Saturday, May 31, 2014

Kokkamisest ja füüsikast

Hakkasin täna õhtusöögiks tegema ahjukana. Kõik kulges kenasti (või enam-vähem kenasti, sest hr H, kes oli just teatanud, et ärme palju soola-pipart pane, valas pool pipratoosi kanade peale, nii et ta pidi kanad duši alla viima), kuni hakkasin sööki ahju lükkama. Keerasin kõik kolm nuppu kenasti õigesse asendisse. Ja mitte midagi ei juhtunud. Tavaliselt läheb ahjus tuli põlema ja tööle hakkab ventilaator. Keerasin nuppe igaks juhuks veel. Ikka ei juhtunud midagi. Hr H vaatas mind kõrvalt ja soovitas sõbralikult: "Pliit töötab paremini, kui ta vooluvõrku ühendada." No muidugi, laksasin peoga otsaesisele ja pistsin juhtme seina. Siis jäin mõtlema, miks ometi pliit vooluvõrgus polnud. Ja jällegi tuli hr H sõbralikult appi: "Eks sa tõmbasid äikese pärast pliidi välja." Tõsi. See juhtus rohkem kui nädal tagasi.

 Ilmselgelt pole kokkamine minu hobi.

Füüsikalainel jätkates lahendasin eile kolm tundi 8. klassi füüsikaülesandeid. Kui täpne olla, siis tegelikult ma üritasin neid lahendada, sest ma ei saanud muffigi aru. Ma muidugi ei andnud alla ja lähenesin neile oma humanitaar-filosoofilise nurga alt ja sain kõigile üsna reaalsed lahendused. Aga ma ei suuda uskuda, et neid ülesandeid päriselt ka niiviisi lahendatakse. Ja sellest pagana õpikust polnud ka mingit abi. Mõistsin täielikult oma õpilasi, kes peavad lahendama veel keerulisemaid ülesandeid.

Panen siia ka ühe näite, mis mul meelde jäi:

Keegi inimene, ütleme, et ta nimi on Peeter, veab mäe otsa kelgu, mis kaalub 20 kg. Kelk sõidab mäest alla ning saavutab mäe jalamil kiiruse 18 km/h. Kui kõrge oli mägi?

Müstika :D Eriti kummaline on see, et kunagi ma tõesti oskasin neid ülesandeid lahendada...

Thursday, May 29, 2014

Future of Hope


Viimane klubiõhtu.

Jälle väike armas seltskond, rabarberikook ja tee. Soe aula ja aeglases tempos kulgev film Islandist. Kui lisada siia fakt, et pikutasime suurtel patjadel, pole vist ime, et kuskil poole filmi ajal vajus silm kangesti kinni. Mitte et film igav oleks olnud, aga just see rahulik tempo ja soojus koos pimedusega.

Island on nii mõnegi inimese unistuste sihtkoht. Ma ei saa öelda, et ma otseselt nende inimeste hulka kuulusid. Loomulikult läheksin ma meeleldi vaatama, kuidas elatakse sel täiesti uskumatul saarel, mis on nii eripärase loodusega. Aga natuke pelgan seda Islandi tühjust ja pimedust.

Film oli aga meeldiv vaatamine. Mulle kangesti meeldib, kui islandlased räägivad inglise keelt oma aktsendiga, see kõlab nii armsasti. Minu meelest on see kõige ilusam aktsent. Neil on ka looduslikult nii head võimalused elada päris elu - kasutada taastuvenergiat, elada kogukonnana. Eesti on ka väike, aga tuult, päikest ja vett on meil ikkagi kuidagi poolikult. Rääkimata siis maa enda soojusest, mida Islandil nii palju on. Kurb, et nad seda siiani tegelikult korralikult ära kasuta. Näiteks impordivad nad 90% puuviljadest ja 70% juurviljadest sisse, kuigi soojust on nii palju üle, et vabalt saaks ehitada kasvuhooned, kus kasvaksid apelsinid.

Üks arutlust tekitav fakt kõlas ka filmis: me viskame ära 99% viimase kuue kuu jooksul ostetud asjadest. Jäime mõtlema, mida see tähendab, tundus uskumatu. Kõige rohkem ostame ju süüa, aga seda, mida me teeme toiduga, ei saa ju nimetada äraviskamiseks. Küll aga tuleb toiduga pahatihti kaasa pakend, mis tõesti läheb üldjuhul prügisse. Samamoodi esmatarbekaupade juures - ostame šampooni ja tõepoolest, poole aastal jooksul viskame tühja pudeli ära. Ja huvitav, kuidas läheneda WC-paberi tarbimisele - kas selle viskame ka ära või viskame ära ainult keskmise rulli?

Tuesday, May 27, 2014

Traditsiooniline postitus

Aeg on küps maikuiseks füüsikapostituseks. 

Lihtsalt ma-sen-dav. 

Kui ma ei oleks oma kolleegidest rääkides nii delikaatne, küll ma siis alles ütleks. Ühte ja teist. Aga ma olen delikaatne. Nii et ma lihtsalt unistan:


Huvitav, kas see olukord leiab kunagi lahenduse ka või jäämegi aegade lõpuni peaga vastu seina jooksma. 

