Natuke selgitusi

Ma mõtlesin, et üks mu postitusest vajab ehk pisut selgitust. Nimelt see, kus palusin mingite teemade üle pikemalt mõtiskleda. Annan nüüd natuke vihjeid, millise nurga alt seda teha võiks.

• Mustlaslapsed ei saa aru, mis on hariduse ja õppimise eesmärk
  Mis on selle lause juures valesti? Meie riigis polegi see ehk nii selge, kuna mustlaste probleem pole niii suur, aga siiski. Me teame, kellest on jutt, ja mingisugune oma arvamus nene kohta on (nt see, et nad ei käi tööl, vaid teenivad raha ennustamise ja muidu kerjamise ja varastamisega, eksole). Point on selle lause puhul selles, et pole võimalik, et keegi kuskil ei saa aru hariduse ja õppimise eesmärkidest. Jah, võib olla, et ei saada aru MEIE hariduse eesmärkidest, aga igas kogukonnas on väärtused ja oskused, mille omandamist peetakse oluliseks.
   
• Moslemitel on oma kindel kultuur
   Siinkohal on küsimus, mis on kultuur (umbes nagu minu küsimus Kes on kultuur:). Et siis, kes suhtlevad omavahel: inimesed või kultuurid? Kas kõik ühte kultuuri kuuluvad inimesed jagavad kõiki ühtesid ja samu väärtushinnanguid? Või sõltub see ikkagi omaette isiksustest?
   
• Kõik on hästi, kui ma ei lähe kaasa homoseksuaalide tõrjumisega
  Kõik ei ole hästi, kui inimesed seisavad kõrval ega suvatse vastu hakata. Miks lähevad asjad nt koolivägavallaohvritega nii hulluks? Kas sellepärast, et kõik koolilapsed aktiivselt peksavad, mõnitavad, kiusavad üht ohvrit? Ei, hulluks läheb asi sellepärast, et kaks-kolm inimest käitub ebainimlikult ja ülejäänud ei julge ohvri kaitseks välja asutuda.
  
  
• Me peaksime rohkem rääkima inimõigustest
  Selles pole mingir pointi. Me võime rääkida-rääkida-rääkida, aga sellest ei muutu midagi. Inimesed peavad selle teema ise läbi tunnetama, inimene peab ise aru saama, milliste inimõiguste vastu eksib tema oma tegevuses (me kõik teeme seda, igapäevaselt, me lihtsalt ei teadvusta seda endale), ja muutma oma käitumist. See on ainus, mis töötab. Punkt. 

Eestis tagasi

Nonii, viimati jäin pidama Frankurdi lennujaamas, kus ma ei saanud enam edasi kirjutada, sest minu ümbere (jah, ma tean, et sellist sõna pole eesti keeles olemas :D) istus mingi kamp täiskasvanud inimesi, kes hakkas arutama, kui palju viina nad eelmisel õhtul ära jõid ja kuidas sellest pohmellist vaikselt välja tulla :S Ühesõnaga, rahu ja vaikust enam polnud ja mõtlesin lennukis edasi kirjutada.

See viimane kahjuks ei õnnestunud, sest pool aega lihtsalt magasin, hambad laiali, no nii väsinud olin :D Proovisin küll, et suu oleks kinni, aga ma kahtlustan, et eks ta ikka lahti oli. Jube raske on istudes magades suud kinni hoida, ma arvan, et see alateadlik hirm ei lasegi mul ühistranspordis tavaliselt rahulikult und lasta. Et siis magasin, sõin JÄLEDAT lennukisööki (OK, olgem ausad, ei söönud, hammustasin ühe ampsu ja rohkem ei suutnud...Olin ju lennujaamas suht korraliku söögi endale võtnud ja see baquett ebamäärase ollusega - arvatavasti ülejäägid nädala alguses pakutud wrapist - oli sõna otseses mõttes vastik) ja lugesin fanaatilise innuga Harry Potterit.

Tallinnasse jõudmist tähistasin meeletu kõrvavaluga, no ma ei tea, ma pean vist endale mingisuguse abivahendi laskma panan, see valu on ikka meeletu :S Minnes polnudki nii hull, aga ju siis tagasi tulles oli ilm kehvem vmt, et pidi kiiremini laskuma äkki? Selline tunne oli, et annan lihtsalt otsad, päriselt ka.

