Vaatasin teatris ja kinos

Ma ei saa ise ka aru, mis mu blogi toimub. Miks siia üldse postitusi ei ilmu? Aaa, ma ei ise ei kirjuta? Võibolla tõesti on asi selles :D

Igatahes leidsin, et vähemalt mõned käigud tuleks üles märkida. Noh, nii et ma ise saaksin aasta lõpus vaadata ja mõelda, näe, sai ikka midagi tehtud ka, mitte ainult "My Kitchen Rules" vaadatud ja teiste blogisid loetud.

Enne veel, kui september kätte jõudis, käisin kaks korda Tallinna Linnateatris. Esimene oli "Sügise unenägu", mis oli paras jauramine, kui lõpuni aus olla. See paganama narratiiv ja selle puudumine ikka...Pärast kodus töötasin kavalehe korralikult läbi ja sain teada, et tegemist on ühe Euroopa ägedaima näitekirjaniku tekstiga, norrakaga, keda võrreldakse Ibseniga. Ma olen Ibsenilt laval näinud ainult "Norat", lugenud olen rohkem. Ja Ibsen mulle meeldib, tema teemad lihtsalt kõnetavad mind (mis värk sellega on, et mõnele inimesele ei meeldi sõna "kõnetama"? Ma tõesti ei tea teist eestikeelset sõna, mis sama tähendust nii hästi edasi annaks, seega jagan asju tihtipeale selle alusel, kas nad kõnetavad mind või mitte), Jon Fosse nagu ei kõnetanud, kuigi põhimõtteliselt teema kui selline polnud ju halb ega igav. Vist liiga ninnu-nännu puust-ja-punaseks minu jaoks. SIRBIs ilmunud arvustus (Alvar Loog) võtab mu meelest asja päris kenasti kokku :D

Teisena käisime vaatamas "Indrekut ja Karinit", mis oli absoluutselt fantastiline. Mulle "Tõe ja õiguse" neljas osa üldse väga meeldib. Ja kui sellesse meeldimisse on veel lisatud kaks nii ilusat inimest nagu Indrek Sammul ja Hele Kõrve, siis möödusidki kaks korda kaks tundi niiviisi, et ma üldse ei tundud oma tagumikku. Üldiselt olen ma seda meelt, et 75 minutit on piir, mil inimene suudab passiivselt keskenduda ühele tegevusele. Aga see lavastus oli midagi enamat. Ma kahtlustan, et viimati sain sellise teatrilaksu umbes 15aastaselt "Kolme õde" vaadates. Tegelikult tuleb praegu meelde ka "Onu Vanja" Olustvere lossis ja "Enigma variatsioonid" Tõnis Mäe ja Mikk Mikiveriga. Rohkem hetkel niiii tugevaid tundeid ei meenu.

Ja et mitte liiga diibilt lõpetada, mainin ära ka selle, et käisime vaatamas viimast Bridget Jones´i, mille kõige suurem üllatus oli see, milline nägi välja R. Zellweger. Ma saan aru, et ta oli lasknud oma nägu kohendada, aga midagi oli selle käigus väga viltu läinud, sest ta nägi välja ühtaegu õudselt ebaloomulik ja väga vana, mis ei saanud ju eesmärk olla :D Muidu film oli täitsa tore, mulle on Bridget tegelasena alati meeldinud, raamatu esimest osa loen tihtipeale uneraamatuna, sest see on mõnusalt jabur. Teine osa on minu jaoks vindi liiga üle keeranud, kolmas raamat on selline nii ja naa, päris sama vahva pole kui esimene, aga usutavam kui teine. Ja nüüd see beebiga film oli jälle päris muhe. Kohati naersin ikka täitsa südamest. Ma isiklikult oleksin lõpu teistsugusena teinud (laps oleks võinud olla mitte selle mehe oma, kelle oma ta siis oli, siis oleks too tingimusteta armastus veel paremini esile tulnud, aga mis seals ikka).

Isiklikus plaanis oli minu jaoks päris suur üllatus, et too Norra reis, mis mind peagi ootab, kestab nädal aega, mis muudab logistika seoses Ruudi sünnipäevaga palju põnevamaks, kui ma alguses arvasin. Aga loodetavasti on tulemas tore reis :D