Kuidas meil tööpäeva elavdati

Nädala alguses tuli meilile kiri, et tuletaksime meelde käitumisjuhise tulekahju korral. See on väike vihje, et varsti saab ehk natuke jalga sirutada :D Ilmad on päris kenad olnud, seega ootasin huviga. Ma olen see inimene, kelle meelest võiks tuletõrjeõppuseid vähemalt kaks korda aastas korraldada, et tegelikult ka tekiks arusaam, mida kriitilisel hetkel peale hakata.

Täna hommikul hakkasid silma väikesed vihjed, et miskit toimub. Ja lõpuks hakkaski alarm tööle ning kõlaritest kostis administraatori erutatud hääl: "Kõigil kiiresti lähima väljapääsu kaudu evakueeruda!"

Kuna ma olin käitumisjuhise enne üle lugenud ja liikumisplaani endale selgeks teinud, sain elevusega anda käsu kõik asjad laudadele jätta ning trepist alla kõrvalukse kaudu välja minna. Kuna õpetaja peab tagama ka selle, et uksed saaksid väljaliikujate tagant kinni, lükkasin lapsed trepile ja liikusin ise viimasena väljapääsu poole. Suur oli minu hämming, kui poole trepi peal tuli meile suits vastu. Õpilased ei lasknud ennast sellest üldiselt häirida, vaid lipsasid uksest julgelt välja. Mis oli muidugi viga. Pärast saime ühe teise õpetajaga (kes samamoodi suitsust läbi tungis koos oma õpilastega) mitte just pahandada, aga märkuse, kuidas me nii rumalasti tegime. Mis me teha saime, kui suits tuli alles poole evakueerimise pealt :D

Aga tegelikult pani kogu olukord vähemalt mind küll mõtlema, mis saaks, kui päriselt midagi juhtuks.

Niiviisi siis

Nii väsitav kooliaasta algus oli mul viimati siis, kui esimest aastat tööle läksin ja Ruudil polnud lasteaiakohta, nii et pärast tööpäeva võtsin üle lapsehoidmise (tol sügisel sai Ruudi kaks, nii et ta ikka vajas mõnevõrra suunamist) ja järgmise päeva tunde valmistasin ette pärast seda, kui Ruudi magama läks. Tegelikult vist nii raske praegu pole, sest tollal võtsin ma kaalust meeletult alla, nüüd aga vähemalt ei võta juurde, kuigi ma trenni ei tee. Igatahes. Ma olen kurnatud. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Vähemalt on suuremad tööd selleks tsükliks suuremalt jaolt ära hinnatud, mis tähendab, et viimased nädalad saavad olema puhas lust ja lillepidu (*naerab kurjalt enda üle*).

Järgmisel nädalal on Ruudi sünnipäev ja ma reaalselt kaalusin cateringi tellimist, sest mõte söökide valmistamisest ajab mind mõnevõrra iiveldama. Ära jäi tellimine põhiliselt seetõttu, et pakutud menüüd olid kahtlaselt igavad. Õnneks on Ruudil suhteliselt primitiivne maitse sünnipäevatoitude osas ning soovitud küpsisetordi ja krõpsudega saan ma ehk hakkama.

Kooli osas on teatav stabiilsus saavutatud, nii minu kui ka Ruudi emotsionaalses seisundis, nii et üldiselt ei purska me kumbki enam ootamatult pisaratesse. Stuudiumisse tulevad igapäevaselt kenad hinnangud soravalt lugemise ja töökäskude mõistmise ja muude sarnaste asjade eest, kuigi Ruudi ei saa suuremalt jaolt aru, mille eest need tulevad, sest enda arvates pole ta neid asju teinud :D Mõningase mõtlemise järel meenub talle, et tõesti, luges paar rida või midagi taolist. Ja viimase nädala käitumise osas arvas ta ise, et saab kollase näo (valikus on veel roheline ja punane), sest päris mitu korda olevat õpetaja pidanud teda keelama, aga õpetaja oli siiski arvanud, et tegelikult on ta palju viksimalt käitunud kui varem. A ja ta jõudis arusaamani, et kehalise ja matemaatika õpetaja ei ole tegelikult üks ja seesama inimene. Ta algusest peale mõtiskles, kuidas on võimalik, et erinevates tundides on ühel ja samal inimesel nii erinev iseloom :D

Kandleõpingud on jõudnud akordideni, ootan juba kannatamatult, millal on aeg küps "Smells like teen spiritiks" :D

Ja kuuvarjutust me ka ei näinud, kuigi tõusime kenasti kell viis üles (Ruudi pane äratuse), sest need pagana pilved...

