Hr H mõtlikult teiste toimetuste sekka: "Ei tea, kas peaks oma relva puhastusse viima?"
Mina, pea täis hiilgelkiirusel keerlevaid mõtteid ja küsimuse absurdsust tajuvana: "Kas sa lähed sõtta?"
Hr H: "Nojah, kui vaja, siis vaja."
Mina täiesti segaduses. Ei ole ju normaalne vestlus. Pärast mõttepausi täpsustan: "Et kui venelased tulevad, siis sa lähed Eesti vabadust kaitsma?" (Jätkuvalt tajun vestluse absurdset alatooni)
Hr H: "Misasja? Ei! Me läheme metsavendadeks."
Kui metsavennaks, siis metsavennaks. Ma juba lapsena vaimustusin kangelaspioneeride tegevusest. Nüüd tuleb siis ära oodata, millal kolmas maailmasõda peale hakkab.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Ehh, ma olen samal lainel..:)
ReplyDeletepinnin meest, kas ta rindele läheks ja mõtisklen, kas peaks õppima medõeks või pigem Rootsi putkama:)
tegelikult on see muidugi karm teema.
Ma ei ole siiani suutnud ära otsustada, kas peaks tundma sõjahirmu või mitte. Igatahes ei tunne ma ennast praegu mugavalt kõige maailmas toimuva taustal. Ja asjalik mõtisklus teemal, kas panna relvad valmis või mitte, ei aita üldse kaasa.
ReplyDeleteÕeks ei ole vaja kohe õppida, piisab esmaabikursusest. 16 tundi koolitust (mu kursaõde Ruta on SUPERkoolitaja!) ja sa tead esmaseid olulisemaid asju, kuidas inimene ära stabiliseerida ja loodetavasti saabuva arstiabini elus hoida.
ReplyDeleteKui tahta teda pikemalt elus hoida kodustes tingimustes, pole tänapäeva õenduskoolist ikkagi õhkagi abi, sest me õpime hoopis muid asju ja elushoidmise õpetus käib haiglatingimuste kohta.