Franz Ferdinand on lihtsalt niii lõbus bänd :)

Raamat Evelinile ehk kuidas ma lugesin raamatut "Vesi elevantidele"

Tegelikult on pealkirjaga suuremalt jaolt ära öeldud, mis tunded on mul selle raamatu suhtes :D

Ootused olid taas suhteliselt kõrged: lugu noormehest, kes kaotab enne ülikooli lõpetamist vanemad ja igasuguse majandusliku toe, ja kes satub juhuslikult rändtsirkusetruppi, kus ta kohtub igasuguste veidrike ja friikidega ning kus armastus pole lubatud mitte kõikidele, vaid üksnes valitutele. See oli refereering tuvustusest. Lisaks on selle raamatu põhjal tehtud film (mis tegelikult pakub mulle isegi huvi, sest ma loodan, et film on ilus ja värviline, vähemalt võimalik oleks seda nõnda teha).

Reaalsus oli selline, et ma pidin kokku võtma kogu oma tahtejõu, et see raamat lõpuks läbi lugeda. Ma pidin enneast lausa karistama: ma ei tohtinud ühtki teist raamatut enam kätte võtta, enne kui "Elevant" on loetud. Õnneks nihverdasin ennast sellest mööda vabandusega, et ma pean siiski "Sügisballi" uuesti läbi lugema, enne kui klassis sellest rääkima hakkame, sest viimane lugemine oli liiga kaua aega tagasi. See vahepala kosutas mu hinge, nii et sain ikkagi loetud.

Mis mulle siis ei meeldinud:
eisteks see, et kogu lugu on kirjutatud kuidagi pealtvaates, jällegi see probleem, et tegelaste käitumine jääb minu jaoks ebaveenvaks. Raamat ei ole sissevaade, ta pole isegi mitte kõrvaltvaade, vaid just õhkõrnalt pealpool kõike seda, mis toimub. Nagu õhuke kardin jääks lugeja ning loo vahele.
Teiseks see, et tegmist on ikkagi armastuslooga, imalamatsorti variandiga (seepärast siis ka soovitus Evelinile). Ma ei hakka lõppu siinkohal lahkama, aga mulle tõesti ei meeldi sellise lahendusega raamatud. Konteksti järgi oleks olnud loogilisem kuidagi teisiti see asi lõpule viia, sest küsimus, miks oli mõne tegelase käitumine selline, ja miks see järksu muutus, on minu jaoks liiga tugevalt esile kerkivad. Ma lihtsalt ei usu, et armumine muudab käitumismustrit, mis on aastaid inimesel olnud. Lihtsalt ei usu. Jah, korraks küll, aga nii suured sammud, nagu need tol ajal selles raamatus...minu jaoks pole piisavlt põhjendatud.

Elevant oli muidugi lahe. Ja kirjutamisstiil päris armas. Aga uuesti lugeda ei viitsiks.

Rohkem polegi midagi öelda...

Presidendi aastapäevakõne

Kuna mulle selleaastane presidendi kõne väga meeldis, panen ta ka täies mahus siia üles. Kel pisutki kannatust, lugege kindlasti, kas või diagonaalis.