Nii, nüüd aga see, MIKS  ma üldse selle postitusega alustasin. Nimelt, saate aru, jõudsime Tallinnasse, läksime kogu seltskonnaga kenasti pagasit võtma, ootasime tükk aega veel...lõpuks hakkasin kohvrid tulema, inimesed järjest võtsin enda omasid (üks inimene kusjuures tuli Prantsusmaalt umbes kümne erineva tööriistakastiga, ma olen siiani hämmingus selle pärast :) ja te võite aimata, KES jäi viimasena selle totaka lindi äärde oma kohvrit ootama. Jah, see ei olnud Marju Lauristin, see olin mina. Mina, kes ma tõeliselt kardan, et mu pagas kaob ära, sain aru, et nüüd ongi see juhtunud. Ma pean hakkama mingeid pabereid täitma, asju ajama...Oi, ma olin tige. Aga no mis teha, seadsin sammud pagasiteeninduse juurde, seal oli sümpaatne noormees, kes sai kohe aru minu pahast tujust ja lohutas, et ärgu ma muretsegu, kõik saab kindlasti korda. Palus mult mu pagasinumbrit, et kontrollida, äkki läks vale lindi peale kogemata vmt (Kopenhaageni lend oli ka sisse tulnud). Pakkisin oma käsipagasi lahti, et seda õnnetut numbrit leida, andsin tüübile. Ja too läks sellesama lindi juurde, võttis sealt ühe kohvri, vaatas numbrit, vaatas mind, vaatas numbrit, vaatas mind...No te võite nüüd oma pakkumised teha, kelle kohver see oli...Jah, taaskord ei ole õige vastu Marju Lauristin, vaid ikka mina :D:D:D Ma olin lihtsalt vahepeal ära unustanud, milline mu kohver välja näeb. Hea et ma olin väismusest täiesti ükskõikne, muidu oleks vist piinlikkusest maa alla vajunud, no kuidas saab üks inimene nii saabas olla???? Rabasin oma kohvri kätte, pobisesin mingid tänusõnad ja lasin sealt jalga.

Frankurt 13.55

Üsna kohe peaks algama lennuki peale minek, vähemalt kella järgi. Oih, just praegu nägin Marju Lauristini mööda kõndima, jäin loomulikult väga ebaviisakalt vaatama :D Nii et ma pidin teesklema, et mul on kael haige ja sellepärast jõllitan inimesi. Kusjuures see pole üldse vale, sest Frankfurdi bussis rääkisin kaks tundi Catalinaga, kes istus minu taga, nii et viimased pool tundi üritasin ma oma kaelalihaseid normaalseks saada, vaadates oma kõrval istuvat prantsuse meest. Too teeskles magamist :D Ühesõnaga, ma usun, et ma olen jõudnud oma reisiga lõpusirgele, nüüd on veel kaks asja, mis võivad metsa minna: nad vahetavad veel kord väravat (korra nad seda juba tegid, nii et võiks eeldada, et teist korda nad ei viitsi) või siis läheb mu pagas kaduma. Aga see poleks ka nii hull, sest mul on käsipagasis rahakott, mobiil ja läätseasjad ja loomulikult Harry Potter, nii et ma võin oma kohvri ka hiljem kätte saada. Kuigi see oleks ebameeldiv, sest mu kingitused on loomulikult kohvris.

Paar lauset, mille üle mõelda

• mustlaslapsed ei saa aru, mis on hariduse ja õppimise eesmärk
• moslemitel on oma kindel kultuur
• kõik on hästi, kui ma ei lähe kaasa homoseksuaalide tõrjumisega
• me peaksime rohkem rääkima inimõigustest

etc, etc (ma olen liiga väsinud, et neid hetkel juurde genereerida. Aga see ongi see, millega ma siin tegelesin. Väga intensiivsel moel kusjuures). Ühesõnaga, ma loodan, et ühel päeval tekib mul siiski jõud, et kirjutada sellest kõigest sisulise poole pealt pikemalt. Täna pole see päev, aga see päev tuleb kunagi, ma luban.

