Kinos ja uisuväljakul

Vaheaja puhul käisime Ruudiga taas ema ja poja päeva veetmas. Ja kuna Ruudi jätkuvalt tahtis väga kinno minna, polnud mul meil muud teha, kui autole hääled sisse ja ninad Tartu poole.

Huvitaval kombel näidatakse kinos praegu ainult kolme lastefilmi. "Kribinal-krabinal" ei kõnetanud mind, "Charlie Brown" jällegi ei meeldinud Ruudile, nii valisime "Väikese Printsi", mille suhtes mul olid küll teatavad kahtlused, aga samas oli ka huvi ja nii me sellele maandusimegi.

Film oli tegelikult päris armas. Aga mulle tundus, et nii nagu raamatu puhul on pigem tegemist noorte täiskasvanute filmiga, mitte laste omaga. Iseenesest raamajutustus (üksikema püüab arendada oma tütart, et ta saadaks edukaks) on ühiskondlikult oluline teema, aga samuti ehk mitte pisikesi lapsi kõnetav. Minul muidugi oli klomp korduvalt kurgus, näiteks siis kui selgus, et Väikesest Printsist on saanud Härra Prints. Või noh, kõik need taltsutamise ja südamega nägemise kohad. Ilus oli. Ja pärast saime Ruudiga tükk aega arutada, kuidas armastuse ja südamega lood on. Ta muuseas arvas ikkagi, et tegelikult mõistusega nähakse hästi, sest mõistus tekitab tunded, ka armastuse.

Pärast käisime natuke rumalate nägudega ringi ja mõtlesime, mida veel teha. Ahaasse ei tahtnud minna, sest uut rändnäitust pole ikka veel. Ja siis tuli mul meelde, et Lõunakas on ju uisuväljak ja sinna me suundusimegi. Selgus, et meile mõlemale väga meeldib uisutada :D Kolmveerand tundi kulus nagu näuhti, esimesed kolmkümmend minutit lasi Ruudi raamiga ringi, lõpus juba ilma. Kukkus muidugi, aga mida edasi, seda osavamalt. Ja põhimõtteliselt ikkagi püsis tasakaalus hästi ja tõukamine hakkas juba täitsa minema. Kusjuures uisutamise ajal mõtlesin, miks koolides ikka veel pigem suusatamisele rõhutakse, mitte uisutamisele. Uisutada on tore ja see on kergesti kättesaadav. Ma suudan täitsa hästi ette kujutada, kuidas sõbrad otsustavad omavahel, et läheme laupäeval uisutama. Ja minnaksegi liuväljale, laenutatakse uisud ja siis sõidetakse koos ringi. Samas on mul natuke keerulisem ette kujutada, kuidas täiesti suvaliselt otsustatakse murdmaad suusatama minna. Et kui kooli kehalise kasvatuse eesmärk on soodustada lihtsalt liikuvat vaba aja veetmist, tundub mulle uisutamise selgeks õpetamine mõistlikum. Ja muidugi mitte nii, nagu meie omal ajal uisutasime ehk siis lihtsalt võtsime uisud kooli kaasa ja muudkui uisutasime, vaid et keegi näitaks seda ka, kuidas tagurpidi sõita või kurvi peal ülejala teha või kuidas pidurdada.

Samal ajal kui meie Tartus lustisime, soojustati meil katus ära. Tänu sellele oli meil magamistoas vaatamata välistele miinuskraadidele oma paarkümmend kraadi sooja, mis muutis hr H väga kurvaks, sest ta leidis, et seda oli selgelt liiga palju. Ruudi hoiab oma toa ust kinni ja radiaatori on ka maha keeranud, sest temagi leiab, et viisteist kraadi on magamiseks okei. Ma ei saa aru, kuidas ma selliste inimestega olen kokku elama sattunud :D

Homme siis aastavahetus. Hr H lubas, et me ei pea minema kuskile ilutulestikku vaatama. Tal nimelt on endal varud :D

Aasta 2015

Ma läksin tagasi klassika juurde ja võtsin alustuseks oma aasta kokku meemiga, mille Indigoaalane näppas Dakilt.

Kolm kõige paremat hetke 2015
Aasta hetkede valimine on nagu aasta parima laulu valimine - mitte ei tule meelde, mis jaanuris-veebruaris parim oli :D Kuigi kindlasti oli ka siis konkurentsivõimelisi hetki. Aga praegu meenuvad mulle need lood:
1. Kui me Helsinkisse läksime. Lihtsalt see varahommikune ärevusega tõusmine, vaikne ja päikseküllane hommik, see, kuidas Ruudi elevusest isegi ei rääkinud. See oli hästi tore.

2. Kui ma maal männimetsas jooksmas käisin. Metsas on nii mõnus joosta, lisaks on just sellel metsal nii võimas rahustav ja tervendav mõju. 

3. Kui ma nägin rongi oma tänavaotsas end ootamas. Tunne, et me kuulume kokku nende inimestega ja nemad teavad, mis mulle nalja teeb ja nemad ise on õnnelikud.  

4. Kui Ruudi pidas kõnet oma lasteaia lõpetamisel :D See oli lihtsalt nii äge hetk :D

Kolm kõige sitemat hetke 2015
1. Ma kahtlustan, et need kõik on üht- või teistpidi Ruudiga seotud. See, et ei juhtunud imet ja Ruudi ei hüpanud pea ees koolirõõmudesse, vaid pigem pigem hüppas pea ees koolimuredesse. See et ma näen, kuidas tal puudub igasugune rõõm koolis õppimise osas, ainult teadmine, et peab. Natukene on see poole aasta jooksul paremaks läinud, aga kohati tundub mulle tõesti, et intellektuaalse arengu mõttes pole kool kuigi hästi mõjunud.

Kolm lubadust iseendale uueks aastaks 2016
1. Loen vähem Darja Dontsova romaane :D

2. Panen kokku oma pusled.

3. Kirjutan rohkem.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee
1. Ei viili jooksmisest kõrvale tuule pärast. 

2. Ei eelda, et Ruudi peab olema minusugune.

3. Viimast ei oskagi välja mõelda.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2015
Aasta Sotsiaaltöötaja - hr H. On täielik raiskamine, et ta tegelikult ei tööta sotsiaalsfääris :D

Aasta Kõige Sportlikuma Eluviisiga Tuttav - Getter 

Aasta Hingesugulane - mu kolleeg, kelle poeg käib Ruudiga ühes klassis ja kellega koos me saame istuda ja rõõmustada, et me kumbki pole ainsad emad maailmas, kelle pojad pidevalt jamadega tegelevad. 

…ja kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks Sinu elu viimase 12 kuu jooksul.
Ameerika raudtee. Kusjuures selline, millel peab silmad kinni sõitma, nii et sa ei saa natukene ka ette näha, millal langus tuleb. Tõuse samamoodi. Mõnevõrra kurnav sõit.

:)

Kui ma täna poole kuue paiku poodi jalutasin (leiba ja mandariine ostma :D), oli tunne, et nüüd lõpuks võiksid jõulud alata. Külmetas kergelt, kesklinnas oli vaikne, vähe inimesi, kuusk oli väljakul väga ilus ja pood pandi minu üllatuseks juba kell kuus kinni.

Muidu pärispühad möödusid tavapärases rütmis. Sel aastal olime jõululaupäeval maal  hr H vanavanemate juures ja minu vanemate juures siis 25. detsembril. Kummalgi õhtul ei õnnestunud mul liiga palju süüa. See on iseenesest huvitav, lapsepõlvest mäletan küll seda, et hullusti palju sai söödud, aga miskipärast enam niiviisi ei lähe.

Kingitusi oli palju. Väga palju :) Kummalisel kombel ei saanud ma aga ühtki Harry Potteri 1-4 PS mängu :D Aga selle eest sain muid ilusaid ja südamega valitud kinke. Muigama pani mind see, kui maal avasin mina ja mu ämma teise poja naine kinke. Minu pakis oli sätendav juukselakk ja kuivšampoon, tema omas köögikäärid ja mingi lõikur :D Aususe mõttes tuleb mainida, et me mõlemad saime üsna konkreetselt valida, mida me kingiks soovime. Aga natuke naljakas oli ikka :D

Jõulukinkidega on üldiselt selline tore lugu, et jumala tihti saab selliseid kingitusi, mille peale poleks ise tulnudki. Võrreldes sünnipäevakinkidega, mis meie peres on pigem praktilised, on jõulukinkides palju rohkem lennukust. Eks sellepärast on ka jõulupakkide avamine nii põnev. Sel aastal sattusin lugema neid "kõige nõmedamate kinkide nimekirju" ka ja mõtlesin, et õudselt veidrad nimekirjad. Mina näiteks kinkisin nii küünlaid kui ka saunalina, sest mõlemad saajad olid maininud, et nad sooviksid neid asju. Mul endal on isegi natuke kahju, et sain sel aastal ainult ühe kalendri, mulle väga meeldivad kalendrid. Ja ilutulestikukraam kulub meie suguvõsas kõik rõõmsalt ära :)

Aga selle aasta kokkuvõtteringi jätsin vahele. Nagu nähtub siitsamast blogist, ei ole ma kuidagi suutnud veel lõpparvet teha selle 2015. aastaga. Teised rääkisid väga ilusasti, hea aasta oli üldiselt. Minu oma ei olnud ka halb, aga mingid teemad kuidagi ... on veel üleval. Ja ma ei olnud valmis neid sõnastama. Äkki järgmisel aastal?

Selle aasta jõulujutt

Ma olen sel aastal häbematult vähe jõulujutte kuulnud. Üldiselt inimesed väldivad jõulude teemat, sest et... noh maa on roheline ja vihma sajab :D

Aga midagi võiks ju talletada eelmis aasta juttude kõrvale. Ja saagu selleks siis lugu tütarlapsest, kes eelmisel aastal enne jõule mainis, et raamat "Eleanor&Park" oleks päris hea kingitus. Pakke avades sai ta KAHEKSA korda kinnitust, et inimesed panid tähele seda lauset :D

Nii üldise harimise mõttes võin öelda, et kui keegid kuskil mõtlevad kunagi järgmisel aastal, mida võiks kinkida oma õpetajale jõulude puhul, siis minu meelest sain ma sel aastal väga ägeda kingi. Nimelt sain kirja Roomscape´ilt :D Loodan, et nad teevad uue toa. Või tegelikul, ilma hr H-ta oleksin kohati sama hämmingus kui esimesel korral, nii et väga vahet polegi.

Lisaks oli meil väga tore klassiõhtu, kus jagasime loosipakke. Sellega läks küll natuke ... kohatult, sest üks tüüp oli miskipärast valele inimesele kingituse teinud. Seesama tüüp käis mul ükskord kõigile üllatuseks ka matemaatikaolümpiaadil. Sattus valesse klassi lihtsalt ega hakanud ära minema :D Muidu aga oli meie õhtu väga tore, see on nii teine pilt, mis inimestest avaneb, kui olla vabamas seltskonnas. Kahjuks on mul klassis ka kaks sellist inimest, kes ei ole sulandunud ja selle pärast olen ma kurb. Kusjuures kohutav on see, et kui ma niiviisi objektiivselt vaatan, siis saan ma isegi aru, miks nad pole sulandunud, aga subjektiivselt vaadates tahaksin, et see nii ei oleks. Meid on niigi nõnda vähe. Uuel aastal lubas õppenõustaja mulle appi tulla.

Ja täna jõudsin lõpuks selleni, et sain kolmandiku kingitustest pakitud. Ei õnnestu kuidagi õigesse meeleollu end viia. Õnneks on terve homne päev aega.

Kirjutamisväljakutseta jõulupidudest

Ei ole vist mõtet teeselda, et mu kirjutamisväljakutse kuidagi natukenegi õnnestuks :D Kuidagi nii palju on teha, et endasse ja lõppevasse aastasse vaatamist ausalt öeldes lihtsalt ei jaksa teha.

Sel nädalal oli mul kaks jõulupidu, üks Ruudi, teine mu oma koolis. Ruudi oma oli meeldiv, ses mõttes, et pidu oli ainult esimesete klasside õpilastele, ühisel osal näitas iga klass kaht etteastet, millest üks oli tants. Hiljem klassides oli igaühel oma etteaste ka, meie omad tegid Onu Heino ja Tädi Kaie kohtumisloo (see on üks omapärane lugu aabitsast, värssides, kuidas tädi Kaie õmbles onu Heino koerale kasuka ja siis hakkasid nad kõik kolmekesi koos elama) ja luuletuse. Kingituseks oli kommipakk, mille osas ei tekkinud isegi arutelu. Ma olen kuulnud, et on koole ja klasse, kus laste jõulupakkide sisu võib korraliku tüli üles keerata, sest komme kõik ei taha, aga ülejäänud asjadega on veel keerulisem kokkuleppele jõuda. Pärast seda, kui meil lasteaias oli korra see kogemus, et kokkuleppe kohaselt pidi iga lapsevanem tooma VÄIKESE paki ja kõik tõidki värviraamatu või väikese mudelauto, aga üks laps sai oma pakist parkimismaja (mis oli tollal õudselt popp asi), olen ma seda meelt, et kõik lapsed saavad ühesuguse asja. Kodus võib kingituseks olla minu poolest kas või mootorratas, aga see kollektiivis uhkustamine jättis kehva maitse suhu. Nii et kommipakk oli minu meelest okei valik. Reedel käisid nad klassiga veel jõuluetendust ka vaatamas, mis Ruudi sõnul rääkis pettumusest. Muidu tutvustuse järgi oli lugu sõprusest.