(music) Walk

Kauri mainitud rattasõidule me siiski minema ei hakanud, lamasime niisama diivanil, aga tänasel Vaiko Epliku kontserdil olime kohal nagu korralikud hipsterid ikka. Esimese laulu lõpus leidsime prl Lumivalgekesega, et heli on ikkagi liiga vali, ja tõmbasime sektorisse. Sinna kostis kenasti ja meie saime ka juttu vesta.

Pärast korraldas hr H meile jalutuskäigu kodulinnas, mille käigus nägime kodulinna vanimat maja, tervet hulka maju, kus hr H oma tormilise nooruse ajal elanud on (ja mis eranditult olid äärmiselt külmad kohad :D), maja, kus hr H käis lasteaias ja üht parimat juugendi näidet meie linnas. Lisaks kõndisime ka mööda üht endist tänavat, mida enam pole, sest vesi uhtus selle minema, ja uurisime põhjalikult üle metamodernistliku uusehitise. Ausalt öeldes polnud ma minemauhutud tänaval varem käinudki, nii et igati asjalik jalutuskäik oli.

Pärast koduõuegrilli läksime ka Eesti parima burgeriputka toodangut maitsma. Kui aeg jõudis meie burgeriteni, kustusid tuled :D Burgeritele ette nähtud aeg oli lihtsalt otsa saanud :D Õnneks saime mobiilidega valgust näidata, nii et saime oma luksuslikud õhtusöögid siiski kätte. Õigel ajal ei saanud kohale minna, sest burgeri kõrvale esines artist, keda me olime nõus ainult kaugelt kuulama.

Arvestades seda, et hommikul jõudsin 15 abituriendi tööd ära hinnata, oli eriti asjalik päev.


***
Ma tegelikult adun küll, et praegu on mu blogi igas mõttes lame ja isegi mõttetu. Sest noh burgerid ja jalutuskäik kodulinnas :D Oleks siis piltegi :D Aga see, millest ajaloo tarbeks rääkida võiks (Ruudi esimesed koolinädalad), pole nagu päris see, millest kirjutada tahaks. Ses mõttes, et siis ma peaks kirjutama umbes selliseid lugusid, kuidas Ruudi võttis ühel päeval kooli kaasa binokli ja oli pärast õnnelik, et teistele poistele meeldis see ka väga ja "nad vaatasid, et ta polegi nii mõttetu tüüp, sest ta on aus ega taha mängida peitust nendes kohtades, kuhu õpetaja minna ei lubanud". Jutumärkide vahel on tsitaat Ruudilt. Või siis seda lugu, kuidas üks klassivend läks lihtsalt teise poisi juurde ja andis jalaga tagumikku. Või siis seda, kuidas koolis õpitavat ainult neid asju, mida lasteaias juba õpiti. Et kuna mul selliseid nunnusid säravate silmadega räägitud koolilugusid pole, siis ma parem ei hakka neid üles märkima. A tegelt, selle peaks vist ikka kirja panema (ajaloo tarbeks), et esimene murekõne õpetajalt tuli teise nädala neljapäeval. Pärast seda, kui ma olin järele mõelnud, pika kirja kirjutanud, mõned päevad vastust oodanud ja lõpuks uuesti helistanud, et küsida, kuidas olukord on, selgus, et muretsemiseks pole põhjust. Eks ma natuke ikka muretsen, aga püüan teha mittemuretsemise nägu. Ja edaspidi märgin igale poole hr H telefoninumbri, et murekõned jõuaksid temani :D

Samas trenn on päris äge koht, arvab Ruudi. Eriti jõusaal ja ujumine. Hea seegi :)

15 asja, mis võiksid iga noore naise kodus olla

Kuna kirjutamistuju nagu pole, aga näpud tahaks soojas hoida, teen ühe tobeda ülevaate, mis mul kodus on. Näpatud Madlikese blogist.