Paar fakti meeles pidamiseks

• Rumeenias saab noor õpetaja palka umbes 150 eurot, teise taseme oma 200 ja kõige kõrgemal tasemel olev õpetaja saab 250. Ma LOODAN, et need on summad, mida nad saavad kätte, unustasin Catalina käest küsida. Aga jah, see on tegelikult jõhker. OK, ma saan aru, et kõik sõltub sellest, mida selle raha eest saab, mitte selle absoluutväärtus, aga ma sain aru, et see on ka nende mõttes ikkagi madal palk. Mitte selles mõttes, et teised saaksid rohkem, aga just selles, et 200 euro eest ei saa just väga palju midagi osta.
• Selleks, et Rumeenias midagi saada, pead sa tundma õigeid inimesi. Ja sa pead tundma neid juba kaua aega, veel parem, kui su vanemad oleksid juba tundnud. Catalina kirjeldas, kuidas tal kulus seitse aastat, et saavutada mingisugunegi respekt oma kolleegide hulgas (ta on inglise keele õpetaja keskkoolis), et ta saaks ka istuda koosoleku ajal laua taga, mitte lauatagaistujate selja taga. Ja nii ongi. Ka suurte asjadega loomulikult.
• Küpros (taas unustasin täpsustamata, Küprosega on ju mingi jama) läheb tagasi kommunismi suunas, kujutate ette? Nende president, keda praegu üritatakse maha võtta, on kommunist, neil on parlamendis kommunistid. Ja nii palju kui Antonia rääkis, toimuvad seal sama jaburad asjad, nagu nad 20. sajandi sotsialistlikes riikides toimusid. Ei ole tapmist ja piinamist, aga ma arvan, et nii umbes 70ndate lõpp-80ndate algus. Lihtsalt asjadest ei räägita, probleeme pole olemas jne.
• Gruusias on asjad üldse metsas. Mitte et ma oleksin kahtlustanud, et seal on asjad korras, aga oli üsna õõvastav kuulda, kuidas neil on lihtsalt niiii raske demokraatiani jõuda, sest neid puudub igasugune kogemus varasemast.
• Lätis võeti õpetajatel ja õppejõududel palk kaks korda väiksemaks. Ausalt öeldes ei kujuta ma ette, kuidas sellises olukorras hakkama saada. Mul vähenes palk vähem kui 20% ja ma olen väga häiritud, aga 50%.....

Ma võiks nende asjadega muidugi jätkata. Aga ma ei jõua. Point on ju selge – meil on ikka jõhkralt hea elu Eestis. Vahel tuleb lihtsalt kuulda teiste inimeste elude kohta, et sellest aru saada.

Vaba pärastlõuna

Teise päeva õhtupoolik oli meil armurikult vabaks jäänud. Kuna ma eelmisel õhtul olin sattunud kõrvuti istuma inimestega Küproselt (Antonia) ja Rumeeniast (Catalina), läksin oma vabadust nautima koos nendega. Selles mõttes oli kena, et meile kõigile sobis variant minna linna jala, pidi ju Strasbourg olema ilus vaikne linnake. Nojah, Frnakfurdi lennujaam PIDI ka suur olema...Ühesõnaga, olime meie kolm õrna naisterahavast ja Pavlos (koolidirektor Kreekast), kaart ja plaan minna nautima seda kuulsat linna ja teha mõned ostud, suveniiriks või nii. Pavlos oli väga osav kaardilugeja ja ma usun, et ta ei eksitanud meid kordagi, aga pärast tervet tundi jooksmist polnud me ikka veel õiges kohas. See oli hekt, kus ma hakkasin mõtlema, et äkki oleks olnud parem tagasi pöörduda. Kahjuks ei saanud ma seda teha, sest mul polnud õrna aimu ka, kus ma olen. Seega veel pool tundi imeilusat arhitektuuri, platsikesi, poode jmt ja me olimegi kesklinnas. Ma tõesti ei tea, miks me pidime jõudma just sinna, aga noh, ega see halb ju ka polnud :)

Suveniirid on siin linnas kallid. Ja kui ma ütlen kallid, siis ma mõtlen ikkagi väga kallid. Päris suvaline kraam on jah võimalik veel inimliku hinnaga kätte saada, aga kõik muu on ikkagi mõeldud eurooplastele, mitte idaeurooplastele.