Armsad kaasmaalased.
Meie üheskoos oleme Eesti. Tänasel päeval ja tänasel õhtul, nagu 24. veebruaril alati, on aeg nii tunda uhkust kui ka arutleda oma riigi üle igas Eesti kodus ja samuti siin saalis. See on aeg küsida: kuidas läheb meie riigil, ühiskonnal, igal inimesel.
Ärgem pidagem Eesti sünnipäeva vaid üheks rituaaliks, kus riiklike traditsioonidena näeme lipuheiskamist, paraadi ja päeva lõpul kuuleme kantslist manitsusi. Nii peavad pettuma need, kelle ootus on täna presidendi suu läbi üht-teist lõplikult hukka mõista. Ei, tänases päevas olgu tavalisest enam soovi mõtelda ja mõista, mis on see maa, mis on see meie Eesti elu.
Kas Eesti on vaid koht, kus elatakse, sest siia juhtumisi sünniti? On see pelk äritegemise koht? On see äkki edasise karjääri ajutine ja lahkumisootel platsdarm? Või siiski midagi enamat, millel ka oma äratuntav – heas mõttes äratuntav – asjaajamise, ellu- ja teistesse suhtumise viis? Või lihtsalt kodu?
Meie küsimustest õhkub sageli kahtlust nii enda valikute kui ka riigi suhtes. Ses rahulolematuse talves vaevab meid kasvav ebakindlus: mis meist saab? Sest sadamad, kuhu oleme pürginud, on osutunud ise samuti tormidele valla olevaks.
Mis meist saab, kui Euroopa tulevik ei ole kindel, või kui meile seda ebakindlust igalt poolt korratakse? Mis siis saab, kui euro peaks lagunema? Mis juhtub, kui Ameerika Ühendriigid tõmbuvad Euroopast välja? Mis meist saab, kui inimesed kolivad Eestist mujale? Mis saab elust maal, kui sinna jääb aina vähem inimesi?
Mis saab meie Eesti elust?
Ma olen mures, et oleme läinud liiale oma riigi ja enda valikute mahategemisega. Nõudlikkus riigi, võimulolijate ja iseenda suhtes on absoluutselt kohane. See on lausa vältimatu, ja siin ei tohi grammigi järele anda. Ent see nõudlikkus peaks olema õiglane ja mõistuslik.
Sõbrad, alustagem Euroopast.
Euroopa Liidu tulevik on 500 miljoni inimese jagatud mure. Lihtne tõde, et laenude ehk tuleviku arvel elamine ei ole kestlik, on lõpuks ja õnnetul kombel jõudnud paljudele kohale. Sest see, mida kunagi peeti tulevikuks, on saanud olevikuks ja tasumise tund on käes. Ainult, et pole seda, millega tasuda, sest tulevikutõotused on devalveerunud.
Me tunnetame ebaõiglust seal, kus need, kes on vastutustundlikult käitunud ja pealegi on vähemalt näiliselt vaesemad, peavad vastutustundetute võlad kasvõi osaliselt kinni maksma.
Kas aga on solidaarsuse ammendumine Eesti huvides? Kerge on näidata näpuga ja öelda: nemad seal. Õigustatud nördimus on magus. Aga kas pikemas perspektiivis ka kasulik? Tõenäoliselt mitte. Kas meil oleks kuidagi parem, kui seisaksime Euroopa sündmustest kaugemal? Vaevalt.
Mõelgem alternatiivile. Euroopa Liiduta poleks me täna NATOs. NATOta poleks nii kindlalt tagatud meie julgeolek. Eurota poleks meie majanduse taastumine ja kohandumine olnud sugugi nii kiire, nagu see on olnud. Poleks nii palju investeeringuid, kahtlused rahvusvaluuta püsimises oleks kordades kõrgemad ning intressid teised. Nii maksab kodulaenuklient meist otse lõunas oma laenuraha eest umbes neljandiku võrra kõrgemat hinda kui siin. Ettevõtlussektorit võrdlemata.
Euroopa kriis ei ole olemuslikult rahasüsteemi kriis. See on riikide rahanduspoliitika kriis, mille lahenduse võti on probleemsetes riikides. Eesti ülesanne on osaleda jõuliselt sellise süsteemi kujundamises, kus sarnased kriisid enam korduda ei saaks.
Siin on oluline, et Eesti hääl selles debatis jääks kõvasti kõlama. Ärme unusta, et euroalas on täna vaid neli riiki, kelle krediidireiting on Eestist kõrgem. Me pakume usaldusväärsust, me oleme näide sellest, et Euroopa reeglitel pole viga midagi: neid järgides probleemidesse ei satuta.
Vastastikune usaldus, mis on Euroopa Liidus kõvasti kannatanud, kuna mõni liikmesriik on usaldust kuritarvitanud, tuleb taastada. Kogu Euroopa Liidu ulatuses. Kui see ei õnnestu, siis kogu ühenduse lagunemisest oluliselt tõenäolisem on selle koondumine nende riikide ümber, kus vastastikune usaldus on endiselt olemas.
Euroopa ühinemine pole toimunud mitte majandusliku loogika vastaselt, vaid sellest johtuvalt. Siit tuleneb mu veendumus, et usaldust mitte kuritarvitanud riigid elavad praeguse pikalt kestnud Euroopa kriisi ka üle.
Eestil on võimalus kasutada tänast seisu võtmaks veelgi tugevamat rolli Euroopa Liidus, näiteks IT valdkonnas. Olgem ausad, Euroopas on vähe neid riike, kus asjatundlikkus sellistes küsimustes nagu internetivabadus või e-teenused oleks nõnda suur. Me ei pea tingimata arvama, et teised on meist selles vallas targemad. Mõistagi, et meie asjatundjate häält mujal võimendada, tuleb neid ka kodus ise enne hoolikamalt kuulata.
Räägime turvalisusest. Euroopa julgeolekupilt on 20 aastaga oluliselt muutunud. Ameerika Ühendriigid vähendavad oma kohalolekut Euroopas ja Euroopa riigid ei panusta kaitsesse sama palju kui varem, aga loodavad ometi, et Ameerika tuleb neile appi nagu viimase 70 aasta jooksul. Eesti valik täita kohustust kulutada riigikaitsele kaks protsenti SKTst on üks põhjustest, miks NATO jäi toetama Balti taeva õhuturbemissiooni. Ja see otsus polnud sugugi nii kerge tulema, kui me tahaksime ette kujutada.
Mõelgem, rõhutatult just siin ja täna, meie noortele naistele ja meestele, kes kaitseväelastena teenivad NATO missioonil Afganistanis, kes on kandnud ränki kaotusi. Ja mõelgem nüüd NATO põhimõttele kaitsta vastastikku oma liitlasi. Eesti julgeolekule on NATO asendamatu.
Ja nüüd räägime kodust. Mis meist saab, kui aina rohkem inimesi kolib Eestist mujale? Peame endale aru andma, et kui piirid on lahti, siis inimesed liiguvad. See on vabaduse paratamatus, tunnetame seda või mitte. Kaasaegne, vabaduses elav inimene ei tunnista sunnismaisust, jõuga kedagi kinni ei hoia. Vulgaarmarksistlik käsitlus, nagu oleks asi vaid palgas, ei ole samuti absoluutne.