Uurisin hiljem ka seda, kuidas õpetaja jõulupakiga läks, sest mina raha ei kogunud ning listis võttis sõna umbes pool meie klassist. Selgus, et seitse kahekümne kuuest ei reageerinud üldse. Ma ei tea, kas see on tavaline või eriline, minu meelest esimese klassi kohta natuke palju. Aga õpetaja sai kingi ja loodetavasti talle meeldis. Ei olnud tee, küünlad ega šokolaad :D Hoopis laste sünnipäevadega kalender klassi riputamiseks (praegu rippus klassis eelmiste õpilaste kalender) ja kinkekaart. Õpetaja kingitusega on kuulu järgi veel rohkem võimalusi tülideks, meil kulges rahumeelselt.

Hiljem sel nädalal oli meie kooli jõuluball, millel oli grandioosne eeskava. See oli nii võimas, et vahepeal tekkis tunne, et tantsuks ei jäägi aega. Tegelikult ikka jäi, Meil on kombeks, et abituuriumil on sügis-talvisel ajal tantsukursused, mis tagab selle, et tantsupõrandal keerutatakse kenasti rumbat ja salsat ja valssi. Fokstrotti natuke vähem. Ka mina sain ühe tantsu, kus ma alustuseks olin sunnitud katsetama salsat, seejärel (kuna ei sobinud hästi muusikasse) valssi :D, mis ka muusikasse ei sobinud, et lõpuks üks rahumeelne ruudurumba ära teha. Oli väga meeleolukas.

Üldiselt aga mulle ikkagi kollektiivsed jõulupeod ei meeldi. Tegelikult ei meeldi mulle üldse sellised peod, kuhu ma lähen ilma sõpradeta, sest kuigi mul on palju väga toredaid kolleege, ei ole keegi neist mu sõber. Nii et kui tuli otsus, et huvipuuduse tõttu jätame sel aastal täiskasvanute jõulupeo kevadesse, polnud ma üldse kurb. Nende kollektiivi jõulupidudega on mul mitu probleemi. Esiteks ei meeldi mulle see, et iga kord oodatatakse kõigilt etteastet. Mulle endale ei meeldi neid teha, sest iga kord lihtsalt ei pruugi head mõtet tulla. Ja teiste omasid ka ei meeldi vaadata, sest harva on need tõesti vaimukad või meelt lahutavad. Teine osa on tants, mis kuidagi kipub ikka nii minema, et tantsitakse paarides. Ma olen õpetaja. Meie kollektiivis ei anna väga palju segapaare moodustada :D Kusjuures suvepäevadel seda probleemi pole, kui muusika peale läheb, tõusevad inimesed püsti ja hakkavad tantsima. Paare ei moodustata :D Võibolla on asi selles, et suvepäevadele (mis ametlikult on loomulikult seminari nime all) ei võta keegi oma abikaasat kaasa, nii et keegi ei anna eeskuju, mida on raske järgida, kui sul oma meest kaasas pole.

1,25 tööpäeva on veel ja siis saabki peaaegu kolmeks nädalaks puhkusele. Erakordselt mõnus.

Kirjutamisväljakutse päev 8 ("Ootamatud heateod")

Ma olen ainult nädala jagu maas oma väljakutsega :D Kahe nädala kohta on see... päris kurb :D Aga ma ikka püüan.

Samas kui ma tänast teemat nägin, ei tulnud mul jälle mitte midagi pähe. Kui päris aus olla, siis pole mul ikka veel aastalõputunnet pähe tulnud ja meenutused lõppevast aastast tunduvad täiesti ebakohased.

Ma olen kindel, et aastal 2015 olin tunnistajaks ootamatutele heategudele. Aga tee või tina, mitte ei tule meelde, sest ühtki väga põhimõttelist (lumetormis rattavahetus pimedal maanteel) vist ikka polnud, pigem sellised igapäevased ja tavalised lood, mis korraks teevad tuju heaks, aga kahjuks varsti meelest lähevad. Õnneks ei tule mul meelde ka mitte ühtegi ootamatut pahategu minu vastu. Võibolla olen ma lihtsalt nii vana, et mälu veab alt.

Kirjutan siis lihtsalt mõnest toredast asjast, mis on viimasel ajal mulle rõõmu või nalja teinud. Näiteks täna tegi mulle rõõmu see, kui Ruudi rääkis, kuidas ta täna ühe kriitilise situatsiooni (peaaegu) sotsiaalseid norme järgides ära lahendas. Nalja tegi mulle see, kui tahtsin ühel õhtul oma abikaasaga musitada, aga kuna mu juuksed olid lahti, pidin need näo eest ära raputama ja hr H sattus frustratsiooni: "Sa oled nagu Manny (Black Books´ist)." Musitamisest ei tulnud midagi välja :D Selline tore ja südamlik hetk oli tunnis, kui õpilased analüüsisid oma kirjandeid ja ma püüdsin ühele tüübile selgitada, miks ei ole kirjandis kohane kasutada sina vormi: "Vaata ja mõtle, kas sa tahaksid päriselt mulle seda öelda!" Ja osutasin juhuslikule lausele, milles paistis sinatamine olevat. Lauseks oli midagi sellist, et on tore, et sa hoolid. Leidsime koos, et konkreetne lause polnud ehk parim näide :)

Kui järele mõelda, siis oli väga armas seik enne 1. septembrit, kui palusin õppealajuhatajalt luba minna oma poja aktusele ja ta oli pisarateni liigutatud meie tähtsa päeva pärast ja loomulikult andis mulle loa. Või siis see hetk, kui mu klass üüris rongi, et mind tutipäeval kooli viia. Aga tegelikult kõik need väiksed üllatused, mille hr H on tõepoolest täiesti ootamatult mulle toonud.

Ühesõnaga, ootamatuid toredaid hetki on aasta jooksul olnud küll ja veel, neid peaks lihtsalt tihedamini üles kirjutama.

Kirjutamisväljakutseväline päev (pulma-aastapäev)

Reedel bussiga Tartu poole sõites mõtlesin hämminguga, kuidas ilm nii soe ikkagi on. Viis aastat tagasi on lumi nabani ja pakane paugutas, nüüd sadas vihma :D Aga Tartu kesklinn oli väga luksuslikus jõuluehtes, vaatasin ja imestasin. Kas olen mina tänavu kuidagi tundlikum või ongi igasugused tulukesi sedakorda rohkem? Armsa ülikooli juures kerkisid mu kulmud küll mütse ääre alla, kuigi püüdlikult sätitud rahvusmuster on ju päris kepsakas idee.

Aastapäeva meelelahutused algasidki juba bussis, kui minu kõrvale üle vahekäigu istus Lennart, maapoiss. Tänu sellele, et Lennart rääkis kogu aeg telefoniga, sain ma tema kohta palju informatsiooni. Liiga palju. Näiteks sai ta ootamatult varakult palga kätte, 365 eurot, millest ta 200 kohe emale andis, sest ta elab samas kohas, kus ema. Kuigi teises toas. Kus elab tema 9 aastat vanem vend, kahjuks ei selgunud. Aga vend veab autoga kohupiima laiali. Lisaks oli Lennartil kaasas kuuspakk õlut, millest ta kaks oli ära joonud. Johhaidii ma ütlen :D Ta rääkis seda kõike (ja veel paljugi muud) täpselt nii kõvasti, et ma ei saanud rahulikult raamatut lugeda.

Tartus oli meie seekordne põhiatraktsioon Bondi film, mis Bondi-sõbrast hr H hinnangul oli Bondi-filmide paremas otsas, minu arvates lihtsalt film. Ma ei oska väga hinnata seda, kui lennuk (isegi kui see on Eesti lennuk) sõidab tükk aega metsas ringi. Või kui väga tükk aega näidatakse, kuidas mingi hoone õhku lendab. Samas, arvestades asjaolu, et tegemist on väga pika filmiga, oli see ikkagi väga paeluv film, sest mul ei hakanud igav.

Erinevalt filmist oskasin ma väga hinnata meie hotelli, milleks seekord oli London. Tegemist oleks võinud olla meie hotellikogemuste tippu kuuluva külastusega, sest tuba oli tõesti avar, meil oli isiklik rõdu, vannitoas oleks saanud majutada veel kümmet sõpra ja nagu hr H mainis, oli telekas õigesse kohta paigutatud. Mis punkte alla tõmbas, oli hommikusöök - närtsinud pannkoogid, kumjas omlett, puuduvad saiakesed. Isegi kaunis miljöö ja korralik kohv ei päästnud olukorda. Nii et ma ei teagi nüüd, kas läheksin sinna tagasi või mitte. Igatahes oluliselt parem kui Draakon, aga võrreldes Antoniusega pikk maa minna. Jamps on see, et Tartus hakkavad meil hotellid otsa saama :D

Hiljem sel õhtul jalutasime pikemalt ringi ja piilusime erinevaid lõbustuskohti, mida kesklinnas on päris palju, aga millest paljud olid reserveeritud. Postimehe toimetuses oli tore disko koos diskori ja klassikalise diskomuusikaga (nt Nancy).

Selline romantika tippklassi kuuluv aastapäev oli meil siis :D

Kirjutamisväljakutse päev 7 ("ilusad kalendrid")

Mul ei tule see kirjutamisväljakutse üldse hästi välja. Aga eile ma tõesti kirjutasin päev otsa nii palju, et sinna vahele lihtsalt ei mahtunud ühtki kirjatükki. Muu hulgas tegin ma eile näiteks iseendaga intervjuu :D Lisaks loendamatud komad, mida ma vastavalt vajadusele kirjutasin või kustutasin.

Teine pool on see, et teemad kipuvad kahtlased olema :D Sest noh, kuigi mulle väga meeldivad ilusad kalendrid, ei oska ma neist tõepoolest pikemalt midagi kirjutada. Ükskord (eelmisel aastal) oli mul väga ilus kalender, mille prl Vaprake mulle tegi, Gorjussi piltidega. Ja siis on mul olnud lahe kalender Jaapanist (looduspiltidega) ja Prahast (Mucha piltidega). Mu praegune lemmik on kalender, kus on igas kuus erinevad väikesed meeleolu loovad pildid. See on vist Austraaliast, sest juulikuus olid seal pildid kinnastest :D Tjah, rohkem tõesti ei oska neist kirjutada.

A meil on täna nagunii pulma-aastapäev :) Ikkagi viies aasta sai juba täis. Sellega seoses pole mul homme ka aega kirjutada, sest ... lihtsalt pole aega. Ja ega tänagi pole sobilik pikalt blogi kirjutada.

Kirjutamisväljakutse päev 6 ("Kingitused")

Olgu jumal mulle tunnistajaks, et eile tõesti ei olnud päev, mil teha postitus teemal "148 põhjust õnnelik olla". Pigem oli päev, mil oleks võinud kirjutada teemal "148 piinarikast viisi, kuidas ennast ära tappa". Meie eksistentsiaalne ängistus jõudis sellesse punkti, kus isegi hr H ei teadnud enam, kas ta on vihane või kurb. Welcome to my world! Ma juba ammu ei tea seda. Samas mu emps oli inspireerivalt vihane. Ega meil muud teha pole kui elada üks päev korraga, sest tulevik on nii teadmata suurus, et igasugused plaanid ja lootused ja ootused on nii muutuvad, et ise ka ei usu. Igatahes panen kõigile tulevastele lapsevanematele südamele - ärge te kunagi saatke unisversumisse soovi, et pole oluline, kui teie laps oleks akadeemiliselt võimekas, peaasi, et ta on rõõmus. Universumi direktor täidab teie soove, aga ta kuuleb ... imelikult.

Aga tänane teema siis. Kingitused.

Ma olen seda varem ka rääkinud, aga kordan üle - mulle väga meeldivad kingitused. Nii saada kui teha. Minu jaoks on jätkuvalt mõeldamatu, et teeme jõuludeks ainult lastele kingitusi, suured naudivad ainult jõulurõõmu. Isegi loosipakk on minu jaoks liig, kuigi hr H suguvõsa osas on see okei, ma lihtsalt ei oska neile nagunii midagi kinkida. Nii et sealne komme võtta jõuluõhtule kaasa lihtsalt üks pakk, mille sees on 10 euro väärtuses söödavat kraami, sobib üsna hästi. Eelmisel aastal sain vist pähkleid, kui ma õigesti mäletan. See oli päris tore.

Oma suguvõsas teen kingitusi tõeliselt hea meelega. Ma koostan alati nimekirja (mis saab uskumatult pikk) ja hakkan sinna lisama ideid. Mõni nimi jääb küll pikemaks ajaks tühjaks, aga tavaliselt saab siis hr H käest nõu küsida. Detsembri esimesteks nädalateks on mul põhipakid koos ja sealt edasi kõnnin lihtsalt avatud meelega ringi ja vaatan, kas tuleb veel mõni särav idee. Tavaliselt miskit nipet-näpet ikka tuleb. Ja siis tuleb poisid kodust ära organiseerida ja mõnudega pakkida. Eriti tore on hiljem oma pakke salakohas piilumas käia :D

Kahjuks ei saa ma üldse kirjutada sellest, mis ma sel aastal kingipakkidesse varunud olen, sest suurem osa kingisaajatest käib siin lugemas ja siis poleks üllatust. Üldiselt on nii, et mina kingin neid asju, mida ma ka ise saada tahaksin :)

Kirjutamisväljakutse päev 5 ("Raamatukogud")

Raamatukogud teevad mind tõepoolest õnnelikuks. Juba algklassides armastasin olla raamatukogus, laenutada sealt raamatuid, aga ka lihtsalt niisama aega veeta.

Ülikooliajal sai raamatukogu veelgi olulisemaks, seal sai käia arvutiklassis vajalikke töid tegemas, kuid põhirõhk oli siiski lugemissaalides trükitud materjaliga töötamine.

Sel aastal olen käinu viisakal hulgal kordadel kohalikus raamatukogus lugemist nõutamas. Natuke vähem viisakal hulgal kordadest olen pidanud viivist maksma. Õnneks on meil nüüd raamatukogu ukse ees kast, kuhu saab igal ajal raamatuid sisse kukutada. See on natukene vähendanud minu probleemi tagastamisega, sest nüüd saab raamatuid ära viia ka pühapäeval.

