39,5...

... ehk kehatemperatuur, mis Ruudil terve päev otsa on olnud. Aktiivse sekkumisega olen näinud ka 38,5, alla selle pole saanud. Ja nii kui aktiivselt ei alanda, on 39,5 tagasi. Vähemalt pole kõrgemaks tõusnud. 40 võtaks mul jala juba tiba värisema.

Veider on vaadata oma last, kes päev otsa lamab. Ta muidu vaatab lastesaateid ka hüpates.

Pudemed

Ma olen viimasel ajal nii udu, et endal hakkab ka kahju. Näiteks unustasin ma eile osta teatripileteid ja jäin niiviisi ilma poole hinnaga piletitest. Siis tegin ma täna tunnis nii hea nalja, mille peale me naersime täpselt nii kaua, et mul läks meelest ära, mille juures me enne nalja pidama jäime. Ja mulle ei meenunudki! Tore on muidugi see, et tegemist oli tunniga, mida õppealajuhataja vaatamas käis.

Koristamise ja söögitegemiseni pole ma sel nädalal üldse jõudnud, sest oma udususes ei saa ma arugi, kuidas tunnid on läinud ja ongi aeg magama minna. Isegi raamatud seisavad nukralt - loen neid küll, aga ükski ei saa otsa.

Täna tööl olles vaatasin ennast peeglist ja pidin tõdema, et näen välja nagu narkar. Ma ei oska isegi öelda, mis minu näos seda meenutas, aga just selline ma olin. Aga mitte eluheidikust narkar, vaid selline glamuurne, see, kes kokaiini ninna tõmbab.

Eile virutati ühelt mu kolleegilt keset päeva auto numbrimärgid ära, nii esimesed kui ka tagumised. Ju oli kellelgi hädasti vaja. Näiteks varastatud auto jaoks.

Aga meie tubane õunapuuoks puhkes õide ja vabal ajal kanna kevadpapusid ja seda hirmsa koormusega tsüklit on ainult üks nädal veel ja hr H lubas minuga minipuhkusele tulla (kui ma kõik ära organiseerin).

Elu on ilus.

aasta ämber

Tänane päev tuleks mu mälust igaveseks kustutada :D Mul on ikka veel nii piinlik. Ütleme nii, et lood inimestest, kes passwordi kohale tärne laovad, või neist, kes arvutile restarti ei oska teha, on minu kõrval poisikesed.

Soovitus teistele: kui arvuti ei tööta, tasub kontrollida, kas klaviatuuri peal äkki midagi pole. Ei tasu kohe draamat korraldada. Ei tasu.

Ma loodan, et 2014. aasta lõpus suudan ma selle üle juba naerda. Praegu ei suuda.

Uued papud kohvikus

Mul polegi tükk aega nii lõbusaid jalanõusid olnud. Aga nüüd tundsin, et jälle aeg tõmmata selga värvilised riided ja jalga piltidega papud.

Ilusa ilma puhul käisime Ruudiga jalutamas ja pilte tegemas. Tänane ilm on muidugi selline kergel petukas, mis tähendas, et pool aega ma lõdisesin, sest järve ääres oli kangesti tuuline ja mul polnud mütsi peas. Ma olen see inimene, kellel võib olla muidu jumalast õhuke riietus seljas, aga müts peab olema peas ja kindad käes - siis on soe.

Pärast käisime kohvikus pannkooke söömas ja sain jälle mõtiskleda selle üle, kuidas kujuneb söögikoha klientuur. Me käisime kodulinna vanimas kohvikus, kuhu ma satun umbes korra kolme aasta jooksul, sest miskipärast ei tundu see lahe koht olevat. Ja ma ei oskagi öelda, miks. Remont on kenasti tehtud, saab kohvi ja salatit ja kooke ja sooja süüa, aga midagi oleks nagu valesti. Üks asi on muidugi see, et seal ei saa kaardiga maksta, mis on tänases ühiskonnas täiesti arusaamatu. Õnneks oli hr H mulle just raha andnud (ta teinekord üritab mind ikka ära osta, et ma viitsiks tema pikki õhtuseid töötunde taluda. Mis on muuseas feil, sest ma ikkagi ei talu), muidu oleks me pidanud lahkuma pärast söömist jooksuga, sest lähim sularahaautomaat on liiga kaugel, et sinna ja tagasi jalutada.

