Eestis tagasi

Nonii, viimati jäin pidama Frankurdi lennujaamas, kus ma ei saanud enam edasi kirjutada, sest minu ümbere (jah, ma tean, et sellist sõna pole eesti keeles olemas :D) istus mingi kamp täiskasvanud inimesi, kes hakkas arutama, kui palju viina nad eelmisel õhtul ära jõid ja kuidas sellest pohmellist vaikselt välja tulla :S Ühesõnaga, rahu ja vaikust enam polnud ja mõtlesin lennukis edasi kirjutada.

See viimane kahjuks ei õnnestunud, sest pool aega lihtsalt magasin, hambad laiali, no nii väsinud olin :D Proovisin küll, et suu oleks kinni, aga ma kahtlustan, et eks ta ikka lahti oli. Jube raske on istudes magades suud kinni hoida, ma arvan, et see alateadlik hirm ei lasegi mul ühistranspordis tavaliselt rahulikult und lasta. Et siis magasin, sõin JÄLEDAT lennukisööki (OK, olgem ausad, ei söönud, hammustasin ühe ampsu ja rohkem ei suutnud...Olin ju lennujaamas suht korraliku söögi endale võtnud ja see baquett ebamäärase ollusega - arvatavasti ülejäägid nädala alguses pakutud wrapist - oli sõna otseses mõttes vastik) ja lugesin fanaatilise innuga Harry Potterit.

Tallinnasse jõudmist tähistasin meeletu kõrvavaluga, no ma ei tea, ma pean vist endale mingisuguse abivahendi laskma panan, see valu on ikka meeletu :S Minnes polnudki nii hull, aga ju siis tagasi tulles oli ilm kehvem vmt, et pidi kiiremini laskuma äkki? Selline tunne oli, et annan lihtsalt otsad, päriselt ka.

Nii, nüüd aga see, MIKS  ma üldse selle postitusega alustasin. Nimelt, saate aru, jõudsime Tallinnasse, läksime kogu seltskonnaga kenasti pagasit võtma, ootasime tükk aega veel...lõpuks hakkasin kohvrid tulema, inimesed järjest võtsin enda omasid (üks inimene kusjuures tuli Prantsusmaalt umbes kümne erineva tööriistakastiga, ma olen siiani hämmingus selle pärast :) ja te võite aimata, KES jäi viimasena selle totaka lindi äärde oma kohvrit ootama. Jah, see ei olnud Marju Lauristin, see olin mina. Mina, kes ma tõeliselt kardan, et mu pagas kaob ära, sain aru, et nüüd ongi see juhtunud. Ma pean hakkama mingeid pabereid täitma, asju ajama...Oi, ma olin tige. Aga no mis teha, seadsin sammud pagasiteeninduse juurde, seal oli sümpaatne noormees, kes sai kohe aru minu pahast tujust ja lohutas, et ärgu ma muretsegu, kõik saab kindlasti korda. Palus mult mu pagasinumbrit, et kontrollida, äkki läks vale lindi peale kogemata vmt (Kopenhaageni lend oli ka sisse tulnud). Pakkisin oma käsipagasi lahti, et seda õnnetut numbrit leida, andsin tüübile. Ja too läks sellesama lindi juurde, võttis sealt ühe kohvri, vaatas numbrit, vaatas mind, vaatas numbrit, vaatas mind...No te võite nüüd oma pakkumised teha, kelle kohver see oli...Jah, taaskord ei ole õige vastu Marju Lauristin, vaid ikka mina :D:D:D Ma olin lihtsalt vahepeal ära unustanud, milline mu kohver välja näeb. Hea et ma olin väismusest täiesti ükskõikne, muidu oleks vist piinlikkusest maa alla vajunud, no kuidas saab üks inimene nii saabas olla???? Rabasin oma kohvri kätte, pobisesin mingid tänusõnad ja lasin sealt jalga.