Olen korduvalt toonitanud, et meie enda suhtumine kaasmaalastesse pole teps mitte väiksem häda. Vigade otsimise ja rõhutamisega, kadeduse ja õelusega ligimese vastu, ei jõua kaugele. Ka riik ei ole tihti lahkem: jäik suhtumine saabuvate ja naasvate inimeste probleemidesse, olgu see siis lapse koolitee jätkamine, lasteaiakoha leidmine või välismaalasest abikaasale elamisloa andmine, pärsib inimeste tagasitulekut. Süsteem peab kohanema inimeste muutunud käitumisega, mitte püüdma inimesi süsteemile kohaseks kujundada.
Mu daamid ja härrad, mis saab meie elust väljaspool suuri linnu? Olen tõesti mures, sest osaliselt heast soovist teha asju ratsionaalselt, optimeeritult ja säästlikult, kipub kahe silma vahele jääma, et riik kolib maalt ära. Ja presidendi asi on seda küsimust tõstatada.
Toon ühe näite. Paide. Eesti südames. Kui Paide elanikul on asja päästekeskusse, politseiprefektuuri, keskkonnainspektsiooni, ringkonnaprokuratuuri, maakohtusse või maksu- ja tolliametisse, peab ta sõitma Pärnusse.
Kui tal on asja sotsiaalkindlustusametisse, pensioniametisse, keskkonnaametisse või terviseametisse, on tema keskus Tallinnas. Aga maanteeameti ja kaitseväeteenistuse küsimustes on regionaalne kontor hoopis Jõhvis.
See kõik kokku on paradoks, mis osutab, kuidas iga ametkonna soov teha oma asju endale kõige ratsionaalsemalt, kaotab riigi keset riiki justkui ära. Ja Paidesse, muide on jäänud vaid töötukassa kontor.
Mida peavad aga inimesed tundma, kui riik kolib nende juurest minema? Siin pole tegemist ei valdade piiride muutmisega ega eelarve mahtudega, vaid lihtsalt sellega, kuidas me organiseerime oma riiki ja kas me arvestame oma kodanikega.
Enamgi veel: kui haldusreformi ei soovita teha süsteemselt ja juhitult, siis elu paratamatus viib selle läbi ikkagi ja juhitamatult, kusjuures silmas ei peeta mitte kodaniku, vaid kõikvõimalikke ametkondlikke huve.
Või teine näide. Hiljuti sain kirja ühe maakonna ettevõtjalt, kellele teatati, et seitsme kilomeetri kaugusel kõrgepingeliinist maksaks elektrivõrguga liitumine firmale ligi pool miljonit eurot. Seda küsib kodumaiselt ettevõtjalt tema riigile kuuluv aktsiaselts Eesti Energia.
Ja siin on arutluse koht. Mis on riigi strateegiline huvi, kas kohalik ettevõtlus või Eesti Energia dividendid? Kas tõesti kuulutame Eesti valmisolevaks olemasoleva jaevõrgu raames?
Hea Eesti rahvas, see kõik viib küsimuseni, milleks meile oma riik?
Loomulikult on ratsionaalsem, optimaalsem ja kõike muud, kui me teeme nii, et miski eriti palju maksma ei lähe. Ehk oleks veelgi odavam üldse mitte oma riiki ülal pidada. Poleks vaja saatkondi, kaitseväge, oma politseid ja päästeteenistust, emakeelset ülikooli...
Kolhoos on odavam kui oma talu. Mittehoolimine on palju odavam kui peremeheks olemine. Eestikeelsed kooliõpikud on kallimad kui mõne suure keele õpikud. Üle Eesti ulatuv korras teedevõrk pole ehk ka majanduslikult ratsionaalne. Meie oma riik ongi kallis, kallim kui sulandumine suuremasse, aga seda me oleme kogu aeg teadnud. Nagu oleme teadnud, et oma riigita jäämise hind on kordades ja tuhandetes eludes veelgi rängem.
Eesti vajab tõsist ja laia arutelu, milleks me oma riiki vajame, ja kas kõike, mis seotud omariiklusega, saab mõõta vaid läbi majandusliku ratsionaalsuse.
Väiksem on kallim. Aga usun südamest, kui see väiksem on hästi hoitud, on ta meile väga kallis. Hindamatu. Hindamatut ei tohi müüa.
Mu daamid ja härrad.
Oleme vist kõik ülemaailmse majanduskriisi viienda aasta künnisel pisut rabedaks muutunud. Varasemalt lastetoas õpitu kipub ununema, või tundub hoopis, et viisakusest pole enam kasu, sest ilma saab ka ja saab lihtsamalt. Ning kitsikuses tundub sageli, et keegi saab teise arvelt paremini ja rohkem, kui peaks. Palka, tööd, Euroopa Liidu raha, ehituslubasid, ja palju muud. Ning riigi kohustus oleks kõike kõigile anda.
Valjul häälel nõutakse suurt lisaraha toimetulekutoetuse, töötutoetuse, õpetajate, politseinike, päästjate palkade tõstmiseks, kultuuriobjektide ehituseks, ja seda kõike kindlasti õigustatult.
Me teame, et liikluses on surma või viga saanud väga palju inimesi ning et kiiruskaamerad paaril maanteel ei asenda likvideeritud liikluspolitseid. Teame ka, et uusi õpetajaid eriti ei lisandu, kui nende palgad ei tõuse. Me teame, et maal elavate inimeste arv kahaneb ja kusagil pannakse jälle kool kinni. Ja ikkagi peame ainsaks väljapääsuks vaid seda, et riik annaks rohkem raha.
Tõesti, on palju probleeme, mille lahendamiseks tahaksin minagi näha, et riik kulutaks rohkem maksuraha. Kui koduses majapidamises proovime esmalt lahendada asju, mis meid enim häirivad, siis ometi anname endale aru oma võimalustest. Kas me aga mõistame, et riigi võimalused on meie endi raha? Ei enamat.
Juba praegu kulub riigieelarvest kolmandik sotsiaalkaitsele, 12 protsenti kulub haridusele, 13 protsenti kulub tervishoiule. Kui siis küsida, kust võtta lisaraha, näidatakse tihti riigikaitsele. Aga kas te teate, et riigikaitsele kulub alla viie protsendi meie eelarvest?
Võrreldes keskmise Euroopa riigiga ei kuluta Eesti ühele või teisele valdkonnale ülemäära palju või liiga vähe. Kust siis raha juurde võtta?
Kui kodus on jahe, ei tõmba ju kaaslaselt tekki ära, et endal oleks soojem. Samamoodi ei saa ka riigis lahendada ühe valdkonna probleeme teise arvelt. Kas aga on õigus neil, kelle arvates saab riik üle rahapuudusest vaid kelleltki laenates või makse tõstes?
