Nagu päris norrakad

Täna toimus meil väljasõit liustiku juurde. Ilm oli umbes selline:

Ja kui ma siinkohal  liialdan, siis tõesti ainult natukene. Ilm on ausalt öeldes jõle :D Lakkamatu tihe sadu, tugev tuul ja kraade alla kümne. Aga noh, kuna me olime siiski üle elanud bussisõidu mööda neid kohutavaid käänulisi teid, tundus narr ka paar tundi suveniiripoes veeta. Ühesõnaga, läksime poodi, ostsime endale üheskoos vihmakeebid lausega "I love Norway" ja panime aga üles minema.

Ja selgus, et asi ei olnud üldse nii hull. Osalt muidugi sellepärast, et meid ümbritsevad mäed pakkusid hingematvaid vaateid. See oli lihtsalt nii ilus. Ma kahtlustan, et pool ajast olime umbes selliste nägudega:

Meie juuksed ja habemed lehvisid tavalises tuules

Pilte sai ka tehtud, aga need on originaali täiusest kaugel maas.

(Hmmm, praegu just vaatasin, et mõned pildid on päris ägedad, aga kuna ma unustasin oma isikliku usb-i juhtme koju, siis ei saa fotosid nagunii arvutisse tõmmata.)

Ma ei ole kunagi varem näinud nii jõulist vett kui täna mägedes. Samal ajal (kahtlustan ma) pole ma ka nii kõrgeid mägesid nii lähedalt varem näinud. See viimane väide on iseenesest vaieldav. Aga jah, mägijõed on ikka paganama võimsad. Hästi äge oli ka mäejalamil olev järv, sest see oli täiega roheline. Asi on liustikus ja mineraalides, mis jõgede kaudu järve jõuavad.

Minu jaoks oli päris huvitav teadmine (või siis pigem teadvustamine), et see lõhe, mida me sööme, see on kasvanduses sündinud ja ma ei tea, kas nüüd surnud, aga igatahes kinnipüütud. Ja mõnikord (tormide aegu) põgenevad väiksed ja suured lõhed oma puuridest ning hakkavad elama jõgedes, nakatades nõnda oma vangistuses arenenud haigustega vabas looduses elavaid metslõhesid.

Kokkuvõttes tekkis mul vastupandamatu soov osta endale korralik sofshell, sest norrakatel on kõigil nii mõnusad ja, mis pea sama oluline, ilusad joped. Lisaks on neil ka väga ilusad vihmajoped. Kuigi kui aus olla, sai ka minu tuulejope oma ülesannetega väga hästi hakkama, alla tulles ma enam "I love Norway"´t ei kandnud, aga ikka oli mul jope sees soe ja kuiv olla.

Pärast sellist 8,5kilomeetrist mägitrippi pakuti meile traditsioonilisi Norra sööke - lameleiba, siis kastmes härjaliha koos hernepudru, köömnerikka hapukapsa, porgandi ja pohlamoosiga (sel on mingi nimi ka, eelkõige sellel lihaosal, aga muidugi ma ei mäleta) ning magustoiduks mandliküpsiseid, pähkliküpsiseid ja seda kahtlast magustoitu, kus taigna peale on läilat kreemi määritud ja siis tainas kokku volditud. Kusjuures potentsiaalselt väga hea maiustus, aga nii paganama läila :S

Rohkem täna ei jõudnudki.

Kerge kobistamisega siiski kohal

Täna oli siis meie esimene täispikk päev Norras. Ühtlasi on see üle pika aja esimene täispikk laus sajuga päev, mida ma näinud olen. See osa on natuke nukram, kuigi ega mäed sellest sajust kuidagi vähem uhkeks ei muutu. Kahjuks jalutama väga ei tõmba ning tänane grill jäi ka ära, sest vihm on tihe ja lõputu :(

Aga algusest alustades tuleb minna tagasi Oslosse, kuhu me esialgu lendasime, et sealt edasi Alesundi jõuda. Sinna me kokkuvõttes ka jõudsime, lihtsalt kolm tundi plaanitust hiljem, sest me jäime lennust maha. Ja see ei olnud üldse meie süü, sest me jäime maha pagasi pärast, mille me pidime vahepeal kätte saama, aga ei saanud. Lennujaam võttis süü kohe omaks, muutis meie piletid ära ning andis 90 NOKi eest süüa. Aga see hetk, kui me üritasime oma pagasit ära droppida (pärast seda, kui me olime seda kolmveerand tundi taga ajanud) ja saaliteenindaja ütles, et see ei õnnestu, sest me jäime lennult maha, oli päris ... humoorikas tagantjärele meenutades :D Igatahes sain ma siis esimest korda elus lennukist maha jääda, kogemus missugune!

