isegi oma uhke päevateki maha. See päevatekk ripub nüüd trofeena lossi seinal :)

Ekskursioon Cirencesteris (11. august)

Kätte jõudis aeg pühkida endalt Cornwalli tolm ning suunduda edasi Cotswalli poole. Üldiselt polnud meil selle vastu midagi, tähendas see ju meile vaid uusi ja põnevaid paiku, miks mitte ometi. Tehnilise poole pealt tähendas see siiski ka seda, et vahetasime kodulinna ja koduhotelli. Teades, et tegemist on "kultuurireisiga", mille maksumus polnud just tagasihoidlik, ei tekitanud mõte elukohavahetusest meis mingitki ebalust. Ooo, sancta simplicitas, ütleks nüüd.
Ühesõnaga. Uus linn, uued mõtted, jagati siis meie bussiseltskond kaheks, ühed kesklinna, teised romantilisse Riverside House´i. Meie  (nagu ka ülejäänud inimesed bussi tagaotsast) sinna romantilisemasse ikka...Kell üheksa õhtul jõudsime linna, kesklinnahotell sattus kohe tee peale, seega neemad hüppasid maha, meie keerasime koos bussiga ninad oma hotelli poole ja hakkasime minema. Ilus linn oli, romantiliste majade ja kitsaste tänavatega. Hüva, bussijuht manööverdab osavalt, läheb uljalt ka ringile (ärgem unustagem, et ringe sõidetakse siin ikkagi päripäeva) ja .... teeb 360kraadise pöörde ja sõidab tuldud teed tagasi. OK, läks sassi. Nii, edasi. Tänavad lähevad veelgi kitsamaks, tundub järjest toredam...kuni ühel hetkel on selge, et see, mida buss üritab, pole teps mitte hotelli ette parkimine, vaid hoops ülikitsalt tänavalt põgenemine. OK, läks veel kord sassi. Nõnda siis loksume aga edasi. Kümmekond minutit....ja buss peatub maja ees, mis näeb  välja täpselt nagu koolimaja. Bussirahvas muutub juba hüsteeriliseks, kujutades ette, kuidas me ööbime kooli võimlas mattidel. Näib siiski, et siia meid magama ei panda, küll lahkuvad meie juurest pimedusse nii giid kui mõlemad bussijuhid. Esimestes ridades hüütakse appi ema. Kas tänu sellele või siis millelegi muule saame siiki bussijuhi tagasi ja üritame taas maanteele pääseda. Selleks tuleb küll tagurpidi üle jugapuu heki sõita, aga see ei morjenda enam kedagi. Tagasi teel olles sõidame mõnda aega närvide rahustuseks niisama ringi.  Peagi ilmneb, et närvide rahustuseks sõidame pidevalt ühte ja sama ringi....Ekskursiooni algusest on möödas kolmveerand tundi ja ausalt öeldes ei paku see linna enam suurt huvi. Ja siis järsku olemegi kohal, vähemalt nii väidab silt TÕKKEPUU  kõrval. Jah, meie hotelli saamiseks tuleb putkas oma isikut tõendada, aga seda mitte selleks, et hotellikülastajad tunneksid end turvaliselt, vaid seepärast, et hotell asub laoplatsi kõrval ja öösel seisavad siin väärtusliku kraamiga rekkad....Lisaks kõigele plahvatas meie adapter, nii et...peace, mis muud :D

Tribute to british people

Siia posti koondan siis oma väikesed tähelepanekud inglaste toredate harjumuste kohta või mingid nähtused, mida kultuurireisi muljeid pajatades ei puuduta, aga millega siin viibides on olnud au kokku puutuda. Arvatavasti saab sellest post, mida aja jooksul ka täiendada :) Aga hakkame siis otsast loetlema:

1. Kõik, mis seotud vannitoaga

• Ma usun, et peaaegu kõik inimesed on kuulnud, et inglased käivad vannis, mitte duši all. Ja et nad teevad seda nii põhimõtteliselt, et nende kodudes ongi vannid ilma dušita. Seda viimast fakti ei oska ma kommenteerida, sest elame hotellides, aga näib, et mingi tagapõhi sellel on. Sest nt hotell Californias on ilmselgelt mõeldud, et „ok, paneme nendele tobedatele mandrikatele selle duši ka“, aga katsetanud seda keegi pole, sest selle all pole võimalik normaalselt käia :) See on nii madalale paigutatud ja mingit reguleerimisvõimalust pole :) Ja nii on see kõikides tubades, kus elavad eestlased.
• Kuuma ja külma vee jaoks on ühel kraanikausil kaks kraani. No anna abi, ausalt:) Normaalse veel saamiseks tuleb kraanikausile panna kork ette ja pesta käsi parajas vees nagu vannis. See pole iseenesest raske, kui tegemist on kätepesuga. Hardcore variant oli pr Arrakul, kes käis niiviisi duši all – hops külm, hops kuum, hops külm, hops kuum ja liskas puhtale ihule saad ka erksad närvid :)
• WC-s hoiame vett kokku. Ma nüüd ei kujuta ette, mis on selle nähtuse tagamaa, aga lugu ise lihtne. Tahad pärast tualeti sihtotstarbelist kasutamist vett peale tõmmat, vajutad selleks ette nähtud kangi ja potti niriseb väike oja. Ajad silmad suureks ja vajutad veel korra, potti niriseb teine oja. Ajad silmad eriti suureks ja vajutad viimast korda täielikus meeleheites olles veel ühe korra kangi ja potti vallandub tõeline kosk. Ja nõnda iga kord.

2. Inglaste iseloom

• Thank you, thank you, thank you etc... Ühel kitsal ja käänulisel trepil astusin sammukuse kõrvale, et lasta endast mööda viieliikmeline perekond. Kõige ees tuli ema, kes tänas mind tõesti südamest: „Thank you.“ Noogutasin õnnelikult vastu: „You´re welcome :D“. Talle järgnes pereisa: „Thank you.“ Mina (rõõmsalt): „You´re welcome :)“. Kõige vanem poeg (surmani tänulikult): „Thank you.“ Mina (üllatunult): „You´re welcome :O“ Keskmine poeg (surmani tänulikult): „Thank you.“ Mina (silmad vidukil): „You´re welcome -.-“ Ja noorim poeg, üllatus-üllatus, (surmani tänulikult): „Thank you.“ Ja mina keerasin pea ära, sest no ei ole ju võimalik:)
• Kui on suvi, siis nii ongi. Väljas on napilt 18 kraadi sooja, puhub vinge tuul, pilvine, kannan kleidi all sukapükse ja saapaid, peal on villane kampsu. Ja vastu jalutavad kohalikud inglased, kes kannavad šortse ja maikasid ning ilmselgelt suujunduvad ujuma...

3. Inglaste toidulaud

• Full English Breakfast. Klassika, mida tuleb kindlasti proovida. Aga ma tõesti loodan inglaste enda pärast, et nad ei söö seda liiga tihti. Ja loodan ka seda, et see vorstike on tavalistes peredes ikka maitsestatud, sest need, mida mina olen proovinud, on uskumatult maitsetud olnud.
• Vahukoor. Meie giid: „Ja kindlasti proovige kooke vahukoorega, isegi need, kes kodus vahukoort ei söö, armastavad inglise oma, sellel on hoopis teine konsistents...“ On jah, inglased arvavad, et nad söövad vahukoort, aga tegelikult söövad nad hoopis magusat võid :)
• Pasty. „Meie kandi“ liha-kartuli-kaalika-kapsa-rasva- jmt- pirukas. Mu soovitus on – võtke standard, mitte large :) Śiis on väga maitsev, sobib vabalt lõunasöögiks.

4. Inglased ja vasak pool

• ok, neil on vasakpoolne liiklus. Sellega VÕIB ju kuidagimoodi leppida, kui see kehtiks ainult maanteel. AGA  see on nii ka poes toidukärudega liikudes, tänaval inimestest möödudes ja mis eriti veider - neil on ka näitused üles pandud vasakult poolt alustades. Täielik müstika. 

