elu läheb edasi

Ei saa öelda, et tänane päev kuidagi lihtne oleks olnud. Esimesel tunnil leinahetked. Küünal, mis voolas mööda riiulit laiali. Lapsed, kes tundsid õpetajat, lapsed, kes tundsid poissi. Arusaamine, et õpetan selle poisi venda. Pooles vardas lipud. Kriisinõustajad. Ja see uskumatu vaikus, mis on koolimajas, majas, kus on koos üle viiesaja inimese, ebaloomulik vaikus.

Ja siis tavaline elu, mis peale tuleb. Alguses kohatult, hiljem järjest jõulisemalt. Uued teemad tunnis, uued arvamused, vaidlused, naljad, mille peale naerdakse ja siis ootamatult tõsiseks jäädakse. Et siis varsti uuesti naerda, ilma kohmetuseta.

Meie jaoks läheb elu edasi. juba praegu.

Ja on kaks perekonda, kus elu seisab.

mälestuseks

Ükskõik, millest täna mõelda või kirjutada tahaks, ükskõik, mida tahaks teha - mitte miski ei muuda olematuks seda tühjust. Seda ebareaalsust. Seda uskumatust. Ma ei saa sellestki aru, kellest mul täna kõige rohkem kahju on. Tulistamise ohvrist? Tulistajast? Ohvri perekonnast? Tulistaja perekonnast? Koolikaaslastest? Kolleegidest?

Kõik on nii segamini.

"Kas sa räägid tõsiselt?" oli minu esimene reaktsioon, kui kolleeg mulle sellest rääkis.

"Kohatu teema nalja jaoks," oli tema vastus.

Tõsi, sest meie teadsime kohe, et tegemist ei olnud lihtsalt tulistamisega. Vaid surmaga lõppenud tulistamisega.

Ja kuigi ma sain aru, et nali sellisel teemal oleks haige, tundus tõde veelgi absurdsem.

Sõrmed värisevad siiani.

Ja nii kurb on.

Valmistun jõuludeks :)

Kellakeeramine tekitab minus segadust. Sügisene variant mulle muidugi meeldib, sest meile kingitakse terve tund, mille jooksul maailma paremaks paigaks muuta, aga tegelikult on esimene päev selline kummaline. Keha nagu ikka teaks, mis kell päriselt on. Ja seepärast on kuidagi veider.

Selle pimeduse taustal on rõõm tõdeda, et aeg on hakata valmistuma jõuludeks. Või noh, kui aus olla, siis olen ma juba hakanud seda tegema - esimesed kingitused on juba ostetud. Mulle ikka meeldib rahulikult läheneda sellele teemale, detsembris tabab mind üldiselt mingisugune mõttekramp. Aga kingituse teha mulle meeldib, ilma mõttekrambita.

Tore on see, et poodidesse hakkavad ilmuma jõulukaubad. Ma tean küll, et on palju inimesi, kes ei suuda seda taluda, et JUBA ongi alustatud kapitalistliku pähemäärimisega, aga mulle tõesti meeldib. Eile mõtlesime hr Abikaasaga, et võiks uusi jõulutulesid osta. Huvitav, kui praegu aliexpressist tellida, kas siis jõuaksid nad jõuluks kohale või mitte? Sealsed hinnad on märksa madalamad kui meie poodide omad ja me oleme siinpool tõelised jõulutulede sõbrad. Ruudil näiteks on tuled aasta ringi kasutusel.

Meie hr Hga oleme nii suured sõbrad, et kinkisime kolm aastat järjest oma naabritädile sünnipäevaks jõulutulesid. Kolmandal korral hakkasin ma mõtlema, kas see kõik pole mitte juba korra olnud. Jah, tõesti oli. Aga mina ei oleks üldse kurb asja peale, riputaks aga üles ja naudiks :)

Ja esimene lumi on ka alati midagi väga erilist, ootan väga. Pärast jõule võiks lumi üldiselt ära minna, kuigi sel aastal olen ma otsustanud ka suusaspordiga oma sõprussidemeid taastada, nii et natuke võiks lund ikka olla.

Rehvid peaks vist ka ära vahetama.

Sportlik mina vol 4

Seekordne postitus ei käsitle minu suurepärast edasiminekut, sest olen vahepeal vaiksemalt võtnud ja seega erilisi edasiminekuid pole, tagasiminekuid muuseas ka mitte. Hoian kenasti vormi.