Ka Ruudi on suhteliselt harjunud raamatukogus käima. Vahel ta küll piriseb, et ma nii pikalt riiulite vahel käin, aga üldiselt lepitab teda lifti olemasolu selles majas üsna hästi :) Lasteosakonnast saab "LasseMaia detektiivibüroo" raamatuid ka, see on väga suur pluss.

Kõigi nende raamatukogude juures on väga oluline ka minu tööl olev raamatukogu. Esiteks on meil väga normaalse valikuga raamatukogu, ei ole ainult eelmise sajandi klassika, täitsa moodsaid asju on ka. Lisaks saab ilusasti paludes uusi raamatuid ka tellida. Teiseks on raamatukogus töötavad inimesed minu igapäevaelus väga tähtsal kohal.

Meie raamatukogu juhataja on sel sügisel palju haige olnud. Ta ei ole väga seda tüüpi inimene, kes tahaks oma isiklikke asju jagada, seega võtsin tema haigusi lihtsalt kui haigusi. Kuni nüüd eelmisel nädalal küsisin otse (pärast seda, kui ta jälle töölt puudunud oli), kas kõik on ikka hästi. Mõtlesin, et äkki on ta vanematel halvem. Aga vastuseks oli, et tõepoolest pole, sel esmaspäeval läheb ta Tartu onkoloogiahaiglasse operatsioonile...

Mõtlen tema peale hästi-hästi palju, sest ta lihtsalt peab terveks saama.

Kirjutamisväljakutse päev 4 ("Uute kohtade avastamine")

Sel aastal käisin esimest korda päris mitme kohas. Siinkohal siis väike nimekiri kohtadest, mis eredamalt meelde on jäänud.

Välismaised kohad
Praha linn. Ma ei osanud üldse aimatagi, et Praha on nii ilus ja põnev linn. See on koht, kuhu hea meelega läheksin veel kord. Mulle väga meeldis see kant, kus me ööbisime, Praha kesklinn, aga ka õlleaed ja burritod. See oli üks tore reis toredas seltskonnas.

Helsinki. Kuigi ma polnud päris esimest korda Soome pealinnas, polnud ma varem seal lihtsalt niisama ringi jalutanud. Samuti polnud ma kunagi sõitnud Helsinki metrooga ega külastanud sealset loomaaeda. Eriti tore oli see, et käisime seal kolmekesi.

Salacgriva. Kuiga ma ka seal olen varem käinud, on Positivusel piisavalt palju tegemist, et igal korral mõnd uut nurka avastada :)

Kodumaised kohad
Küttejõu. See on see barakkidega koht, kuhu mu vanaema küüditamise eest põgenes. Oma juurtega tutvumine on minu jaoks väga oluline.

Toompea. Ma ei mäleta, et keegi oleks minuga korralikult Toomapeal ringi jalutanud ja rääkinud neist majadest ja kohtadest. Ja kuigi ka sel korral ei käinud me väga pikalt ja põhjalikult, oli seda siiski rohkem kui minu varasema elu jooksul kokku.

Rottermanni kvartal. Ma ei olnud seal varem kunagi käinud, pole asja olnud. Lisaks Arhitektuurimuuseumilt suurepärane õppemäng linnaruumiga tutvumiseks.

Rakvere Spa. Minu maitse järgi kõige mõnusam tervisekeskus. Piisavalt palju möllamist, aga ka palju varainte saunatamiseks.

Kodulinsed kohad
Erinevad söögikohad. Meil on kolleegidega kombeks igal sünnipäeval külastada mõnd uut toidukohta meie kodulinnas. Tänu sellele olen käinud mitmes kohas, kuhu ma muidu arvatavasti ei satuks (nt uus hiinakas). Mulle meeldib meie traditsioon.

Tänav, mida pole enam olemas. See on lihtsalt põnev teadmine oma kodulinna kohta :)

Kodus.
Uus koht voodile. No okei, kui aus olla liigutasime voodi lihtsalt meetrikese edasi. Aga ikka uus ja minu meelest palju loogilisem koht :D



Sellised kohad siis aastal 2015 :)

Kirjutamisväljakutse päev 3 ("Öösel väljas olemine")

Kui aus olla, ajas tänane teema mind itsitama :)

Mõtlesin natuke ja leidsin, et öösel väljas olemine seostub sel aastal kõige rohkem minipuhkustega. Mõned korrad sai sel aastal ka käidud. Sellega seoses tuli mul meelde, et järgmiseks nädalaks peaks ka midagi ära broneerima. Siiani pole saanud seda teha, sest hr H on keeldunud arutamast asja, sest tal polevat mälumahtu selliste operatsioonide tegemiseks. Ilmselt saab sihtkohaks mõni kinoga linn, sest noh.. pole tükk aega käinud. Vahel ma mõtlen, kas me käiksime tihedamalt kinos filme vaatamas, kui me elaksime linnas, kus see võimalus olemas oleks. Võimalik. Aga samas meeldib mulle ka see variant, et meie kinokülastused on alati väga pidulikud :)

Aga jah, selle aasta minipuhkused on olnud väga olulised, sest on olnud perioode, mil see on olnudki minu ja hr H ainus võimalus kohtuda. Ja seda rohkem on nad meid õnnelikuks teinud :)

Kirjutamisväljakutse päev 2 ("Perega koosolemise aeg")

Loomulikku koosveedetud aega on sel aastal üsna vähe olnud. Ja see pole seotud minu ja Ruudiga :D Küll oleme tegelenud sellega, et teadlikult leida hetki koosolemiseks. Üldiselt kipub see ikka minema nii, et moodustuvad paarid, kes koos on, aga asi seegi :) Aga esimesed oma pere reisid said just sel aastal tehtud.

Aga on üks asi igal nädalal (tihti ka kaks korda), mida me teeme kolmekesi. See on saunaskäik pühapäeval ja mõnikord ka kolmapäeval. Selleks puhuks muretseme meie Ruudiga mõnusad snäkid (juustud, vorstikesed, kartulivahvlid) ja joogid ning hr H teeskleb, et talle ei meeldi meie valik, aga sööb iga kord.

Saunas räägitakse saunajutte ehk siis muredest, millest muul ajal ei tihka rääkida. Ja kui muresid pole, siis ... üldiselt lobiseb Ruudi oma koolimuljeid.

Mulle väga meeldib meie saunatraditsioon.


Teine asi, mis on sel aastal (eriti sügisel) tekkinud, on pühapäevahommikused pannkoogid minu vanemate juures. Kuna mina moodustan oma vanematega pere, võib ka seda nimetada perega koosolemise ajaks, mis sellest, et hr H pole eriti usin osavõtja. Aga ka need pühapäevahommikud meeldivad mulle väga. Esiteks ei pea ma ise kooke küpsetama, sest seda teeb mu isa. Ja tema on saavutanud koogiküpsetamise kõrgema taseme. Teiseks on lihtsalt tore oma vanematega koos olla, nendega juttu rääkida. Kuna me kõik oleme ühel või teisel moel kooliga seotud, saame kõik need teemad korralikult läbi arutatud. Miskipärast kooliga mitte seotud inimesed ei viitsi üldse nii palju sel teemal jahuda :D Meie kolmekesi võime seda väga pikalt teha. Ja muidugi on tore kõikidest teistest teemadest rääkida :)

Loodan, et nii saun kui ka pannkoogid tulevad meiega uude aastasse kaasa.

P.S Päevaleht on sel nädalal kõikidel päevadel käinud.

Kirjutamisväljakutse päev 1 ("Kui Su õpilastel hästi läheb")

Hommikul teemat vaadates olin natuke üllatunud :D Mitte et õpilaste õnnestumised mind ei rõõmustaks, aga ma ei osanud aimatagi, et prl Vaprake midagi sellist mulle purki pani :)

Aga et siis õpilaste õnnestumistega seotud lood sellest aastast. Loomulikult oli mul hea meel nende üle, kel eksam väga hästi õnnestus (kas siis lihtsalt palju punkte või siis oma võimete täielik realiseerimine või "pauk luuavarrest", ma ei teagi, kelle üle rohkem rõõmustada), siis muidugi olin väga rõõmus kõigi üle, kes väga hästi olümpiaadil esinesid. Ja uurimistöö kaitsmised olid ka väga rõõmu pakkuvad.

Kõige õnnelikum olen siiski vist ühe viimatise ürituse pärast. Ma juhendan üht (tegelikult küll mitut, aga see selleks :D) uurimistööd. Tänapäeval on klassikaline uurimus vaid üks variantidest, kuidas gümnaasiumis kohustuslikku uurimistööd teha. Ja see konkreetne töö oligi ürituse korraldamine.

Ürituse mõte oli selles, et ühel õhtul tulevad kokku inimesed, kelle seas on ka need, kel on tahtmine midagi öelda. Ükskõik mis teemal midagi öelda. See, mis on kõige rohkem hingel. Ja teised kuulavad, võivad kaasa rääkida, küsida, kommenteerida. Aga võis ka lihtsalt kuulata ja omaette mõelda.

Ja teate, see oli hästi-hästi armas üritus. Ma nägin ju kõrvalt, kui pingeline oli korraldustöö, kuidas kaks üsnagi erineva meelelaadiga noort inimest puresid end läbi sisulistest ja vormilistest probleemidest. Ja siis nägin, kui rahulik ja mõnus üritus sellest kokku tuli. Rääkijaid oli terve hulk ja väga erinevatel teemadel, mis samal ajal ühel või teisel moel ikka kõnetasid, vahet polnud, kas rääkija oli minust kaks korda noorem või kaks korda vanem (tegelikult nii vanu rääkijaid vist polnud, aga nii enam-vähem).

Nii et ma olin väga rõõmus ja uhke oma õpilaste üle, kes said hakkama millegi nii suure ja põnevaga.

Aastalõpu kirjutamisväljakutse

Detsember on käes ja sellega seoses on käes alustada seekordse aastalõpu kirjutamisväljakutsega, et aastale korralikult joon alla tõmmata.

Eks ma mõtlesin ikka jupp aega, kuidas sel aastal endale inspiratsiooni anda, eelmiste aastate variandid ei tundunud ahvatlevad. Ja siis süttis pirnike - kasutan ära oma sünnipäevakinki!

Ma sain sel suvel ju terve hulga tõsiselt toredaid kingitusi, üks neist oli "148 põhjust olla õnnelik" ehk purk, milles on 148 värvilist paberitükki, millel igaühel on kirjas miski, mis muudab rõõmsaks. Varem võtsime Ruudiga igal hommikul endale ühe rõõmustava asja ja panime tahvlile üles. Tahvel on praegu sellises seisus

Ehk siis tahvel on tuubil täis õnnelikuks muutvaid nähtusi, tegevusi ja asju. Purgis on aga veel käputäis paberilipikuid. Ja just neid kavatsen hakata kasutama, et aasta kokku võtta. Mul pole veel aimugi, kuidas see kõik välja kukub ja kas lõppevast aastast ka kirjutada saan, aga põnev on niiviisi täitsa ilma teadmiseta sellele teemale läheneda.

Ehk siis -  väljakutse alaku!

Esimene tunnistus

Täna oli trimestri lõpp, mis tähendab, et täna sai kräämik oma esimese koolitunnistuse. Tegelikult muidugi mitte ühte paberit, kuhu on märgitud edasijõudmine kõikides ainetes, vaid Stuudiumist võisime suure sisemise elevusega lugeda päeva jooksul laekuvaid hinnanguid.

Muusikas ja loodusõpetuses veel pole, aga karta on, et üldist pilti need nagunii ei muuda. Seis on täpselt selline, nagu oli arvata. Õppesisu kui sellisega probleeme pole, Ruudi loeb hästi, nii lahutamine kui ka liitmine on lihtsad, kleepimine ja värvimine tuleb hästi välja. Põhimõtteliselt ainus, mida harjutama peab, on kehalises palli põrgatamine ja püüdmine. Aga selle ilu kõrval on kõikides ainetes lausejupid a´la "kipud tunnis jutustama", "ole tähelepanelikum", "ole kohusetundlikum".

Ruudi ise vannub jumalakeeli, et ta jutustab tunnis palju vähem kui varem. Ega mul muud üle ei jää, kui loota, et see vastab tõele. Ja samal ajal loota, et asi läheb järjest paremaks. Üldine suhtlemine on ju mõistlikumaks läinud. Eks vaikselt hakkavad nurgad maha lihvitud saama. Loodetavasti.

Iseenesest on sellist tunnistust huvitav lugeda. Kummaline on see, et Ruudi ise oleks õudselt tahtnud, et oleks hindeid pandud. Seletasin talle küll, et siis oleks tal ju arvatavasti hinded neljad olnud (kui mitte kolmed, ma ei tea, kui kriitiliselt algklassides lohakusse suhtutakse) ja me polekski teada saanud, et tegelikult ta ju oskab neid asju. Ta natuke nõustus minuga, aga arvas siiski, et hinnetega oleks ägedam.

P.S
Neljapäeval ja reedel Päevalehte ei tulnud, laupäeval tuli LP ja täna oli postkastis taas tavaline Päevaleht. Ma ei tea, kas ma peaksin kuidagi reageerima? Lisaks sellele, et ma loen lehe läbi?

Anomaalia ajakirjandusega

Ma unistasin juba ammu sellest, et nädalavahetusel (s.t laupäeval siis) tuleks meie postkasti rohkem lehti kui see õnnetu kohalik uudistekandja. Mitte et sellelgi midagi viga oleks, aga vähe on.

Samas ei olnud tegemist sellise unistusega, mille nimel ise midagi teha :D Või vähemalt päris tükk aega käisin ringi ja rääkisin kõigile, kuidas ma kavatsen endale Päevalehe LP koju tellida.

Rääkisin, mis ma rääkisin, lõpuks otsustasin: teen ära. Ja siis selgus, et ega ikka ei tee küll :D Mingitel segastel põhjustel ei võimaldanud minu arvuti sisestada veebilehele meie aadressi. Proovisin nii ja proovisin naa, ikka ei saanud. Nii kange valu ajalehega siiski polnud, et oleks telefoni võtnud ja helistanud. Helistamine nimelt on hirmus.