Kui päris aus olla, siis esialgu pole Norra kohta suurt midagi kirjutada. Me oleme läänerannikul ühes orus, mis on ikka täitsa oru mõõtu org, mitte mingi niisama asjake. Saia oleme juba praeguseks liiga palju söönud, isegi sellele vaatamata, et hommikuks sai hotellis munaputru ja tomatit.

Ma ei ole Norras esimest korda, aga mingitel segastel asjaoludel olen ma täiesti unustanud, kus ma eelmisel korral olin :D Ja ikka täielikult ära unustanud. Nii et kui ma täna hommikul blogist kiirelt järele vaatasin, pidin kulmud kuklasse tõstma, kui lugesin, et me olime tookord Trondheimis :D Ma ei olnud hetkekski selle peale tulnud, minu meelest olime nimelt Bergenis... Igatahes tasub blogida, sest inimese mälu on ikka nõrk nähtus.

Homme peaks liustikule minek olema. Loooodame, et vihm annab natuke järele.

Vana vs uus

Ma mõtlesin, et pole meie uuest kodust peaaegu mitte midagi siia üles märkinud. Ja siis mõtlesin, et peaks selle kohe ära tegema, enne kui päris külmaks läheb .. juhuks kui siin hullult külm on, nii et ma enam mitte millestki muust mõelda ei suuda :D

Igatahes, me oleme siin nüüd kaks kuud elanud, mis tähendab, et suht kodune on juba olla. Algus ei olnud eriti roosiline, alustades sellest, kuidas omanik ei suutnud ära otsustada, kas on okei, kui me siia kolime, lõpetades kahe paari proteeside ja kassikakaga. Proteesid valasime mingisse karpi, kassivärki pesin umbes miljon korda ja lõpuks värvisime põranda üle. Asi võis olla psühholoogiline, aga minu meelest ei aidanud pesemine haisu vastu. Värv aitas.

Kui maja seisukord ja vastuvõtt välja jätta, meeldib mulle uue kodu juures päris palju asju. Esiteks on täiesti jumalik elada kohas, kus on uksed. Vanas kodus oli uks ainult Ruudi toal. Noh, välisuks oli ka muidugi. Ja vannitoal. Aga kõik muu oli voolav avatud ruum ja seda kahe korruse jagu. Põhimõtteliselt tähendas see seda, et ruutmeetreid oli palju, aga olla nagu ikka kuskil polnud. Nüüd on uksed kõikidel ruumidel. See on üks väga suur pluss uue kodu poole.

Teine asi, mis mulle meeldib, on köök. Meil on nüüd nii suur köök, kuhu mahub ära suur ümmargune laud, nii et me saame päriselt normaalselt laua taga kolmekesi süüa. Lisaks on köögis puupliit, mis mulle ka väga-väga meeldib. See teeb kaks lisaplussi uuele.

Kolmandaks meeldib mulle uue kodu asukoht üldises plaanis natuke rohkem kui vana. Eelmine oli ka muidugi tore, hunnitu vaatega ja kesklinnale väga lähedal. Uue vaade pole nii uhke, aga kesklinn ja minu töökoht on veelgi lähemal, lisaks ei pea aiast välja astudes kohe püstloodis üles või alla minema :D Ja Eesti parimat kohvi pakkuv kohvik on veelgi lähemal.

Miinuseks on jätkuvalt automajandus, sest aeda on võimalik parkida korraga üht masinat, teine peab tänaval seisma. Ja kuna meie maja ees on suisa peatumist keelavad märgid üleval, ei saa teine auto isegi mitte akna all seista.