Lõuna-Euroopa poole vaadates näeme, kuidas sotsiaalkulutuste katmine laenurahaga ja võlgade maksmise edasilükkamine järgnevatele põlvkondadele lõpeb krahhiga.
Aga need, kes laenasid raha, et meeldida valijaile ja saada tagasi valituks, kes meeldimiseks kehtestasid 13. ja 14. kuupalga või viisid pensioniea peaaegu alla keskea, oli väga populaarsed valitsused. Sellise populaarsuse nimel ei saa riiki hukatusse juhtida.
Maksukoorem on valik. Valija valik. Nüüd aga tuleks küsida endalt, oma vanematelt, oma naabrilt, kas ollakse valmis ise kõrgemaid makse maksma, koos kõige sellega, mida selline otsus endas kätkeb. Mina ei saa ette kirjutada, milline on õigem valik. Veelkord, see on valija valik. Seni aga ütlen, et ärgem süüdistagem riiki, et tal puudub võluvits, millega rahuldada kõikide soove olemasolevate vahenditega.
Ja nüüd kõige tähtsam. Iseseisvus ongi ise seismine. Demokraatia ongi enda valitsemine. Ja nähkem, kuidas elu Eestis pakub meile valikuid. Valikuid, mis on meie endi teha.
Selleks, et jõuda ühisele arusaamale, tuleb pidada nõu, tuleb arutleda ja diskuteerida erinevate osapooltega, laua taga ja respekteerides teisi seisukohti, mitte neid tõrjudes ega minema marssides.
Meenutagem, kümmekond aastat tagasi ei mänginud kodanikuühiskond erilist rolli meie seadusandluse ja üldse elu kujundamisel. Nagu aga nüüd järjest enam näeme, riskib seadusandlik või täitevvõim vabakonna eiramisel omaenda autoriteediga. Kui oleme aastaid rääkinud kaasamisest, siis täna tahabki vabakond olla kaasatud ning võtta osa vastutusest. Minu meelest on see vaid hea märk ühiskonnale, isegi kui kellelegi tundub ebamugav, et inimesed hoolivad, kuidas meie seadusi tehakse ja kuidas need meid lõpuks mõjutavad.
Mu daamid ja härrad,
Oluline on vastastikune austus. Roomlased ütlesid: Quod licet iovi, non licet bovi, ehk: mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Tänases demokraatias on asjad vastupidi: mis on lubatud härjale, pole lubatud Jupiterile. Selles peitub peamine erinevus meie riigikorra ja mittedemokraatlike režiimide vahel. Valitud, kõrgemal positsioonil olevatelt nõutakse rohkem. Peame nõudma ka meie.
Me teame, kui sobimatu ja riivav on sageli avalik sõnakasutus, kuidas meie poliitiline sõnaruum on tigedusest ja kurjusest risustunud. Mulle tundub, et ühiskond on üle võtmas anonüümsete kommentaariumite õelust ja lahmimist.
«Räägi tasa minuga,
siis mu kuulmine on
ergem.
Räägi tasa minuga,
tasa taibata on
kergem.»
See oli Betti Alver.
Sõbrad, prooviks nüüd asjast rääkida sõimamata, solvamata, ironiseerimata, kirumata. Asjalikult. See kehtib kõigi puhul. See käib nii poliitikute, ametnike, parlamendiliikmete, põhiseaduslike institutsioonide esindajate kui ka meedias ilmunud tekstide kohta. Lahendame probleeme, ärme tekita neid juurde läbi solvangute ja solvumiste, läbi sõimu ja sõimamise.
Jahutagem oma emotsioone. Mõelgem oma sõnapruugi üle. Järgigem Immanuel Kanti: kas see, mida me peame endale sobivaks, sobib ka siis, kui nii teevad kõik.
Kui lärmi on vähem, kuuleme häirekella paremini, kui see ühel hetkel päriselt kõlama hakkab.
Mu daamid ja härrad. Üks häirekell Eestis, mille kõla kuuleme imelikult vaiksena, on arusaam eetikast. Kas me tõesti arvame, et kõikelubatavus on osa vabadusest? Või tuleneb ükskõiksus eetika suhtes sellest, et me pole enam suured kirikuskäijad? Mõni aeg tagasi võis lugeda ajakirjast Akadeemia, et me pigem usume üleloomulikesse jõududesse. Aga nende moraalikoodeks on senini mõistatus.
Kahetsusväärselt laialt on levimas arusaam, et seni, kuni mingi tegu pole kohtus, suisa riigikohtus karistuse saanud, siis on see lubatud. Et ebaeetilisele käitumisele ei tohiks anda hinnangut. Pidage meeles, süütuse presumptsioon tähendab seda, et enne kohtuotsust ei mõista me inimest süüdi, aga meil on õigus ja kohustus taunida ebaeetilist käitumist.
Kui ilma kohtuotsusteta ei suudeta eetikas orienteeruda, läheb elu Eestis väga raskeks. See on pahelise legalistliku eetika kõrgeim aste: juriidilisi nippe kasutades suudab keegi kedagi petta ja see pole taunitav.
Varastatud kirjavahetus võõras kabinetis, parlamendiliikme kahtlane äri, katse seadusevastaselt rahastada erakonda – on see kõik lubatud, kui kohtuotsust ei ole? Ja kas sa ütled oma lapsele, et kõik on elus lubatud, kui kohtust puhtalt välja tuled?
Sama loogikat kasutades võime jõuda absurdini, väites, et kuni kohus pole otsustanud, et Eesti oli okupeeritud, ei saa me okupatsioonist rääkida. Ja veel hullem: kuni kõik küüditajad pole kohtupingis süüdi mõistetud, ei saa anda küüditamisele moraalset hinnangut? Siin võib lõpetada.
Head kaasmaalased.
Olgem enda suhtes ausad. Masust räsituna, ärme ometi unusta noid algväärtusi, millele toetub töötav ja edukas demokraatia. Kodanikud tajuvad mööndusi nende väärtuste suhtes teravalt ja valusalt, nii peabki see olema. Pidagem empaatiast, viisakusest, teiste seisukohtade austamisest lugu ka siis, kui me ise pole nende arvamustega nõus.
Me vajame iga inimest, kes Eestis elab. Keegi meist ei ole üleliigne ja keegi ei tohi end üleliigsena tunda. Meid on liiga vähe, et olla kaaskondsete vastu ükskõiksed. Liiga vähe, et olla õelad.
Keegi ei pea kannatama, et ta elab Tallinnast, Tartust või Pärnust kaugemal. Aga tema võimalused peavad olema sama head nagu kõikjal Eestis.
Keegi ei pea siin häbenema, et tema kodune keel ei ole eesti keel. Mina tean, mida tähendab elada teise rahvuse esindajana põlisrahvuse keskel ning olen olnud uhke oma vanemate ja iseenda juurte üle, austades seda maad, kus elan.
Eesti on riigina tubli olnud. Aga ainult sellest ei piisa. Eestil läheb vaid siis tõeliselt hästi, kui kõigil meie inimestel läheb hästi.