Nõnda käisin ma jälle mõnda aega ringi ja rääkisin kõigile, kuidas ma tahtsin endale Päevalehe LP-d tellida, aga ei saanud.

Kuni lõpuks oli mul tööl selline hetk, et polnud midagi teha, ja tellisin tööarvutit oodates endale koju ikka sellesamuse Päevalehe.

Hakkasime rõõmsalt lehte ootama ja suur oli üllatus, kui selgus, et tänapäeval käib asi väga kiiresti ja leht oli juba nädala pärast postkastis. Lugesime mõnuga tervelt kaks päeva. Ikkagi paks leht.

Esmaspäeva hommikul tabas meid taas suur üllatus - postkastis oli Päevaleht (mitte LP). Sügasin kukalt ja mõtlesin, et ju ma siis võtsin täispaketti. Lugesime päev otsa lehte ja olime rõõmsad.

Teisipäeva hommikul hakkasin heatujuliselt pärast kohaliku lehega tutvumist otsima Päevalehte, aga mida pole, seda pole :( Ju siis sattus esmaspäevane leht meie postkasti ikkagi juhuslikult...

... või siis mitte, sest täna hommikul oli Päevaleht jälle meie postkastis :D

Äkki ta hakkabki meil ülepäeviti käima?

jõululainel

Täna sain poes kaks korda öelda tere vastu inimesele, keda ma ei tunne. Õpetajatöö hakkab mõju avaldama :D

Muidu elan vaikselt jõuluaega sisse. Sel aastal panime kommikotid kokku Maarjamõisa haiglale, sest Raja tänavaga ei õnnestunud ühendust saada. Ma olen selle pärast natuke kurb, aga eks kommid toovad ka Maarjamõisas rõõmu :)

Koju ostsime Ruudiga uue kaunistuselemendina jääpurikad ja piduliku jõuluaja laudlina. Ruudi arvas, et selle laudlina jaoks peaksime detsembris sisse seadma eraldi jõululaua, mida saaksime eemalt imetleda. Tavalise laua peal määrdub lina liiga kiiresti (kardab Ruudi). Seda me veel muidugi vaatame, kes julgeb määrida pidulikku jõululina :D

Kingitustega on nii ja naa, mõtted liiguvad, midagi on juba kogunenud, mõnel kohal on täielik tühjus. Aga jätkuvalt mulle kangesti meeldib kingituste mõtlemine, otsimine ja pakkimine.

Ja mõtlesin välja ka selleaastase aastalõpu kirjutamisväljakutse ülesehituse. Saab keeruline olema postitan-kord-nädalas tsüklist, aga väga tahaks sellest välja tulla. Mulle ei meeldi nii vähe kirjutada!

Ilma koolimuljeteta ei saa muidugi ühtki postitust. Tänane teema on sukapüksid, mis tekitasid tõsise draama. Ruudi ei kanna sukakaid ma ei tea mitmendat aastat juba, issi eeskujul on tal soe pesu. Aga üks klassivend/sõber (mina ei saa aru, kumb ta on) tuli täna kooli sukakatega ja õnnetuseks oli täna ka kehalise tund, nii et ta jäi kohe vahele. Riietusruumis oli selline ilkumine olnud, et johhaidiii. Ruudi vannub jumalakeeli, et tema ei öelnud, et sukakaid kannavad titad, seda ütlesid teised. Tema olevat öelnud, et sukakaid kannavad ka väga vanad inimesed, sellised 88-aastased... Pärast mõningast arutamist ostsime poest lepituskingina säraküünlad ja Ruudi klaaris suhted ära.

Ja siis nad räägivad, et "elul pole vigagi, kui oled 8-aastane"...

Mõni päev on...

... ikka peaga vastu seina tagumise päev. Ei ole midagi hullu ja halba, aga lihtsalt inimesed ümberringi käituvad nii, et kõige õigem tundub seista seina äärde ja lihtsalt oma pead selle vastu taguda.

Täna oli just selline kena päev. Esiteks pidime tegema väikse grupiintervjuu seoses Kenderiga. Ja hommikul ütles mulle üks osalistest, et tema on kolm ööd selle intervjuu pärast magamata ja muudkui muretsenud, sest tema on ainus, kellele Kender ei meeldi ja tema ikka ei osale. Loomulikult on inimesel vaba valik, kas ta tahab ajalehes olla, aga lihtsalt... kolm ööd magamata? Ma võiksin ka sellega leppida, sest inimesed on erinevad (kuigi ikkagi, kust tuleb mõte, et mina võiksin kedagi niiviisi ründama hakata, et teine pool peaks ennast halvasti tundma?!? Oleks siis, et ma oleksin Kenderi tulihingeline fänn), aga päev kulges edasi sellises rütmis, et kui mina astusin ruumi, läks see inimene teisest uksest välja. Kui mina kuskil olin, möödus see inimene kaarega.

Mind ei ole keegi kunagi varem niiviisi ignoreerinud :D

Teine asi oli see, et astusin tunni alguses õpperuumi (taustaks nii palju, et tund ei toimu klassis, vaid saalis, sest meil pole nii palju suuri klassiruume, et kõik tunnid saaksid toimuda kohas, kus on tahvel ja muud luksusesemed, mida õpetaja võiks tunnis kasutada) ja oma üllatuseks avastasin, et astusin hoopis teatrisaali. Teatrisaalis ei olnud võimalik kasutada tehnikat, mida muidu kasutan tahvli asemel. Esiteks sellepärast, et pildi näitamiseks vajalik ekraan oleks olnud esimese rea inimeste süles. Ja teiseks oli pildi näitamise tehnika (arvuti) ära koristatud teadmata kohta. Ma polegi vist siin linnas veel nii kõvasti vihastanud :D Muidugi saan ma hakkama ka selliste olukordadega, aga no mingisugune austus võiks ju siiski olla. See hoone on eelkõige koolimaja, mitte teater.

Ja lõpuks kui Ruudiga trenni jõudsime, avastasin, et olin hindamist vajavad kirjandid sujuvalt kotist välja tõstnud, nii et ma ei saanudki aega otstarbekalt ära kasutada, vaid pidin tegelema asendustegevustega.

No ja wtf hetkedest rääkides sobib lõppu lisada ka see, et eile helistas mulle jälle Ruudi klassijuhataja, kes sedapuhku küsis sõbralikult, kas Ruudi ikka tuli koolist koju koos oma kotiga. Et neil on üks garderoobis ja näeb kahtlaselt Ruudi koti moodi välja.

Jepp, tüüp jalutaski koju ilma kotita :D

Ajaloolised hetked

Mind on päris mitu hetkel erinevates blogides esile kerkinud teemadest kõnetanud, aga kõige rohkem kõnetas ikkagi ajalooliste hetkede teema. Et kus olin mina siis, kui juhtus Midagi Suurt.

Minu arust on see nii põnev mõte, et kunagi saan ma rääkida oma lastelastele (ma küll ei tea, kust need tulema peaksid, sest Ruudi ütles, et tema küll lapsi ei taha), et vot sel hetkel, mida teie ajalooraamatust loete, tegin mina vot seda.

Kurb osa on see, et tegelikult ma nagu polekski Suurte Sündmuste ajal elanud. Või vähemalt pole ma aru saanud, et need on kuidagi Suured olnud. Hüva, Balti ketis ma tõesti olin, need ruudulised püksid ja käest kinni hoidmise hirm on siitsamastki läbi käinud. Aga ilmselgelt olin ma liiga väike, et sellest midagigi aru saada. Sama asi iseseisvuse väljakuulutamisega. Eesti raha tulemist mäletan ma küll, oma esimest ostu (Tallinna šokolaad) mäletan ka :) Presidendivalimisi kuulasime vanaema juures raadiost, kordi ja kordi kõlanud "Lennart Georg Meri" on kõrvus. Ja mäletan, et vanaema oli Arnold Rüütli tuline austaja.

Aga näiteks Estonia põhjaminek. Mäletan seda, et läksin kooli ja seal klassiõde ütles. Pean tunnistama, et ma tegelikult ei hoomanud üldse, millega on tegu. Sama vana pinginaaber oli pisarates. Ma kahtlustan, et esimest korda sain ma aru, millise õudse katastroofiga oli tegemist alles siis, kui nägin Hiiumaal hukkunud lastele pühendatud mälestusmärki.

Printsess Diana surmast mäletan seda, kuidas ma tõsiselt juurdlesin, miks mu klassiõed rääkisid, et ta oli niiiii ilus, minu meelest üldse ei olnud.

WTC-d nagu mäletaks ka, aga emotsioone või mis muud samal ajal toimus, mkmm, null mälestust. Isegi mitte segadust, rääkimata hirmust. Kahtlustan, et isiklik elu oli tollal piisavalt probleemne, aga kuidas täpsemalt, pole halli aimugi.

See-eest mäletan väga hästi pronksiööd, ma olin tol kevadel rase, hr H vana kaitseliitlasena oli pidevas valmisolekus, et kui asi läheb käest, tuleb appi minna. Õnneks Tallinnast kaugemale rahutused ei liikunud, nii et saime rahulikult koos televiisorist sündmuste kulgu vaadata.

Igasugused tehnoloogilised uuendused on minust kauge kaarega mööda käinud :D

Tundub, et peaksin edaspidi tähelepanelikumalt elama hakkama.

Kujundav hindamine

Ma olen loomu poolest kujundava hindamise sõber, sest number kui selline üksi näitab soorituse tase minu meelest siiski ainult mõnel üksikul juhul. Praegu jäin mõtlema, millisel juhul. Mingisugune test näiteks, kus peab teadma, mis aastal mingi sündmus toimus. Või sõnadetöös näiteks ka. Siis on selge - kas on pähe õpitud või ei ole. Mõningad asjad siiski tuleb pähe õppida. Kuigi võõrkeeles on sõnade õppimisega ka jama, seda näen ma ise võõrsõnade juures. Põhimõtteliselt võib ju inimene meeles pidada, milline on võõrsõna omakeelne vaste, aga lausesse ei pruugi see siiski sobituda. Aga õigekirjatestide puhul (isegi kui need on ühe teema lõikes, nt kirjavahemärgid) ei pruugi enam hinne nii palju öelda. Kui just pole tegemist veatu tööga, siis on selge, et õpilane valdab teemat. Kõik teised hinded näitavad, et mingit asja ta oskab, midagi jällegi ei oska, aga mida täpsemalt, seda ei tea. Suuremad ja õpihimulisemad tegelased tulevad ja küsivad, valdav enamus on rahul, kui sai positiivse hinde kätte ja ongi kõik. Panna õpilasi oma (positiivsele hindele sooriatud) töid analüüsima on paras piin.

Lühemalt öeldes - ma olen väga rahul, et Eestis on algklassides suuremalt jaolt mindud üle kujundavale hindamisele, mille käigus antakse lapsele teada, mis läheb tal hästi ja mis vajab veel harjutamist. Üldiselt on Ruudil olnud tõesti kenad kommentaarid Stuudiumis, nt viimati oli iseseisva töö kommentaar selline: "Sooritasid iseseisvalt töö nr 3. Oskad eristada sirgjoont ja kõverjoont, joonestada sirglõiku. Saad aru tööjuhenditest. Oskad liita vigadeta 10 piires. Pööra tähelepanu arvude kirjutamisele, teed arve 2 ja 6 tagurpidi."  

Sellisest kommentaarist saan mina emana palju informatsiooni (Ruudi mõistab loetut, arvutab ilusasti, teab, kuidas kasutada joonlauda, ja saan talle sõnad peale lugeda, et ta oleks kirjutamise ajal tähelepanelikum, et numbrid õigesti välja tuleksid. Kusjuures, ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et keegi kirjutab number KAHTE tagurpidi :D). Tavalise hinde puhul oleks töö olnud arvatavasti neli, aga sellest neljast ei oleks ma üldse saanud kätte positiivsust, et mu laps sisuliselt valdab teemat, aga keskendumisega on probleeme (sest ma tean ka seda, et tegelikult ta oskab numbreid kirjutada, lihtsalt töö ajal läks sassi).

Nii et jätkuvalt olen ma kujundava hindamisega rahul. Mis mind aga kirjutama ajendas (sest hea asja jagamine ei ole ju piisav põhjus postituseks :D) on see, millele ma kunagi juba viitasin ka. Nimelt kiitused Stuudiumis, mille tagapõhja Ruudi ei tea. Alguses ma mõtlesin, et ta ongi selline tuutu. Tähendab, seda arvan ma tegelikult siiani. Tal on probleeme keskendumisega, ei pane tähele (nt reedel oli ta koolis ilma vahetusjalanõudeta, sest ta ei pannud tähele, et sandaalid olid kotis), vahel ei kuule. Ma arvan, et selline keskmine esimese klassi poiss. Ja et võibolla ta siis ei pane tähele, kui ta teeb tunnis miskit, mis õpetaja arvates väärib kiitust, sest enda meelest ei pinguta ta üldse (see on see arusaaam - kiitust väärib see, mille nimel ma olen pingutanud). 

