Haige

Kõiki asjaolusid arvestades oli see, et ma kolmapäeva pärastlõunal ennast perearsti juurde vedasin ja haiguslehte palusin, äärmiselt loogiline olukord. No ei ole mõne inimese organism mõeldud tööd tegema :D Juba teisipäeval oli raske, kolmapäeva elasin kuidagi üle (kvaliteeti ausalt öeldes küll polnud) ja nii ma koju põdema jäingi. Meeldiv üllatus oli see, et neljapäeval pärast kosutavat und üles tõustes olid kõik haigussümptomid kadunud, nii et ma sain toredalt aega veeta. Nagu ka täna. See viis mind mõttele, et esimest korda saan ma aru, miks makstakse haiguslehel olles vähem palka kui tööl käies :D Eriti kui ma mõtlen sellele, et ma lihtsalt läksin perearsti juurde, ütlesin, et ma olen haige ja pereõde alustas haiguslehte. Pelgalt minu sõnade peale. Mul oleks ju võinud vabalt olla hoopis plaan neljaks päevaks minipuhkusele minna. Mitte et ma kuidagi oma perearsti milleski süüdistaksin, aga sellised kergelt hereetilised mõtted tulevad pähe küll, Et kui enam ei viitsi, siis... Samas see, et ma nende kahe päeva eest riigilt raha ei saa, natuke jahutab mu indu. Ametiühing küll natuke toetab, aga see on siiski pisku, sest õnneks või kahjuks on mu palk siiski suurem kui miinimum, mille alusel AÜ oma arvutusi teeb.

Ela siis sellistega koos ühel planeedil -.-

Uurimistööde esitamise tähtaeg on kahe nädala pärast. Ainus, kes öösiti poolikute tööde pärast magada ei saa, olen mina. Lasteaia lõpupeo osas on täpselt 1+1 arvamust. Esimene on selle naise poolt, kes teema algatas. Teine on minu oma. Veearvet pole lootuski saada. Ma ei saa aru, mis riiklik saladus see, kui mina olen inimene, kes seda tasub? Hr H on KOGU AEG ära. Ma olen ääretult halb katlakütja. Ja kõige lõpuks tuli lumi ka maha.

Ühesõnaga, ma olen väsinud ja torisen, tänan tähelepanu eest.

Nähtud ja mitte nähtud

Nähtud - esimene liblikas sel aastal. Kirju oli! Ma olen viimastel aastatel oma mäletamist mööda ikka kollaseid esimesena näinud. Huvitav, kas seekord tuleb siis suvi teisiti?

Mitte nähtud - virmalised. Ja sellest on mul paganama kahju. Ma niiii väga oleksin tahtnud neid näha :(

Otsustatud - Ruudi koolivalik. Mitte et me pruugiks sinna saada, sest sissekirjutus on meil vale, aga vähemalt praegu oleme selle punktiga rahu sõlminud. Täna on meil kohtumisõhtu esimese klassi juhatajatega ka. Olen juba rõõmsalt ootel.

Lisaks avaldati täna uudis, et meie väikelinnas on plaan avada veel üks kool, Steineri pedagoogikal põhinev väike erakool. Mõte on iseenesest intrigeeriv, aga küsimärke on natuke liiga palju. Näiteks see, kuidas meie linna tegelikult veel üks kool ära mahub, sest kolm põhikooli pluss Waldorf on juba olemas. Kas paljuks ei lähe?

Koolist veel rääkides - meil on sel nädalal koolis varjud, gümnasistide varjud. Minu meelest on see hullusti tore mõte (ja mitte ainult selle pärast, et see oli minu klassi poiss, kes idee välja käis ja ma teda kohe toetama asusin). Väga tahaks tegelikult teada, mis mulje siis üheksandikele gümnaasiumist jääb, kas on teistmoodi ka? Tunduvad igatahes toredad noored inimesed olevat :)

Üldse on täna selline tore päev olnud. Kahtlustan, et eilne varane magamaminek aitab sellele kaasa. Kuigi virmalised jäid seetõttu nägemata.

