Jumal teab, mitmendat kuud järjest saan ma alustada Matilda-blogi postitust mõttega, et sel kuul oli kahjuks väga palju fookust millelgi/kellelgi teisel, mitte Matildal. Mis teha, kui sa oled lihtsalt niivõrd mõnus ja vähenõudlik kaaslane, et kõikide teiste mured tunduvad suuremad ja tähtsmad... Kusjuures see on teema, milleni oma teraapias olen jõudnud ehk harjutan, kuidas võtta rohkem ruumi. Tundub natuke, et Matilda on minu masti vendi. Ma TEGELIKULT alustan iga tegevuse või minekuga, et "teen nii pikalt, kui beebi nõus on". Lihtsalt... ta tavaliselt ei protesteeri ega ole kuidagi segavaks faktoriks, nii et kulgeme rahulikult igal pool.
Igatahes. Sel kuul käis meie entusiastlik naispaar kolmel lõpetamisel (suure venna, suure venna nõbu ja minu klassi omal), väisasime Matilda tädi ja teise nõbu sünnipäeva, osalesime 3-päevasel perereisil Võrumaal (okei, jõudsime kohale esimese päeva lõunaks ja kolmas päev oli rohkem kojusõidupäev, aga ikkagi), seal hulgas ka jaanipäev, küll juba juulis, aga siiski enne postituse kirjutamist jõudsime veel ühele sünnipäevale ja Tartusse sõbrakestele külla. Paar korda ka niisama kodulinnas külla, jalutamistest rääkimata. Ehk siis tehtud ikka sai. Ja tõepoolest oli Matilda kõikidel neil koosviibimistel väga tore kaaslane. Nii rahulik, et prl Vaprake arvas, et kui saaks kindel olla, et selline beebi sünnib, siis võiks isegi lapsi saada. Olen temaga täiesti nõus :) Näiteks kas või see, et kõikidel neil koosviibimistel, mis õhtusse venisid, andsime talle süüa ja panime kärusse magama. Ja nii ta seal magas. Jaanipäevaööl näiteks oli nii, et panin ta kella kümne paiku täpselt koosviibimise kõrvale (pinnamood lihtsalt ei soosinud eemale viimist) magama, kuskil ühe paiku tõstsin kärust turvahälli, sõitsime ööbimispaika, tõstsin ta turvahällist tagasi tema magamiskorvi ja ta magas kõik selle üle ning ärkas kella viiest, et süüa ja siis edasi magada.
Tõe huvides võiks muidugi mainida, et kodus ta tegelikult selliseid 7-tunniseid ööunejuppe ikka veel uuesti ei tee. Paar korda on olnud 6 tundi. Ja keskmine on 4,5. Aga vabalt võib olla ka alla kolme tunni, tavaliselt küll mitte eriti palju alla kolme, umebs nii 2 h 50 min või nii. Aga kuna ta jätkuvalt ärkab, sööb natuke ja magab edasi, siis väga hull pole. Sellist öist üleval olemist pole tõepoolest üldse olnud. Ja no see poole kuue-kuue paiku äratuse vastu aitab kaissu võtmine. Samas ma vaatangi, et nii mõnigi öine söömine on tal 3-4 minutit ehk ei mingit korralikku söömist. Et äkki võiks ikka proovida neid ära jätta... samas on nii mugav olla korraks 5 minutit üleval ja siis rahumeeli edasi magada, mitte mõnda aega teda patsutada või kuulata tema pusserdamist. Õhtune magama jäämine on küll viimastel aegadel väga rahulik olnud, heidab pikali, mõmiseb paar korda ja juba magab.
Päevasel ajal harjutab tütarlaps edasiliikumist. Küljele ja tagasi läheb juba täitsa hästi, aga otse edasi on hääästi natukene ja hääästi aeglaselt, aga pmts saab vajadusel asja kätte. Aga see peab siis väga ihaldusväärne asi olema, näiteks plekist küpsisekarbi kaas on selline motiveeriv objekt. Hakkasin muidu täitsa mõtlema, et ta on juba nii suur, et äkki võiks tal juba mingid mängusjad olla. Praegu mängib ta eelkõige oma mängumati koaalaga, kuulab mängumati mussi (vahetab lugu ja on endaga ülirahul), lobiseb Ikea leopardiga, vaatab kanaraamatut, närib seenekest ja eriti õnnelik on siis, kui saab mõne puldi suhu panna.
Suhu panemisest rääkides. See laps sööb meid vaeseks :D Ma ei ole suutnud leida veel produkti, mida ta ei tahaks. Eile andsin talle 60 grammi lihaga püreed ja ta hakkas nutma, kui kauss tühjaks sai, nii et ma pidin teise poole tuubist talle siiski ka kätte andma. Puuviljapüreed ta lihtsalt hingab sisse, nüüd sööb ta kahvliga purustatud banaani.
Uutest kogemustest sel kuul tasuks välja tuua ehk selle, et Matilda ratsutas esimest korda :D (perereisi raames), käis Munamäel (vaatas tornist kaunist Eestimaad). Sellega seoses see lugu ka, et miks me perereisi esimese päeva poolenist vahele jätsime. No esiteks hakkasime liikuma siis, kui Matildal tuli uneaeg, sest ilma selleta ta väga pikalt ei viitsi sõita. Nii et me juba alustasime mõnevõrra hiljem ajast, kui me oleks pidanud Vastseliinas olema. Aga teine asi on see, et mu imetamisest haaratud aju suutis Suure ja Väikse Munamäe ühte patta panna, nii et meie väike ekipaaž vaatas tõtt Väikse Munamäega, samal ajal kui teised liikusid Suure poole :D Aga me siiski kohtusime. Perereisil nägi Matilda (aga ka mina) esimest korda ka Hinni kanjonit, mis oli hullusti äge ja käis kõigepealt hommikust söömas Hargla kogukonnamajas (ülinunnu koht) ja seejärel lõunat Leno Takobaaris (Vanaema Aeda me väga pikalt ei vaadanud), mis oli ka tore koht. Muudest asjadest rääkides: liblikvannist saime välja suurde basseini (seda eelkõige küll põhjusel, et ta lihtsalt nuttis vannis treeneri käes olles, suures basseisin minuga võivad isegi kõrvad vees olla, see ei aja VÄGA nutma).
Ja kõige selle kõrval ei suutnud ma vastu panna ning kandideerisin tööle. Lihtsalt tundus, et kui see pakkumine just nüüd tuli, siis ma ei saa seda kasutamata jätta. Kõige hullem on see, et ma täiesti sain selle koha, lihtsalt... ütlesin ära, sest 1,0 kohta pooleaastase jubina kõrvalt tundus liiga ulme. Kugi tunnistan, et mõtlesin, arvutasin, kaalusin, arutasin abikaasaga... Aga kokkuvõttes jäi ikkagi see, et kui oleks väheamlt 0,7 kohta, siis veel, aga täiskoht koos täispanustamisega läheks hulluks. Ja nüüd on mul juba hea meel, sest kuigi ma olin juba elevil tööle minemise pärast, oli mingi osa minust kurb ka, et pole enam hommikusi mõnulemisi ja päevaseid kaisutamisi. Kuigi kuskil hästi sügaval natuke kripeldab, aga samas näitas see kogemus, et mul ehk ikka õnnestub ka uues kodulinnas tööle saada mõistliku aja jooksul.
Selline vahva kuu oli siis. Ja lõpetuseks 6-kuuse Matilda parameetrid: kaal 6,9 kg ning pikkus 68 cm.