5. Inglased ja suunised

• esiteks, inglased kasutavad müstilisi mõõtühikuid: miil, pint, intš...Toredad on maanteedel olevad teated "Teenused 17 m" Et mismõttes 17 meetri pärast vetsu saab??? Ja siis tuleb valgustushetk - 17 MIILI ehk siis peaaegu 30 kilomeetrit. Mu lemmik oli kaardil leiduv mõõtkava 1 inch - 10 miili, wtf???
• Nad ei armasta tänavanimesid avalikustada. Kaardi pealt saab neid küll lugeda, jah, aga orienteerumine vabas looduses oleks oluliselt pingevabam, kui tänavanurkadel ka sildid oleks, nii et kaarti saaks järgida mitte ainult geograafilise profiili järgi...
• Erinevalt eelnevas punktis mainitule leidub silte "No smoking" igal pool. Tõsiselt igal pool. Poe uksel, bussi uksel, kino uksel, vetsu uksel, kiriku uksel, poes salakavalalt riiulite vahel...No ma ei tea, kas varemalt siis tõesti võis Inglismaal kõikjal tossata?

Fanatism ja ökoloogiline tasakaal (10. august)

Teine väga mõnus kogemus tänasest päevast tuli paigast nimega Eden Projekt. Tegemist on põhimõtteliselt suurel maa-alal asuva botaanikaaiaga, kus eksponeeritakse taimestikku vihmametsadest, vahemerelisest kliimast ja siis sellest, mis ümbritseb nii inglasi kui ka eestlasi ehk midagi parasvöötmelise kliima laadset.

See kõik on muidugi ka tore, aga miks see koht mulle tõeliselt meeldis, on IDEE, mis selle taga on. Nimelt on Cornwall üsna vaene kant (oh, kui ma vaid jõuaks üles kirjutada ka seda informatsiooni, mida ma siin kõrvadega olen saanud), eelkõige seetõttu, et veel vähem kui sajand tagasi olid siin suured tina- ja savimaardlad. Nüüd on need tühjaks tehtud, asemele on jäetud aga laastatud maastik ja inimesed, kel pole tööd. Niisiis, ühte sellisesse mahajäetud savikaevandusse otsustas mees nimega Smit rajada aia, mis näitaks inimestele, kuidas kogu maailm on seotud taimestikuga, kuidas taimed üksteist mõjutavad ja kuidas inimesed tegelikult sõltuvad taimedest. Et Eden ongi paik, kus tõepoolest ongi kõik nii, nagu see oli alguses. Loomulikult kulutas mr. Smit meeletul hulgal aega, raha, närve jmt, et seda projekti käima lükata, sest suurem osa inimesi oli kas selle vastu või suhtusid väga skeptiliselt. Viimane pole muidugi midagi väga kummalist, kuna selleks, et sinna vanasse kaevandusse üldse midagi sai tegema hakata, tuli esiteks välja mõelda, kuidas saaks lahti väikesest järvest, mis seal laius. Selle vastu on neli hiigelsuurt veemahutit ja kuus ülivõimsat pumpa...Teiseks puudus muld, mis toodi kohale poole aastaga nelja veoautoga kuus päeva nädalas tööd tehes...jne jne. Ehk siis mr. Smit on hull:) Aga suurepärane, sest see keskus on tõesti külastamist väärt. Juba oma välisilme pärast – materjal on eriti haitek kile, mis ei juhi soojust ja mida on kerge parandada ja kasvuhooned näevad välja nagu suured kärjed.

