Sain täna teada, et ühe meie kooli poisiga juhtus väga õudne lugu - ta peksti meie kodulinnas nii armutult läbi, et mul hakkab füüsiliselt halb igakord, kui selle peale mõtlen :( Kaks inimest ja jalgadega taotud, ühtki rusikajälge pole. Hambad väljas, lõu- ja sarnaluu katki...Sisemiste vigastuste kohta ei tea, aga tundub võimatu, et ta neist pääses, aga ehk...?
Julm oli tegelikult ka see, kui rääkisime sellest ühe kolleegiga. Ta oli samamoodi kurb nagu me kõik, võib-olla rohkemgi, kuna tema saab tolle poisiga võib-olla kõige pareminigi läbi. Aga ta ütles vaikselt, et nii juhtubki, iga poiss, kes hakkab endast liiga palju arvama, pekstakse läbi. Nii juhtus tema mehe, tema venna, tema sõpradega...Õnneks mitte nii julmalt, aga siiski...ja "tänu" sellele tuli neil mõistus pähe. Ma lihtsalt ei saa sellest aru, see jääb minu mõistmispiiridest väljapoole, nii nagu universumi lõpmatus või elektri olemus (MIKS läheb lambis pirn põlema, kui osakesed liiguvad?????).
Ah, ma ei tea, kõle on olla :(
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Hõõru kahte kätt vastamisi. Hakkab soe? Pirn põleb samal põhimõttel. Osakesed liiguvad, hõõrduvad üksteise vastu, kuumenevad.
ReplyDelete