Korra ikka oli suve

Eestisse on vähem maad kui Paidesse (osa 4) ehk Käisin tanklas vol 3

Nojah, meie Hiiumaal-käigust ongi jäänud veel mälestustesse raiuda viimane lugu. Enne seda mainin veel poole suuga, et feil number kaks toimus samuti sadamas. Mul nende praamidega ikka ei lähe veel. Nagu tanklategagi. Et siis täie auruga läbi Hiiumaa sõites turgatas mulle äkitselt pähe, et püha-jumal-tule-appi: mu telefoni aku on ju tühi. Ja see tähendab, et ma ei saa tõkkepuu ees helistada, et too avaneks. Kergenduseks meenus järgmise asjana mulle, et püha-jumal oli mulle juba enne reisi appi tulnud ja öelnud: "Kallis laps, ära kunagi usalda ainult üht varianti, prindi oma praamipiletid igaks juhuks välja ka." Ja ma olin õnneks teda kuulanud. Õnnetuseks ei meenunud mulle enam, KUHU ma need parberid panin. Sellest siiski probleemi ei tekkinud, sest preili Sirkka otsis kenasti ja süstemaatiliselt mu koti läbi ja leidis üsna pea papred üles. Et siis teoreetiliselt probleemi polnud. Küll aga praktiliselt, sest selle totaka tõkkepuu ees triipkoodiga vehkides ei juhtunud MITTE MIDAGI. Ma proovisin nii. Siis naa. Siis sedamoodi. Siis todamoodi. Püha-jumal ka appi ei tulnud, kui mitte eeldada, et ta saatis sadamatöölise mu juurde. Ma siiski arvan, et too sadamtööline tuli sellepärast, et ta saab palka. Nojah, see sadamatööline võttis mu pileti, näitas masinale triipkoodi ja tõkkepuu avanes silmapilkselt. Ma ei tea noh, võin vanduda, et ma näitas masinale täpselt sama paberit täpselt sama moodi. Krt temaga, järgmisel korral laen telefoni aku lihtsalt enne reisi korralikult täis.

Feil number kolm kuulub aga juba varsti klassikaks saavate tankla-lugude seeriasse. Mõte anda välja raamat "Mis võib tanklas pekki minna" tundub järjest reaalsem. Lühidalt siis nii: kuigi ma olin enne reisi autol paagi ääreni täis valanud (absoluutselt ilma igasuguse probleemita, vastupidi - sain isegi kliendikaardi kasutamisega täiesti iseseisvalt hakkama), hakkas mul seest natuke närima, kas me ikka jõuame koju tagasi või peame kümme kilomeetrit enne lõppu kellegi kanistriga vastu kutsuma. Kuna laekumine toimus öösel, otsustasin paaki tilgakese juurde valada. Seda enam, et Ruudi torises tagaistmel juba pikemat aega, et ta sureb kohe janusse ja nälga, päris tõsiselt. Nii et üht majakesega bensujaama nähes keerasin uljalt sisse. Parkisin auto kenasti masina kõrvale, parajale kaugusele nii tankurist kui ka sildist, mis tuletas meelde, et enne tangi, siis maksa. Okei, teeme nii. Kuna oli olnud pikk sõit, tulime kõik kolmekesi autost välja jalgu sirutama ja tankima. Avasin ilma igasuguse probleemita bensuluugi, sain ilma igasuguse probleemita püstoli kätte ja paaki, AGA nagu üks teine meeldejääv kordki - mida ei saanud, oli bensiin -.- Vajutasime Ruudiga mõlemad toda lülitit, ei miskit. Vajutasin üksi, ei miskit. Preili Sirkka tuli appi ja tõmbas voolikut tankurist rohkem välja...noh, et äkki on kuidagi vussis ja bensiin ei saa voolata. Tõmbasin ka mina. Ikka ei miskit. Astusime preili Sirkkaga mõlemad kergelt vahekorda selle tankuriga, aga vaatamata meie mõlema veetlusele ei andnud need see neetud masin meile piiskagi kütust. Mässasime täiega, kui äkitselt saime aru, et meie ümber pole enma öine vaikus, vaid keegi pröökab midagi. Väikese segaduse järel tuvastasime, et bensiinijaamaputka pisikesest luugist on keegi välja pistnud oma pea ja räägib midagi. Läksime siis lähemale ja saime info, et tegelikult oli see ikkagi enne maksa, siis tangi tankla -.- Minu pisut kohmetu viite peale, et silt ütles teistpidi, teatas tädi südame rahus, et see on vana silt. OMFG -.- Okei, tellisin siis bensiini ära ja hakkasin Ruudile süüa ostma. See on muidugi alati omaette ooper, sest ta ei suuda ju valida. Ei tahtnud ta ei seda ega teist. Lõpuks ütlesin tädile, et lähen tangin vahepeal ära, siis ostame süüa. See oli loomulikult järjekordne blond hetk, sest enne pidin ju maksma ja alles siis tankima. Lõpuks võtsin mingi suvalise piruka ja joogi ning maksin ära. Pöördusin juba minekule, kui tädi väga sõbralikult ära märkis: "Seal on kõrvuti kaks püstolit, ühest tuleb diiselküte, ärge seda võtke." Ilmselgelt pidas ta meid idiootide seltskonnaks :D Kuigi olgem ausad, pärast kõike ei saa teda ka väga süüdistada. Igatahes saime lõpuks bensiini kätte, ruudi võttis ühe (!) lonksu oma joogist ja kukkus unne. Oma hotdogi ta isegi mitte ei avanud, surmani näljane nagu ta oli.