Mulle isiklikult meeldis eelkõige vihmametsa paviljon ja just see, et hästi palju juhiti inimeste tähelepanu loomulikule ja normaalsele käitumisele. Üks temaatika, mida puudutati, oli see, et inimesed eemalduvad oma traditsioonilisest toidulauast, hakates tarbima liiga palju rasvast liha, poolfabrikaate jne, lihtsalt sellepärast, et need on nii kättesaadavaks muutunud. Teine läbiv teema oli fair trade kaubandus, eelkõige banaanide näitel, aga ka kohvi ja suhkruga seoses. Kuna tegemist peaks olema puhtažanrilise reisikirjaga, siis ei hakka ma sellest rääkima, kasutan muid kohti, aga lihtsalt soovitan kõigil natuke mõelda selle peale, KUIDAS selline kraam meieni jõuab ja kes saab rikkaks, kes jääb vaeseks. Peace!
EDIT
Link ka
http://www.edenproject.com/

Õhupallidisko ja pikkusemuster (10. august)

Tänase päeva esimene tippsündmus toimus St. Ivesi linnas, kus asub üks neljast Inglismaal olevast Tate-nimelisest kunstigaleriist. Too St. Ivesi oma keskendub 20. sajandile ja Cornwalli kunstnikele. Muidu oli galerii nagu galerii ikka, üks omapärane abstraktsionistist skulptor oli hea avastus (siinkohal meenus mulle, et hommikut alustasime ju sellega, et läksimegi „kivimuuseumisse“, täiesti tõsiselt, kell 10.00 vaatasime suuri kivisid, millesse oli auk sisse raiutud, ja meie reisukaaslased oigasid vaimustusest „Milline võimas naine“ – need olid nimelt Margaret (?) Hepworthi kivid....Vähemalt sai „kivimuuseumi“- nali tehtud).

Tagasi Tate´i juurde – parim osa selles hoones oli koridoritäis õhupalle. Mõte oli selles, et ruum mõõdeti üle ja siis paigutati sinna sisse täpset poole ruumala jagu täispuhutud õhupalle. Ja siis anti inimestele võimalus selle mere sees kõnidada. Oi, ma lausa kiljusin vaimustusest :) Väga-väga-väga omapärane kogemus. Õhupallid ümbritsesid mind igast küljest, kaasa arvatud pea ehk siis toimus tõeline ujumine õhupallides. Ühel hetkel oli palle nii palju, tõepoolest tekkis tunne, et olen kaotanud tee. Et pallid muudkui pressivad ja pressivad mulle vastu kõhtu, selga, pead...Ja kuigi ma pidevalt lükkan neid oma näo eest ära, tuleb neid aina juurde ja juurde. Hästi mõnusalt selgeks, reaalseks, isegi materiaalseks tehtud ÕHK ja ASJAD, mis meid segavad, mis varjutavad meie mõtteid, ideid, unistusi, eesmärke...ja mida kõike veel. Selline tuba peaks olema endal kodus, pool tundi sumamist päevas ja tavalised, mitte silmaga nähtavad segajad tunduksid nii tühised, nii tühised :)

Teine lahe performance seisnes selles, et kõik külastajad lasevad end seina ääres Abilisel ära mõõta ja nende pikkus märgitakse koos nimega (algselt) valgele seinale. Ja nõnda tekib omapärane mustvalge muster, kus kõige mustem osa näitab siis maailma inimeste keskmist pikkust ning üles ja alla jäävad siis äärmused. See on lihtsat lahe mõte mo meelest.

Oleme turistid ja teeme turistiasju (9. august)

Tänane päev möödus meil tõeliselt turistilikult – hommikul vaatasime TÕUSU (see on tõeliselt kummaline nähtus, sest me nägime oma silmaga, kuidas vesi muudkui kerki ja kerkis...), siis väikesel saarel kõrgel kaljul asunud kindlus-klooster-lossi (ilus, aga ei midagi uskumatut),

siis läksime „teise“ ookeani äärde vaatama vabaõhuteatrit (sinna me ei läinud, vaatasime teatri kõrval sedasama hingematvat vaadet),

siis jõudsime ühte kuurortlinna, kus me kaks tundi lihtsalt PASSISIME (ausalt, ookean võib ka lõpuks ära tüüdata), et lõpuks minna sööma kohta, kus olid suhteliselt suvalised söögid, aga selle eest noormees, kes oli vist esimest päeva tööl, sest kui ma talt kohvi tellisin, siis hakkas ta hullult sebima, käis vahepeal teises ruumis manuali lugemas ja kulutas tavalise kohvi automaadist väljavõlumiseks selgelt liiga palju aega. Aga iseenesest oli ta tore:)