Räägime siis ka rahast

Ma olen oma blogis mõnel varasemal korral suure suuga rääkinud, kuidas mõningane rahaline kesine seis on andnud mulle hea oskuse majandada. Et ma ei osta liigset träni ning säästan igas kuus midagi. Praeguste poppide postituste valguses olen hakanud natuke kõhklema, kas ma ka tegelikult tean, kui palju me tegelikult mingitele asjadele kulutame.

Mul endal on tunne, et alati, kui ma toidupoes käin, jääb mu arve vahemikku 10-15 eurot. Sellise arvestuse järgi peaks nädalas kuluma maksimaalselt 75 eurot. Kuus seega 300 eurot. Pluss see raha, mille ma jätan teistesse poodidesse. Ja need arved, mida ma lihtsalt maksan - lasteaiamaks, elekter, Ruudi huviringid. Tööl söömine. Kusjuures see, kui palju hr H-l raha kulub, on üldse täielik müstika. Tema tegeleb kõigega, mis seostub maja ja kütmisega. Ja lihatoodetega.

Kokkuvõttes võib vist tõdeda, et mul pole mitte mingisugustki arusaama, kui palju kulub mul raha lihtsalt elamiseks.

Võtsin oma netipanga lahti ja viskasin ülevaatliku pilgu peale. Tulemused on sellised:

1.-8. märts - minul kulus 200 eurot ja 24 senti. Tegelikult ostsin 50 euro eest kütet ka, aga see oli mul juhuslikult sularahas olemas. Aga täitsa minu raha oli. Sellest 250 läks 143 eurot Positivuse piletiteks ehk toidule ja muule kulus 107 eurot. Tankimas ma tegelikult igal nädalal ei käi, pigem korra kuus, vahel ka kaks, nii et pigem võiks öelda, et jooksvaid kulusid oli 57 euro eest. See on päris kena summa, sest keskmine päevakulu on sel juhul ju 8 eurot. Arvestama peab aga sellega, et hr H oli kõikidel päevadel kodus, nii päris söögiga tegeles suuresti tema ja minu kanda olid rohkem puuviljad, salatid ja piimatooted.

9.-15. märtsini kulus 261 eurot, millest 163 olid erinevad arved (hmmm, huvitav, kas ma ikka maksin kõik arved ära, mida ma pean maksma, kuidagi väike summa on...), seega jooksvalt läks 98 eurot. Selle sisse muuseas jääb ka kaks sünnipäevakingitust. Aga taas - hr H oli kodus ja vaaritas...

Võrdluseks võtsin veebruari viimase nädala ja siis olin kaardiga maksnud 181 euro eest, kusjuures sellesse perioodi jäi meie ööbimine Villa Margarethas (ja ka selle eest tasumine).

Ja sellisesse suurusjärku jäävad ka teiste nädalate kulutused. Ses mõttes et igas nädalas on mingi suurem väljaminek arvete, meelelahutuse või säästuarvele kandmise näol, mis jooksvateks kuludeks teeb ikka sinna alla saja euro. Pluss hr H kulud.

Kuna mulle tundub, et üleliia kulutamist tegelikult ei toimu, pole vist mõtet ennast väga piinata erinevate tšekkidega. Sedasama infot hr H käest ma isegi mitte ei looda kätte saada :D

Midagi toredat

Viimase aja kõige toredam uudis on loomulikult see, et lõpuks ometi on erakordselt tõenäoline, et ma näen päriselt Placebot!!! Piletid Positivusele on igatahes juba olemas, kuigi müüjatar, kelle käest need soetasin, küsis väga kahtlevalt üle, kas ma olen ikka kindel, et sellise summa eest olen nõus ostma. Olin küll :D

Kui Placebo Tallinnas käis, olin ma parajasti rase. Piletid tulid müüki umbes siis, kui ma sain teada, et olen lapseootel. Ja kuna mul polnud mingit lähemat kogemust rasedusega olnud, arvasin ma, et kuuendaks kuuks (ehk kontserdi ajaks) olen ma täiesti auväärt välimusega kõhukas peagi emaks saav naine, kes ei jaksa kontserdil olla. Selleks ajaks, kui ma tõepoolest kuuendat kuud rase olin, polnud suuremat midagi veel näha ja oleks vabalt jaksanud kontserdil olla. Piletid olid selleks ajaks aga liiga krõbeda hinnaga. Nii ma olengi mitu aastat kaotatud kontserdi pärast kurvastanud.