Täna tahtsin lihtsalt seda jagada, et praeguste ilmadega saab väga mõnusasti jooksmas käia. Millegipärast on minu jooksurajal treenijaid väga väheks jäänud, tänasel päikeselisel päeval nägin ainult üht jooksjat, muidu on neid ikka rohkem olnud.

Tõsi on muidugi see, et päris endise varustusega praegu joosta ei saa. Või noh, saab ka - ma siiani jooksin suhteliselt samas kostüümis, aga pärast oli tagumik nii külm, et isegi soe dušš ei suutnud seda üles soojendada. Kuna ma ei kavatse jooksmise pärast haigeks jääda, käisime koos hr Abikaasaga poes mulle korralikku sooja spordipesu ostmas.

Hr H on aastaid salaja sooja pesu kandnud. Salaja, sest minu meelest on maailmas vähe nilbemaid asju kui pikkade aluspükstega meesterahvas. Üllatuslikult selgus, et hr H jaoks kätkeb soe pesu endas midagi väga sensuaalset. See meenutavat talle lahedat äkšontšikki, kes lasekiirte vahelt läbi poeb. Loomulikult tekitas see ülestunnistus palju sensuaalseid nalju, mida ma ei kavatse ellu viia, sest minu meelest on soe pesu ikkagi midagi nilbet.

Täna käisin siis jooksmas oma uue sooja pesuga ja supermõnus oli. Kui ma enne panin endale selga koos rinnakaga viis kihti riideid, siis nüüd piisas kolmest. Ja soe oli ka. Kurb oli ainult see, et soojade pükste peale ei mahtunud mu jooksupüksid, seega pidin jalga ajama oma tavalised (Hello Kitty logoga) dressikad, pärast mida polnud visuaalselt enam aru saada, kas ma lähen trenni või kartuleid võtma. Aga tegelikult vahet polnud, sest mul endal oli hea olla ja jooksmise ajal ma ennast ei näe :)

Mina igatahes kavatsen joosta seni, kuni teed muutuvad nii libedaks, et jooksmise saab vahetada uisutamise vastu.

Haapsalust, lindudest ja söögist

Sügiseseks vaheajaks korraldati meile väljasõiduga koostööpäev. Haapsalus.

Mulle väga meeldib Haapsalu, selle linna armas kesklinn vanade majade ja kividest teega ja kitsaste tänavatega. Koolimaja, kus me käisime, oli samuti imearmas. Ja ma pean tunnistama, et nende kohustuslik uus kunst meeldis mulle palju rohkem kui meie värvilised pallid.

Läänemaa ühisgümnaasiumi laevalgusti ja võrdluseks meie pallid, mis on ju ka toredad...

Haapsaluga on ainult see jama, et kui ei hakka just Tallinnast või Pärnust tulema, siis on teekond sinna häirivalt pikk, ringiga. Linnulennult ju nii pikk polegi.

Koolis pakuti meile lõunat ja ma hakkasin mõtlema, kui veider on see, et ma pole enam harjunud koolisööklate lõhnaga. Meil ei ole seda, ma ei kujuta ette, kuidas see on saavutatud, aga tõesti pole. Samas kõikides koolides, kuhu ma olen viimasel ajal sattunud, on see olnud. Kusjuures meie õhutussüsteemid pole mingid superägedad, sest me elame ju vähepakkumiste maailmas ja midagi rohkemat kui kõige odavam võtta ei saa. Imelik igatahes. Ja söögiisule mõjub harjumatu lõhn pärssivalt.

Söömise osas elan kaasa riigikogule, kes (tundub nii) ikka võttis vastu "tasuta koolitoit gümnaasiumisse" otsuse. Jätkuvalt on mul selles osas vastakad tunded. Eripraed jäävad nagunii. Nüüd olen ma aru saanud ka sellest, et igapäevane koolitoit ei ole tulevikus riigi poolt kõigile välja tehtud, riik maksab sellest kinni (olenevalt koolist ja teenusepakkujast) pool kuni kaks kolmandikku. Me ei saa ka sellele loota, et omavalitsus ülejäänu kinni maksaks, sest omavalitsusel pole ju meiega asja. Nii et tasuta toidust ei saa nagunii rääkida. Odavamast lihtsalt.

Eks paistab, kuidas sellega läheb. Mulle vist meeldiks siiski rohkem see, kui riik tagaks igale lapsele vähemalt ühe huvikooli.