Miks küll, armas universumi direktor (kellegi teise poole pole enam pöörduda, sest ülejäänud instantsid on juba läbitud)? 

Monday, May 26, 2014

Aasta teleelamus

Sa püha püss, sain praegu sellise elamuse, et ei tea, kas nutta või naerda. Ootasin, et Rudolfo magama jääks ja panin ajaviiduks telksi käima. Millegipärast valisin saate "Suletud uste taga" ja tuleb tunnistada, et alates esimestest hetkedest olin täiesti naelutatud televiisori ette. See oli uskumatult halb saade :D Päriselt, noh. Ma kahtlustan küll, et ma pole esimene, kes seda ütleb, aga see ei vähenda minu hämmastust. See oli nii kohutav, et kui teema poleks olnud nii tõsine, arvaksin, et inimesed teevad nalja. Ma ei saanud üldse aru, miks nii ebausutav formaat ja nii ebausutavad tegelased.

Lugu oli tegelikult väga traagiline - mingi neiu oli saanud lapse väga halva mehega, kes ise tööl ei käinud ja sundis neiut prostitueerima. Ja kui neiu enam ei tahtnud, siis peksis.

Aga no see esitus.

Kahtlen siiralt, kas on võimalik veel suuremat elamust saada.

Tulevaste põlvede tarbeks mainin ära, et sel aastal käisin esimest korda ujumas 25. mail. Vesi oli jahedavõitu (21 kraadi :D), aga seda karastavam. Mäletan veel seda viimast tõeliselt kuuma suve, kui paar nädalat (kui mitte kolm) järjest oli ligi 35kraadine kuumus ja vesi järves enam ei jahutanud. Praegu seda ohtu veel polnud, ja ilmaprognoose arvestades niipea ei tule ka.

Sunday, May 25, 2014

Inimene minevikust

Eilsel kuumal päeval käis Ruudi koos mu õemehe ja -lastega rannas ujumas ja mängimas. Kuna mu kuulus pearinglus on viimastel päevadel jälle akna taga kollitamas käinud, ootasin neid jahedamas kohas istudes. Baasi tagasi jõudis aga õemees tagasi ainult oma lastega, minu oma olevat läinud koos meie sõbraga koju.
- Kellega siis?
- Üks mees koos noore tüdrukuga.
- hmmmm?
- Minu meelest see mees, kes Aasias oli.
- ?????

Ja nii oligi. Pärast kaht aastat vaikust istus sõber Aasiast meie aias, jõi õlut ja mängis Ruudiga. Täpselt nii, nagu mõned aastad tagasi. Nagu ei olekski vahepeal olnud neid aastaid, kus me üksnes teame, et ta on Eestis, et ta on katkestanud kõik varasemad suhted, et ta isegi ei tervita enam vanu sõpru tänaval kohtudes.

Ma ei tea, kuidas asjasse suhtuda. Ühelt poolt muidugi tore, teiselt poolt - mis värk on? Ise ta loomulikult ei tunnista, et ta oleks suhted katkestanud. Tema ei olegi kedagi tänaval näinud. Tema ise on olnud hämmingus, et pole kedagi näinud, kellegagi suhelnud.

Ma ise olen muidugi superärakaduja. Nii et ei tohiks kobinat olla. Aga ikkagi olen valvas.


Thursday, May 22, 2014

Romantiliselt vihmavarju all

Eile sadas vihma. Eeldatavasti panid kõik seda tähele, eriti Rakveres. Meil siin nii põnevalt ei sadanud, kuid siiski piisavalt ebameeldivalt, et tööpäeva lõpus rahutult jalalt jalale tammuda ja mõelda, kuidas ma nüüd koju saan. Mitte et ma suhkrust oleks või midagi, aga ei olnud õiget tuju. Põnevust lisas asjaolu, et välisukse ees lokusus paras bassein, sest need trapid või asjad olid juba täis. (infominutid - kontrollisin praegu ÕSist, kas trapp on ikka trapp. Ja sain teada, et trapiks nimetatakse ka lennukitreppi. Huvitav, miks?)

Kügelesin seal ukse vahel ja pidasin plaani, kui lavale astus Abivalmis Õpilane. Klõpsutas rahulolevalt oma vihmavarju kinni ja lahti ning heitis minu suunas tähendusrikkaid pilke. Edasi läks kõik nagu korralikus romantilises filmis - noormees tõstab vihmavarju kaitsvalt neiu kohale, haarab tal käest ja nad lahkuvad koos (kunagi saabuva) päikeseloojangu suunas. Parandus - käest ei haaranud, aga vihmavarju tõstis kõrgele minu kohale küll (tegemist on Lühikesepoolsema Abivalmis Õpilasega).

Esimene takistus tuli meie teele kohe, sest see bassein...millesse ma ei olnud nõus astuma. Hüppame siis. Teate, kui raske on kellegagi koos vihmavarju all hüpata, kui te selle teisel varjualusel parajasti käest või ümbert kinni ei hoia. Hüpe lõppes asjaliku kommentaariga: "Õpetaja, te hüppasite mul jalad märjaks."

Järgnes paarisajameetrine jalutuskäik paduvihmas, mille käigus Abivalmis Õpilane välja pressida lubaduse paremaks hindeks.