Ühesõnaga, siis posti tulevad pildid, kui ma ükskord satun kohta, kus saab normaalselt netti ja normaalselt arvutit seinas hoida.
EDIT
tehtud :)

Jõuame nõmmele (8. august)

Pärast mõningast bussis loksumist jõuame (minu jaoks täiesti ootamatult) Dartmore´i rahvusparki, mis tegelikult koosnebki NÕMMEST. Jah, sellessamast, kus matkas Eustace Hawke ja kogus materjali oma „Inglise aasade“ tarbeks (kirjanduslik vihje, mis mõeldud ainult siseringile), kus jooksis ringi Baskervillide koer (kelle prototüübiks olevat olnud üks õnnetu kuts, kes juhtus jooma jõest, kuhu oli just kallatud suuremat sorti kogus kesvamärjukest, ja kes selle tagajärjel suri ning kummitamas hakkas käima) ja kus on nii kerge eksida, kukkuda ja lihtsalt kadunuks jääda. Jah, selle maailmatu laheda kohani me jõudsimegi.

Oi, kui uskumatult tuuline seal oli:) Kusjuures, väidetavalt sattus meile väga hea ja rahulik ilm, ei kujuta ette, mida tähendab selle kandi rahva jaoks tuuline ilm...Igatahes anti meile võimalus matkata ühe künka tippu. Ema leidis, et tema lepib ka väikese tõusuga, mina rühkisn vapralt üles. Ja tuleb tunnistada, et see oligi jumalik matk. Tõus oli polnud küll kuigi pikk, kuid üsna järsk. Tuul oli täpselt vastu. Nõnda et liikumiseks tuli rakendada tervet hulka lihaseid. Aga see kõik tasus ära, kui jõudsin üles ja nägin seda, mida nägi ainult sealt ülevalt – kuni silmapiirini laiuvat kõledat nõmme, tühja ja tumedat. See ONGI nõnda jubeda atmosfääriga koht, nagu räägitakse. Ja seepärast nii põnev. Seisin ja vaatasin ja lasin tuulel end toetada (seda ka sõna otseses mõttes, sest üleval oli tuul ikka jõhkralt tugev juba) ja muudkui vaatasin veel ja tundsin, kui õnnelik võib üks inimene olla puhtalt selle pärast, et ta saab midagi nii sünget näha---

Laskumine oli raske. Rumalast peast olin tennised endale jalga pannud, jumal teab, miks. Endal saapad ju olemas...Tennised olid niiii libedad, tuul oli tagant ja ma tõepoolest kartsin, et ma ei jõua ühes tükis alla. Kuni minu j o o k s i s mööda näine, kes oli üles länud kontsaga (!) kingades, alla nendes ilmselgelt ei saanud ja seega oli end paljajalu võtnud. Kihku-kähku tegin sedasama ja sain jumaliku kogemuse! Nõmmetee oli palja jala all niiii paganama mõnus, mitte midagi mõnusamat pole maailmas olemas kui see. Isegi mitte Eesti kastemärg muru suvehommikul vanemate või vanavanemate õuel. See lihtsalt pole seesama, nõmmel kõndides tunneb PALJU rohkem. Olen tõeliselt tänulik sellele naisele, kes näitas mulle, kuidas nõmme tõeliselt tunnetada. Mingu tal elus kõik hästi!

Külastame Salisbury linna (8. august)

Hommik algas jõhkralt vara. Õnneks tulime idast, seega fakt, et hommikusöök algas kell 7.00 ei löönud meil jalgu päris alt, tegi põlved ainult pisut pehmeks. Eriti see osa, et ema leidis, et me peame kindlasti kell 7.00 ka laua taga juba istuma. Elu läks omasoodu ehk normaalse akadeemilise hilinemisega jõudsime meiegi sööma.