Ühesõnaga, meie Catalinaga poodlesime, üritasime leida õigeid pisiasju, samal ajal kui Antonia valis. Issand, ma arvan, et see oli sama hull, kui ma oleksin sattunud mingitel kummalistel põhjustel poodi koos Raidi ja Markoga. Antonia valis terve SAJANDI, millist „piparkoogimaja“ ta oma koju tahaks kaasa osta. Ja saate aru, pärast seda, kui ta oli valinud terve sajandi oma maja, lasknud tuua kuskilt kilomeetrite tagant endale pakitud variante, pärast kõike seda otsustas ta osta MITTE MIDAGI. Oi, me saime Catalinaga kreepsu, päriselt ka. Kõige muu kõrval olime kaotanud ka Pavlose, kelle käes oli kaart, nii et polnud mingit võimalust ka koju minna :D

Lõpuks saime Antonia nii kaugele, et ta sai ise ka aru, et pole mõtet käia poest poodi, sest ta nagunii ei osta midagi, ja me otsustasime minna tagasi. Taksoga. Selleks hetkeks olime saavutanud taas neljase grupi. Pavlos oli jätkuvalt kadunud, aga teda asendas Ana Portugalist, kes oli kaotanud oma sõbrad. Strasbourg on linn, kus kõik kaovad, jätke see endale meelde.

Miks ma sellest üldse räägin, et see, et mulle hakkab tunduma, et olen leidnud midagi iseloomulikult veidrat Strasbourgile (ma ei saa öelda Prantsusmaale, sest ma arvan, et Strasbourg pole ikkagi Prantsusmaa, see Saksamaa, lihtsalt riigipühadel tõmmatakse masti Prantsuse lipp). Ja see veidrus on TAKSOD. Jumal küll, minu esimest kogemust taksoga te juba teate, järgmine pole ka normaalne. Nimelt läksime kenasti taksopeatusesse ja hakkasime taksot ootama. Alguses rõõmsalt, siis natuke segaduses olles, siis närviliseks muutudes, siis....siis lähenes peatusele takso...., mis sõitis meist puhtalt mööda. OK, järgmine veerandtund. Ja meist möödus veel üks takso. Lõpuks pöördusime möödujate poole (Ana on õnneks prantsuse keele õpetaja), kes elasid meie murele kõvasti kaasa ja soovitasid sõita trammiga järgmisesse taksopeatusesse. Et siis mis mõttes :D Ja siis sõitis meie juurde päris takso, kust väljus inimene, nõnda et takso oleks pidanud olema valmis meid peale võtma. Ja kujutate ette, me pidime puhtalt toore jõuga ennast sisse pressima, sest taksojuht oli kõike muud kui valmis meid teenindama -.- Ausalt, ma ei tea, mis neil siin viga on. Catalina arvas, et nad on liiga rikkad, et selliste pisiasjadega tegeleda. Võib-olla tõesti.

Ühesõnaga, lõpuks sain koju tagasi, et pöörduda tagasi töö juurde.

Tegelikult saan ma aru küll, et ma peaks paari sõnaga kirjeldama ka Strasbourgi ennast, sest jah, me ei tegelenud ju ainult poodlemise ja takso-ootamisega, vaid vaatasime ka. Samas ei oska ma päriselt midagi olulist öelda, jah ilus linn, vanalinn on suuremalt jaolt 14. sajandist, kui meie grupi sekretäril oli ikka õigesti meeles. Igatahes need piparkoogimajad, teate ju küll, sellised armsad, mida meil Eestis eriti palju pole, Tallinnas natukene. Väikesed platsikesed, nagu ikka vanades linnades, kujud ja purskkaevud...Ühesõnaga, kõik on väga armas ja tore, aga ma ei ütleks, et midagi tohutult erilist. Aaaa, jõgi on ka, see tähendab, et sildu on palju, ja see on tõesti romantiline. Ja siis loomulikult Euroopa Mingi Asi (Council), aga see on HOOPIS teine muusika ja asub ka vanalinnast hoopis eemal. Kusjuures see peahoone on elusuuruses päris huvitav, ma pole küll just klaas+teraskonstruktsiooni meeletu austaja, aga tuleb tunnistada, et see oli suhteliselt muljet avaldav. Kui ma koju jõuan, siis uurin natukene rohkem Strasbourgi kohta (näiteks seda, mis seos on sel linnal Gutenbergiga, kelle kuju seisis ühel platsil), plaanisin seda teha teel siia, aga kuidagi ei mahtunud teiste asjatoimetuste kõrvale ära.