Lõpetuseks veel ka kommentaar selle tsükli postituste pealkirjadele: just nii küsis mu käest preili Sirkka, kui Kilingi-Nõmmelt Viljandi peale keerasime. Ehk siis ilmselgelt pole ma selle suguvõsa ainus tuutu ja kui ma oma uued prillid kätte saan, ei tee enam keegi vahet kumb meist kes on :D

Eestisse on vähem maad kui Paidesse, eksju?(osa 3)

Põhjus, miks me üldse Hiiumaale läksime, seisnes Kalana sadamas mängitavas etenduses. Tjorveni etenduses. Super mõte ja super koht ja super elamus. Jõudsime etendusepaika mõni tund enne algust ja lihtsalt olime. Ma arvan, et see oli üks mu lemmikhetki sellel reisil. Istusime mere ääres, päike paistis, täiesti rahulik ja vaikne oli, mitte kuskile ei pidanud kiirustama, võis lihtsalt istuda ja laisalt taevasse vaadata. Ruudi ja Saara Saskia käisid mudugi mööda minnes ka ujumas (see oli täiesti nii, nagu Tjorven seletas, kuidas nad jaanipäeval Pellega ujuma läksid: "See lihtsalt läks nii..."), preili Kirke lasi und ja Sirkka tegeles näputööga. Idüll, noh.

Etendus oli superluks, koht ja ilm mängisid muidugi ka väga tugevalt kaasa, aga etendus iseenesest oli ka meiesugustele Lindgreni-fännidele täitsa mokkamööda. Isegi tekst (rääkimata siis tegevusest) oli meeldivalt teosepõhine ja lisandid olid väga hea tunnetusega, sobides ideaalselt kõige muuga. Mis oli kummaline (sest ei saa ju olla ainult positiivne jutt), oli piletimüük ja istumiskohtade jagamine. Mina ostsin esietendusele pileti kaks nädalat varem ja selleks hetkeks jäi veel 7 piletit müüki. Meie üllatuseks müüdi aga ka kohapeal veel algavale etendusele pileteid, aga me mõtlesime, et ju nad teavad, mida nad teevad. Teine üllatus oli see, et etendusepaika hakati sisse laskma 15 minutit enne algust. Selle ajaga tuli siis paarsada inimest ära paigutada. Reaalsus oli selline, et 15 minutiga paigutus "saal" tõesti korralikult täis, AGA "uksetaga" oli veel nii viiskümmend inimest, kellel kõigil olid piletid ostetud. Täiesti arusaamtud :S Nii hakkas siis pressimine pihta: kõik alla viie aastased põnnid suruti esimesse ritta pikale pingile (see on arusaadav, sest nendele ei pidanud piletit ostma. Küll tänasin siinkohal jumalat, et Ruudi siiski herr S**ms*ga jätsin, sest jah....ma parem ei hakka rohkem mõtlema). Toodi kohale lisatoolid, paigutati vahekäiku matte, lava kõrvale toole ja matte...Prrrr, väga piinlik oli. Seda enam, et kogu seda trianglit oli juhtima pandud kleenukesed umbes nii 14-15aastased tüdrukud, kes pidid nüüd siis selgitama inimestele, kes olid ostnud endale üldsegi mitte odava pileti, et nad peavad maas istuma, sest miskipärast nad ei mõelnud pileteid müües, et kõik piletiga inimesed võivad ka kohale tulla. Kurb oli see, et see jant kestis 25 minutit, seega etenduse lõpp oli 25 minutit hiljem, mis lükkas uppi meie kaunilt koostatud masterplani :( ja pani meid nagu hullumeelseid kohe pärast etenduse lõppu minema tormama. Me polnud muuseas ainsad :D Ühesõnaga jah, see asi jättis ikkagi mõru maitse suhu, ma tõesti loodan, et järgmistel etendustel suudeti seda kõike vältida.

Aga isegi vaatamata sellisele üsna tugevale negatiivsele emotsioonile enne etendust meeldis mulle meeletult kõik see, mida näidata. Ma naersin nagu hüään ja pillisin nagu krokodill (jah, nad olid nii julmad, et panid Pootsmani mahalaskmise loo ka sisse -.-) ja ma olen täitsa veendunud, et Kalana-Malin oli palju "õigem" kui Rootsi filmi Malin. Ja kõik stseenid olid äärmiselt sujuvalt ühendatud ja lapsed mängisid nii mõnusalt ja vabalt ja laulud olid täiesti loogiliste kohtade peal, mitte nii, et sa hakkad vaatajana kõva häälega naerma laulu kohas, sest see mõjub nii totakalt. Lauldi siis, kui kõik normaalsed inimesed laulaksid :D Ja ilm - nii ilus, nii vaikne ja päikesepaisteline, täpselt samasugune nagu Tjorveni raamat ise.