Kui me lõpuks jõudsime auto juurde (mis oli pargitud nii kaugele, kui üldse võimalik), meenus mulle, et olin unustanud väga tähtsad asjad tööle. Nii et jalutasime tagasi. Abivalmis õpilane tegi rõõmustava järelduse, et olen tal peos - kui ta nüüd paremat hinnet ei saa, siis võib ta minna minu peale kaebama, et ma üldse olin lubanud panna talle parema hinde, nii et mul polevat valikut.

Hüpe kooli sisse õnnestus oluliselt paremini, sest ainult minu jalad said märjaks. Aga tagasi välja hüpates olin eelnevast edust nii tiivustatud, et hüppasin rahumeeli vihmavarju alt välja. Otse vihma kätte. Abivalmis Õpilane naeris nii, et pidin mõnda aega vihmas seisma.

Kokkuvõttes olime mõlemad läbimärjad, nagu meil kummalgi poleks vihmavarju olnud.

Aga samas on tore, et maailmas on inimesed, kes on valmis ka õpetajaga oma vihmavarju jagama, kuigi too teise inimese märjaks hüppab.

Tuesday, May 20, 2014

Kuidas tunda end väärtustatuna?

Tol mälestusväärsel päeval, kui me prl K-ga perenõustamisel käisime, rääkis ta mulle oma teisest nõustajast ja sellest, kuidas talle pärast igat seanssi antakse kaasa kodutöö. Kuna ma olen maailmast huvituv inimene, tahtsin loomulikult teada, millised need kodutööd on. Selle peale tõi prl K näiteks oma viimase, eriti kummalise ülesande: kirjuta üles kõik need korrad, kui tunned end väärtustatuna. Tal endal oli seda rääkides umbes selline nägu:

Ma ei saanud probleemist kohe aru, minu meelest väga armas ülesanne. Prl K arutles selle peale, et huvitav, kas keegi tõepoolest tunneb ennast päriselt ka igapäevaelus väärtustatuna. Mul oli samal ajal selline nägu peas:

Teema jäi mind painama, nii et paar päeva hiljem saunalaval istudes küsisin hr H-lt, kuidas temal sellega on. Tuleb tunnistada, et tema näoilme sarnanes pigem prl K omaga.

Pärast mõningast arutlemist leidsime ka põhjenduse - mina olen õpetaja, teised kaks ei ole. Nii et kõik, kes te tunnete, et teid teie tegemistes piisavalt ei väärtustata - kooli tööle, rahulolu tuleb kolinal.

Tegelikult on muidugi kurb teema.

Monday, May 19, 2014

First world problems ehk mul pole midagi jalga panna

Tegelikult polegi see nii väga esimese maailma probleem - sellise kuumusega ongi kohutav ringi lasta nende kingadega, mis mul olemas on. Ilmselgelt oleks vaja sandaale või soliidseid plätusid. Kusjuures mul on hägune mälestus sellest, et mul olid suvejalanõud. Kuigi minu meelest oli eelmise suvi nii külmavõitu, et võib-olla ma tõepoolest ei tundnudki neist puudust?

Täna lippasin pool aega (see vähem soliidsem aeg) paljajalu ringi, mis ei olnud ka mõnus, sest kui te veel ei tea, siis on meil siin mingi kuumalaine või asi. See tähendab, et ka asfalt on kuum. Tegelikult olin ma sunnitud ka tööl (mis kvalifitseerub pigem soliidseks kohaks) paljajalu olema, sest meil oli sisetemperatuur kõrgelt üle normi - erinevate asjade kokkulangemise tõttu ei töötanud päeva esimeses pooles päikesekattesüsteemid, mis ei ole hea, sest pool meie hoonest koosneb akendest. Klaasakendest.

Muidu naudin loomulikult südamest. Suvi ikkagi! Sel  nädalal on mul veel viis kontakttundi, siis veel arvestuste nädal, üleminekueksam ja ongi kõik.

Aga nende sandaalidega on ikkagi pahasti. Mine või poodi.

Sunday, May 18, 2014

eksamitöödest põgusalt

Selle aasta hala teemal "Mismõttes nagu sa niiviisi oma lõpueksamil kirjutad?!?"

Iga läbitud pakiga muutun ma kõhklevamaks - kas ma äkki noortelt liiga palju ei nõua? Aga siiski, kui on küsitud kaht näidet ja inimene isegi ei teeskle, et ta on need kirja pannud, siis see ei ole ju minu kui hindaja viga, või on?

Suvalised tsitaadid alustekstist, mida ühendab küsimusega vaid üksik sõnapaar, pikad heietused täiesti kõrvalistel teemadel, rääkimata vastustest, mille lugemise peale ma loodan, et vastaja on vähemalt heasüdamlik inimene, sest arusaamis- ja analüüsivõimet tal pole. Mitte et ma jätkuvalt lahterdaksin inimese headeks ja halbadeks selle alusel, kas ta suudab tekstist "õigeid kohti üles leida", aga kuidagi kahju hakkab mõttetult kulutatud ajast. Nii vastaja kui ka minu enda ajast.

Maksimumi (või maksimumilähedaselt) hinnatud tõid praktiliselt pole. Iga töö, mis saab üle 30 punkti (s.t vähemalt 75% võimalikust) teenib minult mõtetes aplausi.