Et siis, kes ootas siit asjalikku turismiinfot, pidi siinkohal pettuma, aga kõigile teistele: aloha :)

kolmas päev

Üldiselt olen nüüd jõudnud sellesse staadiumisse, kus ma mõistan ka prantsuse keelt. Või vähemalt on mul luulud, et ma mõistan. Ja see ei ole tegelikult hea, kuna see tuleneb eelkõige väsimusastmest. Tekib kerge paanika, kui ma mõtlen selle peale, mida kõike ma järgmiste kuude jooksul pean ära tegema. Iseenesest on ääretult lahe, aga ma ei kujuta ette, kust ma selle aja leian. Rohkem tõesti ei jaksa, lugesin just tükk aega süvasemiootlist teksti, nii et olen suht susspanduu. Sest päev enne seda oli tõeliselt intens, you know. Kipun inglise keeles mõtlema ja see ei meeldi mulle ka üldse, eriti õhtuti, sest õhtuks olen ma nii väsinud, et inglise keel on primitiivne, seega ka mõtted muutuvad primitiivseks.

töötame-töötame-töötame

Üks maailmatu pisike postitus, lihtsalt sellel eesmärgil, et näidata, et ma olen elus ja puha. Pikemalt ei saa, sest ma olen väsinud ja tegelikult peaksin hoopis üht teksti redigeerima. Aga kuna ma seda nagunii teha ei taha/ei suuda/ei viitsi...., siis üks pisike ülevaade meie töödest-tegemistest.

Ühesõnaga, olen Euroopa Noorte Keskuses (tegelikult ma ei tea, kuidas see eesti keeles olema peaks, inglise keeles on European Youth Center ehk EYC), see on uus moodne ehitis (ma arvan) viie korrusega, vähemalt nii palju peab neid olema, sest minu tuba asub viiendal. Ja minu arust kõrgemale minna enam ei anna. Aga jah, moodne küll, aga internet ikkagi tubadesse ei levi, seega pean nagu hull istuma koridoris ja paljastama kõigile oma sügava sõltuvuse internetist. Muidu on toad normaalsed, kuigi natuke jahedavõitu. Aga sest pole midagi, sest oma toas pole nagunii eriti aega olla.
Seminar ise toimub....seminariruumis :D See on tõsiselt cool, sest me oleme nagu väga tähtsad isikud, meil on laudadel need nimesildid (suured, teate ju küll, olete TVst näinud) ja mikrofonid. Ja kui keegi midagi öelda tahab (või kui ka ei taha, aga peab), tuleb tal rääkida mikrofoni sisse, sest muidu ei saaks teha sükroontõlget. Jah, me istume sellises ruumis, mille ühe seina taga on tõlgid, sest kogu töö käib vaheldumisi inglise ja prantsuse keeles, nõnda et pidevalt vajab pool grupist tõlget. Selle jaoks on meil kõrvaklapid, kus saab valida, millist keelt kuulata tahad. Eesti keelt loomulikult pole.
Metodoloogia on selles, et me peame kõik ise ära tegema :D Ehk siis põhiliselt rühmatööd, kus tuleb reflekteerida oma kogemust, oma teadmist, jagada seda oma tiimikaaslastega ning luua midagi uut, midagi head. Meil oli väga lahe grupp - mina, Nino Gruusiast, Pierre Prantsusmaalt ja Carolina Portugalist. Kõik toimis väga hästi, sest kuigi Carolina ei räägi eriti inglise keelt, oskab Pierre hästi mõlemat, nõnda et ta sai olla tõlgiks vajadusel. Kahjuks alates homsest on meil uued grupid, ja ma kardan, et minu oma pole enam üldse nii tore. Loodan südamest, et ma eksin.
Teemad on tõsised ja panevad tõepoolest kaasa mõtlema, aga ma ei hakka neid praegu siinkohal lahkama, sest esiteks olen ma väsinud ja teiseks tahan neil teemadel teha oamette väga tõsiselt võetava postituse.
Aaaa, söögist ka :D Uskumatult maitsetu on. Päriselt ka. Ainus variant neid süüa on valada need üle palsamiäädikaga, siis on vähemalt mingigi maitse. Aga vähemalt on seda palju, kõht tühjaks ei jää. Ja kokaonu, kes jagab lõuna- ja õhtusööki, on super, alati vestleb minuga pikalt. Loomulikult prantsuse keeles ja teda absoluutselt ei häri, et ma ainult naeratan ja noogutan vastu. Jumal teab, äkki räägib ta mingeid nilbusi, kuigi ma seda ei usu, sest ta näeb välja nagu lumememm,  ja lumememmed ei räägi ju nilbusi, või mis?