Kahjuks väga palju pilte netist leida pole, aga ma illustreeriva materjalina siiski lisan etenduse FB leheküljelt:

Malin (Tiina Adamson)

Melker (Jaanus Rohumaa) ja Märta (Garmen Tabor)

Nisse (Margus Tabor)

Pootsman (Tõnu Tamm)

Eestisse on vähem maad kui Paidesse, eksju? (osa 2)

Nii, jõudsime siis õnnelikult Hiiumaale. Esimene peatus tuli Kärdlas, kuna me olime esiteks väsinud ja teiseks polnud meil masterplani. Parim koht nende hädade vastu on alati baar. Aga kuna kell näitas alles päeva, valisime sündsuses mõttes siiski kohviku. Hea meelega teeks reklaami, sest kohvik, kuhu me sattusime, oli äärmiselt armas, seal oli äärmiselt armas teenindajanna (kuigi millegipärast kulus tal uskumatult palju aega ... aga tõesõna, ta ei passinud tühja :D) ja seal oli äärmiselt-äärmiselt hea juustusai. VÄGA juustune ja ahjusoe. Ühesõnaga jah, teeks reklaami, aga ma ei saa, sest ma ei tea, mis koht see oli. Kui keegi lugejatest teab, andku märku.

Plaan sai siis selline: esimesel päeval Sääre tirp (täiesti arusaamatu väljend, ma loodan, et sai nüüd õigesti kirja. See on nagu Jägala juga, mis mul pidevalt sassi läheb), mõningad mõisahooned (k.a Putkaste <----kindlasti palatiseerunult hääldatuna) ja ööbimiskoha otsimine. Tegelikult viimast me plaani ei pannud, aga sellest kujunes täieõiguslik tegevus :D Teisel päeval Hiiumaa tuletornid (Tahkuna, Kõpu ja Ristna), Tjorveni etendus Kalana sadamas ja ralli Risti Läbi Hiiumaa ehk Üritame Jõuda Viimasele Praamile, Millele Meil On Ka Piletid Juba Ära Ostetud. Ma ei hakka pikalt kirjeldama, kuidas me ühest punktist teise sõitsime ja kuidas ma lõpuks ära väsisin. Ja kuidas me õhtul ööbimispaika minnes avastasime, et NIMEDEL on tähtsus, sest kohta nimega Mudaste viis selline tee, et mina tulin ühel hetkel autost välja ja tõstsin käed üles - no ei pidand närv vastu. Kuigi poristel teedel olen ma ju isegi mõnevõrra sõitnud ja see ei tundu niiiiiii jube. Vähemalt nt mingi suurlinnaga võrreldes. Igatahes jah, Mudastesse me ööbima ei läinud, sest tee sinna oli....nojha...mudane :D Läksime hoopis RMK platsile, mis oli väga mõnus koos kuivpellari ja suure grilliga. Öö oli enam-vähem normaalne, kui jätta arvestamata a) et ma olin kaasa võtnud ühe magamiskoti ja see tähendab, et pool ööd külmetasin; b) mingil hetkel öösel ajasin Ruudi üles ja sundisin teda võtma valuvaigistit, sest ma arvasin, et tal hammas valutab. Ta ei tahtnud kuidagi ei ärgata ega rohtu võtta.

Osa kolm tuleb ka, sest ma olen ju nii inimsõbralik. Fotomälestusi mõlemast päevast:

                                                                           Praamil

      Tirbil (Ruudi pildistas)

Jälle tirbil (ja jälle Ruudi pildistas)

Kohvikus (arvake ära, kes pildistas)

Nagu S**ms* ütles: "Tüüne õhtu."

Uus päev:

Õed Ilusad Tahkuna tuletorni juures

Tahkuna tuletorni juures seisev mälestusmärk Estonial hukkunud või Estonia huku tõttu orvuks jäänud laste mälestuseks. Tahkuna oli laevahukule kõige lähem koht. Muuseas, Estonial viibinud lapsest ei pääsenud eluga mitte ükski....

Kõpu tuletorn. Ausalt öedldes ei taha teada, mis mõttes tuletornipidaja sellest trepist üles ja alla kablutas.

Ristna tuletorn. Nii tore, et keegi on näinud vaeva, et tuletornile kerge ehispits lisada :)

Kalana sadamas.Preili Sirkka tegeleb näputööga.

Õed Ilusad etendusel

Eestisse on vähem maad kui Paidesse, eksju? (osa 1)

Nii, 755 km, miljon eurot, mõningad närvirakud ja ongi käidud maailmatu lahedal minipuhkusel Hiiumaal. Ma tõesti ei uskunud, et see kõik nii mõnus võib tulla, eriti sellepärast, et ...

