Mulle hirmsasti meeldib käia poes koos oma emaga. Tal on fantastiliselt hea silm asjade peale, mis näevad riidepuul välja täiesti mõttetud, aga seljas imekenad. Kahjuks ei taha ta minuga väga palju poodides käia, sest ta endale ei leia kunagi midagi ja nii on arvatavasti tõesti igav.
Aga on üks asi, mis ajab mind täiesti hulluks, kui me koos poes oleme. Nimelt - mu ema SOSISTAB. Ja mitte selliseid asju: "Vaata, kui inetu pluus," või "oi, kui maitsetu riietus sellel inimesel on." Sellest saaksin ma aru, sest negatiivsust on maailmas niigi nii palju, et parem tõesti võtta nende lausetega vaiksemalt. Ei, mu ema sosistab kõike, mida ta öelda tahab. Ja see ajab mu hulluks. Esiteks ei kuule ma teda ja teiseks... miks peaks sosistama? Mitte et me peaks üksteisele oma mõtteid hüüdma, aga nii normaalselt ja tavaliselt võib ju ka.
Täna käisin poodides ja sattusin sosistavate inimeste peale. Ja siis ma mõtlesin kohe pikalt, miks inimesed seda teevad. Kuni poodi astus naine, kes ilmselgelt ei põdenud sosistamishaigust, vaid röökis oma telefoni sisse. Nii et me kõik saime teada, kus me viibime, mida seal ei müüda ja kuidas ta ei viitsi teise poodi tagasi minna. Ja siis ma mõistsin, et sosistamine on tegelikult täiseti okei tegevus :)
Mina sain aga endale uue kevadjaki ja lahedad ketsid. Kui nüüd ilm ainult ilusaks jääks.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Ma küll poes ei käi ja sosistada pole ka kellegiga. Aga sosistaks vist küll. Ei tea miks, kuid tunnen ebamugavalt (kohustatult?) kui müüja teeb oma tavalist ja õpitud tööd: "Vabandage, kas ma saan aidata..." Kui ma aga sosistan, siis ta ei kuule, mida ma tahan, vaatan ja otsin :)
ReplyDeleteSu kommentaar loob silme ette väga lõbusa pildi vaikselt riiulite vahel hiilivatest müüjat vältivatest inimestest :D
ReplyDeleteJa tead, ei aita see sosistamine müüjate vastu ühti, nemad teevad ikka tööd.