"Mere märgid"

Täna õhtul käisime teatris. Kõigepealt etendusega otseselt mitte seotud emotsioonid:
1. Mul oli meelest läinud, et meie teatris on praegu mustlaste näitus. Kuna see oli mul ununenud, läksin kohale õigeks ajaks ja nii jäigi mul kokkuvõttes näitus vaatamata, sest vaheaeg oli nii lühike, et ma jõudsin hädavaevu tualetis ära käia. Pean mõnel õhtul lihtsalt teatrist läbi käima.
2. Puhvetis saime tõelise Mary Poppinsi elamuse. Broneerisime endale vaheajaks laua, et rahus kohvi juua, mina koorega, õde musta. Kui lauda jõudsime, seisis laual termos. Mina sain esimesena oma kohvi tassi, koorega. Õde oli juba leppinud mõttega, et midagi läks sassi ja temagi peab koorega kohvi jooma, kui täiesti uskumatul kombel ilmus tema tassi must kohv. Me ei suutnud oma silmi uskuda :D
3. Minul kõrval istuv hallipäine džentelmen suutis esimese viie minutiga sügavalt magama jääda. Olgem ausad, algus oli tõepoolest üsna staatiline :) Aga väga tõsine, mis oli minu jaoks keeruline, sest iga kord kui pilk lipsas naabrionu poole, tuli mul naer peale. Eriti kui ta teise vaatuse ajal võttis isegi prillid eest ära, et paremini magada,

Etendusest endast rääkides olin ma hämmingus - keegi on minu ja hr Abikaasa näidendisse kirjutanud. Muidugi teatavate kunstiliste liialduste ja muudatustega, et kõik kohe aru ei saaks, aga põhimõtteliselt. No pagan, hr H-l on isegi samasugune kampsun, mida tema küll põllumeeste kampsuniks kutsub. Ja lugu ise - kahe maailma põimumise võimalikkusest, sellest, kuidas püüad ennast armastuse nimel salata, aga lõputult seda teha ei saa. Ja siis tulebki leida kompromiss, mis võib olla keeruline, aga igatahes elujõulisem.

Aga kuna ma oma armastuse- ja pereelulugu ei taha väga sügavuti siin analüüsida, et saa ma ka etendusest rohkem rääkida. Mulle meeldis, minu jaoks positiivse sõnumiga lugu :)

"Mere märgid"

Kuidas ma lõpuks ikkagi noortekaid lugesin

Ma pole tükk aega kirjuatnud raamatutest, sest noh... pole nagu olnud millestki kirjutada. Augustis võtsin Mae soovitusel raamatukogust Põhjamaade sarja raamatuid ja armusin neisse. Sellised hästi karged ja kohati tundub, et emotsioonitud, aga tegelikult tunnetest pulbitsevad lood. Paeluvad oma tegevusetuses, sest ühel hetkel mõistad, et iga tegemata jäänud tegu on tähendusega. Üle pika aja midagi, mis tõesti kõnetas, eriti "Imelaps".

Siis mõtlesin, et täidan lünki oma haridusteel ja loen läbi Pelevini "Tšapajevi ja Pustota". Hiljem sain aru, et see oli vale mõte. Mitte et see raamat ei oleks mulle meeldinud, aga see lihtsalt ei lähe mu käes edasi. Iga kord, kui ma seda jälle loen, on mul hea meel, aga miskipärast käsi tõrgub seda avamast, nii ta seisab mu voodi kõrval, viimased kakskümmend lehekülge nukralt ootamas. Vahepeal tegin endale jälle reegli, et ühtki muud raamatut lugeda ei tohi, kui see on loetud.

Aga enne jõudis minuni raamat "Mittepühad pühakud", mis oli juba teine raamat, mis mulle meeldis, aga mida ma ei jaksanud järjest palju lugeda. Kogu maailm selles raamatus on niii põnev, religioon on mind ikka paelunud. Päris lood sellest, kuidas inimesed jätavad kõik, sest nad USUVAD, on minu meelest äärmiselt huvitavad. Mis tunne see on, kui tead, et Jumal armastab sind? Mis tunne see, kui saad aru, et pead jätma kogu oma senise elu? Mis tunne see, kui saad aru, et pead tegema midagi irratsionaalset, sest Jumal ütleb nii? Ja kõik need lood imedest - tervendamisest ja ettenägemisest, jumalikust ettehooldest. Tõesti ilus lugemine oli. Aga kurnav. Lisaks oli mul see "Tšapajev" ka kaela peal...