Aga vaatamata sellele, et mina ei armasta seal kohvikus käia, oli rahvast palju. Ja tundus, et üldjoontes olid need inimesed, kes käivad seal tihedamini kui kord kolme aasta jooksul, sest nad teadsid ka menüüd vaatamata, mida tellida. Meie ei teadnud ja olime rõõmsad, et pannkooke tehakse. Nende pärast me sinna asutusse sattusimegi, sest need kohad, kus ma muidu eelistan olla, pakuvad creme brulee ´d ja šokolaadi fondanti. Mis on suurepärased, aga täielik raiskamine selliste tüüpide juures nagu Ruudi.

Ja nii ma vaikselt mõtlesingi, kas need inimesed käivad alati just seal oma teed ja kohvi joomas või satuvad vahel ka muudesse kohtadesse. Või kuidas see üldse juhtub, et hakkad ühes kindlas kohvikus käima. Juhuslikult või meelega? Hr H näiteks valib söögikohti söögi järgi ja seega ei saa me kodulinnas kuskil väljas käia, sest tema meelest ei ole üheski neist head süüa. Mis objektiivselt vaadatuna on isegi ehk tõsi, sest ainus koht, kus ma olen kogenud seda, et toit on kogu laudkonna arvates ülihea, on meie mahekohvik, kus suurem osa valikust on taimetoit ja seda hr H ei tunnista.

Mina valin kohvikuid mõnusate diivanite ja kookide järgi. Õnneks seda meil on :)

Siin aga meie üliarmas kodutänav.

Sosistades

Mulle hirmsasti meeldib käia poes koos oma emaga. Tal on fantastiliselt hea silm asjade peale, mis näevad riidepuul välja täiesti mõttetud, aga seljas imekenad. Kahjuks ei taha ta minuga väga palju poodides käia, sest ta endale ei leia kunagi midagi ja nii on arvatavasti tõesti igav.

Aga on üks asi, mis ajab mind täiesti hulluks, kui me koos poes oleme. Nimelt - mu ema SOSISTAB. Ja mitte selliseid asju: "Vaata, kui inetu pluus," või "oi, kui maitsetu riietus sellel inimesel on." Sellest saaksin ma aru, sest negatiivsust on maailmas niigi nii palju, et parem tõesti võtta nende lausetega vaiksemalt. Ei, mu ema sosistab kõike, mida ta öelda tahab. Ja see ajab mu hulluks. Esiteks ei kuule ma teda ja teiseks... miks peaks sosistama? Mitte et me peaks üksteisele oma mõtteid hüüdma, aga nii normaalselt ja tavaliselt võib ju ka.

Täna käisin poodides ja sattusin sosistavate inimeste peale. Ja siis ma mõtlesin kohe pikalt, miks inimesed seda teevad. Kuni poodi astus naine, kes ilmselgelt ei põdenud sosistamishaigust, vaid röökis oma telefoni sisse. Nii et me kõik saime teada, kus me viibime, mida seal ei müüda ja kuidas ta ei viitsi teise poodi tagasi minna. Ja siis ma mõistsin, et sosistamine on tegelikult täiseti okei tegevus :)

Mina sain aga endale uue kevadjaki ja lahedad ketsid. Kui nüüd ilm ainult ilusaks jääks.

Õppekäigul

Vaheaja puhul korraldasime endale kena õppepäeva Tallinnas, mille käigus külastasime kaht muuseumi ja üht söögikohta.