Nüüd aga on olnud paar hinnangut Stuudiumis, mis on ka minus küsitavusi tekitanud. Näiteks kehalises oli neil joonejooks. Ruudi rääkis sellest ka ja talle väga meeldisid joonejooksu tunnid (põnevad olevat), aga jutu sees mainis ka seda, et tal ei tule see tegelikult hästi välja, sest ta ei jää õigel ajal pidama ja siis jookseb joonest mööda ja kaotab ajaga. Et ta teeb seda aeglasemalt kui teised. Hinnang Stuudiumis oli aga selline, et "oled väga kiire ja täpne!" Ruudi vaatas mind selle hinnangu peale segaduses oleva näoga. Tõesti, oma paarilisega olevat ta viiki jooksnud, aga teised jooksid ikkagi kiiremini. Muidugi ma ei tea, kas teised jooksid siis kiiremini, võibolla Ruudi ületas end tol hinnangute päeval tõeliselt ja nende paar jooksis tõepoolest vabariigi tasemel, aga natuke jäi selline mulje, et tegelikult said kõik täpselt samasuguse hinnangu. Kindlasti oleks Ruudi jaoks olnud suurem kiitus näiteks see "Kiitus! Võrreldes harjutustunniga olid palju täpsem ja kiirem!" Seda oleks ta uskunud ja see oleks talle andnud motivatsiooni  :) 

Teine lugu oli emakeelega. Esimest korda oli neil vaja luuletus pähe õppida. Või noh, üks salm luuletusest, lapsed olid klassis gruppideks jaotatud, nii et grupi peale tuli luuletus kokku. Kodus harjutas kenasti ja läks kooli. Õhtul rääkisime koolipäevast ja muidugi ka luuletusest. Loomulikult ei saanud kõik lapsed klassi ees luuletust lugeda, neid on ikkagi 26. Nõnda juhtuski, et Ruudi grupist, kes tegi proovi klassist väljas, sai "ettelugemisele" üks tüdruk, ülejäänud õpetaja kuuldes (Ruudi sõnul) lugeda ei saanud. Aga Stuudiumis oli ikkagi kiitus ilmeka esituse eest. Ma ei saa muidugi väita, et Ruudi ei pannud tähele, et õpetaja teda kuulas, aga tema jaoks ei tähendanud see hinnang mitte midagi. 

Et siis kokkuvõttes olen ma jätkuvalt kujundava hindamise pooldajate leeris, vahel lihtsalt mõtisklen.

Hirmudega silmitsi

Eks me kõik kardame midagi. Hr H näiteks kardab igasuguseid kooliüritusi. Aga sellele vaatamata võttis ta end kokku ja käis koos pojaga kooli isadepäeva üritusel. Pärast arvas, et nii hull polnudki. Arvatavasti polnud nii hull seepärast, et tegevusi oli erinevaid ja nemad kahekesi valisid selle variandi, kus teistega koos olema ei pidanud. Kaks seltskonnalõvi, nagu nad on.

Kui mõni nädal tagasi tuli minu juurde üks abiturient ja pakkus silmade särades välja, et võiks koolielu elavdamiseks Kaur Kenderi külla kutsuda, ei kartnud ma mitte põrmugi. Ei kartnud ma ka siis, kui mu kolleegid järjest rohkem kartma hakkasid. Esimest korda tuli pelgus mu sisse alles siis, kui kuidagi tehti mulle ettepanek, et ma võiksin seda kohtumispärastlõunat modereerida. Ses mõttes et kui Mihkel Raud ei saanud Karu Kenderit muudmoodi vaikima kui sellega, et pani käe Kenderi põlvele, siis mis lootust oleks mul :D Kui ma täna ette kohtumise algust Kenderi enda käest küsisin, kuidas teda katkestama peaks, kui ta jutt üle piiri läheb, siis ei uskunud ka tema, et see üldse kuidagi võimalik oleks. "Viskan äkki sind millegagi?" pakkusin mina. "Siis ma viskan vastu, ma ei diskrimineeri inimesi, löön ka naisi," vastas tema.

Tegelikult ma ei tundnudki vajadust visata. Okei, ropendamist oli palju tõesti, aga seda oli ka arvata. Ta ise kommenteeris, et tegelikult polnud see mingi ropendamine, see olevat olnud tavaline noori ümbritsev suhtluskeskkond. Seda ma tegelikult ei usu, aga las ta siis olla. Tekstid, mida ta luges, olid ootuspäraselt nilbed (sellest teate-küll-mis raamatust luges ta ette esimese lause esimese poole), aga eks ma ole nooruses Psychoterroriga natuke trenni teinud. Ainus hetk, kus ma tõesti mõtlesin, et jumal küll, millesse ma end mässinud olen, oli siis, kui ta luges esimest luuletust. Ma ei ole Kenderit varem sellist asja laivis tegemas näinud ja ausalt öeldes oli lugemise intensiivsus jõhker. Ma ei saanud sõnadestki kõigist aru, aga emotsioon jõudis kohale ja ma sain aru, et kui ta ainult tahaks, siis ta paneks meid kõiki koolimaja maha põletama. Õnneks ta ei tahtnud.

Kohustuslik kanepilõik oli ka, aga seegi läks rohkem alkoholivastaseks, mitte kanepi legaliseerimise kõneks. Ja eks tal selles osas on õigus kah, et alkohol pole suurem asi mõnna värk. Mitte et ma eelistaksin kanepit alkoholile.

Kogu oma ropendamise, bravuurikuse, ülbuse ja ülima enesega rahulolu juures oli ka mõningaid mõttekäike, mis olid täitsa mõistlikud. Näiteks hinnang koolikirjandile, mis on tõepoolest žanr, millega pole otseselt midagi peale hakata ja mis tugevatele on "lumme kusta" ka harjutamata, nõrgematele aga jääbki hoomamatuks, Samas kuidagi tuleks vist ikkagi kirjalikku eneseväljendust arendada.

Lõpuks oli üks mu kolleegidest piltlikult öeldes pisarates, üks oli lihtsalt õnnetu ja ühega kahetsesime, et Kender niiviisi kiiresti ära jooksis (tal oli kange suitsunälg), sest meil oli veel küsimusi.

Ja koolielu sai elavadatud küll, juba kohtumise ettevalmistusprotsessis :)

Lahe lauamäng

Mul tuli nüüd meelde, milles ma tegelikult kirjutada tahtsin :D Need kommi-pommi tüdrukud ajasid mind korraks segadusse :D

Et siis tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, kuidas ma käisin eile külas oma õel (ja tema teistel pereliikmetel) ja me mängisime Dixitit.

Maailmas kiiresti suurt populaarsust kogunud lauamängus Dixit on kordamööda üks mängijatest "jutustaja", kes vaatab oma käes olevaid erinevate piltidega kaarte ning ütleb neist ühe kohta seda kaarti iseloomustava lause (ilma kaarti näitamata). Ülejäänud mängijad valivad seejärel oma käest samuti ühe sellise pildiga kaardi, mis kõige paremini iseloomustab öeldud lauset. Peale seda segatakse kõik valitud kaardid kokku ja asetatakse lauale - ning nüüd tuleb kõigil mängijail ära arvata, milline oli algne "jutustaja" kaart. 

Ma olin kultuurse inimesena muidugi kuulnud, et selline mäng on olemas, aga oma silmaga näinud polnud. Aga see on tõeliselt hämmastav mäng!

Kõigepealt hämmastab muidugi piltide ilu. Ja teiseks see, kui sügavmõtteline ja lõbus see mäng korraga olla saab. Ma naersin kahel korral pisarad silma :D Siiamaani ajab naerma see, kuidas Ruudi käis välja vihje "puhkpill" :D Vihje ise ei ole naljakas, aga kuna ainult Ruudi endal oli käes kaart, millel oli puhkpilliga mingigi seos, olid ülejäänute pildid suurepäraseks huumoriallikaks.

Meie mängisime ilma mängulaua ja punktideta, lihtsalt nii kaua, kui kaardid otsa said. Sobis hästi nii vanema põlvkonnale (mina ja mu õde) kui ka päris uutele (Ruudi ja noorim õetütar).

Et siis mängima :)

Kollitamine

Pikutasin rahulikult voodis, kui järsku kuulsin koputust. Kell hakkas kümme saama ja vaatamata sellele, et on laupäev, ei osanud kedagi oodata. Alguses mõtlesin, et kuulsin valesti, äkki naabrid laamendasid või miskit. Aga siiski mitte, sest uuesti koputati. Võtsin südame rindu, vedasin ennast ukseni ja mis ma näen, kaks pisikest tüdrukut, näod täis joonistatud, suured kotid üle õla, endal suud kõrvuni, hüüavad koos: "Komm või pomm!" Mul pidi süda täiega seisma jääma :D

Ma ei tea, mis ma siis veel teinud oleks, kui Ruudi sõbrad poleks enne samasuguse hüüatusega ukse taga käinud, pärast mida Ruudi oma näo arme täis maalis ja koos kahe teise semuga samamoodi uste taha läks. Samas nemad tegid seda kella poole seitsmest õhtul ning käisid ainult tuttavate juures. Kusjuures tuttavaidki valiti, näiteks semukate naabritädi juurde ei mindud, sest "ta on umbes 70 aastat vana ja oleks kindlasti infarkti saanud, kui oleks meid näinud."

Tegelikult on halloween minu jaoks täiesti võõras ja hoomamatu nähtus. Ma ikka mõnda aega üritasin Ruudit veenda, et kui ta tõesti niiii väga tahab kollitada, mingu ja kollitagu siis mõnda sõpra ja pärast võib natukeseks külla jääda või sõbra enda juurde kutsuda. Aga Ruudi armid olid nii inspireerivad, et mindi siiski väiksele tiirule.

Aga niiviisi puhta öö ajal täitsa võõraste uste taga... ma mõtlesin, et ma olen tänapäeva mõttes üsna p-tähega ema, sest Ruudi võib päris palju vabalt ringi käia. Aga sedasi ei oleks mina kindlasti lubanud. Kuigi ega ei tea, äkki neil tüdrukutel oli keegi vanem ja tugevam tänaval ootamas? Igatahes said nad endale viimased kommid Ruudi sünnipäevast (ei venitanud siiski jõuludeni välja, nagu ma alguses arvasin) ja meie juurest lahkusid igatahes rõõmsalt ja rõõsalt. Mardipäevaks peab vist igaks juhuks miskit varuma, tundub, et kolm aastat tühjust võõraste mardisantide osas võib otsa saada, kui juba täna meie uks üles leiti.

Mida teha Tšehhoviga?

Mulle väga meeldivad Tšehhovi novellid. No on humoorikad minu meelest. Tema näidendid meeldivad ka, kuigi mitte lugeda. Ses mõttes et klassikutest näiteks "Hamlet" on ka väga head lugemiselamust pakkuv, aga "Kirsiaed" venib käes. Aga nii üldises plaanis siis meeldib mulle Tšehhov.

Kooliprogrammis tuleb Tšehhovit ikka ette. Ja ma hakkan tõsiselt meelt heitma, sest need noored, kellega ma professionaalses  situatsioonis kokku puutun, lihtsalt ei saa aru nendest tekstidest. Te ei kujuta ette, mida ma olen pidanud tegema näiteks "Kameeleoniga". See on see lugu, kus koera süütus/süüdiolek sõltub sellest, kelle oma ta arvatavasti on. Ses mõttes et... see on poolteist lehekülge ilmselget teksti. Minu meelest :D "Naela otsas" (see on see lugu, kus mees tuleb sõpradega koju, aga tema ülemus on ta naisele külla tulnud ja uks on kinni pandud) on täiesti arusaamatu lugu. Kuigi pärast seda, kui ma olin pool tundi pea peal seisnud, leidis üks vene taustaga tüdruk, et tõepoolest, normaalne mees oleks kirve võtnud, mitte sõpradega kõrtsi aega parajaks tegema läinud.

Samas on needsamad noored nii nutikad, laia silmaringi ja korraliku analüüsivõimega.

Asi on vist ikka Tšehhovis.

Kuidas Su päev läks?

Pealkirjas esitatud küsimust küsin ma iga päev Ruudi käest. Ja kuigi ta on ju alles väike laps, teab ta väga hästi, kuidas kõlab õige vastus sellele küsimusel: "Hästi läks!" Vahel ma mõtlen, kui lihtne oleks elu siis, kui ma lepikski selle vastusega. Ma ei saaks kunagi teada, et koolis ka probleeme esineb.

Näiteks täna.

Tulin töölt, Ruudi oli kodus ja vastas mu küsimusele väga entusiastlikult, et läks hästi.

Edasi kulges meie vestlus umbes nii.

Mina: "Oh, tore! Räägi mulle ka, mis vahvat siis toimus."
Ruudi: "Hmmm, ma ei teagi, kõik oli vahva."
Mina: "Aga mingi lugu, et ma ka saaks teada, mis värk teil koolis on."
Ruudi: "Aaaa, pärast kehalise tundi tahtis üks tüüp mind narrima hakata, ma tegin, nagu tahaksin teda lüüa, tema sõber viskas mind tossuga, nii et ma pidin pool tundi arsti juures olema."
Mina (suured silmad): "....?"
Ruudi (jätkab, üsna entusiastlikult): "Ja siis kui mina arsti juures olin, siis klassis üks tüüp võttis teise tüübi paberi ära ja siis tekkis kõigi poiste vahel kaklus ja Parim Sõber tõugati ümber, nii et tal kukkusid prillid maha ja läksid katki."
Mina (suured silmad): "....?!?"
Ruudi: "Aga tegelikult oli väga tore päev."

Kes käskis mul täpsemalt uurida, eksole.

Ja vahel ma mõtlen, et kas need lapsevanemad, kes räägivad, et nende laste koolielu on pingevaba ja mõnus, lihtsalt ei küsi täpsustavaid küsimusi või ongi kuskil koolid, kus sellised juhtumid ei ole igapäevased.

Seminaril

Täiesti juhuslikult käisin ka mina sellelsamal arenguseminaril. Tundub, et ma teengi ainult selliseid asju, millest teised ka blogivad :D See oli üldse selline naljakas olukord, sest seminaril osales ka mu isa, nii et olime nagu peremaffia seal.

Aga jah, seminar oli üsna huvitav. Moderaator Maria (kelle perekonnanimi mul kunagi meeles pole ja ehk polekski viisakas sedasi avalikult kirjutada) on mulle tuttav juba ammusest ajast. Tõesti, Peipsi-ääre-ajast. Mitte et see oleks kuidagi oluline.