Lisaks on mul natuke kurb meel sellepärast, et meil pole enam sauna. Ma olen suur saunasõber ja viimastel aastatel tegime stabiilselt kaks korda nädalas sauna. Siin on põhimõtteliselt saun kui selline olemas, aga see pole hetkel töökorras. H küll tasapisi tegeleb teemaga, aga praegu oleme täitsa saunatud :(

Hetkel selliseid põhimõttelisi asju meelde ei tule. Nii et kui suhtumise pool välja jätta, on uuel kodul vana ees rohkem eeliseid. Praegu igatahes võib üsna rahul olla :)

Vaatasin teatris ja kinos

Ma ei saa ise ka aru, mis mu blogi toimub. Miks siia üldse postitusi ei ilmu? Aaa, ma ei ise ei kirjuta? Võibolla tõesti on asi selles :D

Igatahes leidsin, et vähemalt mõned käigud tuleks üles märkida. Noh, nii et ma ise saaksin aasta lõpus vaadata ja mõelda, näe, sai ikka midagi tehtud ka, mitte ainult "My Kitchen Rules" vaadatud ja teiste blogisid loetud.

Enne veel, kui september kätte jõudis, käisin kaks korda Tallinna Linnateatris. Esimene oli "Sügise unenägu", mis oli paras jauramine, kui lõpuni aus olla. See paganama narratiiv ja selle puudumine ikka...Pärast kodus töötasin kavalehe korralikult läbi ja sain teada, et tegemist on ühe Euroopa ägedaima näitekirjaniku tekstiga, norrakaga, keda võrreldakse Ibseniga. Ma olen Ibsenilt laval näinud ainult "Norat", lugenud olen rohkem. Ja Ibsen mulle meeldib, tema teemad lihtsalt kõnetavad mind (mis värk sellega on, et mõnele inimesele ei meeldi sõna "kõnetama"? Ma tõesti ei tea teist eestikeelset sõna, mis sama tähendust nii hästi edasi annaks, seega jagan asju tihtipeale selle alusel, kas nad kõnetavad mind või mitte), Jon Fosse nagu ei kõnetanud, kuigi põhimõtteliselt teema kui selline polnud ju halb ega igav. Vist liiga ninnu-nännu puust-ja-punaseks minu jaoks. SIRBIs ilmunud arvustus (Alvar Loog) võtab mu meelest asja päris kenasti kokku :D

Teisena käisime vaatamas "Indrekut ja Karinit", mis oli absoluutselt fantastiline. Mulle "Tõe ja õiguse" neljas osa üldse väga meeldib. Ja kui sellesse meeldimisse on veel lisatud kaks nii ilusat inimest nagu Indrek Sammul ja Hele Kõrve, siis möödusidki kaks korda kaks tundi niiviisi, et ma üldse ei tundud oma tagumikku. Üldiselt olen ma seda meelt, et 75 minutit on piir, mil inimene suudab passiivselt keskenduda ühele tegevusele. Aga see lavastus oli midagi enamat. Ma kahtlustan, et viimati sain sellise teatrilaksu umbes 15aastaselt "Kolme õde" vaadates. Tegelikult tuleb praegu meelde ka "Onu Vanja" Olustvere lossis ja "Enigma variatsioonid" Tõnis Mäe ja Mikk Mikiveriga. Rohkem hetkel niiii tugevaid tundeid ei meenu.

Ja et mitte liiga diibilt lõpetada, mainin ära ka selle, et käisime vaatamas viimast Bridget Jones´i, mille kõige suurem üllatus oli see, milline nägi välja R. Zellweger. Ma saan aru, et ta oli lasknud oma nägu kohendada, aga midagi oli selle käigus väga viltu läinud, sest ta nägi välja ühtaegu õudselt ebaloomulik ja väga vana, mis ei saanud ju eesmärk olla :D Muidu film oli täitsa tore, mulle on Bridget tegelasena alati meeldinud, raamatu esimest osa loen tihtipeale uneraamatuna, sest see on mõnusalt jabur. Teine osa on minu jaoks vindi liiga üle keeranud, kolmas raamat on selline nii ja naa, päris sama vahva pole kui esimene, aga usutavam kui teine. Ja nüüd see beebiga film oli jälle päris muhe. Kohati naersin ikka täitsa südamest. Ma isiklikult oleksin lõpu teistsugusena teinud (laps oleks võinud olla mitte selle mehe oma, kelle oma ta siis oli, siis oleks too tingimusteta armastus veel paremini esile tulnud, aga mis seals ikka).