Asi päädis sellega, et ma lihtsalt ei lugenudki, välja arvatud kohustuslikku kirjandust. Siis leidsin, et mingid väikseid noortekaid võib lugeda. Ja siis lugesingi kähku läbi "Ime", "Otsides Alaskat", "Kui ma jään" ja veel mõned raamatud, mis olid liiga mitte midagi ütlevad, et neid üldse mainida.

Palacio "Ime" on väga tore raamat erinevaks olemisest. Puudega laste temaatika juures on nii palju raskeid küsimusi ja osapooli, kes saavad haiget. See konkreetne raamat on hästi positiivne ja taastab usku inimkonna headusesse, sellesse, et tegelikult on inimesed suuremalt jaolt ilusad ja head. Seda oli mulle vaja, sest mul on praegu üks uus klass, kus on hästi palju väga küünilisi inimesi. Nad ise väidavad, et nad on realistlikud. Vahel on täitsa kurb, et nii noored ja nii illusioonideta. Ma saaks aru, et mina, juba vanem naisterahvas, ei usuks enam maailmaparandamise võimalikkusesse, aga kui nemad seda enam ei usu, kuidas siis maailm üldse paremaks saab?

"Otsides Alaskat" ja "Kui ma jään" on meeldivad noortekad. Vahel ma mõtlen, miks meie Eesti noortekad tunduvad mulle tihtipeale igavad ja ebaloogilised, kui välismaised meeldivad mulle päris hästi. Kas asi on lihtsalt selles, et välismaiste puhul toimub enne valik, mida tõlkida? Ja nii jõuavadki meieni ainult paremad? Sest tõesti, Eesti omadest olen ma rahule jäänud vist ainult "Klassiga", kõigi teiste puhul ei saa ma aru, mis mõttes räägivad nad ikka jälle lugusid, mis ei kõla nagu päris lood. Mingit sügavamat tunnet ei tekitanud minu ka "Otsides Alaskat" ja "Kui ma jään", aga mõlemad olid minu jaoks veenvad - tegelased käitusid nii, et ma suutsin neile kaasa elada, sündmused, mis nendega toimusid, olid mõistuspärased, tegelaste dialoogid olid suupärased. See on kõik, mida ma noortekalt ootan, aga miskipärast ma seda Eesti raamatutest ei leia.

Nüüd igatahes tuleb asuda uue tsükli kohustusliku kirjanduse juurde. Ja see Pelevin ka lõpuks läbi lugeda :D

Kellega ma abielus olen

Mina: "Mille üle sa rõõmustad?"
Hr Abikaas (tõeliselt rahulolevalt käsi hõõrudes): "Suutsin kapitalistid üle kavaldada!"

Mina: "Mis sa mossitad."
Hr Abikaasa: "Palka sain..."
Mina: "?"
Hr Abikaasa: "Sa mõtle, kui palju makse selle pealt maksma pidi..."

Hr Abikaas: "Sa ei tahaks kandideerida?"
Mina (kerge huviga, sest ta pakub alailma mulle uusi juhtuvaid töökohti): "Kuhu?"
Hr Abikaasa: "Otsitakse kõige kaunimat naisnatsi."

Kuulame taustaks hr Abikaasa muusikavalikut. Järjest tuleb mitu lugu Psychoterrorit, millele järgneb ootamatult Cher. Mina itsitan tükk aega.
Hr Abikaasa: "Mis sa naerad, Cher on tõsine punk."
Tõsi.

Sportlik mina vol 3

Täpselt kuu aega tagasi tegin postituse, kus kilkasin, et minust on saanud spordipiff. Aeg on küps, et jäädvustada loo edasine kulg.

Ma olen jätkuvalt spordipiff, eelkõige siis ikkagi jooksu oma, sest ma olen avastanud, et jooksmine on tõesti mõnus spordiala. Arvatavasti meeldiks mulle ka kepikõnd ja rattasõit, sest ka need on individuaalsed alad, aga jooksmine on minu esimene valik juba puhtalt selle pärast, et paraja pikkusega jooksurada on kohe käe-jala juures, kõndimise ja rattasõidu jaoks peaks ma vahepeal linnas ringi liikuma, aga see ei tundu mulle kuigi ahvatlev. Nii ma jooksen.