Selles ettevõtmises oli kolm head asja:

a) oad, mis maitsevad mulle alati ja igas asendis

b) arbuus, mis oli meeldivalt krõmps ja magus

c) Jüri Arrak, kes istus täpselt minu vastas.

Ülejäänu oli inglise kultuur, mis emale väga meeldis (kergelt toores praemuna, peekon) ja mida mina võtsin vastu viisakusest (maitsetu voolav praemuna, maitsetu rasvane vorst). Kõht sai igatahes täis, ääreni, ja nõnda jätsimegi hüvasti oma superilusa sviidiga (kahjuks ei mäleta enam kellenimelises just meie olime, aga meie kõrval oli J. Constable´i nimeline igatahes) ja liikusime edasi, et tutvuda imekauni Salisbury linnaga. Igaks juhks (neile, kes ei suuda hästi jälgida), jah, sellele jalutuskäigule suundusime kell kaheksa hommikul, tõesti jumal tänatud, et me oleme idaeurooplased :).

Salisbury on üks äärmiselt armas linn Londoni ja Atlandi ookeani vahel (see on kõige inimlikum selgitus sellele kohale, loomulikult võiks arendada ka teemat Wiltshire´ist ja nii, aga Londoni ja Atlandi ookeani vaheline paik peaks olema ikka rohkem hoovatavam, vähemalt mulle küll oleks.) Aga mitte asukoht ei tee Salisbury´ist midagi olulist, vaid Neitsi Maarjale pühendatud katedraal, mis on 13. sajandist pärit puhtas varagooti stiilis 38 aastaga valmis ehitatud kirik, mille torni kõrgus on 123 meetrit (kõrgeim torn brittidel). Räägitakse, et just tänu sellele kõrgele tornile jäi Salisbury II maailmasõja ajal ka terveks, kuna sakslastel oli selle torni järgi hea orienteeruda, seega polnud mõtet kirikut (ja seda ümbritsevad linna) maatasa teha. Oli kuidas oli, II maailmasõja see linn üle elas ja tänu sellele on seal super vanalinn, mille ehitised pärinevadki 13. sajandist. Päriselt ka. Kaasa arvatud majad, mis silmaga vaadates ei tohiks püsti seista, sest nende ehitamiseks on kasutatud niiii kõveraid palke, et tundub uskumatu, et midagi nii kõverat üldse looduses eksisteerib.

Aga kirikust veel. Vaatamata sellele, et tegemist on väga väärikas vanuses oleva ehitisega, ei ole seal valitsev stagnatsioon, vaid pigem vastupidi. Meil nimelt õnnestus olla tunnistajaiks näitusele (vabalt võiks seda nimetada ka performance´iks), kus väga intrigeerival moel oli ühendatud iidselt vana täiesti uuega ehk siis tänapäevases riietuses inimfiguurid sarkofaagidel, pühakute kõrval nii kiriku sise- kui välisseintel jne. Väga tervistav!

Lisaks oli selles kirikus ka maailma kõige vanem kell, mis küll meie mõistes aega ei näita – tegemist oli katoliiklaste jaoks olulise seadeldisega, mis kutsus õigel ajal palvele (kusjuures nii kaval masin on, et suvel, kui päev on pikem, on ka palvetamisete vahe pikem, talvel aga lühem – saab ju siis päev käbedamini otsa...). Uskumatult nutikad olid inimesed juba 14. sajandil.

Sellest linnast VÕIKS ju rohkemgi rääkida, aga tegelikult tuleks seda siiski ise näha, vahendatud muljed ei anna edasi seda mõnusat miljööd, mis seal valitseb, inimeste õnnelikke nägusid ega seda sõnastamatut miskit, mis teeb sellest linnast ühe korraliku Vana-Inglismaa linna:)

Saabumine Inglismaale (7. august)

Briti pinnale astusime elegantselt, isegi saapad võisime jalga jätta, ikkagi kultuurmaa ;) Grupiga sulandusime ka kenasti kokku, kõik olid ühtemoodi hädas oma pagasiga, olenemata sellest, kes luges lennukis Sirpi, kes Eesti Naist. Kohver ja kohver ja raske on ta ka.