Isiklikus plaanis oli minu jaoks päris suur üllatus, et too Norra reis, mis mind peagi ootab, kestab nädal aega, mis muudab logistika seoses Ruudi sünnipäevaga palju põnevamaks, kui ma alguses arvasin. Aga loodetavasti on tulemas tore reis :D

Segadus võlusilmaga

Loeme praegu poisiga Harry Potteri viiendat osa. See tähendab, et mina loen, tema kuulab. Ja vahepeal kommenteerib või küsib.

Lugesime siis mingil õhtul ja järsku (peaaegu nagu poole lause pealt) küsib ta:
"See Moody silm näeb kõigest läbi?"
Mina: "Jjjjahhh." (Mul on raskusi keset lugemist ja erilist sisseelamist koos häälte ja asjadega ümber lülituda)
"Aga siis näeb ta ju tühjust," mõtiskleb Ruudi edasi.
"Eii," sisistan mina läbi hammaste, "ta..." Ja saan aru, et tal on õigus :D

Kui Moody võlusilm näeb kõigest läbi, siis näeb ta ju KÕIGEST läbi ehk lõpuks jõuab ta pilk... ma ei tea... tema enda silma tagumisse poolde?

Targemaks?

Tänasel teadmistepäeval on paslik kirjutada sellest, kuidas me kodulinnas viktoriinil käisime. Tegemist oli üsna omapärase kogemusega.

Eks mingil määral mõjutab mind see, et olen korduvalt Tartu viktoriinil käinud ja sealse süsteemiga harjunud. Aga mõned asjad ongi Tartus minu meelest paremad. Näiteks oli meie omal küsimustele aega vastata (vist) kaks minutit. Kui lisada siia fakt, et küsimused esitati kirjalikult (lauda asetati paberileht küsimusega) ning võistkond oli neljaliikmeline, kulus selleks, et kõik tiimiliikmed saaksid küsimusest õieti sotti, päris palju aega. Nii et sellist arutelu või vastuste tuletamist tegelikult ei olnud, sest juba tuli midagi kirja panna. Sellest oli tõsiselt kahju, sest arutlus on mälumängu juures vaat et kõige mõnusam osa.

Aga eelnev oli tehniline osa, mis võib olla harjumuse küsimus, mis aga mind tõsiselt hämmastas, oli küsimuste raskus. Tartus on ka raskeid küsimusi ja ma olen nurisenud, et on küsimusi, mida ei annagi isegi umbkaudselt õiges suunas vastata, sest point on selles, kas sa tead või mitte. Mulle meeldivad sellised küsimused, millele on võimalik vastata ka siis, kui sa tegelikult päris täpselt ei tea. Ja kui sa siis isegi vale vastuseni jõuad, on tore emotsioon ikkagi. Kahjuks selliseid küsimusi meie kodulinna viktoriinil peaaegu polnudki. Seda ilmestab hästi fakt, et küsimusi oli 26, millest suurem osa oli vähemalt kaht punkti väärt, mõni ka rohkem. Ja võitjad said 13 punkti :D Meie saime tagasihoidlikud 4.

Lõpuks oli nii, et kui tuli küsimus "Kes jooksis 1924. aastal 10 000 meetri rekordi?" (täpselt selline küsimus oli), kõlas meie vastus nii: "Lenin ei saanud see olla, sest ta suri selle aasta jaanuaris."

Kokkuvõttes ei tekkinud tunnet, et me oleks väga palju targemaks saanud, sest noh, mul ei jäänud vastused meelde :D Muidu see jooksja oli P. Nurmi, keda oleks ju võinud teada, kui see oleks olnud veel sel hetkel, kui me mõelda suvatsesime :D