Seminari ajal mõtlesin paarile korralduslikule küsimusele. Näiteks see, et pärast iga grupiarutelu anti igale laudkonnale 1-2 minutit, et oma arutelu kõige olulisemad punktid välja tuua. Arutelude kokkuvõtted tuli niikuinii plakatina vormistada ja need kleebiti seinale. Ja nagu ikka läks põhipunktide tutvustamisele oma kolm korda rohkem aega, sest esinejad lihtsalt rääkisid kogu oma plakati ümber. See õudselt häirib mind, sest see on niii mõttetu, kuna asjast huvitatud inimesed tutvusid plakatitega selleks ette nähtud ajal. Ja need, keda ei huvitanud....ega neid siis jutt rohkem ei huvitanud.

Teine asi, mis mind sellistel seminaridel natuke häirib, on see, et suureks aruteluks tegelikult aega ei jää. Kui õe laudkond sai teemad, mis talle väga meeldisid, siis meie omad ei kõnetanud mind peaaegu üldse. Ma oleks palju parema meelega näiteks hiljem diskuteerinud sellesama motiveerimise ja hinnete teemal, aga selleks aega ei jätkunud (muidu oleks võibolla isegi olnud, aga kuna inimesed lugesid oma plakateid maha, siis....)

Sisulise poole pealt oli minu jaoks põnev kuulata heaolu-uuringu kokkuvõtet. Aga see on vist liiga spetsiifiline, et kedagi teist huvitada. Üldises plaanis sain teada, et ma pole ainus, kes tunneb ennast meie koolis väga hästi. Ja kõvasti nalja tegi meile see, et metoodikavaldamise küsimuses olid õpetajad ja õpilased üsnagi erinevatel arvamustel. Õpetajad nimelt arvasid, et nad on päris osavad, õpilased see-eest leidsid, et asi jätab ikka kõvasti soovida. Tegelikult on see muidugi kurb, aga nõndaviisi slaidil joonise peal seda näha oli lõbus. Eks see õpilaste kriitiline meel tuli ka muudes küsimustes välja.

Ja üks tähelepanek veel - alati on üks-kaks vastajat, kes on ülikriitilised. Sedasama olen märganud ka selles tagasisides, mida õpilased õpetajatele pärast kursuse lõppu annavad. Alguses ma ikka mõtlesin, kas kõik need head vastused on neilt, kes ei viitsi mõelda ja laovad suvaliselt suurepäraseid hinnanguid, ja üks on aus. Või siis vastupidi - et see kriitiline tüüp ei viitsi mõelda. Aga enam ma ei mõtle selle peale.

Kuidas me Tallinnas häid inimesi kohtasime

Koolivaheaja puhul korraldasime kahepäevase minipuhkuse Tallinnas, mis juba algas põnevalt, sest meie Ruudiga alustasime oma teekonda kodulinnast rongiga, mis on ikka ja alati meeleolukas. Rong oli küll lõpuks pilgeni rahvast täis, nii et minu plaan esimesed kaks puhkusetundi maha magada ei läinud päris läbi. Kas siis selle või millegi muu pärast, aga Tallinna kohale jõudes olin ma täpselt nii tuutu, et seisin Viru keskuse ees ja mõtlesin sügavalt järele, kus on Solaris :D Me tahtsime esimese atraktsioonina sinna kinno minna, aga kuna ma ei teadnud, kus me olime, pidime võtma selle päeva esimesed kohvid ja pannkoogid Viru keskuses, et natuke plaani pidada. Pärast seda lõi mu mõistus selgemaks ja ma sain aru küll, kus Solaris asub.

Kinopiirkonda sisenedes toimus ootamatu kohtumine. Meie ette sigines ootamatult üks mees kahe lapsega, kelle kehahoiak tundus mu seljaajule tuttavlik. Ja kui seljast sai teretav nägu, oli selge, et seljaaju ei peta ja just Kaur oligi täies hiilguses meie ees. Ning selles segases hommikupoolikus ei tundunudki see ülemäära kummaline kohtumine.

Kaur, kes oma poegadega küll meie valitud "Hotell Transilvaniat" vaatama ei tulnud, pani ette pärast kino kuskil maha istuda ja natuke kohvitada. Ja nii me leidsimegi pärast rohkemat ja vähemat filmielamust end Kadriorust kohvikust päeva teist kohvi ja pannkooki manustamas. Ja hiljem veel Russalkat vaatamast (mis oli väga tore, sest me ise polnud selle vaatamisväärsust üldse plaani võtnud) ning Ruudi sai Kaurilt kolm väga head nõuannet oma edaspidiseks ronimiskarjääriks:
1. Libedate jalanõudega ei tasu ronida;
2. Põlve ei tohi kunagi kivile toetada;
3. Käed taskus ei tohi ei ronida ega trepist alla kõndida.

Väikese vahelepõikena - "Harry Potteris" oli nii, et pärast traumaatilisi üleelamisi oma petturist roti Siblikuga lasi Ron Konkskäpal oma uue öökulli üle nuusutada, et olla kindel, et tegemist on ikka ausa öökulliga. Mida rohkem ma vaatan Ruudi käitumist, seda enam tekib mul mõte, et äkki võiks teda samal eesmärgil kasutada. Ses mõttes, et varem (kui ma polnud väljaspool oma suguvõsa kasvavaid väikseid lapsi eriti näinud) arvasin ma, et Ruudi on suht suhtlemisisaldis tüüp. Kõik need bussijuhid ja poemüüjad, kes tema lobapidamatust on pidanud taluma. Samas - kõikide inimestega ta ei räägi. Aga no nt prl Vaprake aastaid isegi vaadanud hr H poole :D, nii et Ruudi oma poolvabasuhtlusega tundus väga väga suhtlejana. Nüüd olen ma hakanud aga aru saama, et päris paljud lapsed suhtlevad väga pingevabalt enam-vähem kõigiga, aga Ruudi valib mõned üksikud välja. Ma ei tea veel päris täpselt, mille alusel ta valib, aga loogiline tundub ju, et ta eelistab häid inimesi. Ja sellega seoses võin ma nüüd väita, et ükskõik kui palju blogisabades visatakse nalja selle üle, et Kauri väljaütlemised on natuke hirmutavad, siis tegelikult on ta hea inimene, sest just tema oli üks neist, kellega Ruudi meie Tallinna minipuhkuse ajal vestles :)

Pärast tundeküllast lahkumist Kaurist suundusime Ruudiga hotelli (mis oli osa meie väljasõiduplaanist, sest Ruudi arvas, et see on ikkagi nii ebaõiglane, et tema pole kunagi hotellis ööbinud). Kuna ma Tallinnast mitte midagi ei tea, valisin hotelli pimesi. Sellisel kombel osutus võitjaks hotell Bern, mis minu üllatuseks asus enam-vähem vanalinnas ja oli täitsa muhe koht. Hommikul küll pannkooke ei pakutud, kuid munaputru oli lõppematult. Ruudi sõi kõikide valikute hulgast kuiva müslit (mitte röstitud) ja tomatit :D

Hotellis kohtusime ka teise hea inimesega - poiss hotelli vastuvõtus. Tal oli küll teatav eelis, sest tema käest sai wifi-paroole, mida Ruudi vajas. Aga samas esmaspäeval Energia Avastuskeskuses võttis Ruudi tükk aega hoogu, et osta endale maasika.-rabarberi jäätist, samas hotellipoisi manu jooksis ta mitu korda julgustamist vajamata.

Õhtuhämaruses jõudis kohale ka hr H, kes pärast pikka virisemist (ausalt, kõik, kes mõtlevad, et lastega on tüütu reisil käia, võtke mõnikord hr H endaga kaasa -.- Ta saab meiega käia ainult selle pärast, et ma näen, et ta siiralt pingutab. Ta lihtsalt ei tea, kuidas puhkusel olles käituda. Näiteks et tulebki kohvikuuse maha istuda ja nautida kohvi. Või taksoga sõita. Või mis iganes asju teha :D) oli siiski nõus minema vanalinnatuurile. Me oleksime võinud seda ka Ruudiga kahekesi teha, aga sellisel juhul oleksime saanud minna kas ainult Raekoja platsile ja tagasi või siis väga pikalt jalutada mööda hämaraid alleid, sest noh... ma ei tunne ju neid tänavaid :D Hr H tunneb aga mingitel segastel põhjustel väga hästi, nii et temaga koos oli oluliselt põnevam.

Ka Hr H viis meid pimedatesse kohtadess

Järgmine päev leidis meid Lennusadamast, mis teile kõigile edasiseks teadmiseks on esmaspäeviti suletud :D Kuna meie esialgne plaan oli sinna jõuda pühapäeval, ei kontrollinud ma esmaspäevast lahtiolekut. Õnneks on neil vägev välinäitus, mille vaatamiseks kulus meil oma kaks tundi. Ilm oli suurepärane. Lõpuks oli mul päris hea meel, et me sisse ei saanud, sest ma olin suht tüdinenud juba. Poisid muidugi olid vaimustunud.

Üks vaimustunud poiss ilusas sügishommikus

Pärast Lennusadamat olid käes aeg astuda sisse Energia Avastuskeskusesse. Ma ei tea siiani, kumb mulle rohkem meeldib, kas too viimati nimetatu või Ahhaa. Vist ikka Ahhaa, kuigi energiakeskus oli ka äge. Mootorite saalis olin ma natuke kurb, sest isegi hr H ei suutnud meile selgitada, miks näiteks vasktraat annab rohkem energiat välja kui vaskplaat. Aga too osakond, kus olid peeglid ja häälemoondajad, oli vahva.

Rohkem ei jõudnudki (välja arvatud erinevad söögikohad), aga ma arvan, et terve hulk vaatamisväärsusi, kaks muuseumi-näitust, kino ja tervelt kaks head inimest on päris hea saak kahe päeva kohta :)

Süsteem on tööle hakanud

Blogidesse ilmunud esimese veerandi lõppemise postitused andsid ka mulle inspiratsiooni kirjutada. Kuidagi üldse ei ole viimasel ajal muidu seda õiget mälestustesse raiumise tunnet tulnud. Aga noh, Ebapärlikarp kirjutas nii kenasti struktureeritult, et mul korraks tekkis silme ette pilt enda postitusest :D

Jättes kõrvale kõik selle, millest ma juba kirjutanud olen, on minu meelest meie koolialgus päris kenasti läinud. (Korraks nautisin seda tunnet, kuidas seda kõike kõrvale jätta :D) Ses mõttes et süsteemid hakkasid suhteliselt hästi tööle. Kuna ma olen juba kolm aastat tööl rääkinud, et mul on selline haigus, et ma ei suuda hommikuti entusiastlik olla, ei sunnita mind üldjuhul kella kaheksast tööl olema, mille üle ma olen surmani tänulik. See annab meie hommikutele palju mõnusama hinguse. Ruudi ärkab alati oma äratuse peale ja toimetab oma toimetused ära. Umbes selleks ajaks ajan ka mina oma väsinud keha voodist välja ja tuletan talle meelde, et tegelikult pole hommik mõeldud mitte ainult selleks, et kilpkonnasid telekast vaadata, vaid ikka selleks, et süüa. Septembri alguses olin ma nii kõva ema, et tegin hommikuti ikka munasaiu ja omletti, aga enam pole palutud. Kooliminekuga on nii, et ma astun koos Ruudiga uksest välja, saadan teda umbes 20 meetrit ja tulen koju tagasi. Väike virgutusvõimlemine siis.

Pärast kooli tuterdab ta koju (meil on reegel, et koolikoti peab koju ära tooma), siis on vaba aeg. Kolm korda nädalas on õhtupoolikul trenn, kaks korda muusikakool. Sinna ja tänna viin ja toon teda üldjuhul mina, välja arvatud üks kord nädalas muusikakool, sest see sindrinahk algab juba kell kaks ja kuna ma hommikuti ei suuda tööd teha, pean ma seda tegema õhtupoolikul.

Koduse õppimise osas ma mingit omavastutust kohanud pole. Ikka olen mina see, kes küsib, kas midagi teha ka jäi. Ja siis mõnikord selgub, et tõepoolest on vaja vihikusse sõnu kirjutada või töövihikust midagi teha. Selle on ta küll selgeks saanud, et kui jutt juba koduste tööde peale läheb, siis on lihtsam kohe ära teha, mitte mingeid arutelusid algatada. Vahel kipub kiirustama, aga selle on ka selgeks saanud, et kui ei ole korralikult tehtud, tuleb uuesti teha. See aga võtab veel rohkem aega, nii et mõistlik on kohe keskenduda.

Raha kulub 30 eurot kuus (spordi- ja muusikakool), ühe korra oli vaja teatriraha. Ja ükskord oli koolis laat, kuhu ka raha kaasa sai.

Stuudiumil hoian igapäevaselt silma peal, käin seal ju nagunii mitu korda päevas, seega viskan ka Ruudi kontole silma peale. Noh, sealt leiab igasugu asju. Näiteks ükskord oli kirjas, et kehalise kasvatuse riided puudusid, kuigi ma teadsin surmkindlalt, et need said kaasa. Ruudi ütles, et ta ei leidnud oma asju garderoobist üles. Mina ei tea, mis seal siis juhtus, õhtupoolikul, kui koolist koos läbi käisime, olid riided igatahes kenasti nagis. Üldiselt on Stuudiumis positiivsed asjad, isegi tookord kui ta eesti keele töövihiku maha unustas, oli märge, et töövihik puudub, aga oli tubli abiõpetaja. Iseenesest õppimisega läheb okeilt. Peale selle laua ümberlükkamise rohkem märkusi pole olnud. Ja ta ise väidab, et tunnis enam kõva häälega vastuseid vahele ei hõika.  

Nii ongi siis. Et süsteemid nagu töötaksid. Kui nüüd sisu ka tööle saaks. Mingi poistevaheline müdistamine käib ikka. Just täna ütlesin Ruudile, et ta võiks rohkem tüdrukutega suhelda, siis ei oleks nii palju maadlemist. Ruudi vaatas mind nagu pooletoobist ja jagas infot, et tüdrukud maadlevat vaat et rohkemgi kui poisid. Eluõied, mis muud.