.... ööl enne minekut, umbes poole kahe paiku (sõna otseses mõttes täpselt siis, kui me härra H-ga otsustasime, et oleks tõesti viimane hetk magama jääda) ärkas Ruudi röögatusega ning teatas, et tal valutab hammas. See hambateema on tegelikult täiesti ebanormaalne juba, meil on nüüd siis kaks hammast, mida me kordamööda parandamas käime. No ei saa korda, jumal küll, tõmmaku need siis välja juba -.- Piimahambad ju. See praegune variant on NATUKENE stressirohkem, eksole. Ühesõnaga, tõstsin poole kahest öösel kergelt ja kärmelt ümber kogu meie hetkelise elamise ja leidsin valuvaigisti üles. Selleks ajaks oli Ruudi juba kergelt hüsteerias. Laksasime rohu sisse ja jäime ootama. 10 minutit, 15, minutit, 20 minutit, 25, minutit, 30, minutit...ok, ma ei viitsi jätkata. tiba enne nelja saime sinnamaani, et Ruudi oli vaikselt ja vaatas netist Jänku Jussi multikaid. Härra H tõmbas teise tuppa varju, tuues ettekäändeks järgmisel päeva, mil ta pidi tööl olema. Ma küll korra mõtlesin, et mismõttes, aga noh, see on ju teada-tuntud fakt, et naised on tugevamad kui mehed ja nii ma siis järgmised pool tundi Jussi multikaid vahetasin (ma olen siiski pigem seda meelt, et eelkooliealised lapsed ei pea oskama netis ise multikaid vaadata. Kuigi olgem ausad, see oleks mugav). Lõpuks tundsin, et tee või tina, mina enam ei jõua. Ruudi see-eest oli väga rõõmus ja rõõsa, nagu ikka inimene, kes on vabanenud valust. Minu elu päästis youtube ja olgu siinkohal täna ja igavesti õnnistatud see youtube´i kasutaja, kes on üles laadinud eestikeelsed multikad krokodill Genast ning kolmest sõbrast. Lasin siis multikate taustal postiljon Petškinite teemalisi und ja kümme minutit enne seitset (ehk siis pärast kaht ja poolt tundi "magamist" ) vedasin end püsti. Ruudi oli endale samal ajal juba lammas Shauni multikad peale pannud ja sõi jogurtit.

Ühesõnaga, kaine mõistus ütles, et tegelikult on hullumeelsus kuskile minna, aga samas ma nii VÄGA  tahtsin ja liskas olin ma ettenägeliku inimesena isegi kõik piletid juba välja ostnud...ehk siis kaks minutit enne poolt kaheksat manööverdasin aiast välja, et kümme minutit hiljem laadida auto peale ka preili Sirkka (kümme minutit hiljem sellepärast, et ma suutisn vahepeal ära eksida, tegelikult oleks pidanud kuluma 5 miutit). Sirkka suhtus minu magamatusesse väga külma kõhuga, arvas, et see variant on parem kui 5 tundi und ja lubas lobiseda, et ma magama ei jääks. Samal ajal magas tagumise pingi rahvas (ehk Ruudi) juba õiglase und, mis oli väga kena, sest nii saime preili Sirkkaga vähemalt kuni praamisõiduni kuulata muusikat, mis meile ka meeldis. Hiljem, kui Ruudi oma sõiduvees juba oli, kuulasime Juulikuu lund. Kui teil on vaja, et keegi laulaks mõnel üritusel seda võimalikult originaalitruult, siis andke teada, me Sirkkga tuleme ja teeme ära.

Nagu arvatavasti kõik eestlased teavad, on läänerannikul otseühendus ainult põhja ja lõunaga, nii et meie oma pigem idapoolt tulekuga olime sunnitud tegema kena ringi. Kõige toredam oli see, et läbima pidi Pärnu, mis on a) ümber tehtud; b) üles kaevatud. Ma olen siiani hämmingus, sest ma ei saa aru, milliselt ristmikult ma ära keerasin, sõitsin märkide järgi (mis pole probleem, erinevalt kaardi järgi sõitmisest, mis ON probleem :D). Igatahes oli keegi hea inimene igale poole suurelt Lihula suuna ära märkinud, nii et me Sirkkaga pidime ainult silmad eriti suured hoidma. Tegelikult polegi sõdust midagi rääkida, nii et läheme kohe edasi ....

... feil number ühe juurde. See juhtus sadamas, kuhu me väga kenasti ja õigeaegselt (jaa, ma tean, et õigeaegselt on nõme vorm eesti keeles. Aga siia sobis...) kohale saime. Enne pealesõitu lipsas Sirkka oma emme ja issi juurde, sest nemad olid talle pileti ostnud, kuigi ma peaaegu olin seda juba ise tegemas. Etteruttavalt ütlen ka ära, et tegelikult ei kontrollinud keegi, kui palju inimesi istub mingis autos, nii et tagasi tulles oli Sirkka meiega ja keegi ei arvanud, et ta oleks üleliigne. Aga jah, minnes olin üksi ja kõik läks väga kenasti. Peaaegu. Märkide järgi sõitmisega sain hakkama, nii et e-ticketi (huvitav, miks eesti keeles järjekindlalt seda asja e-ticketiks kutsutakse, e-pilet oleks eestikeelsem ju?) raja leidsin üles. Oma teekonnast treenitud silmadega nägain kohe ka telefoninumbrit, millele helistada ja voilaaa! see toimis, tõkkepuu kerkis ja mul tekkis õigus praamialale sisse sõita. Panin oma (tegelikult Sirkka) Vennaskonna vähe kõvemini mängima ja kruiisisin sisse. Minu silmadele avanes vist viis sõidurada, äkki oli kuus? Vahet pole, PALJU sõiduradasid, mis olid autosid täis. Vahtisin korraks lolli näoga ringi ja võtsin siis sellesse sappa, kus oli kõige rohkem autosid, pidin selleks auto isegi natuke viltu parkima. Kõik hästi, kuulasin edasi oma (tegelikult jätkuvalt Sirkka oma) Vennaskonda, kui kõrvanurgast kostis mingit kõma. Nagu oleks keegi ruuporisse rääkinud. Sadama värk, eks ikka on vaja infot edasi anda. Aga kõma muudkui kestab ja kestab. Lõpuks hakkan aru saama, et korratakse järjepidevalt mingit autonumbrit: ABC 123. Jätkan muusikakuulamist. Teie, kes te loete neid ridu rahus ja vaikuses ning olete terve mõistuse juures, teie saite kindlasti juba ammu aru, et ruuporisse hüütud autonumber kuulub sellele autole, mille roolis ma parajasti istusin, ning sadama liikluskorraldaja üritas mulle meeleheitlikult selgeks teha, et ma peaksin sõitma esimesele rajale, kus polnud mitte ühtegi teist inimest. Mina sain sellest aru alles siis, kui juba terve kamp jalakäijaid mulle lehvitama ja viipama hakkas. Siis lasin akna alla ja sain ka info kätte.