1. Veiniklaaside komplekt, kus on 8–12 klaasi. Kahtlustan, et on olemas. Lugenud pole, aga kui me maal elasime, saime hr Hga pidevalt kingituseks veiniklaase. Vastu kinkisime jõulutulesid :D Seda viimast avastasime kolmandat korda sama kingitust tehes. Noh, jõulutulesid ei ole vähemalt minu meelest kunagi liiga palju. Veiniklaaside rohkus mind ka ei häiri, seisavad karbis. (1p)

2. Vähemalt üks ilus vaip. Paar vaipa mul on, aga hetkel on kasutusel ainult porivaip. Ei ole eriti kaunis, suvaline hall. Ma ei ole väga vaibausku. (0p)

3. Korralik ja loogiliselt kujundatud töökoht. Seda mul ei ole. Mingi osa minust igatseb oma töönurka, aga samas kahtlustan, et kokkuvõttes teeksin tööd ikka seal, kus juhtub. (0p)

4. Unikaalne leid kirbuturult. Ma olen kirbukalt mõned tõeliselt unikaalsed riideesemed ostnud :D (0p)

5. Mugav madrats. Enam-vähem. Võiks isegi mugavam olla, aga mis seal ikka, ei hakka uut ka hetkel ostma, pärast on kolida veel ebamugavam. (0,5p)

6. Vähemalt üks kunstiteos.  Mu abielusõrmus on noore kunstniku tehtud. Kui ma kodus olen, on ka tema siin. (0,5p)

7. Üks elus asi. Mõni mul ikka on :D Mees, poeg, kass ja isegi mõned toalilled, mille eest ausalt öeldes hoolitseb hr H. Mul lihtsalt läheb meelest neid kasta. (1p)

8. Fotod sulle kallitest inimestest. Leidub. Kuigi väljaspool fotoalbumeid on pildid meie perest. Aga me olemegi mulle kallid (1p)

9. Väike õmbluskomplekt. Täiesti olemas. Tean isegi, kus asub. Kuigi kasutasin viimati märtsis, kui Ruudil oli vaja kuninglikku keepi. (1p)

10. Nõudekomplekt külaliste tarvis. Taldrikud on, isegi kaks komplekti. Tasse ei ole ja esialgu ei tule ka. Mulle meeldivad mu tassid :D Väikeste lusikatega on probleem. (0,5p)

11. Kohvi- ja/või teekann. Kohvikann on loomulikult olemas. Teekannu pole, aga olen mõelnud, et võiks. Kuna mõtlen sellele harva, läheb veel aega. (1p)

12. Vähemalt üks pudel vahuveini. Madlike vastas täpselt nii, nagu ma oleksin seda ise kirjutanud: "Miks, oh miks? Eriti, kui ma ei joo. Ootamatuid külalisi kostitan kohviga ja mittekohvijoojatel mu juurde asja pole. Olgu, teed võib ka saada, kui ilusti küsida. " (0p)

13. Tugev ja usaldusväärne kööginuga. On olemas ja teate, milline rõõm temast on :D Päriselt. Lõikab nii tomateid kui ka kanakoibi pooleks, lisaks saab seda kasutades ette kujutada, et oled tõeline superkokk. (1p)

14. Taskulamp. Neid on meil palju. Aga mitte minu pärast, vaid ikka hr H ja Ruudi. Ma vahel olen ikka kasutanud, näiteks öösel piparmünti taga otsides. (1p)

15. Usaldusväärne tolmuimeja. Ka see on meil olemas. Hmmm, jälle tänu hr Hle. Meil on selline pooltööstuslik, mis imeb prahi juba eemalt enda sisse. Lisaks annab teda hästi mõnusalt kokku panna ja igale poole kaasa võtta, sest ta on nii kerge. (1p)

Tänu abikaasale 9,5 punkti. Täitsa noor naine :D

"Kodumaa karjed"

Juba puhtalt sellepärast, et asi oleks dokumenteeritud, panen kirja ka selle, et vahepeal toimus meie linnas kultuurisündmus. NO99 käis külas "Kodumaa karjetega".

Tore oli see, et saal oli rahvast täis. Kui mina pileteid ostsin, oli neid veel väga palju üle, nii et ma hakkasin juba muret tundma, et kui keegi vaatama ei tule, siis rohkem NO meile külla ei satugi. Õnneks oli mure ennatlik.