Armas sõber,
Sa võid täna tulevikku vaadata jätkuvalt teadmisega, et just meie saame elu Eestis paremaks teha. Me pole ära tarbinud oma homset. Me pole hüvede tagaajamisega jõudnud ummikusse, kust on pea võimatu väljuda. Meie ees on rohkem valikuid kui kunagi varem. Me ise oleme need võimalused loonud, rajanud ja avanud.
Ilse Metsamaa vastas minu küsimusele, miks on Eestis hea elada, järgmiselt: «Meil on väike riik, kus igaüks loeb ja on oluline. Me ei ole siin anonüümsed, meie kõigi panus on märgatav. Ma olen siin tähtis, hoidmaks seda kõike.»
See on meie kodu.
Elagu Eesti

Link allikale 

Julm maailm vol 2

Täna siis selgus, et lugu peksmisest oli tugevasti liialdatud. Peksmine toimus, seda küll. Ja lõualuu oli paigast ära ka, aga mitte midagi nii õudset. Hambad, mis sündmuskohalt leiti, kuulusid hoopis kakluse teisele osapoolele, nii et jama on selles loos veel kõvasti. Kehv osa on tegelikult selles, et poiss ei saanud abi nii kiiresti kui vaja, seega on silmanärv kahjustatud, kui palju ja milliste tagajärgedega, seda ei tea veel. Igatahes liigub ta juba täiesti omal jalal ringi, nii et midagi meeletult halba vist siiski pole.

Kuidagi sürreaalne tunne on, liiguks nagu korraga kahes erinevas paigas ja sellega seoses on taas motivatsioonikriis. Ootan juba streiki :D

Mitteametlikult rahul

Ja nii ongi ;)

Jeruusalemma sõit saab ka kindlamad vormid, igatahes pidin neile saatma pildi oma passist ja selle mobiiltelefoni numbri, mille ma sinna kaasa võtan. Et siis vist tõesti toimubki see reis.

Julm maailm

Sain täna teada, et ühe meie kooli poisiga juhtus väga õudne lugu - ta peksti meie kodulinnas nii armutult läbi, et mul hakkab füüsiliselt halb igakord, kui selle peale mõtlen :( Kaks inimest ja jalgadega taotud, ühtki rusikajälge pole. Hambad väljas, lõu- ja sarnaluu katki...Sisemiste vigastuste kohta ei tea, aga tundub võimatu, et ta neist pääses, aga ehk...?

Julm oli tegelikult ka see, kui rääkisime sellest ühe kolleegiga. Ta oli samamoodi kurb nagu me kõik, võib-olla rohkemgi, kuna tema saab tolle poisiga võib-olla kõige pareminigi läbi. Aga ta ütles vaikselt, et nii juhtubki, iga poiss, kes hakkab endast liiga palju arvama, pekstakse läbi. Nii juhtus tema mehe, tema venna, tema sõpradega...Õnneks mitte nii julmalt, aga siiski...ja "tänu" sellele tuli neil mõistus pähe. Ma lihtsalt ei saa sellest aru, see jääb minu mõistmispiiridest väljapoole, nii nagu universumi lõpmatus või elektri olemus (MIKS läheb lambis pirn põlema, kui osakesed liiguvad?????).

Ah, ma ei tea, kõle on olla :(

Mida huvitavat on netist leida

Algatasin enda jaoks uue kategooria, mille esialgseks nimeks sai "Pisiasjad loevad". Siia alla hakkan postitama mõtteid ja linke, mis puudutavad maailma tervikuna. Ja seda, mida meie, inimesed, saame ära teha. Kuna mul üksikvanemana on aega piiratult käes, jõuan praegu panna üksnes esmase valiku linke, mida uurida:

1. Blogi, mille autor püüab Ameerikas elada plastikuvabalt
2. Epu blogi
3. Sännakate koduleht
4. Erinevus rikastab
5. Ökoloogilise jalajälje arvutamine
6. Vegan-spordi blogi
7. Taimetoitluse propaganda
8. Koduõppurite blogi
9. Üks blogi, mida jälgin. Lihtsalt lahe lugemine (inbetween)
10. Ilus kokkamisblogi, ainus mida vaatan
11. Tikri päevaraamat
12. Järjekordne mõnus lugemine (haldjapiigad)
13. Abiks Pottermores

Kuna mu elus jätkuvalt midagi väga põnevat ei toimu, teen sedapuhku postituse, milles avaldan austust kõigile inimestele, kes töötavad lasteaias.

Taust siis selles, et Ruudi on haige. Või noh, kui ta oleks tõeliselt haige, siis oleks see hoopis teistsugune lugu. Aga ta köhas, üsna tugevas, nõnda et lasteaias ta olla ei saa, tal on endal ebamugav, pluss siis see, et tegelikult liigub meil siin mingi hingamisteede viirus, millega kaasneb ka kõrge palavik, nõnda et Ruudi on kodus pigem profülaktika mõttes.

Lugu sai alguse sellest, et ma olin parajasti tunnis ja komastasin lauseid. Üsna täpselt nii see oligi, sest ülejäänud ruumisviibijad ootasid, et minu suust langeksid kuldmunad ehk siis õiged komakohad. Ühesõnaga, nii nagu alati :D Ja äkki helises telefon. Seda ei juhtu kunagi, nii et klass läks kohe rõõmsalt elevile ja andis mulle juba soovitusi, kuidas ma pean nüüd viisakalt vabandama ja ukse taha minema. Mille peale mina muidugi pahandasin, et mis mõttes, ma ei räägi ju tunni ajal telefoniga. Aga siis sain aru, et helistatakse lasteaiast, võtsin vastu ja teisel pool oli täieliku surnumatja häälega õp Katrin. Mul jalad täiesti vedelad juba, igasugused kujutluspildid jooksid silme eest läbi. Kehv on elada elava fantaasiaga, väga kehv. Tegelikult ütles Katrin, et Ruudil on tekkinud ootamatult tugev köha ägenemine ja et kas saaks ta koju viia. Esimese ähmiga helistasin kohe Heikole, kuigi ma juba numbrit valides teadsin, et ta on ju ära, nii et kõne oli umbes selline: Heiko: "Mis juhtus?" (ma ei helista talle mitte kunagi töö ajal) Mina: "Eeeee, Ruudi on haigeks jäänud." HEiko:"Jah? Siis on küll pahasti" vaikus, vaikus, vaikus. Mina: "Ma lähen toon ta siis ära." Ühesõnaga, ma helistasin talle, et edastada täiesti mitte oluline informatsioon.