Kuulus Titanicu-näitus oli küll kerge pettumus. Hüva, seal olid tõesti igasugused asjad Päris Titanicult. Ja kogu see kole lugu sai algusest lõpuni läbi mõeldud. Aga ikkagi - vaata, kuidas tahad, tegelikult seisnes kogu näitus selles, et inimesed lugesid teksti. Kõige põnevam osa oli see, et sissesaamiseks pidi järjekorras seisma. Ja tegelikult oli see ka põnev, kui panime oma seltskonnaga järjekorra ootama, kuni me endale pardakaarte valisime, et ikkagi endale ellujääjastaatus tagada. Kahjuks läks sellega ka nihu. Kokkuvõttes oli suurim elamus ikkagi meie oma Lembit.

Pärast käisime söömas F-Hoones, mis oli väga lahe ja mille kujundus tõi mulle meelde mu vanema õe vana korteri Tartus. Söögid olid seal samuti väga ilusad ja head. Ja teenindus üliarmas.

Lõpuks astusime veel läbi ka Paksust Margaretast, sest me ei mäletanud, et me oleks seal täiskasvanueas käinud.

Tundub, et ma olen siiski uue põlvkonna laps, sest staatilised näitused tunduvad mullegi igavad. Tahaks katsuda ja tunda ja teha, mitte lihtsalt seista ja vaadata.

Tasuta koolitoit gümnaasiumis?

Mu vanemad on jälle reisul. Mõnikord on mul tunne nagu Ruudil, kes oli täiesti nördinud, kui ta kuulis, et vanaema ja vanaisa on ära. Ei maksa midagi halba minust arvata, aga kui ma täna sain kirja isalt, kes andis rõõmsalt teada, et nad on kenasti Buenos Aireses, siis tundsin natuke kadedust. Kuigi, kui järele mõelda, siis ma vist parema meelega oleks New Yorgis. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Meie, mahajääjate ülesandeks on igapäevaselt postkastist lehed ära võtta. Sestap loen ma nüüd oluliselt hoolsamini ajakirjandust, kui ma muidu seda teen. Ja nii sattusin ka artikli peale, mida ma netis kindlasti avanud ei oleks. Nimelt sellest, kuidas uus koalitsioon eelarvet koostab. Tegelikult ärritab mind see uue valitsuse teema, ma olen vist väheseid oma eriala esindajaid, kel on kahju, et haridusminister vahetub. Mitte et mul kodanik Ossinovski vastu midagi sügavalt oleks, aga ma olen sotsiaaldemokraatia suhtes mõneti kahtleval seisukohal. Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Artiklis räägiti ka sellest, et uus valitsus tahab läbi viia, et ka gümnasistid saaksid tasuta koolilõunat süüa. Ja see oli koht, kus ma jäin mõtlema, kas tegemist pole just nimelt sellise aktsiooniga, mille pärast sotsdem. minu meelest ei tööta.

Meil on koolis terve hulk õpilasi, kelle toidu eest omavalitsus juba maksab. Ja ma näen igapäevaselt ka seda, kuidas õpilased ei taha seda sööki süüa. Esiteks ei taha nad oma kuponge, mille eest toitu saab. Ja siis ei taha nad pakutud toitu süüa. Sest tasuta saab ainult koolilõunat, tänapäevases koolis on menüü aga uskumatult pikk, 6-7 valikut küll. Ja õpilased ostavadki lasanjet ja praekana, selle asemele et süüa ausat hernesuppi mannavahuga.

Ja nii mõtlengi, et see uus algatus on ju tore küll ("Kõik lapsed söönuks!"), aga kas see päriselt ka kuidagi kasulik on. Gümnasisti emana oleks ma küll rõõmus, aga gümnasisti endana ... pole nii kindel. Seda enam, et abivajajad saavad praegugi toetust. Kas poleks mõistlikum suunata see raha huvitegevusse. Või teeks hoopis nii, et lasteaias saaks tasuta süüa, kooliskäimise eest ju maksma ei pea, lasteaias käimise eest küll. Ja mitte vähe.