Morsa-lugu

Kordasime täna kaashäälikuühendi reeglit ja selle erandeid. Ülesanne oli selles, et tuli üles leida valesti kirjutatud sõnad.

Nii, fraas oli selline: "Morski sai otsa."

Ilmselgelt on esimene sõna valesti kirjutatud.

Õpilased lisasid ühe s-tähe - morss sai otsa.

Mina lisasin ühe k-tähe -  morsk sai otsa.

Üks õpilane oli hämmingus - tema meelest oli tegemist õigesti kirjutatud fraasiga - morski (mitm. osastav) sai otsa.

Jumal küll, kui juba üks pisike õigekirjaharjutus võimaldab nii palju tõlgendusvõimalusi, kuidas siis lugemisülesandes eeldada õpilastelt ühtset arusaama?

Paterdame tasapisi

Tänasega peaks viimaste aegade kõige kurnavam osa möödas olema. Eilsest sünnipäevapeost on süüa ka täpselt nii palju üle, et järgmised nädal aega sellega tegelema ei pea. Menüü on küll mõnevõrra veider - kana, võileivatort, marineeritud kurgid, täidetud munad ja krõpsud. Esialgu tundub päris mõnus :D

Sünnipäev kulges tegelikult isegi ... noh mitte rahulikult, aga siiski leebemalt, kui ma kartsin. Hirm tekkis mul siis, kui ma sain aru, et Ruudi on külalisteks kutsunud 10 poissi ja ühe tüdruku. Ja kõik tulid kohale :D Mis tähendab, et kingitusi (loe: kinkekaarte) tuli kokku nii palju, et Ruudi saab endale ühe väga suure lego osta. Ja jõuludeni ei pea me komme ostma. Aga samas tähendas see ka meeletut lärmi, mis vaibus ainult sel hetkel, kui lapsed peitust mängisid. Kahjuks ei tahtnud nad kolm tundi peitust mängida.

Kui me eelmisel aastal kinkisime Ruudile kiisu Triigu, siis sel aastal on hoopis teine äärmus ja meie majja ilmus PlayStation. Loomulikult mitte uusim mudel, aga ma pean ausalt tunnistama, et väga vinge on ikka :D Ruudile oli hommikul kinki avades täiesti sõnatu. Sama sõnatu kui Triigu puhul. Kui ma eskapismi kõrgemal tasemel olles olen viimasel ajal ajupuhkuseks Perekooli lugenud, siis seal oli ükskord teema, et üks ema on enda arvates oma lapse ära hellitanud, sest too ei oskavat kingituste üle enam tänulik olla. Vat sellele perele võiksin saata video Ruudist, kes saab aru, et tema eluunistus on täide läinud PS3 näol :D Ta oli pisarateni tänulik :D Ma kahtlustan, et sellesama PS pärast see paganama laud tunnis ümber läkski.

Muidu kooli osas... enne eilset olin ma juba suhteliselt maha rahunenud. Ruudi ei rääkinud enam, et kool on igav ja lärmi on nii palju ja et ta ei suuda ette kujutada, kuidas on võimalik, et koolis tuleb käia 9 aastat (ta nimelt on miskipärast kindel, et ta gümnaasiumisse ei lähe). Isegi kandletunnid ja vibutrenn läksid päris hästi. Vibu osas oli lihtsalt see mure, et varsti hakkavad nad võistlustel käima ja Ruudi muretses, et äkki on ta selles asjas nii meeletult hea, et võidab ära ja siis inimesed teevad temast pilti ja panevad ajalehte. Et äkki saaks niiviisi trennis käia, et võistlused jäävad vahele. Ma ei tea, kust see laps oma geenid saanud on.

Aga jah, pärast eilset ma muidugi võtsin õpetajaga ühendust ja sain teada, et eks selle tunnis käitumisega on probleeme. Tähelepanuvajadus on siiski liiga suur, tüüp kipub kõva häälega vastuseid vahele ütlema. Teine asi pidi olema see, et venitab asjade väljavõtmisega, nii et teised lapsed peavad tunni alguses ootama (ehk jällegi tähelepanu). Selle viimase osas Ruudi küll ise ütleb, et sel nädalal pole seda enam olnud, sest juba eelmisel nädalal rääkis ta mulle ise oma probleemist ja nüüd oleme igale hommikul meelde tuletanud, et selline käitumine ei ole kohane. Tänasest hommikust lisandus siis meeldetuletus, et vastata tohib ainult siis, kui õpetaja lubab. Ma tõesti loodan, et saab selle asja joone peale, lasteaias ju sai...

Mis nüüd puudutab aga Kauri küsimust, kas minu arusaamades on toimunud muutus seoses uue rolliga koolisüsteemis, siis tuleb tunnistada, et tegelikult ei ole. Ma arvan, et vara veel. Meil ei ole siiani midagi väga olnud :) Küll aga on pannud mind mõtlema prl Vaprakese vaatamine. Tema alustas nüüd gümnaasiumiga ja mind tõesti hämmastab, kui palju on koduseid töid. Tegelikult hämmastas see mind juba tema põhikooli ajal, aga nüüd uuesti. Meie direktor on tungivalt seda meelt, et koolitund on aeg, mida tuleb maksimaalselt ära kasutada. Ja koduseid töid sellega seoses minimaalselt. Aga ikka läheb nii, et üks annab natuke ja teine annab natuke ja kolmas annab natuke rohkem kodus teha ja siis ongi kokku hästi palju. Seesama tuli välja ka mu oma rühma lastevanemate koosolekul - korralikel, püüdlikel ja eriti neil õpilastel, kes lennult asju ei haara, kulub õppimisele tunde. Kusjuures ilma kontrolltöödeta. Ma ei tea... eks ma ise jätan ka väikseid asju kodus teha. Lisaks raamatud, mida lugeda. See on vist praegu suurem mõttekoht. Eriti sellepärast, et ma reaalselt ei mäleta, et ma oleks gümnaasiumis õhtuti õppinud, ainult kontrolltöödeks. Ja sedagi ainult bioloogias :D Ju ma siis olin kooliajal geenius. Või põen lihtsalt vanainimese sündroomi :D

Ühesõnaga, elame veel. Ja vaatame lootusrikkalt tulevikku.

Kuidas meil tööpäeva elavdati

Nädala alguses tuli meilile kiri, et tuletaksime meelde käitumisjuhise tulekahju korral. See on väike vihje, et varsti saab ehk natuke jalga sirutada :D Ilmad on päris kenad olnud, seega ootasin huviga. Ma olen see inimene, kelle meelest võiks tuletõrjeõppuseid vähemalt kaks korda aastas korraldada, et tegelikult ka tekiks arusaam, mida kriitilisel hetkel peale hakata.

Täna hommikul hakkasid silma väikesed vihjed, et miskit toimub. Ja lõpuks hakkaski alarm tööle ning kõlaritest kostis administraatori erutatud hääl: "Kõigil kiiresti lähima väljapääsu kaudu evakueeruda!"

Kuna ma olin käitumisjuhise enne üle lugenud ja liikumisplaani endale selgeks teinud, sain elevusega anda käsu kõik asjad laudadele jätta ning trepist alla kõrvalukse kaudu välja minna. Kuna õpetaja peab tagama ka selle, et uksed saaksid väljaliikujate tagant kinni, lükkasin lapsed trepile ja liikusin ise viimasena väljapääsu poole. Suur oli minu hämming, kui poole trepi peal tuli meile suits vastu. Õpilased ei lasknud ennast sellest üldiselt häirida, vaid lipsasid uksest julgelt välja. Mis oli muidugi viga. Pärast saime ühe teise õpetajaga (kes samamoodi suitsust läbi tungis koos oma õpilastega) mitte just pahandada, aga märkuse, kuidas me nii rumalasti tegime. Mis me teha saime, kui suits tuli alles poole evakueerimise pealt :D

Aga tegelikult pani kogu olukord vähemalt mind küll mõtlema, mis saaks, kui päriselt midagi juhtuks.

Niiviisi siis

Nii väsitav kooliaasta algus oli mul viimati siis, kui esimest aastat tööle läksin ja Ruudil polnud lasteaiakohta, nii et pärast tööpäeva võtsin üle lapsehoidmise (tol sügisel sai Ruudi kaks, nii et ta ikka vajas mõnevõrra suunamist) ja järgmise päeva tunde valmistasin ette pärast seda, kui Ruudi magama läks. Tegelikult vist nii raske praegu pole, sest tollal võtsin ma kaalust meeletult alla, nüüd aga vähemalt ei võta juurde, kuigi ma trenni ei tee. Igatahes. Ma olen kurnatud. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Vähemalt on suuremad tööd selleks tsükliks suuremalt jaolt ära hinnatud, mis tähendab, et viimased nädalad saavad olema puhas lust ja lillepidu (*naerab kurjalt enda üle*).

Järgmisel nädalal on Ruudi sünnipäev ja ma reaalselt kaalusin cateringi tellimist, sest mõte söökide valmistamisest ajab mind mõnevõrra iiveldama. Ära jäi tellimine põhiliselt seetõttu, et pakutud menüüd olid kahtlaselt igavad. Õnneks on Ruudil suhteliselt primitiivne maitse sünnipäevatoitude osas ning soovitud küpsisetordi ja krõpsudega saan ma ehk hakkama.

Kooli osas on teatav stabiilsus saavutatud, nii minu kui ka Ruudi emotsionaalses seisundis, nii et üldiselt ei purska me kumbki enam ootamatult pisaratesse. Stuudiumisse tulevad igapäevaselt kenad hinnangud soravalt lugemise ja töökäskude mõistmise ja muude sarnaste asjade eest, kuigi Ruudi ei saa suuremalt jaolt aru, mille eest need tulevad, sest enda arvates pole ta neid asju teinud :D Mõningase mõtlemise järel meenub talle, et tõesti, luges paar rida või midagi taolist. Ja viimase nädala käitumise osas arvas ta ise, et saab kollase näo (valikus on veel roheline ja punane), sest päris mitu korda olevat õpetaja pidanud teda keelama, aga õpetaja oli siiski arvanud, et tegelikult on ta palju viksimalt käitunud kui varem. A ja ta jõudis arusaamani, et kehalise ja matemaatika õpetaja ei ole tegelikult üks ja seesama inimene. Ta algusest peale mõtiskles, kuidas on võimalik, et erinevates tundides on ühel ja samal inimesel nii erinev iseloom :D

Kandleõpingud on jõudnud akordideni, ootan juba kannatamatult, millal on aeg küps "Smells like teen spiritiks" :D

Ja kuuvarjutust me ka ei näinud, kuigi tõusime kenasti kell viis üles (Ruudi pane äratuse), sest need pagana pilved...

(music) Walk

Kauri mainitud rattasõidule me siiski minema ei hakanud, lamasime niisama diivanil, aga tänasel Vaiko Epliku kontserdil olime kohal nagu korralikud hipsterid ikka. Esimese laulu lõpus leidsime prl Lumivalgekesega, et heli on ikkagi liiga vali, ja tõmbasime sektorisse. Sinna kostis kenasti ja meie saime ka juttu vesta.

Pärast korraldas hr H meile jalutuskäigu kodulinnas, mille käigus nägime kodulinna vanimat maja, tervet hulka maju, kus hr H oma tormilise nooruse ajal elanud on (ja mis eranditult olid äärmiselt külmad kohad :D), maja, kus hr H käis lasteaias ja üht parimat juugendi näidet meie linnas. Lisaks kõndisime ka mööda üht endist tänavat, mida enam pole, sest vesi uhtus selle minema, ja uurisime põhjalikult üle metamodernistliku uusehitise. Ausalt öeldes polnud ma minemauhutud tänaval varem käinudki, nii et igati asjalik jalutuskäik oli.

Pärast koduõuegrilli läksime ka Eesti parima burgeriputka toodangut maitsma. Kui aeg jõudis meie burgeriteni, kustusid tuled :D Burgeritele ette nähtud aeg oli lihtsalt otsa saanud :D Õnneks saime mobiilidega valgust näidata, nii et saime oma luksuslikud õhtusöögid siiski kätte. Õigel ajal ei saanud kohale minna, sest burgeri kõrvale esines artist, keda me olime nõus ainult kaugelt kuulama.

Arvestades seda, et hommikul jõudsin 15 abituriendi tööd ära hinnata, oli eriti asjalik päev.


***
Ma tegelikult adun küll, et praegu on mu blogi igas mõttes lame ja isegi mõttetu. Sest noh burgerid ja jalutuskäik kodulinnas :D Oleks siis piltegi :D Aga see, millest ajaloo tarbeks rääkida võiks (Ruudi esimesed koolinädalad), pole nagu päris see, millest kirjutada tahaks. Ses mõttes, et siis ma peaks kirjutama umbes selliseid lugusid, kuidas Ruudi võttis ühel päeval kooli kaasa binokli ja oli pärast õnnelik, et teistele poistele meeldis see ka väga ja "nad vaatasid, et ta polegi nii mõttetu tüüp, sest ta on aus ega taha mängida peitust nendes kohtades, kuhu õpetaja minna ei lubanud". Jutumärkide vahel on tsitaat Ruudilt. Või siis seda lugu, kuidas üks klassivend läks lihtsalt teise poisi juurde ja andis jalaga tagumikku. Või siis seda, kuidas koolis õpitavat ainult neid asju, mida lasteaias juba õpiti. Et kuna mul selliseid nunnusid säravate silmadega räägitud koolilugusid pole, siis ma parem ei hakka neid üles märkima. A tegelt, selle peaks vist ikka kirja panema (ajaloo tarbeks), et esimene murekõne õpetajalt tuli teise nädala neljapäeval. Pärast seda, kui ma olin järele mõelnud, pika kirja kirjutanud, mõned päevad vastust oodanud ja lõpuks uuesti helistanud, et küsida, kuidas olukord on, selgus, et muretsemiseks pole põhjust. Eks ma natuke ikka muretsen, aga püüan teha mittemuretsemise nägu. Ja edaspidi märgin igale poole hr H telefoninumbri, et murekõned jõuaksid temani :D

Samas trenn on päris äge koht, arvab Ruudi. Eriti jõusaal ja ujumine. Hea seegi :)

15 asja, mis võiksid iga noore naise kodus olla

Kuna kirjutamistuju nagu pole, aga näpud tahaks soojas hoida, teen ühe tobeda ülevaate, mis mul kodus on. Näpatud Madlikese blogist.

