Kollitamine

Pikutasin rahulikult voodis, kui järsku kuulsin koputust. Kell hakkas kümme saama ja vaatamata sellele, et on laupäev, ei osanud kedagi oodata. Alguses mõtlesin, et kuulsin valesti, äkki naabrid laamendasid või miskit. Aga siiski mitte, sest uuesti koputati. Võtsin südame rindu, vedasin ennast ukseni ja mis ma näen, kaks pisikest tüdrukut, näod täis joonistatud, suured kotid üle õla, endal suud kõrvuni, hüüavad koos: "Komm või pomm!" Mul pidi süda täiega seisma jääma :D

Ma ei tea, mis ma siis veel teinud oleks, kui Ruudi sõbrad poleks enne samasuguse hüüatusega ukse taga käinud, pärast mida Ruudi oma näo arme täis maalis ja koos kahe teise semuga samamoodi uste taha läks. Samas nemad tegid seda kella poole seitsmest õhtul ning käisid ainult tuttavate juures. Kusjuures tuttavaidki valiti, näiteks semukate naabritädi juurde ei mindud, sest "ta on umbes 70 aastat vana ja oleks kindlasti infarkti saanud, kui oleks meid näinud."

Tegelikult on halloween minu jaoks täiesti võõras ja hoomamatu nähtus. Ma ikka mõnda aega üritasin Ruudit veenda, et kui ta tõesti niiii väga tahab kollitada, mingu ja kollitagu siis mõnda sõpra ja pärast võib natukeseks külla jääda või sõbra enda juurde kutsuda. Aga Ruudi armid olid nii inspireerivad, et mindi siiski väiksele tiirule.

Aga niiviisi puhta öö ajal täitsa võõraste uste taga... ma mõtlesin, et ma olen tänapäeva mõttes üsna p-tähega ema, sest Ruudi võib päris palju vabalt ringi käia. Aga sedasi ei oleks mina kindlasti lubanud. Kuigi ega ei tea, äkki neil tüdrukutel oli keegi vanem ja tugevam tänaval ootamas? Igatahes said nad endale viimased kommid Ruudi sünnipäevast (ei venitanud siiski jõuludeni välja, nagu ma alguses arvasin) ja meie juurest lahkusid igatahes rõõmsalt ja rõõsalt. Mardipäevaks peab vist igaks juhuks miskit varuma, tundub, et kolm aastat tühjust võõraste mardisantide osas võib otsa saada, kui juba täna meie uks üles leiti.