Natuke kurvaks teeb see pilt. Eelmisel aastal naeratas õnn mulle ikka rohkem, nii et rõõmu oli ka palju rohkem.

Thursday, May 15, 2014

(Pere)nõustamisest

Ma ei ole kunagi tundnud kohmetust rääkides sellest, et mul on probleemne laps, kelle pärast olen käinud ka nõustajate juures. Vastupidi, räägin sellest alati hea meelega, sest minu meelest pole ka probleemsete laste valdkonnas ühiskondlik suhtumine kuigi toetav. Jube kergesti pannakse külge "paha lapse" silt ja väidetakse, et laps on kasvatamatu. See viimane teeb muidugi eriti haiget. Teinekord mõtlen nördimusega, kas need inimesed, kellel on vaiksed ja korralikud lapsed (nagu nt mina väiksena olin) üldse teavad, mida tähendab lapse kasvatamine. Nii ma jagangi oma kogemust, et teistel oleks ka julgem olla.

Oma esimesest, pehmelt öeldes kasutust nõustaja juures käimisest kirjutasin kunagi SIIN. Täna seda üle lugedes mõtlesin taas, kuidas ma ometi sinna kabinetti paigale jäin. Ju oli lootus, et Ruudile võib sellest kasu tõusta, siiski nii tugev. Tegelikult ei olnud sellest üldse abi, sest too konkreetne nõustaja jäi endale kindlaks, et probleem on minus ja hr H-s. Huvitaval kombel pole ma eriti kirjutanud meie teisest nõustajast, ainult väike märge selle kohta, et käisime tema juures tagasisidet andmas ja et ta tõesti aitas meid. Sest tema siiski suutis ette kujutada seda, et ühel lapsel võib olla probleeme just kollektiivis ja kollektiiviga ning aitas nii minul kui Ruudi õpetajatel probleemi olemust mõista ja leevendada. Praeguseks on olukord sealmaal, et kindlasti ei saa tüübi kohta öelda "lihtne laps", ta vajab jätkuvalt mõtestatud selgitusi ülesannete kohta, väldib tegevusi, kus ta pole parim, läheneb olukordadele mingi ainult talle teadaoleva loogika alusel, aga sellele vaatamata saab ta lasteaias hakkama ning kuigi ta alati eelistab võimalusel kodus olla, ei muutu ta pühapäeviti kurvaks, et peab jälle lasteaeda minema.

Säherdune oli minu taust enne esmaspäevast perenõustaja külastamist. Seekord polnud asi niivõrd minus kui prl K-s, kes koos oma nõustajaga kutsus mind ühele seansile kaasa. Peab tunnistama, et ma olin natuke ärevil. Kuigi prl K oli mulle kinnitanud, et tegemist on täiesti normaalse nõustajaga, pelgasin ikka, et äkki juhtub midagi sellist, mis juhtus minu esimesel nõustamisel. Teema oli seda delikaatsem, et tegelikult on ju tegemist teise perekonnaga, ehkki väga lähedase perekonnaga. Samas kutse sain just seetõttu, et olen pisut kõrval, seega võiks minu nägemus anda võibolla uue perspektiivi.

Tegelikkus oli selline, et nõustaja oli tõesti väga normaalne. Ta oli inimesena isegi sümpaatsem kui mu teine nõustaja, suhtudes väga rahulikult kõigesse, mida me prl K-ga rääkisime. Ka kõigesse sellesse, mille osas mu esimene nõustaja oleks arvatavasti eriti dramaatiliselt suhtunud. Mulle meeldis, et ta rõhutas, et kuigi sellised haigused nagu prl K omad on seotud meid ümbritsevate inimestega ning nende mustritega, mille oleme alateadlikult oma perekonnas omandanud, on siiski primaarne tegeleda oma tunnetega ning mitte võtta endale vastutus selle ees, mille üle sul nagunii võimu pole. Eh, tegelikult, kui järele mõelda, siis me prl K-ga kahekesi rääkides jõuame tavaliselt isegi veelgi sügavamale, kui me seal kabinetis jõudsime.

Natuke nalja tegi mulle mu enda käitumine, sest pool aega tundsin ma tungivat vajadust hoida vestlust ülal :D Alles siis, kui ma nägin, et prl K täiesti südame rahus haigutas, hakkasin ka asja kergemalt võtma ning lasin vaikusel meie ümber heljuda, et nõustaja saaks mõelda, mida talle siis parajasti öeldi.

Võiks öelda, et midagi uut ja põrutavat ma sellel kohtumisel ei kogenud. Pisut hämmastas mind prl K paika pandud skeem meie sugukonnast ja meievahelistest suhetest. See oli väga läbinägelik! Kuigi tõele au andes tuleb märkida, et teadsin muidugi juba varem, et prl K analüüsivõime on väga hea.

Igatahes tundub, et prl K on saanud nõustamisest abi. Ja mina sain seoses Ruudiga abi. Nii et ma jätkuvalt julgustan inimesi oma probleemide lahendamisel abi otsima. Aga jumal hoidku teid nende halbade kogemuste eest, sest need võtavad tõesti tuju ära.