Sportlik vorm on oluliselt arenenud, kilomeetriaeg on vähenenud nii umbes minuti võrra, kusjuures joostud maa pikkus on üle kahe korra pikem kui alguses. Ma ei ole küll veel jõudnud oma eesmärgini (pikendada jooksuring viie kilomeetrini), aga olen ka praeguse seisuga rahul. Lisaks jooksule müdistan vabaõhu treeningsaali trenažööril, mis on suhteliselt igav, aga eeliseks maanteejooksu ees on see, et pulss püsib kogu aeg õiges kohas, jooksuga kipub lõpuks ikka liiga üles minema, nii et ma pean vahepeal eriti naljakalt aeglaselt jooksma. Sellest ma küll aru ei saa, kuidas inimesed viitsiivad spordiklubis käia ja näiteks tund aega järjest jooksulindil liduda. Päriselt joostes saan ma erinevaid probleeme lahendada, näiteks kas mööduda kilekotiga vanamutist vasakult või paremalt, kas see konkreetne koer tahab mind limpsida või mitte ja muud taolised. Samuti on mul võimalus oma peas väikseid võistlusi maha pidada - kas ma suudan joosta nii kiiresti, et noored põdrad ei tee mulle ringiga ära? Ma hakkasin nüüd järele mõtlema, et äkki on spordiklubides televiisorid jooksulindi ees, et nii nüri poleks? Ma ei ole ju kunagi käinud :)

Lisaks kiirematele jalgadele on mul pärast poolteist kuud ka rohkem trimmis keha. Kaal on langenud ja kuigi ma ennast mõõtnud pole, on kindlasti vähenenud ka ümbermõõdud, sest ma tunnen, kuidas riided paremini seljas istuvad. Prl Vaprake ütles juba mitu nädalat tagasi, et ma olen kaalust alla võtnud. Mitte et see oleks olnud mu esmane eesmärk, aga valetaksin, kui väidaksin, et ma sellise muutusega rahul poleks.

Spordivahenditest olen hakanud puudust tundma normaalsest mütsist, sest ma jooksen nii kiiresti, et tuul puhub hirmsasti. No tegelikult puhub ta kindlasti ka siis, kui ma seisan. Praegu jooksen oma lilla tutimütsiga, mis iseenesest ajab ju ka asja ära, aga nii jooksupükste kui ka jooksupluuside osas tundsin ma väga selget vahet, nii et ma kahtlustan, et mõistlikust materjalist müts oleks mugavam.

Pulsikell on üks mu parimaid sõpru, kuigi nüüdseks olen juba üsna teadlik oma keha toimimisest, nii et liiga kõrge pulsi tunnen ka tagumikuga ära. See muuseas polnud metafoor, vaid puhas tõde. Aga sellele vaatamata on pulsikell super, sest aitab samal ajal ka looderdamise vastu, loeb minuteid ja kaloreid ja jätab kõik meelde. Nädala kokkuvõtteid on lahe väga lahe vaadata.

Nii et treenin edasi, et ühel päeval olla sellises vormis, mis võimaldaks mõnel rahvajooksul osaleda. Sellisel 5 kilomeetri pikkusel :)

Tore on

Hakkasin mõtlema, et mu igapäevaelus on mõned toredad hetked, mis on tekkinud tänu sellel, et ma liigun ringi koos ühe seitsmeaastase tüübiga. Ilma temata ei oleks ma näiteks...
... sattunud poodi jaanalinnumuna hüpitama (, sest lasteaias on parajasti linnunädal ja oli ju ometi vaja oma silmaga üle vaadata, kui suur see jaanalinnumuna on);
... teadlik sellest, kes kuuluvad muusikakooli orkestrisse ja millist pilli nad seal mängivad (, sest ilma tüübita ei hängiks ma lihtsalt niisama igal nädalal muusikakoolis);
... arvatavasti kunagi teada saanud üksikasju vampiiridest, kollidest ja Bermuda kolmnurgast (, sest mulle ei kingita selliseid raamatuid);
... üldse kursis arengutega tee-ehituses (, sest mina pean kinniolevat teed lihtsalt segavaks faktoriks ega läheks seda lähemalt vaatama);
... mäletanud enam ammu oma lapsepõlve õudusunenägusid, vaid magaks igal ööl nagu beebi.

