Eelmine postitus lõppes mul mõttega, et küll tahaks, et Ruudi hakkaks raamatuid armastama. Tänase päeva jooksul pöördusin mitu korda selle mõtte juurde tagasi. Ma arvan, et on ikka meeletu tähtsus, millised teosed lapsena pihku satuvad, mis õpetavad, vaimustavad, inspireerivad. Ja mille mõju ei jää pelgalt lapsepõlve, vaid mille salahoovused tegelikult kummitavad ka hiljem.
Ma tean, et minu lapse- ja noorepõlve lugemisvara oli tolle aja kohta üsna veider. Minust kümme ja rohkem aastat vanemate inimeste jaoks normaalne, aga minu põlvkond on ju tegelikult kujunenud juba murrangu- ja vabaduseaastail, seega nõukogude kirjandus, mis on minu jaoks märgilise tähendusega, pole nõnda populaarne, kui mulle meeldiks.
Võtame näiteks "Neljas kõrgus", jummel kui hea raamat, ladus, mõnus lugeda, milline karakter - Gulja - ja milline üllas idee. Samamoodi "Kangelaspioneerid" (siiani pole ma endale seda raamatut leidnud, peaks äkki järgmisel aastal jõuluvanale kirjutama?) või Zoja ja Šura raamat. See pool segatuna Lindgreni helge (maa)eluga, "Kadris" oleva usuga, et igaüks ongi oma õnne sepp...ja me jõuamegi raamatuni, mis on minu agenda. Loomulikult käib jutt raamatust "kus isa on arst" :):) ehk siis "Tee viib kaugusse". Ma arvan, et sellest raamatust on saanud alguse ka minu armastus vene kirjanduse, selles leiduvate tugevate, aga samas lihtsate tüpaažide vastu, eriliste dialoogide ning suurte ja üldiste ideede vastu. "Kui kukkusid, tõuse üles, kui said haiget, ära virise. Tee viib kaugusse, tee viib edasi." See on tsitaat, mis on mind elus vist kõige rohkem edasi aidanud, see usk, et tee viib edasi ja haiget saades ei tasu oma õnnetuse otsa halama jääda - see on suurepärane. Ja mul on nii kahju, et maailmas on nii vähe inimesi, kes on seda raamatut lugenud.
Loodan, et Ruudi leiab üles selle raamatu, mis jääb teda nõndamoodi kummitama, mis mõjutab teda positiivses suunas. Sõpru, klassi- ja koolikaaslasi, õpetajaid - neid ma ei saa talle valida, küll aga saan teda suunata heade raamatute juurde. Oleks ainult oskust seda teha.
No comments:
Post a Comment