Ja teate, mul blogi on ka prantsusekeelne :) Ilmne märk sellest, et oleks aeg hakata seda keelt õppima, mulle tundub, et praeguses Euroopas on see ikkagi elementaarne.

Olge armsad ja head!

Inimene plaanib...

No nõnda siis, õnnelikult Strasbourgis. Olegem ausad, kõik läks ikkagi üsna erinevalt sellest, kuidas ma olin plaaninud. Aga iseenesest probleeme ju esinenud. Vähemalt mitte eriti. Aga alustagem siis mälestuste heietamisega:

jätsin teid, kallid lugejad, Tallinna lennujaama, kus ma ostsin endale kohvi ja pitsaviilu, et mitte nälga ja igavusse surra. Veerand tundi enne boarding time ´i panin asjad kotti ja olin valmisolekus number 1. Pärast poolt tundi ootamist võtsin kotist raamatu jälle välja ja lugesin mõnda aega -.- Lennuk hilines ilmselgelt. No hüva, ma teadsin, et mul on Franfurdis tund ja nelikümmend aega, et jõuda bussile, nõnda et mures veel polnud. Küll oli seda kamp jaapanlasi, kes mingil kummalisel kombel ümbritsesid mind, kaks neist ratastoolis. Igatahes jaapanlased käisid nii tihti infot küsimas, et mul oli ülevaade kogu aeg olemas. Mitte et mul selle infoga midagi oleks peale olnud hakata, selge oli ju see, et lennukile veel ei pääse.

Lõpuks õnnestus meil lennuk hankida ja siis pidid kõik jooksuga minema, sest muidu oleks me kaotanud oma aja ja koha ning see oleks tähendanud suurt hilinemist. Kuna seda keegi ei tahtnud, toimis kõik äärmiselt ökonoomselt ja kümne minutiga oli meie pirakas lennuk istuvaid ja turvavöötatud inimesi täis, lend võis alata.

Kurbusega tuleb tunnistada, et seekord polnud õhkutõusmine enam sugugi mitte niiiii meeliülendav kogemus, näib, et seda tasub läbi elada tõesti kord kolme aasta kohta, muidu pole efekt kuigi võimas :( Oleks mul raamat olnud, oleks võinud vabalt seda lugeda, ausalt, ja siis konkreetselt lahtirebimise ajal korraks pilgu tõstnud ja mõistvalt naeratanud. Aga kuna mu raamat oli ülemisel riiulil, ei saanud ma seda teha ja jõllitasin lihtsalt aknast välja, kust ei paistnud muidugi midagi, sest pime oli.

Lennu osa võib rahulikult vahele jätta, seal ei juhtunud mitte midagi erilist, sõin väga vastiku täidisega wrappi ja lugesin erakordselt halvas eesti keeles olevat dokumenti, mille väljaandjaks on üks üks neist Euroopa komisjonidest (no absoluutselt ei jaga seda süsteemi). Uskumatu, see polnud isegi mitte google translate, see oli lihtsalt kirjaoskamatu tõlge (sest no Teine maailmasõda oli ka valesti kirjutatud...)