Teine tore lugu juhtus täna tööl. Pidin olema asenduspinnal. Esialgu polnud väga probleemi, kui välja arvata teisaldatav tahvel, mis ei tahtnud jalgu alla võtta. Probleem tekkis siis, kui kustutasime tuled ja hakkasime esitlust vaatama. Mida aeg edasi, seda rohkem ma tundsin, et pea hakkab ringi käima. Toetasin end vastu klaverit ja rääkisin edasi, endal paanika põues, et pearinglusehaigus on tagasi. Lõpuks märkasin silmanurgast, et midagi nagu liiguks. Raputasin pead, aga ikka liikus. Lõpuks sain aru - asenduspinna laes oli kaks diskokuuli, mis tasa-tasa keerlesid ja tekitasid tasa-tasa liikuvaid täpikesi põrandale, seintele ja lakke.

Minu labiilse tasakaaluelundi jaoks selgelt liiga ränk katsumus. Siiani kergelt pööritab.

"Kui tuvid kadusid" - laval ja päriselus

Kesknädalane teatriõhtu Vanemuises koos lavastusega "Kui tuvid kadusid"

Oksaneni lugu iseenesest on selline... kahtlane. Kui "Puhastuse" puhul ei tekkinud mul küsimusi, kas tõepoolest võiksid inimesed niiviisi käituda (kui ehk Hansu suremine välja jätta), siis "Tuvide" puhul tekib mul seda küsimust oluliselt rohkem. Üldjoontes läheb see tõepoolest kokku minu mõtetega meie ajaloost, aga pisiasjades tekivad minu jaoks küsitavused.

Lavastus ise oli minu arust huvitav, samas mu kaaslane haigutas küll :) Kindlasti peavad labiilse tasakaaluelundiga inimesed enne järele mõtlema, kas nad ikka tahavad seda etendust näha, sest lava pöörleb ikka mõnudega.

Teatris nähtust ehk põnevamaks kujunes aga hilisem tagasisõit, kui mu isa natuke oma mälestusi jagas.

Nii mõnestki asjast olen juba kirjutanud, kuid üks Oksaneni-tasemel lugu veel.

Isaisal Arnoldil oli palju vendi ja üks õde. Vennad sattusid nagu ikka selle aja mehed vastasleeri sõdima, mis kainetes oludes oli vaid vaikimisi õhus, aga alkoholiga koos muutus sõnasõjaks ja tõsiseks kähmlusekski. Aga mitte sellest ei tahtnud ma seekord kirjutada.

Minu isa tädil (isaisa ainsal õel) oli neli last, kaks tüdrukut ja kaks poiss. Üks tüdrukutest oli küürakas. Väidetavalt ei sündinud ta sellisena, vaid väikese lapsena kukkus teise lapse kukilt, murdis midagi selgroos ja selle tagajärjel tekkis küür. Igatahes ei lubatud isa peres kunagi lapsi kukil kanda.

Teisest tütrest sai alkohoolik, kes ühel päeval lihtsalt leiti surnuna sellelt platsilt, kus kohalikud tavaliselt oma jooke libistasid.

Üks poegadest uppus kuskil 20ndates. Ei saadudki kunagi teada, kas uppus, uputas end ise või uputati. Väidetavalt oli tal olnud õnnetu armastuslugu, mis toetab uputamise versiooni, samas räägiti ka tülidest külapoiste vahel, mis andsid alust uputamisjuttudeks.

Teine poeg oli natuke lihtsameelne. Tundub, et tänapäevases mõttes LÕKi-laps. Igatahes sai ta oma eluga hakkama, käis isegi tööl. Aga ühel traagilisel päeval vägistas ta ära ühe väikese tüdruku, kes selle tagajärjel suri.