Buss on meil ka inglaslikult elegantne, nahkistmed ja puha. Eriti lahe on see, et istume viimases reas, seda siis sõna otseses mõttes, meie taga on suur aken. Selle osaga pole tegelikult probleemi, koht on aus. Küll pidin ma maa põhja needma oma õnne, kui nägin, et minu kõrval (selles viimases reas) istub naisterahvas, kes õnnetuseks oli istunud lennukis minu taga ja keda ma oma mõtetes olin nimetanud Vingu-Viiuks, Nõmedaks Mutiks ja Muuseumi Vanatüdrukuks. Hiljem selgus, et ta on hoopis kunstiteadlane ja töötab EKAs...Ja nii Vingu-Viiu ta ka pole, nagu alguses paistis. Mõnikord võib esmamulje olla ka petlik.

Ühesõnaga, Inglismaa juurde tagasi. Esimesed veerand tundi ei suutnud me emaga (eriti mina) ikka veel uskuda seda, et me TÕEPOOLEST olemegi siin. Tõesõna, see tundus nõnda sürreaalne. Siis hakkasime vaikselt sisse elama ja ringi ka vaatama. Kuna mind oli tabanud lennukis jõhker kõrvavalu (see valu on vist nagu sünnitusvalu, ma mäletasin, et see oli tappev, aga KUI tappev, seda mitte), siis oli pea tiba pehme ja seda kummalisem tundus inglaste täiesti ebanormaalne komme sõita tee vasakul poole. Maanteel polnud see veel kõige hullem, aga kui buss läks ringteele sõitma päripäeva, siis minu süda enam vastu ei pidanud. No on originaalitsejad!

Kuna tegemist on sügavalt kultuurse reisiga, oli meile ka esimeseks õhtuks planeeritud tegevust. Ja kujutate ette, selleks oli Stonehendge´i külastus. Teil ehk õnnestub seda ette kujutada, kuna teie ise ei pidanud seda läbi elama. Mina igatahes olin sügavas segaduses jätkuvalt, sest no Stonehendge – ma olen seda ju niiii palju kordi kooli(de)s õppinud, ja nüüd siis äkitselt saan ma näha, kas see ASI on päriselt ka olemas. Kuna meie giid ei tundunud olevat sellest kohast just ülemäära vaimustuses, korraldati meile kahjuks ainult väike peatus Stonehendge´i juures. Väidetavalt oli see sama hea kui see, kui oleksime ostnud piletid, sest kuna aegade jooksul on liiga palju inimesi lähenenud pühadele kividele koos kirvega (ehk siis üritanud võtta kaasa endaga tükikese ajalugu), on nüüdseks menhirid übritsetud võrkaiaga ja pileti lunastanu võib jalutada ümber kivikogumiku nii umbes paari-kolmekümne meetri kauguses. OK, kuna meil oli „öine“ külastus, vaatasime aia tagant.
Fototõestus selle kohta:

Ja ikka oli täiesti uskumatu! See koht on just selline, nagu ma olin ette kujutanud, sama võimas ja kummaline. Muidugi oleks olnud äärimiselt äge jalutada kivide VAHEL, aga eks vanemate patud nuheldakse ikka laste peale, et siis eelnevate põlvkondade idiootsus on kahjuks võtnud meilt selle võimaluse... Klõps-klõps-klõps (ja nõnda 46 korda, setst just nõnda suur on meie grupp), ja siis hops! bussi tagasi ja nina Sooooolsböri (ehk siis Salisbury) poole, kus veetsime oma esimese öö. Kusjuures täiesti jumalikus hotellis,

kus meie toas

 oli isegi juhtmega internet. Kahjuks viibime jätkuvalt Inglismaal, kus toimub demonstratiivne originaalitsemine ja otseloomulikult peavad neil olema pistikud, mida ei kasuta ükski normaalne inimene. Me muidugi teadsime sellest inglaslikust veidrusest ja võtsime kaasa oma adapteri, mis kahjuks üritas kahel korral meie kaunist sviiti põlema panna (tõesõna, suitsu juba tuli), nii et kahjuks jäi pikem netitrett ära mitte interneti- vaid arvutipuuduse tõttu. Seega hetsime rahulikult magama.