Praamisõit läks muidugi väga hästi, Ruudi ärkas ja hakkas seda üritust esimesest silmapilgust jumaldama. Ja ma pean tunnistama, et ka minusugune kalestunud hingega täiskasvanu tundis väga suurt rõõmu praamisõidust. Ma ei mäletanudki, et see aeg oli nii lühike (poolteist tundi minnes, tund viistesit tulles), et nautimiseks isegi natuke liiga vähe aega.

Aga siinkohal teen ma pausi sisse, sest muidu on pärast jälle vigisemist, et mul on nii pikad postitused, et ei viitsi lugeda. Ma olen ju maailma kõige lahkem inimene -.- Et siis Hiiumaa-mälestused järgmisel korral.

Nojah, käisin linnavalitsuses ära -.- See inimene, kes tegeleb lasteaiakohtadega, on 25. juulini puhkusel ja otseloomulikult ei ole tema tööülesandeid delegeeritud kellelegi teisele -.- Sõbralik sekretäritädi lubas, et hiljemalt 30. juuliks võetakse minuga ühendust. See jätab mulle ainult nädala jagu aega välja mõelda, kuidas röövida panka juhuks, kui Ruudi ei saa kohta. Erakad on ikka jõhkralt kallid.

Täiesti suvaline mula

Eile õhtul jõudsin selleni, et mul õnnestus lõpuks ometi esimest korda Wideye Potion edukalt kokku segada. Puhkus kulgeb täiega :D Nüüd on mul teenitud juba üle 70 majapunkti ja ootan kannatamatult, et ülejäänud osa CoSist ka lõpuks välja tuleks. Kaua sa ikka neid gnoome viitsid keerutada. Nõiajooke võiks ju segada, aga peale Cure for Boilsi ja Wideye ei saa ühtki jooki segada nii, et ei ostaks koostisosi, aga ma olen ju hullult kitsi. Pean mõtlema natuke :D

Tegelikult ootan kannatamatult, et mulle antaks juba teada, mis seis on Ruudi lasteaiakohaga. Mulle hakkab vaikselt tunduma, et OOTAMINE ongi see, mille poolest minu uus kodulinn eriline on. Ja see tõdemus ei tee mind kaugeltki mitte õnnelikuks. Kui vihm üle jääb, lipsan linnavalitsusest läbi ja uurin, mis seis on. Mul on vaja alates 3. augustist juba last harjutama hakata, ma ei taha ju nii, et kui ma 6. ära lähen, siis läheb ta hoobist terveks päevaks täiesti võõrasse kohta :S

Homme siis Hiiumaale. Grrrrr, otsustasime jõuda kella 10 praamile, mis tähendab kuskil 7 paiku väljumist. Koos Ruudolfiga. Ja mina roolis, sest hr H on täis tööindu ja teenib raha. OK, tööINNU osas ma tegelikult kahtlen :D Ma nii väga-väga-väga loodan, et ilm natukenegi mõistlik, sest meil pole ööbimispaika ja telkimisest ebamugav on ainult vihma käes telkimine. Kuigi nagu me õde K-ga eile otsustasime: ei tasu ka nii peps olla ja telkimise peale nägusid teha. See on lihtsalt üks öö, mis tuleb mööda saata. Tegelikult on alati võimalus ka hoopis autos magada, kui ma nüüd järele mõtlen.

Et siis kohtumiseni jälle :D

APPI, APPI, APPI

Keeletoimkond tegi uuendused ära

Ma ei uskunud, et nad seda teevad - ähvardasid küll, aga ....Tundub, et on paras aeg minna poodi ja teha üks õlle.

Kasvõi, võibolla, jüriöö ülestõus.

Tundub, et on paras aeg minna poodi ja teha mitu õlle.

Viljandi-Kolga-Jaani-Jõgeva maantee

See nädalavahetus möödus pakkimise-kolimise tähe all. Kõik väärtuslikum kraam on nüüd meie endi ligi. Mööda minnes osalesime ka üleriiglisel jahimeeste kokkutulekul, mis sel aastal toimusid meie kodu maakonnas. Kui nüüd keegi arvab, et ma tõesti ise tahtsin sinna üritusele minna, siis ta eksib. Aga kuna mul on puhkus ja tegelikult üsna ükskõik, kus ma viibin, siis miks ka mitte, Singer Vingeri kontsert oli ka. Kusjuures võib vist kahtlustada, et lähemal ajal ei satu ma enam sellisesse seltskonda, kus ansambel Apelsin oleks oluliselt populaarsem kui Sinku-Vinku :D Siinkohal ka tervitus kõigile neile minu (endistele) õpilastele, kes sel üritusel ringi töllerdasid. Eriliselt vedas preili Liisil, kes nägi kodanik Rait Z-d põlvetõstetantsu tegemas. Seda juhtub kord sajandis, et see mees end muusika rütmis liigutab. Või siis rütmist mööda liigutab, nagu väidab tema abikaasa. Oh, jah, ma arvan, et kui mu abikaasa mind seltskonnas nii palju mõnitaks, siis ma oleks juba umbes seitse korda lahutanud, neli korda enesetappu teinud ja viisteist korda mõrvanud. Inimeste taluvuspiir on tõepoolest ikka väga erinev.