Siis sain aru, et selle asemel peaksin olema hoopis kuskil mujal, pistsin pea klassi ukese vahelt sisse ja lubasin lapsed elusalt nülgida, kui nad tööd ei tee, ja otsisin õppealajuhataja üles.

Siinkohal teen väikese kõrvalpõike. Põhjus, miks ma seda kõike nii põhjalikult kirjeldan, on see, et tahtsin jõuda Ade-Liisini, meie õppealajuhatajani. Ta on niii lahe. Ma saan täiesti aru, miks mu kolleegid teda taga igatsesid. Ja saan ka aru, mida võisid tunda tema õpilased, kui uuel kooliaastal seisin klassi ees tema asemel hoopis mina. Ma arvan ka, et Ade-Liis teab kõike, oskab kõike ja on lisaks ka äärmiselt vastutulelik ja leiab alati lahenduse ja...Ühesõnaga, kui ma oleks mees, siis ma tahaks, et ta oleks mu naine, kuigi ma arvan, et ta on nii tugev tüüp, et ta ei tahaks endale meest.

Läksin siis Ade-Liisi juurde, mis oli oluliselt mõistlikum samm kui Heikole helistamine ja saime mu tunnid ära jagatud, ehk siis sain tema juures läbi rääkida iseendaga, kuidas mu tundidega sel ja järgneval päeval jääb.

Edasi läks asi nii, et võtsin Ruudi siis lasteaiast ära ja tõin koju. Kõhis jah nagu hobene, aga muus osas absoluutselt oma täies hiilguses. Nii et ma olen viimaste päevade jooksul ehitanud umbes 50 onni, 50 tasakaalu atribuuti, 50 kassilõksu, mänginud 50 korda poodi, 50 korda "Reis ümber maailma", 50 korda "Märga kana", lisaks mängud autodega, mis sisaldavad endas seda, et üks auto kukub kuskilt kõrgelt alla ja teine auto päästab teda. Oeh, ma ütlen. Kuidas need inimesed lasteaias seda jaksavad. Üks asi on õhtuti lapsega tegeleda, siis saab teha ka mõistlikke asju, näiteks süüa. Päev läbi seda ju ei tee. Teine asi on ka nädalavahetused, siis saab tavaliselt pikalt õues olla (või saata laps isaga pikalt õue ja ise rahulikult raamatut lugeda või netis hängida), ikka tuleb keegi külla või tuleb ise kuskile minna. Aga praegu, õues temaga pikalt olla ei saa, sest see tola ei oska ju rahulikult mängida, see aga tähendab, et ajab ennast köhima. Päev läbi multikaid vaadata ma tal ju ka ei lase, pealegi ei viitsiks ta seda nagunii teha, täna leppisime kokku, et kui ta lõunat ei maga, siis pikutab ja vaatab oma muumisid. Vaatas ta jee -.- Ühesõnaga, üks tants ja tagaajamine on kogu aeg, mul närvid puhta läbi.

Ja muuseas, juhtus ka see asi, mida arvasin, et minuga mitte kunagi ei juhtu. Ma unustasin oma telefoni kooli. Mis tähendab, et ma ei ole saanud helistada Tuulile, et õnnitleda teda beebi sünni puhul, ja pole saanud ka helistada Kadile, et õnnitleda teda raseduse puhul. Õnneks algab varsti vaheaeg, siis saavad mõistus ja närvid puhata :D

Lugemist lastest

Üks briti eelkooliõpetaja räägib ajalehele Daily Mail, millega ta oma igapäevatöös kokku puutub. Peamiselt puudutab tema anonüümne pihtimus lapsi, kes vanemate hoolimatuse tõttu kannavad endiselt mähkmeid, toituvad kohutavalt ega oska teha sisuliselt midagi.

"Kella vaadates tean, et on aeg vahetada Lily mähkmeid. Varasem kogemus ütleb mulle, et see ei ole lihtne ülesanne, talle ei meeldi see eriti. Muidugi, see ei meeldi paljudele beebidele, aga siin ongi meie "aga": ta ei ole beebi, ta on viieaastane tüdruk!" räägib õpetajanna ühest oma igapäevatöö kohustusest. Lily pole ainus laps tema klassis, kes ei oska potil käia ja õpetaja ütleb, et see on kohutav. "Ma õpetan nelja- ja viieaastasi lapsi. Muidugi juhtub neilgi veel õnnetusi, see on täiesti mõistetav. Aga me räägime siin lastest, kes lihtsalt end päevast päeva täis lasevad," ütleb ta ja selgitab, et tegu pole meditsiinilise probleemi, vaid vanemate viitsimatusega neid potti kasutama õpetada.

"Minu klassis on laps, kelle hambad on hävinud, sest ta joob nii palju gaseeritud suhkrujooke. See on juba iseenesest halb, aga, nagu sellest veel vähe oleks: viieaastaselt ei oska ta ise tassist või pudelist juua. Ta kasutab AINULT lutipudelit!" on õpetajanna ahastuses. Puuduvate või katkiste hammaste pärast ei suuda väike Lucy korralikult rääkida: hääldama õppimiseks oleks tal hädasti oma hambaid vaja.

Õpetajanna helistas korduvalt Lucy emale ning saavutas lõpuks läbi kooli juhtkonna selle, et ema toimetas lapse hambaarstile. Nii et see probleem nüüd loodetavasti laheneb.