See viimane pole iseenesest asi, mida ma väga ihaldaksin, aga kõige selle toreda juures, mida ma olen viimase 24 tunni koos temaga teha saanud, on see vist siiski väike hind :)

Sünnipäevast

Selleks aastaks siis jälle tehtud. Eks ta paras närvide mäng oli. Pärast pidu hr H-ga kodu poole sõites pakkusin ma välja, et järgmisel aastal võiks teha sellise sünnipäeva, kus minnakse koos teatrisse etendust vaatama ja siis on kojuminek. Hr H arvas, et järgmisel aastal võiks kutsuda ainult ühe lapse - selle, kes peaaegu terve sünnipäeva ladus vaikselt omaette mustreid. Hr H plaan on iseenesest majanduslikult mõistlikum :)

Ma ei tea, mis oleks saanud siis, kui poleks vahepeal olnud teadusetendust. Ma oleks vist ühe tunniga halliks läinud. Ma ei suuda siiani otsustada, kas see variant, et ruumi jooksmiseks oli palju, oli hea või mitte. Sest kümmekond seitsmeaastast täie auruga lidumas oli paras õudus. Samas, kui ruumi poleks olnud, pidanuks nad rohkem üksteist togima. Ja tõepoolest olid kutsutud pigem rahulikumat tüüpi lapsed, mitte küll kõik, aga suurem osa. Külaliste nimekirja koostades oli mitte sõjakas olemine Ruudi jaoks üks olulisemaid kriteeriume.

Aga katsed olid ägedad. Veel kord väike reklaam - Teeme Keemiat on väga tore asi lapse sünnipäeval. Tund aega olid mürakarud haaratud. Meie omasid tuli küll kohati rahustada, sest mõnel kadus vahepeal tähelepanu, mõni läks liiga elevile, mõni tahtis pidevalt oma juttu vahele rääkida. Aga nii üldises pildis tasub asi ennast igati ära. Ka mina oskan nüüd grilltikku niiviisi õhupallist läbi torgata, et pauku ei tule :) Ja sünnipäevsaluut oli jõhkralt võimas.

Juba päris õhtul vaatasin üle ka kingisaagi ja mõtlesin, et päris hull lugu ikka. Tänapäeval on kingitused nii kallid. Sellest saan ma veel aru, et mingit asja on raske leida all kümne euro, aga kinkekaarte (mis moodustavad Ruudi kinkidest enamuse) on ka väiksema summa eest. Aga selliseid väikseid ei peeta vist enam sobilikuks. Ja eks ma ise mõtlen nüüd edaspidi arvatavasti samamoodi - kui minu lapsele toodi ühes vääringus kingitusi, siis vist peakski mina samamoodi suurema summa ümbrikusse panema.

Ruudi oli vist kõige rõõmsam oma uue püssi üle, sest ta teab, et meie käest poleks ta seda eluilmaski välja luninud :D Lootus on sellel, et püssidega mängitakse sõjakaid mänge, mis suure tõenäosusega toob kaasa püssi peatse purunemise. Jah, ma tean, et vajadusel saab sõda mängida ka puutokkidega, aga pärisrelva moodi mänguasjad pole siiski minu maitse.

Mul on hea meel, et järgmine kord on alles aasta pärast, kui inimesed on juba suuremad ja rahulikumad. Või vähemalt nii ma loodan.

"Faust" on kõige parem kokk

Istusin täna kella poole kolme paiku sööklas ja sõin, et viimased tunnid aktiivse ja särasilmsena vastu pidada. Ootamatult istus minu vastu Eriline Tüdruk, kes küsis: "Eliisabet, tahad ma loen sulle söögi kõrvale "Faustist" tsitaate?"

Seni suhteliselt maitsetuna tundunud supp muutus hoobilt vähemalt kaks korda paremaks.

Maailma parim sünnipäevakink

Õhtul teki all pikutades sosistas Ruudi mulle: "Emme, tead, see oli maailma parim kingitus. See oli nagu keegi oleks saanud endale kingituseks ema, kui tal enne üldse ema ei olnud."

Siin ta siis on, meie Triigu:

Täna , seitse aastat tagasi...

... sündiski meie pisike pojake. Või noh, mitte nii pisike :) Ega muudmoodi oma vanusest aru ei saagi, kui vaatad lapsi kasvamas. Kui tema saab täna seitse, siis pean ka mina olema seitse aastat vanem, targem ja ilusam. Mitte et ma ennast nõndaviisi otseselt tunneks. Ehk seitse aastat alalhoidlikum?