Olemised

Kardan kooli

Täna mõtlesin jälle, kuidas ma tegelikult pelgan oma last kooli saata. Kuigi aega on veel poolteist aastat, ei suuda ma ikkagi ette kujutada, kuidas ta läheb kollektiivi, kus on 24 kräämikut. Ainus viis, kuidas õpetaja sellises olukorras ellu saab jääda, on see, kui ta suudab nad vormida reeglite järgi käituvaks klassiks. Ja siis ma mõtlen oma jõmmile ja hakkan kartma. Kuidas kogu tagasiside, mis ta ülesannete eest saama hakkab, on selline agaga. Et tubli küll, AGA, sest teda ei huvita nõutud detailid. Tema jaoks on olulised hoopis mingid muud asjad. Kui lasteaias pannakse seinale laste joonistused, on Ruudi pilte võimatu mitte ära tunda. Mitte et ta joonistaks geniaalselt hästi või halvasti, need on lihtsalt teistsugused. Neis on detailid, mida kellelgi teisel pole. Ja kui loovtöödes on see ju igati tore, siis matemaatikale mõeldes ma enam nii palju toredust ei näe. Vahel ma ikka mõtlen, miks ta ei võiks olla rohkem minu moodi. Kui palju lihtsam oleks tal hakkama saada. Kui palju lihtsam oleks mul hakkama saada.

Ja siis ma mõtlen näiteks kehalise kasvatuse tundide peale, kus mängitakse võistlusmänge, kus nõrgemad kukuvad esimesena välja, nii et neil pole kunagi võimalust harjutada, et saada paremaks. Või kui valitakse võistkondi, siis nad peavad elama tunnist tundi üle alanduse, sest keegi ei taha neid oma meeskonda.

Ja veel mõtlen ma õpetajate peale, kes võtavad endale õiguse solvata õpilasi, sest nad on haiged või aeglasema mõtlemisega või emotsionaalsemad. Või mis iganes.

Ja siis ma muudkui kardangi, sest ma ei usu sellesse, et elu ongi vastik ja karm ning kool peab meid selleks ette valmistama.

Käisime täna Sännas ja ma mõtlesin, kui mõnus neil seal õppida on. Nad on tõesti lapsed, kes ei taha vaheaega. Mina mäletan, et alates kolmandast klassist ma tegelikult ei viitsinud enam koolis käia. Ja ma läksin kooli alles teise klassi, esimene oli koos lasteaiaga, mis tähendas, et me magasime päeval ja üldse oli kõik nagu lasteaias. Ja mul on tõeliselt tore õpetaja algklassides, kes ei olnud ebaõiglane ega karjunud meie peale.

Positiivse noodiga lõpetamiseks mainin ära, et hr H-l õnnestus leida meile dušikabiin. Punane :) Mitte et me olek otsinud punast, see oli lihtsalt ainus sobiv.

Dušš, duši, dušši

Üritame leida endale vannituppa dušikabiini. Täiesti KOHUTAV ettevõtmine. Kuna meil on vaja VÄGA eriliste mõõtudega kabiini, ei saa me minna lihtsalt poodi ja osta. Selle asemel veedab hr H õhtuid pead vastu arvutiekraani pekstes, sest ta üritab leida internetist õiget asja.

Esiteks on meil vaja kabiini, mitte nurka. Sellistena oleme maailmas selge vähemus, kes üldse teeb vahet kabiinil ja nurgal.

Teiseks on uskumatu, kui erinevalt on võimalik kirjutada sõna dušikabiin. Näiteks nii nagu mina seda teen. Aga häid variante tuleb ka siis, kui kasutada nt selliseid otsisõnu:
duššikabiin
dušši kabiin
dushikabiin
dushi kabiin
dušhikabiin
Ja minu lemmikvariant - dussikabiin, tekitab vallatuid mõtteid.

Palju edu meile igatahes.

Kosutav rutiin

Mul on nii igav elu, et mitte millestki pole enam kirjutada. Tegelikult mitte igav, pigem rutiinne, mis sobib hetkel päris hästi. Rutiinitu ööpäevaringne tormisel merel viibimine on oluliselt kehvem kui rutiin, uskuge mind.