Aga lõpuks siis Frankfurdis...võtsin juba lennukis ÜL juhised näppu, et mitte mingil juhul selles Euroopa suurimas lennujaamas ära eksida. Oli ju lend 25 minutit hilinenud, seega oli mul jäänud aega 35 minutit, et bussile check-in ära teha. Igaks juhuks küsisin mundris onudelt ikka teed ka, et mitte ära eksida. Nood muudkui aga kinnitasid mulle, et olen õigel teel. Ühesõnaga, kõik läks äärmiselt hästi, kuni ma umbes 6 minutit pärast lennukilt mahaastumist väljusin uksest ja sain aru, et jumal teab kuidas, aga mul oli õnnestunud leida oma bussipeatus. Uskumatu rõõm kadus aga umbes poole minuti pärast, kui mulle meenusid ÜL-u sõnad: „Umbes 20 minutiga jõuad suurde lettidega saali, kus saad teha elektroonilise check-in´i.“ Tee või tina, mina ei leidnud kuskilt ühtegi lettidega saali. Ja 20 minutit ei kulunud mul mitte kuidagi selle lühikese jalutuskäigu peale. Egas midagi, vinnasin oma kotid selga ja läksin lennujaama tagasi. Et äkki ikka keegi kuskil tahab mind näha ja vaadata mu ID kaarti ja lasta mul bussile platseeruda. Ei tahtnud :D Suure otsimise peale leidsin küll infoleti, too meesterahvas aga saatis mu väga viisakalt sellestsamast uksest välja, kust ma just äsja olin sisenenud ja soovis head reisi. Nii et järgmise tunnikese ma lihtsalt istusin ja passisin. Oma viga, et mingit töötajate teed kasutades nii kiiresti kohale sain ja check-in´i rõõme ei saanud nautida.

Strasbourgi buss oli küll aus, tasus ootamist. Pärast kaht ja poolt tundi nägid mu silmad esimest korda seda kuulsat linna. Esmamulje oli kena, eks me tulime ju vanalinna poolt sisse ja see osa on linnades alati ilusam. Juba eelmises postituses mainisin, et kavatsesin minna seda teed, et sõidan bussiga kaugemale, et peaks taksoga vähem sõitma. Teoorias oli hea plaan. Praktika aga... Ühesõnaga, lahkusime kogu oma kambaga Hiltoni hotelli juures bussist, kõik vajusid laiali, kes jalutades, kellel oli auto vastast. Mina ka ikka, tähtis nägu peas, otsisin oma telefoni välja ja valisin kohaliku takso numbri. Ja kujutate ette, teisel pool vastabki mulle linti loetud teade, et olen helistanud taksole :) Seejärel tuleb toru otsa prantsuse keelt rääkiv naisterahvas. Mina siis keskööle kohaselt rahulikult pajatama, et ma ei räägi prantsuse keelt, aga ma olen Hiltoni hotelli ees ja vajan taksot. Teiselt poolt tuleb mulle vastuseks pikk prantsuskeelne jutt. No mis mul muud üle jäi, kui korrata, et ma ikka veel ei saa prantsuse keelest aru jne. Selle peale pani mu vestluskaaslane TORU ÄRA :O Aga ega ma ka papist poiss pole, helistasin uuesti. Minu kõnet ei võetud mitte kunagi vastu :D Ühesõnaga, ma seisin kell 00.20 keset inimtühja võõrast linna ja mõtlesin, et mida kuradit ma nüüd siis teen. Mis seal siis ikka, lohutanud ennast teadmisega, et ma olen ikkagi juba 27 aastat vana, mul on olemas kaart ja tänavanurkadel paistsid olevat ka nimesildid, asusin oma kohvriga teele. Ja teate, kulus tõesti kõigest 20 minutit ja ma olin jõudnud täpselt õigesse kohta :) Ei mingit tülinat, ainult puhas rõõm. Seega sai veel kord kinnitust ütelus „Inimene plaanib, Jumal juhatab“, aga üldiselt pole mul selle vastu mitte midagi, sest ma pole sugugi kindel, et minu plaan oleks Jumala juhatusest parem olnud :)

Ööbismis- ja töötamispaik on ilus, ikka õnneks üksinda toas ja vannituba on ka olemas ja...ainult internetti toas pole, peab koridoris käima. Aga eks ma sellest eluolust pajatan järgmises postis ehk rohkem :) Seniks kalli-kalli kõigile!