Kuid üleüldises plaanis, tunnistab naine, on kohutav vaadata, kuidas tema kümneaastase karjääri jooksul lapsed taandarenenud on.

"Kool paneb paika reeglid: kooliealised peavad oskama kasutada tualettruumi, ise riidesse panna ning noa ja kahvliga süüa, kuid enamik neist ei oska. Neile pole seda iialgi õpetatud. Nende vanemad arvavad, et nad ei pea lastele mitte kui midagi ette näitama, sest see on kooli töö," räägib naine.

Paljud vanemad saadavad kooli lapsed, kes ei suuda absoluutselt korraldustele alluda, neil pole aimugi, mida tähendab õppimine ja nad ei oska eakaaslastega suhelda. Igal suvel külastab õpetajanna umbes 30 kodu, kus elavad lapsed, kellest sügisel saavad tema õpilased ning umbes kaks kolmandikku neist on varustatud viimase sõna järgi tehnikaimedega, kuid sealt puuduvad mänguasjad ja raamatud.
"Teen neid külastusi selleks, et iseend tutvustada ja vähendada laste ja vanemate hirme uue alguse ees. Kahjuks ei peaks ma paljudel juhtudel vaeva nägema. Vanemad ei tee sedagi, et lülitaksid mu külaskäigu ajaks teleka välja. Kui küsin, mida nad koolilt ootavad või mille pärast muretsevad, kohtan vaid tühja pilku," räägib ta.

Tema sõnul on kõige selle kõrval täiesti mõttetu oodata, et lapsed oskaksid loendada numbreid ühest kümneni või tunneksid mõnda tähte. "See võib kõlada uskumatuna, aga paljud vanemad peaaegu ei räägigi oma lastega, rääkimata siis nende harimisest. Mu kolleeg ütles, et tema klassis on viieaastasi, kes ei suuda moodustada terviklikke lauseid. Nad ütlevad näiteks "Pliiats anna!"," räägib ta.

Õpetajanna usub, et neid lapsi on suures osas kasvatanud telekas ja vanemad pole nendega peaaegu üldse tegelenud. "Pidin loobuma maalimistundidest, sest paljud minu klassi lapsed pole kunagi pintslit näinud ega oska seda käes hoida. Samuti pole neil püsivust, et maalimise ajal paigal püsida. Me peaksime neid õpetama läbi mängu, aga ka mängida nad ei oska. Nad tormavad lihtsalt sihitult ringi," ütleb ta ja kirjeldab poissi, kes oskab teha kõike vajalikku arvutihiirega, aga mispidi või kuidas avada raamatut, seda ta ei tea.

"Proovisin teha projekti aastaaegadest, kuid pidin ka sellest esialgu loobuma, sest enne pidin lastele selgitama, mis on aastaajad ja millised need on. Nad ei teadnud! Üks poiss ei teadnud, milline on punane värv. Muidugi on ka teistsuguseid vanemaid, kes teevad oma laste kasvatamisel suurepärast tööd, mu klassis on muidugi ka selliseid lapsi, aga üha enam satub sekka neid, kes mind ahastusse ajavad," tunnistab naine.

Paljudel lastel puudub kodus regulaarne uneaeg: nad tulevad kooli, olles surmani väsinud arvutimängude mängimisest, millega nad on alustanud varastel hommikutundidel. Siis tuleb õpetajal nad kõigepealt puhkama saata.

Tema sõnul on selge, et probleem ei puuduta ainult üht kooli ega klassi, vaid levib üle maailma. "See pole seotud vaesusega. Paljud kõige kohutavamas seisus laste vanemad on äärmiselt edukad pankurid ja ettevõtjad. Aga lastega ei oska nad midagi teha," räägib ta.

Suurim probleem on aga see, et kui kitsaskohtadele vanemate tähelepanu juhtida, satuvad nad raevu, ei tunnista vigu ja süüdistavad õpetajaid oma töö tegemata jätmises. "Üks lapsevanem esitas mu kohta kaebuse, kui palusin, et ta toetaks mind, kui üritan tema pojalt sülitamise kommet välja juurida. Minu hämmastuseks palus direktor mul selle ema ees vabandanda!" räägib õpetaja.

"Ma armastan oma tööd. Mulle meeldib näha, kuidas lapsed arenevad. Aga ma unistan sellest, et lapsed jõuaksid kooli nii, et nendega on varem kodus midagigi tehtud. Liiga suur osa praegustest vanematest ostavad oma lastele kõik, mida nood tahavad, lootuses, et sellest piisab. Aga nad ei mängi nendega, ei vii neid õue, nad, nagu öeldud, isegi ei räägi nendega! See on kohutav," ütleb õpetajanna. "Ma ei kujuta ette, milline tulevik ootab sel moel kasvanud lapsi," tunnistab ta.


Kas see on probleem, millega seisavad silmitsi vaid välismaal kasvavad lapsed või on samasuguseid (taand)arenguid näha ka Eestis?
artikkel eesti keeles
ja originaal 

Mingil ajahetkel kirjutasin siia, et näe, kui tore, Ruudi saab endale kaks uut nõbu. Tol hetkel pidasin silmas, et beebid tulevad Marko ja Karita ning Kadri ja Elari perre, kuigi tegelikult Kadri beebi on Ruudile ju umbes vananõbu või midagi taolist. Aga täna võin öelda, et tõesti, aastal 2012 saab Ruudi endale kaks päris nõbu, sest mu sõtse Kadi on taas beebiootel. Sedapuhku siis oktoobrisse kippuv tegelane tulemas. Nii et lapsi ikka tuleb ja tuleb, ise ei peagi panustama. Täna sain ka uudise, et Tuuli pisike poja nägi eile, s.t 14. veebruaril ilmavalgust.