Teisalt ongi tööd nii palju, et vaimselt ei jõua millestki kirjutada. Ma ikka ei suuda uskuda, et ma olen oma elus terve aasta töötanud samasuguse (või oli see isegi suurem?) koormusega nagu praegu. Või mu esimene tööaasta, kus mu koormus oli peaaegu sama suur, lisaks kirjutasin magistritööd ja kõige kroon oli see, et kaheaastane Ruudi oli kodune laps. Mis tähendas, et pärast tööd tulin koju ja võtsin üle lapsehoidmiskohustuse, et hr H saaks tööle minna. Tollel kevadel olin ma muidugi omadega ikka päris läbi ja kaalusin oma 10 kilo vähem kui praegu. Ja ma ise arvan, et ma olen praegu ka päris kabe. Vähemalt on mul nüüd rinnad. Siis ei olnud.

Igatahes näitavad need mälestused, et vajadusel suudan ma ka pingelise graafikuga elada.

Lisaks on mul pinge sellega, et mul on nüüd üks õpilane, kes on niii andekas. Ja mul on pidevalt tunne, et kogu au, mida ma tänu temale saan, on nii teenimatu. Sest TEMA on andekas, mina olen juhuslikult tema õpetaja. Väga ebaõiglane värk. Mitte et mul tema üle hea meel ei oleks.

Nädal veel ja algab vaheaeg. Ja siis veel neli nädalat ja ongi juba eksam ja mai ja .... Puhkus on igatahes juba paika pandud.

Valmistudes kolmandaks maailmasõjaks

Hr H mõtlikult teiste toimetuste sekka: "Ei tea, kas peaks oma relva puhastusse viima?"

Mina, pea täis hiilgelkiirusel keerlevaid mõtteid ja küsimuse absurdsust tajuvana: "Kas sa lähed sõtta?"

Hr H: "Nojah, kui vaja, siis vaja."

Mina täiesti segaduses. Ei ole ju normaalne vestlus. Pärast mõttepausi täpsustan: "Et kui venelased tulevad, siis sa lähed Eesti vabadust kaitsma?" (Jätkuvalt tajun vestluse absurdset alatooni)

Hr H: "Misasja? Ei! Me läheme metsavendadeks."

Kui metsavennaks, siis metsavennaks. Ma juba lapsena vaimustusin kangelaspioneeride tegevusest. Nüüd tuleb siis ära oodata, millal kolmas maailmasõda peale hakkab.

Päriselt toimiv köharohi

Paljudel inimestel on peresaladused, kuidas midagi teha. Näiteks imemaitsvaid pelmeene või ahju tuld. Meil on selliseks täiesti müstiliseks asjaks köharohi. Ja kuna ma olen loomu poolest hea inimene, jätan sellest jälje ka internetti, et teisedki köhijad saaksid abi.

Imeliselt toimiva koduse köharohu valmistamine pole peaaegu üldse keeruline. Peaaegu sellepärast, et vaja on kaht koostisosa - mustjuur ja mesi. Neist esimese kättesaamiseks võib probleeme tekkida, aga kui elada linnas, kus on vähemalt viis erinevat poodi, siis peaks õnnestuma. Viimane kord, kui me Ruudiga juurt taga ajasime, siis just viiendast poest me selle ka leidsime. Hoiatuseks niipalju, et tasub olla tähelepanelik ja kogemata mitte punast peeti osta. Peet on ka muidugi tore, aga köhavastast toimet pole mina veel avastanud.

Kui mustjuur ja mesi on hangitud, tuleb juurika sisse noaga auk uuristada, see mett täis panna ja oodata. Tunnikese pärast on ollus augus muutunud vedelaks. Ja just seda tulebki rüübata. Mina isiklikult leian, et maitse poolest on tegemist täieliku jälkusega, aga Ruudi võtab meeleldi.

Kõige müstilisem on, et kui lisada õhtusele mustjuurejoogile kuum jalavann, siis järgmiseks hommikuks on köha enam-vähem kadunud. Ja seda pole juhtunud mitte ühe korra, vaid ikka mitu-mitu korda. Ruudil on köha ikka mitu korda hooaja jooksul, nii et oleme saanud palju kordi katsetada.

Hr H igatahes ostis meile koju ka mustjuureseemneid, et neid imeloomi ise kasvatada.