Täna suurt pidu pole, hommikul laulsime noormehe varavalges üles ja andsime kätte väikese meene. Päriskingitus on üllatus ja saabub õhtuks. Hr H nimelt arvas, et kui hommikul kätte anda, siis ei taha tüüp kuidagi lasteaeda minna. Mis võib tõsi olla.

Korralik pidu tuleb nädalavahetusel ja eile olin nii vapper, et lugesin üle, kui palju inimesi tulemas on. Ohkama võtab. Lubasin endale, et väga palju süüa ei valmista, sest igal aastal on kõike niiiii palju üle jäänud, aga vaikselt hakkab ligi hiilima paanika - äkki peaks ikka mõned kilod kotletid juurde varuma. Jätkuvalt püüan end veenda, et lapsed nagunii väga palju ei söö, seda enam, et päris paraja tüki sünnipäevast võtab endale teadusetendus.

Kuigi ma sünnipäevasid eriti ei armasta, on lapse oma väike erand selles. Selle jaoks olen ma nõus panustama nii oma mõttetööd kui ka raha. Ja rõõmuga. Ma oleksin nõus raha isegi rohkem panustama, aga ma lihtsalt pole siiani leidnud, kus müüakse lipukesi ja muid dekoratsioone, millega ruumid lõbusamaks muuta. Ausalt öeldes on isegi normaalsete õhupallide varumisega probleeme. Nii et midagi väga erilist ei ole tulemas. Kuna inimesi on nagunii piisavalt palju, toimivad nad ehk ise peokaunistustena :)

Päevakangelane oma unistuste paigas

Masendav maailm

Ma ei tea, mis paganama maailm see on. Täna hommikul tuli üks minu klassi tüdruk hommikul kooli ja teda ründas mingi pervert. Õnneks oli tüdruk hakkaja, peksis jalgadesse ja sai tüübi enda küljest lahti tõugatud, aga ikkagi. Meie vaikses linnas keset inimasustust hommikusel ajal. Järgnes kõik, mis järgnema pidi - politseis tunnistused, arsti juures vigastuste registreerimine, telefoninumber psühholoogile.

Selle vastiku loo juures on kaks eriti kurba asjaolu - esiteks tunneb tüdruk ennast ise süüdi, sest ta oleks ju võinud autoga kooli tulla, ta oleks võinud muusikat vaiksemalt kuulata, et olla valmis, et keegi läheneb selja tagant. Kuidas aidata sellise kogemusega inimesel mõista, et ohver ei ole mitte kunagi süüdi?

Ja teiseks - õhtul tüdrukuga rääkides ütles ta, et tegelikult ei olnud ta inimtühjas paigas, sellest situatsioonist möödus üks inimene, kes ei vaatas lihtsalt kõrvale ja läks edasi. Kuidas saab niiviisi olla?

Paha ja kurb on olla.

Matused

Vahel tundub mulle, et meie perel on mingisugune kummaline kiindumus matustesse, surnuaedadesse ja surma üldse. Mitte et me neid armastaksime, aga kuidagi läheb jälle nii, et see temaatika kerkib üles. Seekord küll väga konkreetsel põhjusel - kuna mu isa peesitab praegu lõunamaal, olin mina ema kaaslaseks ühel matusel, kuhu ma muidu kuidagi sattunud poleks.

Veider kogemus oli. Ma pole oma elu jooksul õnneks väga palju matusetele sattunud ja kõik need on olnud mulle vähem või rohkem lähedased inimesed. Seekord oli tegemist minu jaoks täiesti võõra inimesega, kunagi lapsepõlvest selgeks saanud nimi ja rohkem ei midagi. Seega oli mul terve tseremoonia aja võimalik rahulikult mõelda surma ja matuste üle.

Esiteks tegin avastuse, et sügisel on väga ilus surra. Just praegu, kus lehed on värvilised, taevas on tumehall, tuul keerutab lehti ja puuoksi. Kuidagi sümboolselt ilus. Et kui saaks seda asja kuidagi ise rihtida, siis valiksin just selle. Siiani on meie pere surmad sattunud hiliskevadesse. See ei ole hea aeg - loodus ärkab, kõik on nii ilus ja surm tundub selles hetkes nii vale.