Tuesday, May 13, 2014

Homod ja habemega naised ja cake smashid

Emadepäeva puhul käisin külas oma vanematel, nii nagu vist suurem osa eestlastest. Mul on muidugi ilgemalt pikk maa minna ka :D

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Kuna mul on selline omapärana perekond, kus vanemad ei ole lahutatud, sain juttu rääkida ka oma isaga. Ja, haritlased nagu me oleme, ei piirdunud meie jututeemad üksnes Ilveste perekonna ja pakutava toiduga, vaid puudutasid ka ühiskondlikke probleeme. Täpsemalt siis härra Vooglaiu ettevõtmisi.

Ma arvan, et igal lapsel on hetki, kus ta tunneb, et ta ei saa aru, mis mõttes tema vanemad niiviisi mõtlevad. Mida vanemaks saad, seda vähem neid hetki ette tuleb, aga neid ikka leidub. Minul on isaga seoses arusaamatu tema suhtumine homodesse ja neegritesse. Ta ei ole kindlasti võitlev homofoob või Klu Klux Klani taaselustaja Eestis. Üldiselt ei võta ta neil teemadel üldse sõna, aga kui keegi teema tõstatab, võib tema arutluskäikudes leida viiteid sellele, et tema jaoks ei ole päris iseenesest mõistetavalt okei, et homod võiksid saada samasuguseid õigusi nagu heteropaarid.

Nii me siis arutlesime sõbraliku entusiasmiga (vahemärkusena: mu ema jaoks on homode kooselu täiesti okei ja ta on pigem seda meelt, et homoseksuaalsus on looduse vingerbuss (vahemärkus vahemärkusele: ma tean, kuidas kirjutatakse vingerpuss, aga Õhtulehe keeleuuendus on seekord erakordselt armas), nii et mis neist kiusata), kuni isa ütles lause, mis andis teemale minu jaoks selle nurga, millele ma polnud varem tähelepanu pööranud.

Nimelt küsis ta (isegi natuke kurvalt), miks peab tema, kes suhtub homodesse teatava reservatsiooniga ja kes usub pigem seda koolkonda, mis ütleb, et homoseksuaalsus on maksimaalselt veerandi osas geneetiline eripära, aga suuremas osas siiski ühiskonna poolt kujundatud nähtus, tundma end lolli, halva, tagurliku ja kitsarinnalise inimesena, kui tema ise "homopooldajaist" nii halvasti ei mõtle.

Ja siis ma mõtlesin ühe teema peale, mis mind ennast vaevab. Nimelt see kuulus cake smash. See on minu jaoks täiesti õõvastav nähtus, absoluutselt arusaamatu ja ... mis seal salata, oma peas nimetan seda nõmedaks. Aga mulle tundub, et kui minu meelest on vale lasta lapsel käppapidi tordis solberdada, seda endale näkku määrida ja seda kõike pildistada, olen mina ka tagurlik ja rumal. Sest lahedad noored vanemad leiavad, et see on nunnu. Ja nii ma ei julgegi seda avalikult öelda, vaid olen vait.

Mitte et see kõik kuidagi mõjutaks minu suhtumist Vooglaiu algatusse või Erki Noole väljaütlemistesse - see on jätkuvalt häbiväärne ja vastik lähenemine, aga mingis mõttes saan ma maailmast paremini aru. Ja ma ise leian, et see hea.

Muuseas, habemega naised ei meeldi mulle ka. Aga ka seda ei julge ma avalikult öelda.

Nii et tegelikult olen ma ise samamoodi oma eelarvamustes kinni, lihtsalt gay-värk sobib mulle, erinevalt toiduga mängimisest.

Monday, May 12, 2014

Plaan C ehk mängu tuleb Tundmatuks Jääda Sooviv Eesti Meesdiplomaat

Pärast hinge kosutavat muuseumikülastust võtsime aja maha ja jõime rahulikult kohvi,
Instagrami pilt
... et jätkata oma turistielu jõekruiisiga, mille käigus ma ei teinud mitte ühtegi pilti, sest esiteks sattusime paadile, millel oli kate peal, mis tähendab, et igale pildile oleks jäänud ka minu vaim, ja teiseks oli too iiri tüüp, kes kõrvaklappides infot jagas, niivõrd uinutav, et kõik vajus pehmesse uttu ja mul ei tulnud fotografeerimine enam meeldegi. Aga vaatepilt, mis meile avanes, oli umbes selline:
Hiljem selgus, et kõik see oli aga ainult sissejuhatus sellele päevale, sest pärast kruiisi läksime õhtust sööma, mille organisatoorse poole oli lahkesti enda kanda võtnud Tundmatuks Jääda Sooviv Eesti Meesdiplomaat, kes viis meid ühte Strasbourgi populaarsesse toidukohta (mille nime ma enam ei suuda meenutada, igatahes polnud see kuulus FLAM´s, vaid üks teine koht) kohalikku spetsialiteeti tarte flambee´d sööma. Põhimõtteliselt on see eriti õhukesel põhjal olev pitsa, mille originaalvariandi katteks on pekine sink, sibul ja juust. Mulle maitses, sest mul pole kunagi olnud midagi peki vastu. Siinkohal on paslik ka ära märkida, et Strasbourg pole üldse niiii kallis, sest meie tarte flambee´d maksid happy hour´i ajal 3 eurot. Ja need olid suured. Muidu olid 6 ja 7, mis sellise suure söögi kohta kesklinna toidukohas pole minu hinnangul küll midagi üle mõistuse olevat.