Aga tegelikult tahtsin hoopis pühendada selle postituse sellele maanteele, mis ühendab Viljandit meie koduga. Siit siis list minu lemmikkohtadega/nähtustega:

1. Koht nimega Vissuvere. Andku kõik jumalad ja Vissuvere elanikud mulle andeks, aga ma arvan, et see on kõige napakam kohanimi, mida ma elus kuulnud olen. Kujutate ette, et te ütlete rõõmsalt: "Ma elan Vissuveres."?
2. Põltsamaa algust tähistav liiklusmärk. Ma võin vanduda, et nende viie aasta jooksul, mil me seda maanteed oleme sõitnud, on Põltsamaa algus liikunud umbes kilomeetri jagu Viljandi poole. See on täiesti müstika, viimasel ajal oleks nagu liikumine eriti hoogustunud.
3. Põdrakuju Kolga-Jaanis - lihtsalt, mis mõttes?
4. Meie kodust Viljandisse jõudmiseks kuluv aeg. Vahemaa on 96 kilomeetrit pikk ja härra H väidab tõsimeeli, et normkiirusega sõites läbib selle vahemaa ühe tunniga. Sama kinnitab ka härra H isa. Mina sõitisn kogu tee kiirusega 110-120 (läksime Ruudiga hambaarsti juurde, siis võib) ja mul kulus aega tund ja kümme minutit.

5. Puuduv tee Viljandi ja Kolga-Jaani vahel. Sõna otseses mõttes on tee asemel trepp. Kõrge astmega trepp.

6. Tennised elektritraadi küljes. Mingitel segastel asjaoludel oli keegi Jõgeva ja Põltsamaa vahel kurja vaeva näinud, et saavutada selline tulemus:

Äärmiselt südamlik :D Tänaseks päevaks on see installatsioon kahjuks küll alla võetud, aga tänud selle korraldajale :D

Üldiselt aga on mul natuke hea meel, et enam nii palju sõitmist pole, sest vaatamata kõigile meelelahutustele on tegemist siiski ühe ääretult igava teekonnaga :D

Abistav küsimustik heteroseksuaalidele - ABI on olemas!

1. Mis võib olla sinu heteroseksuaalse orientatsiooni põhjus?

2. Millal sa jõudsid arusaamisele, et oled heteroseksuaalne inimene?

3. Kas on võimalik, et oled heteroseksuaalne üksnes ajutiselt ja see möödub?

4. Kas võib olla, et sinu heteroseksuaalse orientatsiooni põhjus on neurootiline hirm, mida tunned omasooliste vastu?

5. Kui sa pole kunagi maganud omast soost inimesega, siis äkki on see sellepärast, et sa pole kohanud küllalt head homoseksuaalset armukest?

6. Kas oled kellelegi paljastanud oma heteroseksuaalseid kalduvusi? Kuidas sellele on reageeritud?

7. Miks heteroseksuaalidel on vaja võrgutada just heteroseksuaalse elustiiliga inimesi?

8. Kas sul on vaja pidevalt oma heteroseksuaalsust teistele demonstreerida?

9. Vaatamata riigipoolsele toetusele suureneb pidevalt lahutuste arv abielu seaduslikult sõlminud inimeste hulgas. Miks heteroseksuaalsete inimeste seas on nii vähe stabiilseid paarissuhteid?

10. Miks on heteroseksuaalidele seks nii tähtis?

11. Kas inimkonnale ei osutu probleemiks sinu heteroseksuaalsus - maailm on niigi ülerahvastatud?

12. Kuidas sa saad olla täisväärtuslik inimene, kui piirdud üksnes heteroseksuaalse orientatsiooniga?

13. Tundub, et üksnes vähesed heteroseksuaalid on õnnelikud. Välja on töötatud meetodeid, mis aitavad sul sinu seksuaalset orientatsiooni muuta - juhul, kui ise seda tõesti soovid. Kuidas sa sellesse suhtud?

Küsimustik lisatud siia SELLE TEKSTI MÕJUL . Arusaamatu teema tõepoolest. Ma isegi ei jaksa praegu oma mõtteid lisada.

Mismõttesnagu?

