Seminaril

Täiesti juhuslikult käisin ka mina sellelsamal arenguseminaril. Tundub, et ma teengi ainult selliseid asju, millest teised ka blogivad :D See oli üldse selline naljakas olukord, sest seminaril osales ka mu isa, nii et olime nagu peremaffia seal.

Aga jah, seminar oli üsna huvitav. Moderaator Maria (kelle perekonnanimi mul kunagi meeles pole ja ehk polekski viisakas sedasi avalikult kirjutada) on mulle tuttav juba ammusest ajast. Tõesti, Peipsi-ääre-ajast. Mitte et see oleks kuidagi oluline.

Seminari ajal mõtlesin paarile korralduslikule küsimusele. Näiteks see, et pärast iga grupiarutelu anti igale laudkonnale 1-2 minutit, et oma arutelu kõige olulisemad punktid välja tuua. Arutelude kokkuvõtted tuli niikuinii plakatina vormistada ja need kleebiti seinale. Ja nagu ikka läks põhipunktide tutvustamisele oma kolm korda rohkem aega, sest esinejad lihtsalt rääkisid kogu oma plakati ümber. See õudselt häirib mind, sest see on niii mõttetu, kuna asjast huvitatud inimesed tutvusid plakatitega selleks ette nähtud ajal. Ja need, keda ei huvitanud....ega neid siis jutt rohkem ei huvitanud.

Teine asi, mis mind sellistel seminaridel natuke häirib, on see, et suureks aruteluks tegelikult aega ei jää. Kui õe laudkond sai teemad, mis talle väga meeldisid, siis meie omad ei kõnetanud mind peaaegu üldse. Ma oleks palju parema meelega näiteks hiljem diskuteerinud sellesama motiveerimise ja hinnete teemal, aga selleks aega ei jätkunud (muidu oleks võibolla isegi olnud, aga kuna inimesed lugesid oma plakateid maha, siis....)

Sisulise poole pealt oli minu jaoks põnev kuulata heaolu-uuringu kokkuvõtet. Aga see on vist liiga spetsiifiline, et kedagi teist huvitada. Üldises plaanis sain teada, et ma pole ainus, kes tunneb ennast meie koolis väga hästi. Ja kõvasti nalja tegi meile see, et metoodikavaldamise küsimuses olid õpetajad ja õpilased üsnagi erinevatel arvamustel. Õpetajad nimelt arvasid, et nad on päris osavad, õpilased see-eest leidsid, et asi jätab ikka kõvasti soovida. Tegelikult on see muidugi kurb, aga nõndaviisi slaidil joonise peal seda näha oli lõbus. Eks see õpilaste kriitiline meel tuli ka muudes küsimustes välja.

Ja üks tähelepanek veel - alati on üks-kaks vastajat, kes on ülikriitilised. Sedasama olen märganud ka selles tagasisides, mida õpilased õpetajatele pärast kursuse lõppu annavad. Alguses ma ikka mõtlesin, kas kõik need head vastused on neilt, kes ei viitsi mõelda ja laovad suvaliselt suurepäraseid hinnanguid, ja üks on aus. Või siis vastupidi - et see kriitiline tüüp ei viitsi mõelda. Aga enam ma ei mõtle selle peale.