Teise päeva õhtupoolik oli meil armurikult vabaks jäänud. Kuna ma eelmisel õhtul olin sattunud kõrvuti istuma inimestega Küproselt (Antonia) ja Rumeeniast (Catalina), läksin oma vabadust nautima koos nendega. Selles mõttes oli kena, et meile kõigile sobis variant minna linna jala, pidi ju Strasbourg olema ilus vaikne linnake. Nojah, Frnakfurdi lennujaam PIDI ka suur olema...Ühesõnaga, olime meie kolm õrna naisterahavast ja Pavlos (koolidirektor Kreekast), kaart ja plaan minna nautima seda kuulsat linna ja teha mõned ostud, suveniiriks või nii. Pavlos oli väga osav kaardilugeja ja ma usun, et ta ei eksitanud meid kordagi, aga pärast tervet tundi jooksmist polnud me ikka veel õiges kohas. See oli hekt, kus ma hakkasin mõtlema, et äkki oleks olnud parem tagasi pöörduda. Kahjuks ei saanud ma seda teha, sest mul polnud õrna aimu ka, kus ma olen. Seega veel pool tundi imeilusat arhitektuuri, platsikesi, poode jmt ja me olimegi kesklinnas. Ma tõesti ei tea, miks me pidime jõudma just sinna, aga noh, ega see halb ju ka polnud :)
Suveniirid on siin linnas kallid. Ja kui ma ütlen kallid, siis ma mõtlen ikkagi väga kallid. Päris suvaline kraam on jah võimalik veel inimliku hinnaga kätte saada, aga kõik muu on ikkagi mõeldud eurooplastele, mitte idaeurooplastele.
Ühesõnaga, meie Catalinaga poodlesime, üritasime leida õigeid pisiasju, samal ajal kui Antonia valis. Issand, ma arvan, et see oli sama hull, kui ma oleksin sattunud mingitel kummalistel põhjustel poodi koos Raidi ja Markoga. Antonia valis terve SAJANDI, millist „piparkoogimaja“ ta oma koju tahaks kaasa osta. Ja saate aru, pärast seda, kui ta oli valinud terve sajandi oma maja, lasknud tuua kuskilt kilomeetrite tagant endale pakitud variante, pärast kõike seda otsustas ta osta MITTE MIDAGI. Oi, me saime Catalinaga kreepsu, päriselt ka. Kõige muu kõrval olime kaotanud ka Pavlose, kelle käes oli kaart, nii et polnud mingit võimalust ka koju minna :D
Lõpuks saime Antonia nii kaugele, et ta sai ise ka aru, et pole mõtet käia poest poodi, sest ta nagunii ei osta midagi, ja me otsustasime minna tagasi. Taksoga. Selleks hetkeks olime saavutanud taas neljase grupi. Pavlos oli jätkuvalt kadunud, aga teda asendas Ana Portugalist, kes oli kaotanud oma sõbrad. Strasbourg on linn, kus kõik kaovad, jätke see endale meelde.
Miks ma sellest üldse räägin, et see, et mulle hakkab tunduma, et olen leidnud midagi iseloomulikult veidrat Strasbourgile (ma ei saa öelda Prantsusmaale, sest ma arvan, et Strasbourg pole ikkagi Prantsusmaa, see Saksamaa, lihtsalt riigipühadel tõmmatakse masti Prantsuse lipp). Ja see veidrus on TAKSOD. Jumal küll, minu esimest kogemust taksoga te juba teate, järgmine pole ka normaalne. Nimelt läksime kenasti taksopeatusesse ja hakkasime taksot ootama. Alguses rõõmsalt, siis natuke segaduses olles, siis närviliseks muutudes, siis....siis lähenes peatusele takso...., mis sõitis meist puhtalt mööda. OK, järgmine veerandtund. Ja meist möödus veel üks takso. Lõpuks pöördusime möödujate poole (Ana on õnneks prantsuse keele õpetaja), kes elasid meie murele kõvasti kaasa ja soovitasid sõita trammiga järgmisesse taksopeatusesse. Et siis mis mõttes :D Ja siis sõitis meie juurde päris takso, kust väljus inimene, nõnda et takso oleks pidanud olema valmis meid peale võtma. Ja kujutate ette, me pidime puhtalt toore jõuga ennast sisse pressima, sest taksojuht oli kõike muud kui valmis meid teenindama -.- Ausalt, ma ei tea, mis neil siin viga on. Catalina arvas, et nad on liiga rikkad, et selliste pisiasjadega tegeleda. Võib-olla tõesti.
Ühesõnaga, lõpuks sain koju tagasi, et pöörduda tagasi töö juurde.
Tegelikult saan ma aru küll, et ma peaks paari sõnaga kirjeldama ka Strasbourgi ennast, sest jah, me ei tegelenud ju ainult poodlemise ja takso-ootamisega, vaid vaatasime ka. Samas ei oska ma päriselt midagi olulist öelda, jah ilus linn, vanalinn on suuremalt jaolt 14. sajandist, kui meie grupi sekretäril oli ikka õigesti meeles. Igatahes need piparkoogimajad, teate ju küll, sellised armsad, mida meil Eestis eriti palju pole, Tallinnas natukene. Väikesed platsikesed, nagu ikka vanades linnades, kujud ja purskkaevud...Ühesõnaga, kõik on väga armas ja tore, aga ma ei ütleks, et midagi tohutult erilist. Aaaa, jõgi on ka, see tähendab, et sildu on palju, ja see on tõesti romantiline. Ja siis loomulikult Euroopa Mingi Asi (Council), aga see on HOOPIS teine muusika ja asub ka vanalinnast hoopis eemal. Kusjuures see peahoone on elusuuruses päris huvitav, ma pole küll just klaas+teraskonstruktsiooni meeletu austaja, aga tuleb tunnistada, et see oli suhteliselt muljet avaldav. Kui ma koju jõuan, siis uurin natukene rohkem Strasbourgi kohta (näiteks seda, mis seos on sel linnal Gutenbergiga, kelle kuju seisis ühel platsil), plaanisin seda teha teel siia, aga kuidagi ei mahtunud teiste asjatoimetuste kõrvale ära.
Et siis, kes ootas siit asjalikku turismiinfot, pidi siinkohal pettuma, aga kõigile teistele: aloha :)
No comments:
Post a Comment