"Kodumaa karjed" ise oli väga šeff. Ses mõttes et tegelikult ei kõla ülemäära põnevalt etendus, kus on ainult üks mees, kes esitab Eesti riigis kõlanud tekste. Aga tegelikult oli tõesti põnev, isegi minusugune kange kanniga tüüp istus rõõmuga poolteist tundi. Selles osas kummardus Jaak Printsile, kes tõesti täiega pani. Ma suudan tund aega järjest niiviisi, aga ma pean muidugi vahepeal kontrollima, kas kuulajad ka mind kuulavad. Printsi kuulajad olid vabatahtlikult maksnud selle eest :D Ja mina näiteks elasin südamest kaasa. Eriti põnev oli Erika Salumäe olümpia finaalsõidu reportaaž, mul tuli niiii meelde see, kuidas kõik oli ja kuidas mu isa pisardas.

Mõtlesin ka sellele, et tegelikult mul vist ikka on vene keeles vähemalt A1 tase, võibolla isegi A2, sest ma sain üldjoontes aru ka venekeelsetest sõnavõttudest. Tegelikult peaks vist olema B1, aga seda ei saavutanud ma kunagi.

Üldiselt ei ole tuju ülemäära ülevoolav, kool on jätkuvalt mõnevõrra valus teema.

Kes teeb, see jõuab

Eks see ole teada, et ühe pere lapsed võivad olla väga erinevad. Mul on kaks õde ja kui jätta kõrvale meie väline sarnasus ja mõningad ühised (kasvatuslikud?) jooned (näiteks harjumus raamatuid lugeda), oleme jumalast erinevad. Mina näiteks olen kõige rahulikum. Või vähemalt nii meeldib mulle endale mõelda :D Kõige suurem inimpõlgur igatahes. Teised kaks on ka muidugi keskmisest sotsiaalsemad tüübid, nii et kõigil oleks raske sellistega võistelda.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada.

Hoopis sellest, et samal ajal kui mu sotsiaalselt aktiivne õde arutles selle üle, kas on ikka mõistlik väikseid lapsi nõnda palju arendada erinevate trennidega, nagu nii mõnigi lapsevanem seda teeb, pidasin mina iseendaga vestlust, kuidas korralda meie pere logistikat, et meie laps jõuaks kõikidesse neisse kohtadesse, kuhu ta jõudma peab.

Ausalt, ma ka ei tea, kuidas see niiviisi läks, aga asjad tüürivad kangesti sinnapoole, et Ruudi on see tüüp, kes käib nii muusikakoolis kui ka spordikoolis. Natuke teeb olukorra helgemaks see, et muusikakoolis ei Ruudi süvaõppes, mis tähendab, et eraldi solfedžotunde tal pole. Ja see jätab nädalasse kenasti kolm päeva, mil harrastada vibusporti.

Kehv osa on see, et lisaks teatrile on sel aastal meie linnas ka muusikakool remondis, mis tähendab, et kool tegutseb asenduspindadel, mis asuvad meie kodust (koolist) risti  läbi linna. Nii enam-vähem, saaks ka kaugemal olla, aga ainult seetõttu, et meie elame pigem kesklinnas kui äärelinnas :D Ja see omakorda tähendabki logistilisi mõtteharjutusi, sest esimese klassi tunnid on muusikakoolis üsna vara. Isegi minusuguse tööpõlguri jaoks.

Samas praegu tundub, et asjad sujuvad. Vähemalt sel nädalal. Ja mingil hetkel suudab üks esimese klassi laps linnaliinibussidega ka liikuda. Isegi kui see laps pole kunagi pidanud seda vajaduse pärast tegema. Ma isegi pole päris kindel, mis liinid meil siin üldse sõidavad :D

Aga kokkuvõttes tundub mulle, et tänu sellele, et pean ka pärast tööd kellaaegadega arvestama, suudan oluliselt efektiivsemalt koduseid töid teha (ei, ma ei pea silmas koristamist, ikka kirjandeid :D). Et siis tõesti - kes teeb, see jõuab.

Introvert/ekstravert

Nüüd on ehk paras aeg rääkida natuke teemal "Kuidas introverdina kasvatada ekstroverdist last". Või siis tegelikult... rääkida sellest, miks ma sellest kirjutada ei saa. Siin tekib nimelt kaks probleemi: kas mina ikka olen introvert ja kas mu laps ikka on ekstrovert :D

Okei, mul on selgeid introvertseid jooni - ma eelistan üksi töötada, mul ei ole suurt sõpruskonda, ma vajan suhteliselt palju aega üksiolemiseks ja ma ei salli telefoniga rääkimist. Ma ei tea küll, kas viimane võiks üldse olla seotud introvertsusega, võibolla on see lihtsa hälve :D Samas ei ole mul mingit probleemi avalikes kohtades võõrastega rääkida või näiteks tööl koondada inimesi koostööd tegema. Põhiline on see, et ma ei taha nende inimestega (nood võõrad või ka need töökaaslased) sügavamalt suhelda. Kas see viimane on märk introvertsusest (ma ei taha ennast avada) või ekstrovertsusest (mind väga ei huvita sügavuti minemine) on selgusetu.