Eks sellises valguses lippab mõte ikka sinnakanti, et ehk...? Aga ikka veel ei-ei-ei. Ma ei olegi täpselt aru saanud, miks ma (vähemalt praegu) rohkem lapsi ei taha. Ok, rasedus mulle tõesti eriti ei meeldi, eriti see osa, et ta nii pikalt kestab, lõpuks on ikkagi suht tüütu olla. Aga sünnitus on ju lahe, kuigi ma mäletan esimest ööd pärast Ruudi sündi, mil ma teda vaatasin ja pisaraid poetasin, et see vaene laps ei saa mitte kunagi ei õde ega venda, sest ma pole nõus uuesti sünnitama. Aga see läks nädalaga mööda. Samuti läks sünnitusjärgne meeleolulangus mööda paari nädalaga. Ma pole beebiga ööde kaupa üleval istunud ega päevast päeva tema nuttu pidanud taluma. Mul on laps, kes on juba ammusest ajast võimeline üksi mängima (kuigi vanaemade juures viibimine on seda oskust natuke vähendanud)...Ühesõnaga, mul pole mingisuguseid masendavaid kogemusi lapsega, aga ikka ei suuda ma ette kujutada, et ma alustaks selle teemaga uuesti. No ei tõmba. Beebit patsutaks küll, aga siis annaks empsile tagasi :D

Oo, kaunis talv, kesta veel

Jess-jess-jess!!!! Saabusin just koju, väsinud, tige ja muidu üliarmas, absoluutselt mitte valmis alustama uut töönädalat ja siis avastasin, et vesi on kinni. Jess-jess-jess, jätkuvalt jumaldan talve -.-

Neeme armastab õppivat noorsugu

Neeme lahkel loal postitan siia ka tema killulehe. Nagu näha, on tema a) oluliselt suurema staažiga; b) oluliselt aktiivsem üleskirjutaja :)
Head naermist
Link siin:
Neeme naljad

Kui palju guugeldad sina?

Teemapüstitus siis ajendatud tegelikult väga kurvast loost. Asi selles, et Ruudil teeb üks hammas haiget, lööb valusähvakaid mingitel hetkedel. Nii et pole midagi teha, tuleb seada sammud hambaarsti juurde.

Probleem seisneb aga selles - keda valida. See on järjekordne hetk, kui ma tunnen, milline vastutus on lapsevanemal. Minu otsusest olenenb ju see, kuidas hakkab Ruudi edaspidi hambaarstidesse suhtuma: kui esimene kord on õudne, siis ta ju hakkabki neid kolle kartma (nagu ma ise...)

Nõnda olengi ma veetnud nüüd juba kaks pärastlõuanat guugeldades, et leida see kõikse õigem arstitädi. Ja selle kõrvalt olen hakanud mõtlema, kui uskumatult suur võim on internetil. Kui palju infot leiab netist inimeste kohta. Ja kui lihtne on lasta käest kõik oma võimalused, sest oled korra eksinud.

Mul on terve nimekiri arstidest, kelle taha on suurelt kirjutatatud EI. Ja sinna listi sattumiseks piisab ainult ühest negatiivsest kommentaarist stiilis "ei olnud sõbralik". OK, ma saan aru, et ühe potentsiaalse patsiendi kaotus ei tähenda veel maailma lõppu. Aga ma ei usu, et ma olen ainus. Tegelikult arvan ma, et mis puudutab last, olen ma veel suhteliselt paranoiavaba võrreldes suure hulga empsidega.

See viiski mind mõttele, kui raske on ikka elada tänapäevases maailmas. See et tulevane tööandja, üürileandja, kasutatud vankri müüja sind guugeldab, on normaalne. Ja kui ongi siis kunagi (võib-olla kauges minevikus) olnud midagi mäda, siis...polegi midagi teha. Sa oled maha kantud.

Ma ise guugeldan tegelikult ka päris palju. Harjumus juba. Mis kogemused on mingi ööbimiskoha, söögikoha, raamatu või mis iganes asjaga. See on normaalne tegevus enne raha välja panemist. Aga õõvastav on mõelda, et sama asja tehakse ju minuga. Kuigi jah, minu kohta pole suurt midagi (liht)otsingust välja lugeda :)

Seega siis jah, kui palju guugeldad sina ja kui palju sa guuglist saadud infost hoolid?

Mida vanemaks ma saan, seda paremini saan ma aru, et ma olen siiski vales kliimavöötmes sündinud. Ma tõesti jälestan talve. Samamoodi nagu ma jälestan nõude pesemist - see ei ole minu jaoks mitte tüütu kohustus, vaid täielik piin. Sellepärast on mul ka nõudepesumasin. Aga talve vastu nii lihtsalt ei saa, ainus variant oleks seda täielikult eirata ja keelduda majast lahkumast, aga seda ma ei saa teha, sest ma pean tööl käima.
Nii, väljaelamine on tehtud, süda kohe rahulikum, nüüd saab minna siis selle sissekande peamõtte juurde. On üks asi praeguse olukorra juures, millest ma aru ei saa. Meil siin Eestis on praegu kohutavalt külm, põhikooli lapsed võiksid kõik südame rahus külmapühasid pidada. Aga ikka on mitu-mitu last, kes kohale kobistavad. Hüva, ma oleksin võimeline mõistma, kui nad ütleksid: "Ma tulin sellepärast kooli, et mul on vaja üks töö järele teha/ma ei saanud sellest osa aru, oleks hea see üle vaadata/mul on kodus nii külm, sest meil pole puid, millega kütta." Aga nad toovad põhjenduseks selle, et neil on kodus nii igav, et nad pigem tulevad kooli :O Ja vat selle kohapeal on minu arusaamisvõimel piir ees: mis mõttes on kodus nii igav, et on huvitavam olla koolis, kus sa käid nt seitse tundi üksinda õpetaja juurest õpetaja juurde :O :O Kammmmooon, raamatuid ei ole siis, mida lugeda, midagi joonistada/õmmelda/kleepida/meisterdada, magada ei taha, suvaliselt netis hängida????  Ausõna, mul ei tulnud kooliajal kordagi mõttesse, et võiks vaatamata jõhkrale külmale kooli minna, vastupidi, kui vähegi sai, siis ikka kodus trillala-trullala. Tõesti, täielik hämming juba terve nädala olnud. Koolis ei toimu ju mitte midagi praegu :D