1. Veiniklaaside komplekt, kus on 8–12 klaasi. Kahtlustan, et on olemas. Lugenud pole, aga kui me maal elasime, saime hr Hga pidevalt kingituseks veiniklaase. Vastu kinkisime jõulutulesid :D Seda viimast avastasime kolmandat korda sama kingitust tehes. Noh, jõulutulesid ei ole vähemalt minu meelest kunagi liiga palju. Veiniklaaside rohkus mind ka ei häiri, seisavad karbis. (1p)

2. Vähemalt üks ilus vaip. Paar vaipa mul on, aga hetkel on kasutusel ainult porivaip. Ei ole eriti kaunis, suvaline hall. Ma ei ole väga vaibausku. (0p)

3. Korralik ja loogiliselt kujundatud töökoht. Seda mul ei ole. Mingi osa minust igatseb oma töönurka, aga samas kahtlustan, et kokkuvõttes teeksin tööd ikka seal, kus juhtub. (0p)

4. Unikaalne leid kirbuturult. Ma olen kirbukalt mõned tõeliselt unikaalsed riideesemed ostnud :D (0p)

5. Mugav madrats. Enam-vähem. Võiks isegi mugavam olla, aga mis seal ikka, ei hakka uut ka hetkel ostma, pärast on kolida veel ebamugavam. (0,5p)

6. Vähemalt üks kunstiteos.  Mu abielusõrmus on noore kunstniku tehtud. Kui ma kodus olen, on ka tema siin. (0,5p)

7. Üks elus asi. Mõni mul ikka on :D Mees, poeg, kass ja isegi mõned toalilled, mille eest ausalt öeldes hoolitseb hr H. Mul lihtsalt läheb meelest neid kasta. (1p)

8. Fotod sulle kallitest inimestest. Leidub. Kuigi väljaspool fotoalbumeid on pildid meie perest. Aga me olemegi mulle kallid (1p)

9. Väike õmbluskomplekt. Täiesti olemas. Tean isegi, kus asub. Kuigi kasutasin viimati märtsis, kui Ruudil oli vaja kuninglikku keepi. (1p)

10. Nõudekomplekt külaliste tarvis. Taldrikud on, isegi kaks komplekti. Tasse ei ole ja esialgu ei tule ka. Mulle meeldivad mu tassid :D Väikeste lusikatega on probleem. (0,5p)

11. Kohvi- ja/või teekann. Kohvikann on loomulikult olemas. Teekannu pole, aga olen mõelnud, et võiks. Kuna mõtlen sellele harva, läheb veel aega. (1p)

12. Vähemalt üks pudel vahuveini. Madlike vastas täpselt nii, nagu ma oleksin seda ise kirjutanud: "Miks, oh miks? Eriti, kui ma ei joo. Ootamatuid külalisi kostitan kohviga ja mittekohvijoojatel mu juurde asja pole. Olgu, teed võib ka saada, kui ilusti küsida. " (0p)

13. Tugev ja usaldusväärne kööginuga. On olemas ja teate, milline rõõm temast on :D Päriselt. Lõikab nii tomateid kui ka kanakoibi pooleks, lisaks saab seda kasutades ette kujutada, et oled tõeline superkokk. (1p)

14. Taskulamp. Neid on meil palju. Aga mitte minu pärast, vaid ikka hr H ja Ruudi. Ma vahel olen ikka kasutanud, näiteks öösel piparmünti taga otsides. (1p)

15. Usaldusväärne tolmuimeja. Ka see on meil olemas. Hmmm, jälle tänu hr Hle. Meil on selline pooltööstuslik, mis imeb prahi juba eemalt enda sisse. Lisaks annab teda hästi mõnusalt kokku panna ja igale poole kaasa võtta, sest ta on nii kerge. (1p)

Tänu abikaasale 9,5 punkti. Täitsa noor naine :D

"Kodumaa karjed"

Juba puhtalt sellepärast, et asi oleks dokumenteeritud, panen kirja ka selle, et vahepeal toimus meie linnas kultuurisündmus. NO99 käis külas "Kodumaa karjetega".

Tore oli see, et saal oli rahvast täis. Kui mina pileteid ostsin, oli neid veel väga palju üle, nii et ma hakkasin juba muret tundma, et kui keegi vaatama ei tule, siis rohkem NO meile külla ei satugi. Õnneks oli mure ennatlik.

"Kodumaa karjed" ise oli väga šeff. Ses mõttes et tegelikult ei kõla ülemäära põnevalt etendus, kus on ainult üks mees, kes esitab Eesti riigis kõlanud tekste. Aga tegelikult oli tõesti põnev, isegi minusugune kange kanniga tüüp istus rõõmuga poolteist tundi. Selles osas kummardus Jaak Printsile, kes tõesti täiega pani. Ma suudan tund aega järjest niiviisi, aga ma pean muidugi vahepeal kontrollima, kas kuulajad ka mind kuulavad. Printsi kuulajad olid vabatahtlikult maksnud selle eest :D Ja mina näiteks elasin südamest kaasa. Eriti põnev oli Erika Salumäe olümpia finaalsõidu reportaaž, mul tuli niiii meelde see, kuidas kõik oli ja kuidas mu isa pisardas.

Mõtlesin ka sellele, et tegelikult mul vist ikka on vene keeles vähemalt A1 tase, võibolla isegi A2, sest ma sain üldjoontes aru ka venekeelsetest sõnavõttudest. Tegelikult peaks vist olema B1, aga seda ei saavutanud ma kunagi.

Üldiselt ei ole tuju ülemäära ülevoolav, kool on jätkuvalt mõnevõrra valus teema.

Kes teeb, see jõuab

Eks see ole teada, et ühe pere lapsed võivad olla väga erinevad. Mul on kaks õde ja kui jätta kõrvale meie väline sarnasus ja mõningad ühised (kasvatuslikud?) jooned (näiteks harjumus raamatuid lugeda), oleme jumalast erinevad. Mina näiteks olen kõige rahulikum. Või vähemalt nii meeldib mulle endale mõelda :D Kõige suurem inimpõlgur igatahes. Teised kaks on ka muidugi keskmisest sotsiaalsemad tüübid, nii et kõigil oleks raske sellistega võistelda.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada.

Hoopis sellest, et samal ajal kui mu sotsiaalselt aktiivne õde arutles selle üle, kas on ikka mõistlik väikseid lapsi nõnda palju arendada erinevate trennidega, nagu nii mõnigi lapsevanem seda teeb, pidasin mina iseendaga vestlust, kuidas korralda meie pere logistikat, et meie laps jõuaks kõikidesse neisse kohtadesse, kuhu ta jõudma peab.

Ausalt, ma ka ei tea, kuidas see niiviisi läks, aga asjad tüürivad kangesti sinnapoole, et Ruudi on see tüüp, kes käib nii muusikakoolis kui ka spordikoolis. Natuke teeb olukorra helgemaks see, et muusikakoolis ei Ruudi süvaõppes, mis tähendab, et eraldi solfedžotunde tal pole. Ja see jätab nädalasse kenasti kolm päeva, mil harrastada vibusporti.

Kehv osa on see, et lisaks teatrile on sel aastal meie linnas ka muusikakool remondis, mis tähendab, et kool tegutseb asenduspindadel, mis asuvad meie kodust (koolist) risti  läbi linna. Nii enam-vähem, saaks ka kaugemal olla, aga ainult seetõttu, et meie elame pigem kesklinnas kui äärelinnas :D Ja see omakorda tähendabki logistilisi mõtteharjutusi, sest esimese klassi tunnid on muusikakoolis üsna vara. Isegi minusuguse tööpõlguri jaoks.

Samas praegu tundub, et asjad sujuvad. Vähemalt sel nädalal. Ja mingil hetkel suudab üks esimese klassi laps linnaliinibussidega ka liikuda. Isegi kui see laps pole kunagi pidanud seda vajaduse pärast tegema. Ma isegi pole päris kindel, mis liinid meil siin üldse sõidavad :D

Aga kokkuvõttes tundub mulle, et tänu sellele, et pean ka pärast tööd kellaaegadega arvestama, suudan oluliselt efektiivsemalt koduseid töid teha (ei, ma ei pea silmas koristamist, ikka kirjandeid :D). Et siis tõesti - kes teeb, see jõuab.

Introvert/ekstravert

Nüüd on ehk paras aeg rääkida natuke teemal "Kuidas introverdina kasvatada ekstroverdist last". Või siis tegelikult... rääkida sellest, miks ma sellest kirjutada ei saa. Siin tekib nimelt kaks probleemi: kas mina ikka olen introvert ja kas mu laps ikka on ekstrovert :D

Okei, mul on selgeid introvertseid jooni - ma eelistan üksi töötada, mul ei ole suurt sõpruskonda, ma vajan suhteliselt palju aega üksiolemiseks ja ma ei salli telefoniga rääkimist. Ma ei tea küll, kas viimane võiks üldse olla seotud introvertsusega, võibolla on see lihtsa hälve :D Samas ei ole mul mingit probleemi avalikes kohtades võõrastega rääkida või näiteks tööl koondada inimesi koostööd tegema. Põhiline on see, et ma ei taha nende inimestega (nood võõrad või ka need töökaaslased) sügavamalt suhelda. Kas see viimane on märk introvertsusest (ma ei taha ennast avada) või ekstrovertsusest (mind väga ei huvita sügavuti minemine) on selgusetu.

Ruudiga on asjad sama keerulised. Ta armastab teiste lastega mängida, tal on erakordselt palju oma arvamust, mida ta absoluutselt ei häbene, tal ei ole probleemi avalikes kohtades võõraste lastega mängida. Aga samas on tal väga suured probleemid suhete edasiarendamisega.

Hmmm, praegu avastasin, et mu poeg on minu moodi :D

Üldiselt arvavad inimesed, kes näevad Ruudit oma sõiduvees, et tegemist on just juhitüüpi väljapoole elava kodanikuga. Tal on lennukad ideed, hea planeerimisoskus... ja lisaks kõva hääl, mis annab teada, mida ta tahab.

Mina näen aga seda väikest poissi, kes oma esimese koolinädala lõpus polnud enam päris kindel, kui palju talle see koolivärk ikkagi meeldib, sest need paganama vahetunnid on nii pikad ja lärmakad. Ja kooli raamatukokku (kus oleks vaiksem ja rahulikum) ta häbeneb minna. Ja näiteks nihutas ta oma laua koolis teistest eemale, et ta saaks üksi istuda.

Hr H arvas, et esialgu ei tasuks väga muretseda, esimese kolme päevaga ei peagi veel kõigiga sõbraks saama. Peaasi, et alustuseks õpetajaga hästi läbi saab.

Nii et tegelikult ei oska ma teile rääkida, kuidas introvert peaks ekstroverti kasvatama, sest tegelased on vist puudu :D Ja üldiselt on lapse kooliminek minu jaoks emotsionaalselt oluliselt keerulisem olnud, kui ma aimata oskasin. Seepärast on mu oma töö kuidagi õudselt teisejärguline olnud, mis on tegelikult ka natuke kurb.

Tähtis päev

Täna siis oligi see tähtis päev.

Tunded on ... vastakad. Ühelt poolt muidugi väga uhke värk ja heldimus ja kõik see muu. Vaatasin, kuidas tüüp istus oma pingis, lobises pinginaabriga (kahtlustan, et peagi saab see kooslus lõhutud, kaks väga jutukat poissi kõrvuti... leiab ehk paremaid variante :D), kuidas ta aabitsa-pildil keeldus normaalselt poseerimast, kuidas õpetajale lille üle andis. See kõik oli ülimalt nunnu.

Teisalt aga vaatasin ka seda, kuidas klassis ongi nii palju pisikesi tegelasi, kes kõik tahavad tähelepanu ja patsutamist, kuulasin aktusel kõnesid, mis olid miskipärast ikka igavavõitu, mõtlesin sellele, mida mu ema mu kõrvalt sosistas: "Nende nunnukeste hulgas ongi kiusajad ja kiusatavad." (Direktor rääkis midagi koolikiusamisest) Rahvast oli nii palju, et ma ei näinudki, kuidas Ruudi suure üheksandiku käekõrval sisse marssis, muidu oleks võibolla isegi midagi näinud, aga lapsevanemad tormasid ju ette pildistama. Õnneks on mu ämm terase taibuga naisterahvas ja tuli saali pärast sissemarssi ehk vaatas koridorist marssi ja filmis :) Nii et nägin siiski ära, et Ruudi hoidis ühel ilusal tüdrukul käest kinni ja tegi natuke sellist nägu, et tegelikult pole teda siin. Esialgu ei saanud ma ka klassi sisse, et kuulata, mida õpetaja räägib, hiljem siiski pressisin end läbi pilu.

Pärast aktust läksime pidulikule lõunale linna parimasse pannkoogikohta (Roosa Maja restoran, ma kahtlustan, et nad ei oska aimatagi, et nad just selle poolest kuulsad on :D) ja Ruudi sai kätte oma kingitused. See arvatavasti oli ka päeva nael, sest kindlasti ta lootis saada oma telefoni, aga päris kindel olla ei julgenud. Mõnikord võivad asjad väga palju rõõmu teha :)

Nüüd panime õpikutele paberid ümber ja pakkisime koolikoti ära.

Hakkabki pihta.