Ruudiga on asjad sama keerulised. Ta armastab teiste lastega mängida, tal on erakordselt palju oma arvamust, mida ta absoluutselt ei häbene, tal ei ole probleemi avalikes kohtades võõraste lastega mängida. Aga samas on tal väga suured probleemid suhete edasiarendamisega.

Hmmm, praegu avastasin, et mu poeg on minu moodi :D

Üldiselt arvavad inimesed, kes näevad Ruudit oma sõiduvees, et tegemist on just juhitüüpi väljapoole elava kodanikuga. Tal on lennukad ideed, hea planeerimisoskus... ja lisaks kõva hääl, mis annab teada, mida ta tahab.

Mina näen aga seda väikest poissi, kes oma esimese koolinädala lõpus polnud enam päris kindel, kui palju talle see koolivärk ikkagi meeldib, sest need paganama vahetunnid on nii pikad ja lärmakad. Ja kooli raamatukokku (kus oleks vaiksem ja rahulikum) ta häbeneb minna. Ja näiteks nihutas ta oma laua koolis teistest eemale, et ta saaks üksi istuda.

Hr H arvas, et esialgu ei tasuks väga muretseda, esimese kolme päevaga ei peagi veel kõigiga sõbraks saama. Peaasi, et alustuseks õpetajaga hästi läbi saab.

Nii et tegelikult ei oska ma teile rääkida, kuidas introvert peaks ekstroverti kasvatama, sest tegelased on vist puudu :D Ja üldiselt on lapse kooliminek minu jaoks emotsionaalselt oluliselt keerulisem olnud, kui ma aimata oskasin. Seepärast on mu oma töö kuidagi õudselt teisejärguline olnud, mis on tegelikult ka natuke kurb.

Tähtis päev

Täna siis oligi see tähtis päev.

Tunded on ... vastakad. Ühelt poolt muidugi väga uhke värk ja heldimus ja kõik see muu. Vaatasin, kuidas tüüp istus oma pingis, lobises pinginaabriga (kahtlustan, et peagi saab see kooslus lõhutud, kaks väga jutukat poissi kõrvuti... leiab ehk paremaid variante :D), kuidas ta aabitsa-pildil keeldus normaalselt poseerimast, kuidas õpetajale lille üle andis. See kõik oli ülimalt nunnu.

Teisalt aga vaatasin ka seda, kuidas klassis ongi nii palju pisikesi tegelasi, kes kõik tahavad tähelepanu ja patsutamist, kuulasin aktusel kõnesid, mis olid miskipärast ikka igavavõitu, mõtlesin sellele, mida mu ema mu kõrvalt sosistas: "Nende nunnukeste hulgas ongi kiusajad ja kiusatavad." (Direktor rääkis midagi koolikiusamisest) Rahvast oli nii palju, et ma ei näinudki, kuidas Ruudi suure üheksandiku käekõrval sisse marssis, muidu oleks võibolla isegi midagi näinud, aga lapsevanemad tormasid ju ette pildistama. Õnneks on mu ämm terase taibuga naisterahvas ja tuli saali pärast sissemarssi ehk vaatas koridorist marssi ja filmis :) Nii et nägin siiski ära, et Ruudi hoidis ühel ilusal tüdrukul käest kinni ja tegi natuke sellist nägu, et tegelikult pole teda siin. Esialgu ei saanud ma ka klassi sisse, et kuulata, mida õpetaja räägib, hiljem siiski pressisin end läbi pilu.

Pärast aktust läksime pidulikule lõunale linna parimasse pannkoogikohta (Roosa Maja restoran, ma kahtlustan, et nad ei oska aimatagi, et nad just selle poolest kuulsad on :D) ja Ruudi sai kätte oma kingitused. See arvatavasti oli ka päeva nael, sest kindlasti ta lootis saada oma telefoni, aga päris kindel olla ei julgenud. Mõnikord võivad asjad väga palju rõõmu teha :)

Nüüd panime õpikutele paberid ümber ja pakkisime koolikoti ära.

Hakkabki pihta.