Selliste lugude peale ei oskagi midagi öelda. Kuidas elab üks ema ja isa selliste teadmistega, samamoodi vanaema ja vanaisa, kõik sugulased. Miks mõnele perele antakse nii palju kannatusi, jääbki küsimuseks, mida kõrvalseisjad mõtlevad. Geenid ja kasvatus on siinkohal mõlemad valusad vastusevariandid.

Eriti tobe raamat

Lugesin nimelt "Ostuhullu pihtimusi" :D

Pool aega lugemisest oli mul tõsine wtf tunne. Kuidas on võimalik, et keegi suudab isegi ette kujutada sellist käitumist? Mis mõttes sul on vaja osta endale põll, et kodus süüa teha. Või suvalist muuseumipoe kraami. Või järjekordseid saapaid. Samal ajal kui ise oled täiega võlgades. Ausalt, närvi ajas.

Teise poole ajast püüdsin mõista, et tegemist on lihtsalt sõltuvushaigusega. Sama hästi oleksin võinud lugeda raamatut alkohoolikust. Siis oleks ehk vähem närvi ajanud? Ma ei tea muidugi. Aga püüe näha ohjeldamatus šoppamises haigust aitas ärrituse vastu.

Ma ei ole ise mitte kunagi rahadega vastutustundetult ümber käinud. Ühe korra elus olen rahadega täielikult nullis olnud. See oli ülikooli ajal ja oma viimase raha panin kiriku korjanduskarpi. Tundus kuidagi mõistlik tol hetkel. Aga seda, et on vaja vaatamata majanduslikule seisule suvalist träna osta, ma lihtsalt ei taju.

Loomulikult tekkis mul küsimus, miks osa inimesi suudab olenemata sissetuleku suurusest palgapäevani rahadega hakkama saada ja teine osa ei suuda. Mida tegid minu vanemad, et ma seda oskust iseenesest mõistetavaks pean? Kuidas seda oma pojale õpetada? See ongi ju normaalne oskus, mitte mingi eriti peen koolis omandatav teadmine.

Raamat ise oli ladus ja pakkus rõõmsat äratundmist mulle kui Bridget Jonesi fännile - needsamad poed, needsamad kaubamajad :D Ainult et Bridgetiga juhtuvad lõbusamad lood.

Selle aasta esimene jooks :) (sportlik mina vol 7)

Kuna märts on ikkagi juba kevadkuu ja kevad tähendab seda, et tubased treeningud tuleks viia välitingimustesse, alustasin täna jookushooaega. Küll mitte täisvõimsusel trenniga, pigem lihtsalt pinda sondeeriva proovijooksuga. Järeldused on sellised:
1. Pisut üle nulli temperatuur on jooksmiseks väga normaalne. Mul oli seljas spordisärk, pikkade käistega jooksupluus, tuulekas, kindad, müts (jätkuvalt mõlgutan mõtteid jooksumütsist, kui see ainult kuidagi liiga ülepakutud ei tunduks), jooksupüksid, säärised. Tossud ka. Tagumik läks külmaks, aga see polnud kuigi häiriv.
2. Teed on väga normaalses seisus. Kohati tuli mõnest lume-jää-sopa kohast läbi minna, aga üldiselt ei saa enam peituda selle taha, et joosta ei saa, sest teed on libedad. Kui nüüd just uuesti külmaks ei lähe.
3. Jooksuvorm on täiesti allpool arvestust.

Selle viimasega olin ma arvestanud, sest pole ma ju väga vastupidavuse arendamisega tegelenud, pigem "jõutrenn". Siiski on stardikoht parem kui suvel alustades, sest vähemalt jaksasin ma joosta. Mis sellest, et kõndimise tempos. Hoidsin pulsi ka võimalikult madalal, et esimesest korrast ikka hea mälestus jääks. Õnneks ükski noor põder must mööda ka ei jooksnud, seega võistlusmomenti ei tekkind.

Nüüd siis entusiastlikult edasi.