kell pool kuus, Tallinn-London lennukis

Niisiis õnnestus meil emaga end viisakalt ja viksilt lennukile smuugeldada. Kui välja jätta muidugi asjaolu, et olin sunnitud turvakontrolli läbima sokis, tanksaapa rõõmud, eksole :) Aga lennukile saime, kohad on meil küll peaaegu et erinevatel lendudel...Mul rida 19, emal rida 24.

Aga millest ma tegelikult kirjutada tahtsin - see on ikka uskumatu tunne, kui lennuk tõuseb, ma tõepoolest ei mäletanud enam seda. Mööda minnes ei mäletanud ma ka seda, et lennukid teevad niiii kõva lärmi, kuigi äkki on see hoopis konkreetse isendi viga? Vahet pole, see tunne, kui lennuk end maast lahti rebib...!!!....Ma lihtsalt itsitasin suurest rõõmust, niivõrd eriline tunne on see. Minu ümber lugesid inimesed samal ajal ajalehte, ilmselgelt reisivad nad tihedamini kui mina...:) Ja siis see naljakas vaade maapinnale, pilvedele, pilvedele, maapinnale – lennuk on ikkagi mu lemmiktranspordivahend. Rong kõlbab ka, aga buss on tõesti viimane variant. Ma muutusin juba Viljandi-Tallinn bussis nii närviliseks, et eurotripi iha on jälle mõneks ajaks läinud.

Aga lennuk siis...ilmselgelt istub meie reisugrupp kõik koos. Millest ma seda järeldan? - ei ole normaalne, et täiesti juhuslikult istuks lennukis koos umbes 20 inimest, kes kõik loevad Sirpi. Olgu öeldud, et meie emaga ostsime kaas Eesti Naise, et lugeda Epp Petronest...Ka nunnu, eks?

Kitsas on ka, kuigi mul veab vähemalt nii palju, et istun vahekäigu kõrval, seega paremat kätt saan südame rahus liigutada. Erinevalt vasakust siis :)

Reisigrupist veel rääkides...esialgu tundus asi üsna kurb, sest näis, et kõik inimesed olid kohale tulnud kõrgetel kontsadel, mis ilmselgelt pole just maailma parim variant, kui on vaja põgeneda Baskervillide koera eest või näidata üles sitkust ja ellujäämistahet metsikul nõmmel matkates. Hiljem siiski ilmusid kohale ka sportlikumad tüübid, nii et eks näis.

Nõnda, rohkem igavat juttu mul ajada polegi:) Arvuti aku väheneb ka jõudsalt, loodame siiski, et hotellis leidub internetti.

Tallinn, enne poolt nelja

Nonii, uskumatu, aga tõsi - ma sõidan Inglismaale. Väga-väga veider :) Mõnikord lihtsalt juhtub nii, et ise üldse pingutamata kukub mingi võimalus sülle. Nagu nüüd, nii palju kokkusattumusi läks vaja, et lõpuks oleksin mina siin lennuväljal ja ootaksin teadet "Algab minek lennule Tallinn-London".
Naljakas on see, et viimati lendasin ma aastal 2004. Kui keegi tahab, arvutagu välja, kui pikk aeg sellest möödas on, mina ei taha, tiba masendav on. Aga vähemalt olid viimased reisid superägedad (Berliin ja Rooma)!
Tegelikult ei olegi mul mitte midagi öelda, reis pole ju veel alanud . Lihtsalt tahtsin prooviposti ära teha. Eks paistab, kas annab ka jooksvalt reportaaz(katusega)e anda või mitte.
Musi-kalli!
Pilte ka:
Tallinna lennujaama ootepaviljon:)

Sõbrapilt empsiga:

Pilt sarjas "Mitte keegi minust pilti ei tee, teen siis ise"