Seoses kolimisega ääremaalt tsivilisatsiooni otsustasime loobuda oma senisest internetipakkujast Kõu, et saada endale koju ka üks vähe käbedam ühendus. Mõte oli ju hea, aga...
3. juuli - astun sisse Tele2 esindusse, et lepngut lõpetada. Väga Viisakas Noormees uurib, mis on põhjuseks ning klõpsib arvutis vajalikke nuppe. Naeratab lõpuks ja vabandab, et seoses Kõu üleminekuga Eesti Energialt Tele2-le ei oska ta täpselt öelda, millal leping lõpeb, kuid paari päeva jooksul peaksin ma saama lõpparve.
4.-8. juuli - ootan arvet, mida ei tule.
9. juuli - astun taas sisse Tele2 esindusse, et uurida mis seisus mu leping on. Sedapuhku on teenindajaks Sõbralik Tütarlaps. Klõpsib ka arvutis vajalikke nuppe ja muutub järjest murelikumaks. Lõpuks teatab, et tal on väga kahju, aga lepingu lõpetamise kohta pole mingit märget. Pakub mulle teenuse peatamist, võtan selle vastu. Küsimuseks jääb, mis saab sellest nädalast, mis on möödas minu SOOVIST leping lõpetada, ma ei pea ju selle eest maksma, või mis? Tütarlaps lubab uurida ning järgmisel päeval helistada. Annab kaasa ka kirjalikult meie kokkuleppe.
10. juuli - ootan kõnet, mida ei tulnud.
11. juuli - olen uuesti Tele2 esinduses, sedapuhku on tennindajaid mul suisa kaks, mõlemad mehed, üks Õpilane, teine Juhendaja. Uurin jälle, mis seisus mu leping on. Mehed üritavad vajutada õigeid nuppe arvutis, aga nagu nad vabandades ütlevad, on programm nende jaoks uus ja nad täpselt ei tea, millised on õiged nupud. Ootan rahulikult. Järsku astub teenindusse minu eelmine teenindaja, Sõbralik Tütarlaps. Tunneb mu kohe ära ja muutub murelikuks. Teatab mulle, et minu probleemiga tegeletakse, sest ka teenuse peatamine pole läbi läinud?!? Olen sügvalalt häiritud. Ka kõik kolm teenindajat on mureliku näoga. Lõpuks ütleb Juhendaja mulle, et ma võin rahulik olla (eeee....) ja kui mulle tuleb arve ka selle aja eest, mil ma nende teenust ei soovinud, siis peaksin selle tooma Tele2 esindusse, kus asi korda aetakse.
12. juuli ootan .... arvet? kõnet? mingitki märki selle kohta, et midagi on toimunud?

Väljasõidul

Õde K (ha-ha-haa, mõelge nüüd, kumb õde :D) pidas oma sünnipäeva. Ja kuna tegemist oli juubelihõngulise tähtpäevaga, anti meile kõigile võimalus sooritada väike autotripp Lõuna-Eesti hunnitusse loodusesse. Meie pisike perekond loomulikult kasutas võimalust, sest esiteks oli meid siiski kutsutud ja teiseks võiks ju kord kolme aasta kohta oma mugavustsoonist välja tulla ja telkida ka.

Sõiduks võtsime empsi auto, sest härra H pole siiani leidnud hetke, et ära vahetada meie auto Vajalikud Jubinad, nii et minusugune nõrganärviline ei tahtnud käänulistel mägiteedel selle autoga sõita. Mitte et tegelikult oleks vahet, kas sõita kurvides või sirgel teel, ma lihtsalt tunnen, et ma pean umbkaudu nädala sõitma meie autoga, enne kui ma tunnen, et olen ta ära taltsutanud, et ta hakkaka käituma, nagu ma tahan. Ühesõnaga, läksime empsi autoga ja esimest korda sel aastal andsin ma alla ja kasutasin konditsioneeri. Üldiselt ma väldin seda nii palju kui võimalik, sest esiteks on jõhkralt vastik astuda konditsioneeritud õhuga ruumist tavalisse õhku (hinge lööb kinni) ja teiseks ei meeldi mulle eriti konditsioneeritud õhk iseenesest (lööb ka hinge kohati kinni). Aga julmalt palav oli. Mis oli iseenesest äärmiselt-äärmiselt mõnus, sest minu meelest algab suvi alates 30 plusskraadist, enne seda on kevad.

Lõuna-Eesti teed on jätkuvalt täiesti arusaamatud :S Kuigi härra H märkis täiesti mõistlikult, et ajal, mil need teed kujunesid, sõideti hobesega ja siis polnud inimestel probleemi, et nad oleksid pidanud kindlasti teadma, kuhupoole (tõesti ei viitsi praegu kontrollida, kas kus/pool kirjutatakse kokku või lahku, reegli järgi peaks pigem kokku olema) pöörab kurv teispool mäge. Autoga sõites tahaks seda siiski teada, sest kurvid on sealkandis ju mitte kenad lauged pöörangud, vaid täisnurksed ärakeeramised,  mida ääristavad kuristikud. Nii me jõudsime umbes pool tundi hiljem kui planeeritud, aga selle eest siiski elusalt, mis loodetavasti kaalub üles meie hilinemise.

Sünnipäevakoht oli metsa veeres põllu peal, kus kasvasid metsmaasikad. Põld kuulub lammastele, mida me järgmisel hommikul ka tõepoolest ise kogesime. Pidu oli sõbralik lõkkeäärne istumine, kus pakuti hüvasid sööke ja jooke sünnipäevalapse kulul ja kus meie preili Sirkkaga korraldasime ka sünnipäevalapseteemalise viktoriini, mille võitsid võistkond, kuhu kuulusid preili Kirke, härra H ja preili Triin. Tantsuks ei läinud, kuigi korduvalt oli üleskutseid, aga mulle näiteks meeldiski rohkem lihtsalt istuda ja juttu rääkida. Minu meelest sai sedagi kuidagi vähevõitu teha, sest inimesed kadusid kuidagi oma telkidesse ära enne, kui ma piisavalt lõõgastuda jõudsin, et jutlema hakata.

