Uued papud kohvikus

Mul polegi tükk aega nii lõbusaid jalanõusid olnud. Aga nüüd tundsin, et jälle aeg tõmmata selga värvilised riided ja jalga piltidega papud.

Ilusa ilma puhul käisime Ruudiga jalutamas ja pilte tegemas. Tänane ilm on muidugi selline kergel petukas, mis tähendas, et pool aega ma lõdisesin, sest järve ääres oli kangesti tuuline ja mul polnud mütsi peas. Ma olen see inimene, kellel võib olla muidu jumalast õhuke riietus seljas, aga müts peab olema peas ja kindad käes - siis on soe.

Pärast käisime kohvikus pannkooke söömas ja sain jälle mõtiskleda selle üle, kuidas kujuneb söögikoha klientuur. Me käisime kodulinna vanimas kohvikus, kuhu ma satun umbes korra kolme aasta jooksul, sest miskipärast ei tundu see lahe koht olevat. Ja ma ei oskagi öelda, miks. Remont on kenasti tehtud, saab kohvi ja salatit ja kooke ja sooja süüa, aga midagi oleks nagu valesti. Üks asi on muidugi see, et seal ei saa kaardiga maksta, mis on tänases ühiskonnas täiesti arusaamatu. Õnneks oli hr H mulle just raha andnud (ta teinekord üritab mind ikka ära osta, et ma viitsiks tema pikki õhtuseid töötunde taluda. Mis on muuseas feil, sest ma ikkagi ei talu), muidu oleks me pidanud lahkuma pärast söömist jooksuga, sest lähim sularahaautomaat on liiga kaugel, et sinna ja tagasi jalutada.

Aga vaatamata sellele, et mina ei armasta seal kohvikus käia, oli rahvast palju. Ja tundus, et üldjoontes olid need inimesed, kes käivad seal tihedamini kui kord kolme aasta jooksul, sest nad teadsid ka menüüd vaatamata, mida tellida. Meie ei teadnud ja olime rõõmsad, et pannkooke tehakse. Nende pärast me sinna asutusse sattusimegi, sest need kohad, kus ma muidu eelistan olla, pakuvad creme brulee ´d ja šokolaadi fondanti. Mis on suurepärased, aga täielik raiskamine selliste tüüpide juures nagu Ruudi.

Ja nii ma vaikselt mõtlesingi, kas need inimesed käivad alati just seal oma teed ja kohvi joomas või satuvad vahel ka muudesse kohtadesse. Või kuidas see üldse juhtub, et hakkad ühes kindlas kohvikus käima. Juhuslikult või meelega? Hr H näiteks valib söögikohti söögi järgi ja seega ei saa me kodulinnas kuskil väljas käia, sest tema meelest ei ole üheski neist head süüa. Mis objektiivselt vaadatuna on isegi ehk tõsi, sest ainus koht, kus ma olen kogenud seda, et toit on kogu laudkonna arvates ülihea, on meie mahekohvik, kus suurem osa valikust on taimetoit ja seda hr H ei tunnista.

Mina valin kohvikuid mõnusate diivanite ja kookide järgi. Õnneks seda meil on :)

Siin aga meie üliarmas kodutänav.