Viisakus osa koos õpilastega lõppes veel viimaste hoiatustega soliidselt käituda ning seejärel läksid meie teed lahku (arvatavasti küll sarnaste plaanidega). Jäi vaid lootus, et satume erinevatesse paikadesse. Läksime kindal peale välja ja küsisime nõu TJSEM-lt, kes võttis seda mitte nõuküsimise, vaid liitumiskutsena ning vedas meid oma lemmikkohta Academie de la Biere´i. Päeval olime paika pannud, et õhtune plaan A on leida meeldiv koht, plaan B-ks jäi vaikne imbumine ja plaan C-ks flirtida kohalikega. Selle viimase osas oli meil küll teatav kahtlus, sest me oleme siiski kolm soliidset naisõiguslast, aga meie üllatuseks läks käiku just see viimane, sest meie võõrustaja tegi ise kogu töö ära. Meie mureks jäi vaid klaasi tõsta, sest klaasi täitminegi jäi Meesdiplomaadi õlule.

Õlu on sealkandis küll kahtlaselt kange ja kahtlasest magusa mekiga, mis tõi kaasa asjaolu, et pool tundi pärast baari sisenemist oli meil juba väga lõbus. Paika sai pandud uued üle-euroopalised plaanid, mille käigus minu sihtkohaks sai Amsterdam. Nii et igavesti kasulik õhtu oli :D

Saturday, May 10, 2014

Teine päev, kultuurne algus

Järjekordne suurepärane päev Strasbourgis.
Meie hotelli tagumine pool 

Hotelli hommikusöök oli rõõmus üllatus, sest see oli oluliselt suurem, kui ma arvasin. Ma olin arvestanud moossaia ja tassi kohviga, aga tegelikult saime nii keedumuna kui ka puuviljakompotti.

Pärast seda kablutasime uue kunsti muuseumisse, mis oli fantastiline. Nägime Picassot, Kandinskyt ja ka täitsa uut kunsti, mis oli ehk isegi kõige põnevam. Lisavürtsi andis asjaolu, et teoste mõistmiseks polnud meil abi ka pealkirjadest, sest need olid puhtas prantsuse keeles, mis tähendab, et saime täielikult keskenduda sellele, mida nägime. Huvilistele teadmiseks ka piletihinna kohta - õpilaskaardi esitanutele anti 3,5eurosed piletid, teistele 7-eurosed. Aga reaalselt küsiti kuue inimese eest kümme eurot ja 50 senti.

Lisaks piltide vaatamisele saime ka ise kunsti teha. Kuigi me prantsuse keelt ei mõistnud, ei takistanud see meid kuidagi valimast prantsusekeelseid väljendeid, mida kasutada tööde inspiratsiooniks.
Tasakaalus paadisild ehk lükates kivi

Wednesday, May 7, 2014

Esimene päev

Kolme sõiduvahendi peale sain kokku ka kolm tundi magada. Selliste parajate kolmetunniste vahedega. Ei saa öelda, et praegu väga värske oleks olla, aga parem siiski, kui kartsin.

Lennusõit läks täiesti normaalselt, see tähendab, et õhkutõusmisel kilkasin sisemiselt, laskumisel niutsusin. Õnneks oli valu vaid ühes kõrvas, hea seegi. Frankfurdi lennujaam oli seekord oluliselt suurem. Ja bussipeatuse olid nad palju kaugemale peitnud :D Jätkuvalt mõtlen ja imestan, kuidas mul õnnestus eelmisel korral nii salaja töötajate otseteed kasutada, et ma isegi aru ei saanud, et tegemist on töötajate otseteega.

Igatahes (pärast mõningast virinat, mis oli häiriv ja minu jaoks mõneti üllatav - liigume ju täiskasvanute või peaaegi täiskasvanute seltskonnas, miks pean ma siis kuulma mõttetut jorinat nt selle üle, et tuleb paar sammu jala astuda) jõudsime oma hotelli, mis oli kodulehel väga kaunis. Kohapeal nii kaunis pole :D Näiteks kukkus koridoris üks seinaplaat alla. Tubades ei ole kardinaid ja päevatekid on tõsiselt kulunud. Aga olemas on puhtad käterätid, tasuta wifi ja suurepärane asukoht, nii et ma tegelikult ei pahanda. Lihtsalt naerma ajab, kui hea pildi suutis meie hotell luua endast kodulehe kaudu.

Pärastlõunal käisime külas Euroopa Nõukogus. Paar tundi tagasi tundsin, et ma sain lõpuks aru, mis värk nende parlamentide, liitude ja nõukogudega on. Praegu pole ma enam kindel. Igatahes meie käisime Euroopa Nõukogus, mis on siis pigem filosoofilis-poliitiline organisatsioon :D Meid võttis vastu praegune diplomaat, kes näitas maja, lubas kõnepultide taga istuda ja lihtsate sõnadega ära seletas, mis see EN on. Nagu ma ütlesin, mõnda aega tagasi oli see mul selge. Aaa, seekord sõitsime trammiga. Kui kedagi äkki huvitab, siis trammipilet maksab 1.60 ja neid saab osta peatustes olevastest automaatidest. Aga nad on nõus vastu võtma ainult münte.