Aga loodus on ikka äärmiselt tore koht, kus olla. Nägime maailmatu kaunist päikeseloojangut ja saime võidelda umbes miljoni sääsega (kuhu jäi hea tava, et pärast jaani enam sääski pole?!?), lapsed olid muidugi õnnelikud, et said koos mängida ja mürada. Telkimine, kui nüüd päris aus olla, pole jätkuvalt midagi minu jaoks, kõva ja ebamugav ja umbne. Ja ma ei saa aru, mis põhjusel telkides alati nii kohutavalt varakult üles ärgatakse. Järgmisel hommikul kell 10  oli meie laager juba kokku ka pakitud. Sirkkaga koos hommikuprotseduure tehes (Sirkka pesi hambaid ja mina loputasin hambaid) just arutlesime, et see on üks elu müsteeriumeist. Samamoodi nagu ma ei saa aru, miks peab rattamatkal meeltult palju kilomeetreid päevas läbima. Kui ma tahan kuskile kiiresti jõuda, siis ma kasutan autot, bussi või rongi. Miks ometi sõtkuda nii, et veri ninast väljas, et see paganama 80 kilomeetrit päevas ikka täis saada?

Aga pärast sellist varajast ärkamist läksime edasi pisikesele tiirule. Kuna Suur Munamägi oli lähedal ja suurem osa (et mitte öelda kogu) meie seltskonnast polnud seal viimased 15 aastat käinud, käisime sealt läbi. Üldiseslt saan ma aru, et tegemist on märgilise objektiga eesti kultuuriloos, aga nii objektiivselt vaadates ikkagi natuke mage koht. Tõus on umbes sama muljet avaldav kui Viljandi Kõrgemägi ja atraktsioone on ka sama palju. On jah see vaatetorn, kuhu tõusmiseks tuleb maksta 2,5 eurot (nelja eest saaks liftiga) ja siis saab vadata vaadet. Sellise hinna eest ausalt öeldes ootaks, et kogu kupatus ei näeks välja samasugune nagu 15 aasta eest ja no MIDAGI peale loodusvaate võiks ju ikkagi veel pakkuda. Midagi harivat. Kas või korralikud viidad, millises suunas on suuremad linnad või midagi sellist. Ma pidin nii palju pingutama, et sõber Ruudile mingitki infot anda. Aga jah, nüüd on see koht taas üle vaadatud ja hoolimata puudustest on Munamägi siiski koht, kus tuleb käia. Lihtsalt sellepärast, et see on Suur Munamägi.

Pärast käisime veel lähedal asuvas järvekeses ujumas ja pärast seda otsustasime oma perega ninad pigem Põlva poole keerata, et astuda läbi Tuuli juurest, kellega ma pole nüüd oma pool aastat suhelnud. Kahjuks me sinna siiski ei jõudnud, sest vastu kõiki loodusseadusi jäi Ruudi nii sügavalt magama, et meil polnud südant teda äratada, nii me siis põristasime hoopis Pikasilda härr H vanavanemate juurde, kus härra parandas ära vanade murutraktori ja mööda minne niitis siis ka muru juba ära, mina tegin maasikamoosi ja Ruudi vanaema küpsetas meile pannkooke. Ma ütleks, et täiesti ideaalne puhkusepäeva lõpetus.

Kokkuvõttes oli väga mõnus minipuhkus, järgmine ettevõtmine on Hiiumaal Tjorveni-etendus.

Tuutu. Täiesti tuutu.

Pikk tööaasta on ilmselgelt mu mõistusele jälje jätnud. tugeva jälje. Ja mitte positiivse jälje. See jälg on nii tugev, et ma isegi ei mäleta enam kõik oma tuutuhetki, aga mõned siis:

a) siiani ei suuda ma aru saada, kuidas on võimalik, et ma sain alles juuni lõpus teada, et üks meie abiturientidest saab peagi beebi. Loomulikult on olemas inimesi, kelle puhul hakkabki rasedus hilja välja paistma, aga nt biloogiaõpetaja ütles, et tema sai aru sellest juba veebruaris. Ja aprillis olevat olnud kõik juba täiesti selge. Hämming ma ütlen :D Igatahes õnnitlused talle :)

b) sain palga- ja puhkuserahad kätte. Väga kena, tegin oma ülekanded ja ülevaated ära, kõik klapib. Hiljem selgus, et PALK ei olnud üle tulnud, ma olin täiesti rahul olnud kolmandiku võrra väiksema töötasuga.

c) ootasin valgusfoori taga, et sõitma saada. Fooris põles muidugi roheline tuli.

d) loen Ruudi lasteaias korrapidajate nimesid: esmaspäev Mari Chrystella (nimed muidugi muudetud), mõtlen imestusega, kuidas on pandud kokku kaks nii erinevat nime, vaatan rõõmuga, et teisipäeval on korrapidajaks inimene, kelle nimi läheb palju paremini kokku: Marta Johannes. Hetk mõtlemist enne kui välgatab, SEE ei lähe ju üldse kokku. Jumal küll, kasutage komasid, palun.

e) astusin ämbrisse. Sõna otseses mõttes. Jalg on sinine, sest ämber oli väike.

Igapäevaseid kergtuutuhetki on veel kamaluga, aga neid ma ei mäleta.

Ja eile sosistas üks väike tolajuller mulle kõrva: "Jumal on tegelikult olemas. Ta elab taevas, kosmoses. Aga ära teistele räägi."
Ma siis ei räägi.