Ja kui ma siinkohal liialdan, siis tõesti ainult natukene. Ilm on ausalt öeldes jõle :D Lakkamatu tihe sadu, tugev tuul ja kraade alla kümne. Aga noh, kuna me olime siiski üle elanud bussisõidu mööda neid kohutavaid käänulisi teid, tundus narr ka paar tundi suveniiripoes veeta. Ühesõnaga, läksime poodi, ostsime endale üheskoos vihmakeebid lausega "I love Norway" ja panime aga üles minema.
Ja selgus, et asi ei olnud üldse nii hull. Osalt muidugi sellepärast, et meid ümbritsevad mäed pakkusid hingematvaid vaateid. See oli lihtsalt nii ilus. Ma kahtlustan, et pool ajast olime umbes selliste nägudega:
 |
| Meie juuksed ja habemed lehvisid tavalises tuules |
(Hmmm, praegu just vaatasin, et mõned pildid on päris ägedad, aga kuna ma unustasin oma isikliku usb-i juhtme koju, siis ei saa fotosid nagunii arvutisse tõmmata.)
Ma ei ole kunagi varem näinud nii jõulist vett kui täna mägedes. Samal ajal (kahtlustan ma) pole ma ka nii kõrgeid mägesid nii lähedalt varem näinud. See viimane väide on iseenesest vaieldav. Aga jah, mägijõed on ikka paganama võimsad. Hästi äge oli ka mäejalamil olev järv, sest see oli täiega roheline. Asi on liustikus ja mineraalides, mis jõgede kaudu järve jõuavad.
Minu jaoks oli päris huvitav teadmine (või siis pigem teadvustamine), et see lõhe, mida me sööme, see on kasvanduses sündinud ja ma ei tea, kas nüüd surnud, aga igatahes kinnipüütud. Ja mõnikord (tormide aegu) põgenevad väiksed ja suured lõhed oma puuridest ning hakkavad elama jõgedes, nakatades nõnda oma vangistuses arenenud haigustega vabas looduses elavaid metslõhesid.
Kokkuvõttes tekkis mul vastupandamatu soov osta endale korralik sofshell, sest norrakatel on kõigil nii mõnusad ja, mis pea sama oluline, ilusad joped. Lisaks on neil ka väga ilusad vihmajoped. Kuigi kui aus olla, sai ka minu tuulejope oma ülesannetega väga hästi hakkama, alla tulles ma enam "I love Norway"´t ei kandnud, aga ikka oli mul jope sees soe ja kuiv olla.
Pärast sellist 8,5kilomeetrist mägitrippi pakuti meile traditsioonilisi Norra sööke - lameleiba, siis kastmes härjaliha koos hernepudru, köömnerikka hapukapsa, porgandi ja pohlamoosiga (sel on mingi nimi ka, eelkõige sellel lihaosal, aga muidugi ma ei mäleta) ning magustoiduks mandliküpsiseid, pähkliküpsiseid ja seda kahtlast magustoitu, kus taigna peale on läilat kreemi määritud ja siis tainas kokku volditud. Kusjuures potentsiaalselt väga hea maiustus, aga nii paganama läila :S
Rohkem täna ei jõudnudki.
Tekkis sportlik uudishimu - kas Norra traditsioonilised söögid sarnanevad selles mõttes Eesti omadele, et tegelikult norrakad ise neid nii väga ei pruugigi, vaid põhiliselt näiteks pühadega seoses ning väliskülaliste puhul - no nagu meil verivorst ja hapukapsad ning kama?
ReplyDeleteMa pean tunnistama, et su kommentaar ajab mind natuke segadusse, sest ma söön hullult palju hapukapsast aastaringselt, verivorste, tõsi, harvem, aga kindlasti mitte ainult jõululauas. Ja kama on minu meelest nii jõle, et ma ei paku seda mitte kellelegi :D, samas tean mitmeid, kes vabatahtlikult mõnulevad kamaga.
ReplyDeleteAga. Tegelikult on arutluskoht arusaadav :D Üks, mis on kindel, seda paganama pruuni juustu söövad nad tõesti kogu aeg. Ja lihapallikastmega pidavat olema nii, et seda müüakse poes pakendis ja seda ostetakse. Ma kahtlustan, et see härjalihahautis on pigem välismaalastele pakkumiseks, lihtsalt härgade puudumise tõttu. Selle kohta ma ei küsinud tegelikult.
Täna sõime õhtuks traditsioonilist jõululõunat (lambaribi, mida on soolatud, kuivatatud ja uuesti küpsetatud? Kuidagi umbes nii oli) ja see oli küll neil päris traditsiooniline söök, mida süüakse ainult pühade puhul. Kõik norrakad läksid lõhna tundes niii elevile :D
Meil on kama igapäevane söök. Toda Jumalamõõgaoru juustu võiks ma samuti iga päev süüa, õnneks ei tea ma, kust seda osta. Skandinaavias käies toon alati mitu pakki koju kaasa.
ReplyDeleteAga kas on siis ilus?
Täiesti jõhkralt ilus on :D Eriti nüüd, kui enam lakkamatult ei saja.
ReplyDeleteIlusat pidupäeva!
ReplyDeleteAitäh! Oli täitsa pidune :)
Delete