Õhtu lõpetasime ühes Itaalia pizzerias pasta carbonaret süües. Vein oli tänasel päeval tabu, sest piisas vaid mõttest, kui meil kõigil oli silme ees pilt endast laua all lääbakil :D Nii nautisin klaaspudelis Coca-Colat ja olin õnnelik.

Strasbourg on ikka väga ilus linn. Mulle kangesti meeldib :)
Tallinna lennujaam - kohv on joodud, kook on söödud. Väsimus on maksimaalne, bussis sai naha silmadele, aga kahjuks rohkem mitte, tunnike tukkumist ei muud. Lennukis ei looda ka magada, sest peame seal sööma :)

Reisiöö ja kiidulaul direktorile (mitte universumi omale)

Lõpuks ometi on käes õige öö. Kahe tunni pärast läheb buss, mis viib meid lennujaama. Ma ei kujuta ette, kuidas see kõik välja hakkab nägema, sest ma olen tegelikult kohutavalt väsinud, aga ei julge magama jääda, sest mõte sellest, et peaksin pooleteise tunni pärast üles tõusma, tundub liiga võigas. Nii üritan end üleval hoida, aga tuleb tunnistada, et Eurovisiooni I poolfinaali vaatamine ei aidanud sellele üldse kaasa, sest see oli nii igav.

Varem täna õhtul olin pidulikul õhtusöögil, mille korraldas meile direktor. Vahel, kui ma oma direktorit vaatan, siis tundub mulle, nagu ma näeksin üht mõnusat inimsööjat, kes vaatab heldinud pilgul end ümbritsevaid inimesi ja limpsab mõnudega keelt. Aga see on selline hästi tore inimsööja, kes on valinud välja oma lemmikinimesed, sellised tõelised maiuspalad, nii et ärasöömiseks väljavalitu olla on privileeg.

Täna oli meil siis õhtusöök koos kingitustega, mis anti üle personaalsete iseloomustustega. Ja see on üks asi, mille poolest meie direktor on tõeliselt eriline - ta ütleski igale meie kollektiivi liikmele midagi just talle mõeldut. Et ta leidis oma kiire tempo juures aega mõelda igaühe erilisusele, tema tugevustele ja väljapaistvusele, ja see, et ta üldse pidas oluliseks midagi sellist teha - imetlusväärne. On meid ju peaaegu viiskümmend inimest.

Inimeste motiveerimine on üks peen värk. Kindlasti ei ütle ma, et mind ei oleks võimalik motiveerida rahaga, näiteks jõulupreemia lepitas mind kõigega, mis muidu oli ehk tuska valmistanud. Aga sellised sõnad, mida täna öeldi, motiveerisid mind ausalt öeldes sama palju. Ja mõte sellest, et juunis tuleb meil jälle väljasõit vabas õhkkonnas, teeb mulle ka rõõmu.

Mõeldes, milliste vastuoludega meie kollektiiv on sündinud, on uskumatu tõdeda, kui hästi on suutnud meie direktor meist vormida ühtse meeskonna. Kuigi ma vahel torisen ja puha ning mõtlen, mis pagana lasteaeda ja ussipessa ma olen sattunud - ikka tulevad sellised sündmused, mis on nii mõnusad, et tunnen: mul on tore töökoht :)

Tuesday, May 6, 2014

Pöördumine universumi direktori poole

Ma olen varemgi märkinud, et inimene saab elada kooskõlas erinevate institutsioonidega ainult sellisel juhul, kui ta on erakordselt stabiilne ja võimalikult keskmiste vajadustega. Sellisel juhul asjad toimivad, ei juhtu pahandusi ega äpardusi. Kuidagi on juhtunud nii, et mina ei ole olnud stabiilne ja keskmine. Ma olen teinud selliseid surmapatte, nagu abiellumine, kolimine, korteri omamine väga vanas majas. Kindlasti olen teinud ma veel muudki halba, aga õnneks olen ma suutnud unustada suurema osa neist võitlustest mida ma olen pidanud Eesti Energia, Swedbanki ja Tele2 suguste hiidudega. Tegelikult ei ole unustanud, aga ma ei taha sellest lihtsalt rääkida, sest mul läheb tuju ära, kui ma mõtlen jälle sellele, kui kaitsetu on üksikisik selliste kafkalike süsteemide vastu.

Aga täna jälle. Ootasin juba eile kannatamult kullerpoissi, kes tooks mulle hindamist vajavad tööd. Skeemitasin, et saaksin selle -  kõrge konfidentsiaalsusastmega - paki siiski kätte, kui ma ise füüsiliselt kohal pole. Kõik asjata, sest pakki ei tulnud. Küll aga sain täna esimese tunni ajal kõne (päriselt, ma muidu ei hoia telefoni kuidagi nähtaval ega miskit, aga täna ma ju ootasin kulleripoisi kõnet) ja vabandasin südamest, et... võtta vastu kõne mu eelmise elukoha kandekeskusest :O Tuleb tunnistada, et ka kõne tegija oli kohmetu, teab ta ju, et juba mitu aastat pole ma selle kandiga seotud.