Ja lendamegi taas

Ühesõnaga....istun jällegi Tallinna Lennart Meri nimelises lennujaamas ja ootan kutset lennule. Suht veider lugu ausalt öeldes. Kui ma eelmisel korral siinsamas istudes ja kirjutades ei tahtnud välja arvutada, kui mitu aastat ma lennanud pole, siis sedapuhku tundub see arvutamine lihtsalt liiga keeruline, täisaastast on asi ju kaugel :D
Tsooni saamisega polnud probleeme, probleem oli enne, kui bussiga alles Tallinna poole sõitsin. Nimelt oli mul MAAILMA KÕIGE SUUREM pissihäda. No päriselt ka, ma arvasin, et ma suren selle kätte (põie lõhkemine või mis seal siis olla võib...). Mingitel kummalistel asjaoludel ei olnud selles bussis WC-d, ja sõit kestis kaks ja pool tundi. Ma arvan, et see lõpp oli mul elu kõige jubedam kakskümmend minutit. Ja nagu sellest vähe oleks, tormanud sisse lennujaama, metsik pilk silmis, nähes ainult ja ainult tualetimärke, jõudnud vetsu ukse taha....teatas mulle koristajatädi "sorri, klõust". Ma pidin kreepsu saama, oigasin ainult, millal ja siis tormasin juba alumisele korrusele. No lahe algus, ausalt.
Pardakaardi sain see-eest mõistlikult kätte, esimest korda elus kasutasin check-in masinat ja näib, et see on tõepoolest lihtne. Nii et äkki proovin Frankfurdis ka seda nalja, kui ma muidugi suudan oma piletilt tuvastada koodi. Sest bussipileti peal seda müstilist AMADEUST pole, millele peaks järgnema pealeistumiskood. Küsisin sellelt tütarlapselt ka, kes siin Tallinnas masina juures abiks oli, et millist tähejärjendit ma Frankfurdis kasutama peaks, aga ta hakkas hoopis itsitama, kui kuulis, et ma lähen edasi bussiga. Vähemalt sain kellegi tuju heaks teha :D
Aaa, oma vedelikud pidin ju ka ümber pakkima -.- Sest väljend "vedelikud tuleb panna kõik ühte läbipaistvasse ja triks-traks süsteemiga suletavasse kilekotti ja nende maht ei tohi ületada 1 liitrit" tähendab seda, et kilekoti maht ei tohi ületada 1 liitrit -.- No jumal nendega, ostsin endale siis selle pallikese, nõnda et mul on nüüd kaks kotikest, kel äkki vaja on, saan laenata :D
Muidu on vist kõik korras...ma arvan. Kuni Strasbourgini pole vist eriti mingit probleemi ka, seal hakkab muidugi nalja saama, sest ma kavatsen takso tellida. Seda muidugi puhtast ihnsusest :D, sest ma võiks bussi pealt varem ka maha minna ja kohe takso võtta, aga ma kavatsen sõita Hiltoni hotelli juurde ja sealt ennast kuidagi edasi smuugeldada.

Ja lõpetuseks: ei, mu kallid salapärsed lugejad, ma ei kavatse kirjutada, miks ma lähen Strasbourgi ja kuidas see nõnda läks, et ma sinna lähen. Seda eelkõige seetõttu, et see ongi üks paganama keeruline küsimus :D
Mõelgem siis häid mõtteid minu pihta.

Helgem pool

1. Koolis köetakse (klassis on täiega palav :O)
2. Heiko on kodus
3. Selle veerandi töökavasid ei peagi esitama
4. Ma olen 9 artiklist ära redigeerinud 7
5. Järgmise nädala tunnid on ette valmistatud
6. Aga seminarimaterjale ja raha pole ikka -.-