Mingil ajahetkel kirjutasin siia, et näe, kui tore, Ruudi saab endale kaks uut nõbu. Tol hetkel pidasin silmas, et beebid tulevad Marko ja Karita ning Kadri ja Elari perre, kuigi tegelikult Kadri beebi on Ruudile ju umbes vananõbu või midagi taolist. Aga täna võin öelda, et tõesti, aastal 2012 saab Ruudi endale kaks päris nõbu, sest mu sõtse Kadi on taas beebiootel. Sedapuhku siis oktoobrisse kippuv tegelane tulemas. Nii et lapsi ikka tuleb ja tuleb, ise ei peagi panustama. Täna sain ka uudise, et Tuuli pisike poja nägi eile, s.t 14. veebruaril ilmavalgust.
Eks sellises valguses lippab mõte ikka sinnakanti, et ehk...? Aga ikka veel ei-ei-ei. Ma ei olegi täpselt aru saanud, miks ma (vähemalt praegu) rohkem lapsi ei taha. Ok, rasedus mulle tõesti eriti ei meeldi, eriti see osa, et ta nii pikalt kestab, lõpuks on ikkagi suht tüütu olla. Aga sünnitus on ju lahe, kuigi ma mäletan esimest ööd pärast Ruudi sündi, mil ma teda vaatasin ja pisaraid poetasin, et see vaene laps ei saa mitte kunagi ei õde ega venda, sest ma pole nõus uuesti sünnitama. Aga see läks nädalaga mööda. Samuti läks sünnitusjärgne meeleolulangus mööda paari nädalaga. Ma pole beebiga ööde kaupa üleval istunud ega päevast päeva tema nuttu pidanud taluma. Mul on laps, kes on juba ammusest ajast võimeline üksi mängima (kuigi vanaemade juures viibimine on seda oskust natuke vähendanud)...Ühesõnaga, mul pole mingisuguseid masendavaid kogemusi lapsega, aga ikka ei suuda ma ette kujutada, et ma alustaks selle teemaga uuesti. No ei tõmba. Beebit patsutaks küll, aga siis annaks empsile tagasi :D
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
No comments:
Post a Comment