Teiseks mõtlesin sellele, kuidas mind ikkagi segavad võõrad talituse läbiviijad. See mure oli mul juba vanaema matustel - mis mõttes räägib see täiesti võõras inimene minu vanaemast nii, nagu ta päriselt TEAKS ka midagi. Ei tea ju. Kuidagi kummaline vastuolu oli selles, kui väga hoolikalt riided valinud matja kandis ette hästi valitud sõnu ja luuletusi ning samal ajal nuttis lapselaps oma silmad peast välja. Nuttis nii, et minulgi, täiesti võõral inimesel, tuli klomp kurku. Eestis vist ei ole väga levinud see, et lähedased ise räägiksid ärasaatmisel, on see siis kirikus, surnuaial või kodus. Ma ei kujuta ette, kas ma ise oleksin võimeline sellisel hetkel rääkima, aga samas kujutan ette, kuidas mind häiriks, kui keegi võõras inimene hakkaks surnumatja häälel rääkima mälestusi minu lähedasest. Mälestusi, mis pole tema omad.

Kolmandaks mõtlesin sellele, kui palju on meil väikseid rituaale, mida matusel täidetakse. Lindid auto küljes. Pärjad või lilled lintidega. Rongkäik. Mulla viskamine. Kes kuhu istub peielauas. Asjad, mille kohta lihtsalt teatakse, et nii tehakse. Ja kui olulised on need rituaalid leina juures. Ema muuseas mainis, et tavaliselt on peielaual ka kindlad söögid - kõigepealt puljong pirukaga, siis praad ja lõpuks kringel.

Meie matuselkäik algas muidugi humoorikalt. Ärasaatmine toimus kodust ja autod pargiti maja ümber põllule. Loomulikult suutsin ma auto niiviisi paika panna, et hiljem tuli see peaaegu et välja tõsta. Õnneks aitas lükkamisest, aga põnev oli ikkagi.

Selline mõtlik pühapäev siis seekord.

"Deemonid"

Tähtsa päeva puhul viidi maarahvas linna kultuuri nautima - Vanemuise uut lavastust "Deemonid". Kuidagi läks niiviisi, et ma ei jõudnud enne minekut isegi seda tuvastada, millises žanriga tegemist on. Ja kuigi jõudsime teatrisse tund aega enne etenduse algust, kulus kogu aeg puhvetis ära, nii et ma ei jõudnud isegi kava osta. Pärast esimest vaatust enam ei tahtnud ka.

Teatri kodulehe tutvustus ütleb, et tegemist on tänapäevase suhtedraamaga, mis vastab täiesti tõele. Oli tänapäevane ja oli suhtedraamast. Isegi kahest erinevast draamast. Aga miskipärast üldse ei kõnetanud. Ma ei saanud kuni lõpuni aru, kas minu jaoks oli probleem alustekstis endas või lavastuses, aga kogu krempel ei olnud usutav, ei olnud nagu päris. Kui ma käisin vaatamas Ugala "Lovesongi", mis on ju ka oma olemuselt suhtedraama, siis oli kõik laval toimuv loogiline, mõistetav. Aga eile õhtul oleksin ma nagu mingit nišivärki vaatama sattunud, ainult et kõik üritasid teha nägu, et tegemist on tavaliste peredega. Kokkuvõttes jäi ebameeldiv tunne sisse, mis tähendab, et midagi mõjus, aga mulle tundub, et mitte päris nii, nagu oleks võinud.

Tegelikult ütleb Mihkel Truman ära kõik, mida minagi mõtlesin. Ainult lavakujundust oskas tema paremini hinnata kui mina :)

Tänase päeva puhul soovin endale palju õnne.

Tore päev oli. Lilled ja kringel ja õhtul teatrisse. Ühe väikese küpsisetordi sain ka. Tüdrukutelt, kes olid mu kolleegile rääkinud, et neile niii meeldivad mu kirjanduse tunnid, sest eelmine kirjanduse õpetaja oli kogu aeg rääkinud, et "kirjandus peab ülendama hinge" (lisagem siis eriti skeptiline hääletoon), aga mina olevat "nii eluline".

Koogi üle olen ma muidugi rõõmus :D

Midagi muud mu elus tõesti ei toimu - käin tööl ja jooksmas. Isegi ühtki hariduslikku probleemi pole, millest kirjutada tahaks.