Igatahes on need paganama eksamitööd kuskil Kalevipoja-radadel. Ma saan inimlikult aru, et nii võib juhtuda. Aga kaks aastat järjest - eelmisel aastal sõitsid mu tööd ju Tartusse. Kus ma ka ei ela.

Miks, armas universumi direktor, miks???

Monday, May 5, 2014

Vargamäel

 - Tead, mingi klass läheb õppekäigupäeval Vargamäele?
 - Eeee, need oleme meie :D

Ma ei tea, miks tegi inimestele nii palju nalja see, et meie otsustasime ülekoolilisel õppekäigupäeval minna Tammsaare-radadele. MINU ARUST on Vargamäe väga lahe koht. Ma tõesti ei saa öelda, et ma naudiksin Tammsaare lugemist, aga tunnustan teda väga olulise kirjanikuna ning naudin kõike, mis on temaga seotud. Ja tänase tuulise ja vihmase (kohati lausa lumise) ilma taustal oli Vargamäe igatahes mõnusam kui kanuutamine. Ja kuuldemängu tegemine Türi ringihäälingu muuseumis oli kõike muud kui igav ettevõtmine, tegelikult oli see kohati suisa pööraselt lõbus. Veel meeldis mulle olla koos oma õpilastega, ma sain nendega kohta igasugu uut ja huvitavat infot. Loomulikult oleks olnud mõnusam, kui ilma oleks olnud soe ja päiksepaisteline, praegu läks paratamatult osa energiast värisemisest hoidumiseks, sest isegi mina oma elukogemusega ei osanud kahtlustada, et ilm niiii pööraselt külm on. Aga minu meelest võtsid ka lapsed sellest päevast palju olulist kaasa. Ja lahe oli kuulata, kuidas nad üksteise võidu seletasid, et "Tõde ja õigus" pole üldse mingi igav eesti romaan, vaid "kõige kurvem lugu üldse, kurvem kui Titanic" (Jussi tragöödia) ja "hull seebiooper Eesti moodi". 

Mina igatahes olin rahul, pelgalt viie euro eest sai nii silmaringi laiendada kui ka lõbusalt aega veeta. 

Saturday, May 3, 2014

Teeme ära!

Täna käisime Ruudiga päris talgutel - värvisime pinke ja prügikaste, puhastasime raudtorusid roostest, ladusime puid autokasti ja sõime tõelist talgusuppi. Eelmisest korrast olime õppinud ka ja soojad riided selga pannud, nii et tänane karge õhk ja pidev vihmatibu meid ei morjendanud.

Loomulikult unustasin ma fotoka kaasa võtta, aga õnneks tuli kohale Elmo Riig, kes vähemalt Ruudistki pilti tegi :)

Mõnus oli, kuigi mul oli kahju, et inimesi tuli siiski vähem, kui oli loota. Just noored ise, kes olid ka korraldamise taustajõududeks, ei jaksanud kohale tulla.

Äkki järgmisel korral siis.

Thursday, May 1, 2014

1500 pisikest kuuske

Alustasime talgutega :) Esiteks võtsime kätte ja läksime metsa istutama. Pärast eilset pealesunnitud liikumatust oli äärmiselt mõnus labidaga mullas sonkida ja mõelda, et paarikümne aasta pärast võin tulla ja enda metsas ringi uidata. See ei olnud mingisugune üleriigiline ettevõtmine, vaid lihtsalt ühe perekonna soov. Ja see andis kogu päevale lisaväärtuse, sest kuigi olime Ruudiga seal enam-vähem ainsad võõrad, võeti meid nii armsalt vastu, minust sai "meie Mari" (sest mu pärisnimi oli liiga keeruline) ja Ruudi oleks tahtnud sinna suure vabaduse kätte elama jääda.

Mõnes kohas on lihtsalt mõnus olla. Sain sellest kohe aru, kui kohale jõudsime. Ja tunne läks iga tunniga järjest tugevamaks. Kujutan ette, kui hea ja terve lapsepõlv sellises kohas kasvades oleks - ruumi jooksmiseks, ronimiseks, ujumiseks. Ja muidugi töökasvatus, mis maal päris talus elamisega kaasas käib. Ka Ruudi, kes võõrastesse muidu vägagi kahtlustavalt suhtub, tundis end kindla ja vabana, rääkis juttu ja tegeles asjalike toimetustega, ronis traktorite otsas (ta on nüüd loobunud plaanist hakata prügiautojuhiks ja unistab hoopis traktoristi karjäärist), püüdis mõrraga (?) kala, kiikus.

1500 kuusekest sai ka muu hulgas maha. Vaatamata sellele, et ilm ei tahtnud meiega üldse koostööd teha, vaid oli külm ja vihmane. Kõik olid töökad ja praktilised inimesed - kui oleme kohale tulnud, siis teeme ära. Ei mingit virinat. Isegi kohvipausile oli meid raske saada, kõik tahtsid oma vaod lõpuni teha, enne kui natuke puhata. Hoog oli sees :)

Ja seal talus elas ka tõeline vasikas-koer, bernhardiin tõu poolest.

Tore oli olla koos toredate inimestega.